Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Me oleme nüüd oma rännulugudega ju parajasti kulgemast seal Boliivias, keset lõuna, Ameerika mandrit ja eelmises saates kõneldud Boliivia indiaanirahvaste ajaloost ja usust ja ja ka sellest, sellel Boliivia suuremal karnevalil on hästi palju saatanaks kostümeeritud tegelasi ja et miks see siis niimoodi on. Aga täna tahan ma kõnelda nendest esimestest muljetest, kui me oma Boliivia reisi alustasime ja jõudsime siis sellisesse linna nagu otsa Bamba. Ja see on hästi kontraste täis linn ja sealt jõudsime juba orgu, mille nimi on otsa Bamba org. Ja seal me siis esimest korda hakkasime aimu saama sellest, et mis elusin Boliivias tänapäeval üldse elatakse. Ja siin saates ma tahan kindlasti rääkida ühel niisugusel intrigeerival teemal, et millised seosed on kokalehtede ja Boliivia presidendi Evo Morales vahel. Nõnda algab üks sketši indiaanlaste lugu, mängijateks on muusikud. Selle bändi nimeks on Saavia andiina. Tõlkes tähendab see umbes midagi sellist, nagu andide vägi või andide elujõud. Ja loo nimi on indiaanlaste küla pidu. Noh, see ongi tõesti siukene, tavaline külamuusika ja paaniflööt on tõesti niisugune, mida Boliivias ja ka näiteks Peruus. Iga külamees praktiliselt oskab mängida, tavaline asi, mida me seal olen näinud. Õhtu on käes päevade lõppenud küla inimesed tulevad kokku ja mehed hakkavad mängima lihtsalt neid paaniflööti kitarre. Ma lihtsalt niisama iseenda ja külarahva rõõmuks. Aga nüüd siis sellest reisi algusest, et kuidas me sinna Bamba linna jõudsime. Ja siin ma pean kohe ütlema, et siin Boliivia reisi alguses tuli meile läbi elada üks oluline seiklus või võiks öelda kaer viperus. Nimelt reisiplaani järgi oli niimoodi, et me pidime kõigepealt jõudma lappashi linnana, lappasson see Boliivia pealinn ja seal baasis pidime siis olema kaks ööd ja ühe päeva ja sealt siis juba lendama edasi siselennuga kutsub hambasse. Ja vaat seda algust seda lappas jõudmist ja seda esimest päeva pealinnas. Me kartsime täitsa tõsiselt, sest lapaazi linn asub väga kõrgel mägedes kolme ja poole kilomeetri kõrgusel merepinnast. See on siis maailma kõige kõrgemal asuv pealinn üldse ja see lennujaam, eriti, mis seal lappasi lähedal on seal veelgi kõrgemal kõrgemal kui neli kilomeetrit. Ja mõned mu tuttavad olid sellise sõidu läbi teinud ja nad ütlesid sellise väljend, et kui sinna lappas jõuad, saad kindla peale haamri. Mida see tähendab, saad haamri, see on õieti selline alpinistide väljend ja seal siis öeldakse selle kohta, et kui sa mägedesse liigat kiiresti liiga järsku tõused kõrgele üles, siis saad kindlasti väga sandi enesetunde noh, mägihaigusse, et nad saad nagu haamriga vastu peavad et organism ei suuda lihtsalt selle järsu muutusega toime tulla ja siis mägihaigus tuleb. Ja alpinisti teavad ka väga hästi seda, et seda vältida saab niimoodi, et kõrgmägedesse tõustakse vähehaaval järk-järgult matkatakse ülespoole päeva teekondade kaupa või kui oledki näiteks ühe päeva teekonnaga jõudnudki liiga kõrgele, siis mõne tunni seal olla, aga siis pead jälle alla laskuma, seal all natuke ootama ja siis jälle ülespoole liikuma, et need on need aklimatiseerumise nipid nagu mägironijad seda teavad. Aga meil ei olnud selleks kohanemiseks mitte mingisugust võimalust. Meie lend käis ju nii, et alguses Euroopast Ameerika ühendriikidesse sinna Miamisse, sinna ookeani äärde ja sealt siis teise lennuga otse lappasi lennuväljale. Nii et me oma vaimus valmistusime väga rasketeks katsumusteks ette oma. Juba kujutlesin, kuidas lappasi hotellis esimesel päeval oleme siruli, mitte midagi teha ei suuda ja kohutavalt vilets enesetunne. Aga siis juhtus meil niimoodi, et kõigi nende lendudega läksid need ajad sassi, et see Euroopast Ameerikasse minev lend jäi päris mitu tundi hiljaks. Ja sellepärast jäime me sellest lennust maha, mis pidime viima siis majamist labaselt. Nii et me pidime lihtsalt Miamis terve ööpäeva ootama ja alles siis saime edasi lennata. Aga see omakorda tõi jälle muutused kaasa Boliivia plaanides. Sest kui me tahtsime selles reisigraafikus püsida, siis me ei saanud enam lappassis nii kaua olla, nagu meil algul plaanis oli ja pidime sealtsamast lapaazi lennuväljalt mõne tunni pärast kohe edasi lendama siselennuga sinna otsa, Bamba linna. Aga nüüd see hambalinn asub väga palju madalamal kui lappas, tema kõrgus merepinnast on ainult kaks ja pool kilomeetrit. Et seal nagu seda mäehaigust võib-olla ei peakski tulema. Ja siis me lootsime, et järsku me ei saagi seda mäehaigust, kui meie reis nüüd sedamoodi läheb. Ja huvitav oli just see, et tegelikult seal Apashi lennujaamas, kus me siis ühelt lennult maha tulime ja teist ootasime, oli huvitav nüüd iseennast jälgida, et mis mu organism nüüd teeb, et kas ta saab aru, et ma olen liiga kõrgel ja kas hakkab tulema seal peavalu ja muud asjad. Ja see oli tegelikult niimoodi, et hakkas juba tulema paar tundi seal, oled kerge peavalu, peapööritus hakkab kogu aeg ligemale hiilima, aga siis tuli juba järgmine lend, lendasime madalamale ja organism ei jõudnudki tegelikult sellesse viletsasse seisu jõuda, nii et see äpardus, see, et me kaotasime ju tegelikult oma ühe reisipäevasem Boliivias oli teisest küljest jälle hea asi, sest see haamer jäi meil lihtsalt seekord kogemata. Aga ka seal kutsa, Bamba lennujaamas olime, vorm oli täitsa hea, siis seal oli juba varahommikul jõudsime, oli matkabussis ootamas, giid oli ka giidi nimi, oli Marcos, selline keskealine elavaloomuline mees, jutust tal puudust ei tulnud, igasugu huvitavaid lugusid rääkis neil nendel päevadel, kui me koos olime. Ja see buss, noh, see oli selline, ma ütleksin, stiilne ehk poliivialikult stiilne, ikka väga romu, selline natuke roostes kriimuline aknad olid osalt katki, need olid siis paigatud vineeri kidega ja buss sõidu ajal mürises ja raputas, nii, mis hirmus. Ja huvitav oli see, et kui me pussi sisse läksime, siis seal oli niimoodi, nagu Boliivias tegelikult tihti on, et meie ja bussijuhi vahel oli selline plekist vahesein. Et iga kord, kui me bussi tulime, bussist maha läksime, siis meil tuli kõigepealt sellest uksest läbi minna, kus plekist sein oli ja alles siis said bussist välja või sisse. Ja vot seal eraldatud osas seal kogu selle reisi ajal sõitis kaasa ka siis selle bussijuhi pere noor nägus naine ja selline pisikene tütrekene. Ja kõik selle aja olid nad vapralt kaasas ja siis ma küsisin Markuse käest, et mis see nüüd siis on. Marcus seletas, et see ongi Boliivia komme. Inimesed on tohutult vahelised, bussijuht on ka vaene, tema pere ei saa mitte kunagi reisida, raha lihtsalt ei ole. Ja siis on neil nagu selline privileeg, mida siis omanik lubab. Et tõesti võib pere kaasa võtta ja niimoodi saab siis pere näha uusi paiku Boliivias. Ja nüüd, kui me sõitsime seal linnas algul ikka tund aega linna vahel siis me bussiaknast nägime ka natukene seda linna ja Marcoska seletus selle kohta, et see on selline päris suur linn, elanikke ligi kolmveerand miljonit ja seal linna keskel pidi olema siis selline vana linnuse kõige vanem osa Hispaania kolonisatsiooni aedne seal, kus katedraal ja muud sellised vanemad, soliidsed kivihooned. Aga põhilinn on suhteliselt uus ja see, kus meie nüüd sõitsime seal Jesse vaesema rahva linnaosa. Marcuse jutu järgi oli siis niimoodi, et seekordse Bamba keskelt voolab läbi suur jõgi ja ühel pool jõge on siis rikkam rahvas ja teisel pool vaesem rahvas ja meie olime siis nüüd selle vaesema poole peal siin ja tõepoolest bussiaknast libisesid mööda sellised üsna viletsad ja kehvasti ehitatud majad, ühenäolised. Ja seal nende majade hulgas hakkas mulle nagu imelik asi silma, et mäenõlvadel oli näha üsna tihti selliseid nagu poolikuid maju. Et nad ei olnud lõpetatud, aknaorvad olid mustad inimesi seal sees elanud. Ja kui nüüd aina uuesti nähtavale tuli, siis ma küsisin Markuse käest, et mis asi see nüüd on ja siis ta rääkis päris huvitava põhjenduse. Asi on selles, et sinna, kus saab hambalinna, tulevad väga vaesed inimesed maalt. Ja nad tahavad ometi endale ka saada linna elamist ja siis nad panevad rahad kokku ja hakkavad siis nagu suure kamba peale ühiselt ehitama. Sellist Majas on isegi korrusmaja mitmekordne. Aga raha ju ei ole ja siis, kui raha natuke tuleb, siis natukene ehitavad, raha saab otsa, ehitis seisab ja nii see ehitamine venib ja venib pikkade aastate peale kogu aeg edasi. Ja need inimesed kogu selle aja elavad siis rohelistes hurtsikutes, nendes linnaäärsetes, Schlummides, lootuses, et ükskord kunagi ikkagi saame oma toreda kivimaja valmis. Ja teine asi, mis ta ütles, et, et sellised majad ehitatakse illegaalselt. Et linnavõimudega mitte mingit kooskõlastamist ei ole, lihtsalt hakkavad pihta ja ehitavad ja linnuvalitsus ka ei sekku, vaatab asjale läbi sõrmede ja see pidi olema kogu Boliivias päris tavaline asi. Sest lihtsalt maalt valgub nii palju vaeseid inimesi, linna et linn ei jaksa nendega toime tulla ja selle kutseb hamba kohta. Ka ütles ta, et viimastel aastakümnetel on ta ikka väga-väga kiiresti kasvanud. Sealsamas, kui ta seda rääkis, näitas aknast välja, seal oli selline suurt tööstusehitis paljunuksi inetuid hooneid ja ühest korstnast Tuuli välja, hästi kõrge tuleleek. Noh, see oli siis looduslik gaas, mida seal põletati, see oli siis üks naftatöötlemise tehas. See pidi olema üks esimesi, mis sinna kunagi ehitati, siis kui ta kunagi ehitati, siis ta asus linnast kaugel väljas. Ja nüüd ta asub täiesti linna sees. Ja Markus rääkis ka seda, et seda rahvast, kes niimoodi maalt linna tulnud. On väga palju, see on kõige vaesem kiht kogu linnas üldse, neil ei ole tihti tööd, neil ei ole raha. Ja kui ma siis küsin, et aga miks nad siis maalt ära tulid siis vastus oli väga lühike. Maal on veel hullem, sest linnas vähemalt on lootust, et ühel päeval ilusal päeval järsku ma saan töökohamaal, ei ole vähimatki lootust. Ja Boliivia Rahva elatustase pidi olema tõesti üks madalamaid kogu Lõuna-Ameerikas ja teistpidi on praegu kogu Boliivias ikkagi juba ligi 70 protsenti inimestest elamas nendes linnades. Aga kui me nüüd bussiga edasi sõitsime siis jõudsime linnast välja, jagasime nüüd oma silmaga nägema, mis maastikud seal siis paistavad. Need olid külad ja põllud ja taamal mäed. Ja külad nägid tõesti armetud välja nihukesed, viletsad majakesed ja ka põldudel, see saak paistis üsna kidur olevat. Seal oli aru saada, et seal kassas näiteks uba ja maisi ja kartulid, niuksed, tüüpilised lõuna ameerika põllutaimed. Ja seal nende põldude külade vahel oli ka siin-seal metsatukki ja noh, nii palju ma ikka puudest tean, et, et ma sain aru, et need ei olnud kohalikud puud. Need olid kindlasti õukalükid. Nendega ma olin tuttavaks saanud seal Austraalias, ökoletid on siis teelt pärit Austraaliast siia siis istutatud ja oli ka täitsa selge, et kui see vaatad seda üldiselt seda pilti, et me liiklus on kindlasti mingi väga laia oru põhjast mõlemal pool külgedel olid mäeahelikud. Aga see org oli tõesti väga-väga suur. Markus ütles, et sellel laius on kusagil kümmekond kilomeetrit ja pikkus ikka kümneid kilomeetreid. Ja selle ajalugu oli selline, et kunagi väga ammu sajandeid tagasi tulid siia ketsi hõimud, hakkasid siin põldu pidama ja nemad panid siia sellele orule siis keetseeoo keeles nime. Jäitso keeles oli selle nimi Kodža ampa. Vot sellest hambast on siis need mugandunud, see tänapäeva ametlik nimi, Kotsia Bamba. Aga org oli olnud neil aegadel väga soine. Põhjus selles, et salt mäenõlvadelt igal kevadel tulid alla sulaveed ja ujutasid suuri alasid orus üle ja nendes kohtades põldu pidada ei saanud. Sellepärast asustus oli seal orus suhteliselt hõre. Aga et nüüd viimase, ütleme, poolsajandiga on tohutud muutused. Siin orus toimunud. Ja üks põhjusi oli see, et siia hakati istutama hästi palju neid eukalüpti puid. Noh, see on teada, et eukalüpti-idel on see võime, et nende juured imevad maapinnast hästi palju vett. Lehtedes aurab seda välja, pinnas muutub kuivemaks ja sellepärast Boliivia valitsus nagu soosis, et eukalüpti siia istutatakse. Ja noh, teine põhjus on muidugi see, et ökolit kasvab hästi, tee kiiresti ja puitu on alati vaja. Ja neid pandiks siia kuskil ütleme 30 aastat või veel varem hästi palju kasvama. Ja siis nüüd 10 20 aasta pärast on selgunud, et et eukalüpti kuivatavad seda orgu liiga hästi, et need pidi olema hoopis vastupidine häda, et mõned paigad on muutunud liiga põuaseks. Aga noh, üldiselt ikkagi tekkis seda harimiskõlbuliku maad juurde, mis tähendab siis seda, et siia sai tulla uusi asukaid juurde. Ja nüüd teine põhjus, miks siia siis veel uus laine inimesi juurde koolis oli see, et kusagil seal viimasel poolsajandil hakati siin ümbruskonnas kinni panema kaevandusi, suured vase, tina ja muud kaevandused kaevurid jäid tööta, peres on nälg ja siis viimases hädas olnud lihtsalt valgusid siia, kutsub hambaorgu, et kasvõi saan pisikese maalapi, midagi seal kasvatan, perel on hing sees ja kõige selle tulemus oli siis see, et nüüd viimastel aastakümnetel tekkis siia suur üleasustus ja inimesed ei suutnud enam ennast ära elatada, siin orus liiga vähe maad, liiga vähe saaki. Ja vot siis tuligi see, et viimastel aastakümnetel hakkasid inimesed suurte hulkadena valguma juba sinna otsa Bamba linna. Aga nendel esimestel päevadel, kui me seal Boliivias ringi sõitsime, siis selgitas Marcos meile hulga selliseid põnevaid seiku, mida ühestki raamatust ega internetist lugeda ei saa selle Boliivia elukohta ja üks niisugune intrigeeriv tema oli siis see, et koppa põõsas ja sealt saadavad kokalehed ja selle seosed Evo Morales, kes on praegu Boliivia presidendiks hästi selline põnev teema, ma ei olnud niimoodi selle kohta kunagi kuskilt lugenud ja me rääkisime pikalt selle üle ja siis lõpuks ma sain mingi pildi endale ette ja seda pilti, mille ma siis nendest jutuajamistest sain, seda ma tahangi nüüd siin edasi anda. Noh, esiteks siis sellest kokast, no see ei ole muidugi mitte Coca-Cola, vaid seal kokapõõsas. Kokaks nimetatakse seal Boliivias neid kokalehti. Ja kokapõõsas ise on ju andide mägedestki algupäraselt pärit väga-väga ammu, tuhandeid aastaid tagasi hakkasid siin indiaanirahvad seda kasvatama ja seda mitut moodi kasutama. Ja nad kasutasid kindlasti neid kokapõõsaste lehti ja kasutasid väga mitmel kombel, sellest tehti teed ja mitmesuguseid jooke. Sellest saadi niisugust mäehaigusevastast ravimit ja veel muidki ravimeid ja kokalehti kasutati isegi toitude tegemisel. Ja nõnda ikka edasi, nii et hästi palju kasutusi ja kat kasvatati tõesti palju. Ja nüüd selle koka teine külgse kurikuulus külg on nüüd sisu see, et jah, tema lehtedest saab kokaiini. Ja see on praegu maailmas nendest väga tugeva toimelistest narkootikumidest ju esimeste hulgas oma levikut ja kõik see kokaiiniäri ja narkootikumid ja nende kasutamine, see on tohutu probleem praegusel ajal kogu maailmas ja maailmas on siis koka sattunud põlu alla. Ja ütleme, nende kokalehtede toimetamine üle riigipiiri on paljudes maades väga rangelt keelatud ka Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Nii et seda ma teadsin juba oma eelmistest Lõuna-Ameerika reisidest, täitsa kohapeal võid neid kokalehti igat moodi pruukida, aga sai või neid kaasa võtta, et kui leitakse kasvõi üks leht, sinu reisipagasist sellest väga paksu pahandust tulla, ma pean ütlema, et ühel korral ma tegelikult tõin kaasa seekord kogemata ja ma ei pannud enne tähele, kui tegin kodus kohvri lahti ja siis avastasin, et seal muu reisikraami vahel olid mõned kokalehed lihtsalt olid ununenud. Õnneks piirid vahele jäänud, ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui toll oleks sealt leidnud kasvõi ühe kokalehe. Aga nüüd seal kohapeal näiteks ka Peruus ja Boliivias seal ma olen neid kokalehti ka väga usinasti pruukinud ja just nii, nagu need kohalikud seda teevad. Näiteks kokalehtedest, tee on hästi igapäevane ergutav jook või siis see, et keeratakse nendest kokalehtedest kokku, selline rull pistetakse põske, hoitakse seal. Ja see annab ka nagu energiat ja on ka näiteks kõrgmägedes aitab sul mägihaiguse vastu ja neid kokalehti põske pista. Väga rõõmsalt pakkusid needsamad Boliivia giidid, kes meil kaasas olid, sest neil endil oli alati põses näiteks bussijuhid närisid neid kokalehti seal kogu aeg, kõik teevad seda tavaline asi, seal ei ole mingit joostavad toimet, sihuke kergelt mõru maitse. Aga mind ta näiteks seal kõrgmägedes on mäehaiguse vastu aidanud. See ei ole küll alati kindel, et aitab, mõned mu eestlastest reisikaaslased proovisid ka neli aidanud, aga noh, minul igatahes aitas. See on nüüd siis see kokapoolse traditsiooniline lehtede kasutamine. Aga nüüd see teine, see kurikuulus poolse et Lõuna-Ameerika indiaanlased ei ole kunagi sealt seda kokaiini nagu välja eraldanud ega kasutanud mingil kombel neid kokalehti kootiku minna või uimastina. Aga siis Lääne-keemiatööstus seal kusagil 19. sajandi teisel poolel sai sellega kama, teatud menetlustega suudeti eraldada see puhtana Se kokaiin. Algul teda peeti muide väga imeliseks ravimiks kasutati hästi laialt igal pool aga siis hakkas ta ikkagi aina rohkem omandama seda uimasti kuulsus, teda hakati kuritarvitama ja see kõik sellega seonduv muutust nii tohutuks probleemiks. Et siis tekkisid, ehkki need väga ranged piirangud ja eriti hoolega nest Ameerika ühendriigid võidelnud selle koka vastu väga erinevate võtetega. Suur riik, palju võimalusi ja üks võtteid, mida nad siis seal Lõuna-Ameerikas on ka kasutanud. Et nad püüavad siis piirata aga kokaistandiku levikut, et seal noh, kõige rohkem ju kasvatatakse kokapõõsaid Kolumbias, Peruus ja Boliivias. Vot nendes maades nad siis nagu täitsa jõuga on sundinud vähendama nende kokaistanduste pindala. Noh, pealiskaudselt tundub, et väga mõistlik, et pole, Istandlike, pole ka kokaiini probleemi. Aga häda on selles, et need kohalikud rahvad nende jaoks kokalehtedel on hoopis teine tähendus. Noh, ma juba rääkisin väga mitmekülgselt, seda kasutataks, sellega ollakse harjunud, et väga paljud kasutavad seda, mitte kunagi narkootikum minna, aga teistel viisidel vot nüüd selle tõttu ka on neid kasvatajaid palju, sellepärast et nõudlus on suur. Nii et Boliivias nimetatakse neid kokapõõsaste kasvatajaid lausa omaette nimega nimetatakse kokalieerodeks. Ja vot siis kuskil kuuekümnendatel aastatel algas väga tõsine konflikt, et Ühendriigid lihtsalt jõuga sundisid peale poliiviale, et tuleb hävitada kokaistandusi, tuleb keelata Nende rajamist. Ja vot siis need Kogalieerot muidugi tõusid selle vastu üles, hakkasid protestima. Ja need protestiliikumised olid üle terve maa, sest neid oli palju, neid kokalerosid, nendel peredel, kes kasvatasid kokapõõsaid, oli see praktiliselt ainus tuluallikas, kust nad üldse suutsid oma peret üleval pidada. Aga siis oli niimoodi, et ikka Boliivia valitsuse relvastatud üksused koos Ühendriikide erirühmadega lihtsat läksid külast külasse, hävitasid neid istandusi ja vot siis tulid ikka täitsa tõsised kokkupõrked. Noh, ikka oli täitsa nii, et ikka valati verd ja kokalierosid tapeti. Ja muidugi nad ju ei saanud paljakäsi relvastatud vägede vastu ja siis nad saidki aru, et, et sedaviisi ei saavutanud midagi. Ja siis nad hakkasid looma selliseid oma ametiühinguid ja kujundama niisugust rahumeelset võitlust enda õiguste eest ja oli parajasti kaheksakümnendad aastad seal Boliivias ja just siis oli see saanud võimalikuks, enne seda olid siin olnud sellised hunta ja niisugused isevalitsejad. Aga kaheksakümnendad del pääses tõesti esimest korda demokraatia siin nagu võidule ja kehtisid täiesti demokraatia reeglid. Ja vaat nende reeglite ajal said kokalieerod siis ka nagu poliitikasse minna. Ja just nendel aegadel siis kuskil seal ilmuski ka siis poliitikasse see evo Morales, no tema poliitiline tähelend see oli täiesti sensatsiooniline. Aga see sai just tänu Kogalieerude liikumisel endale tuule tiibadesse. Evo Morales oli muidugi igati sobiv sellise tähelennu jaoks, juba tema päritolu oli selline. Ta oli Job pärik puhasterd indiaani perest maurade perekonnast. Vaene pere oli näinud näguripäevi ja siis, kui Evo Morales sai juba noorukiks, siis hakkas ka tema selleks kokaleroks, et ka ise kasvatas kokataimi. Ja selle käigus loomulikult läks talle vägagi korda, kui neid seal nüüd siis ahistama hakati. Ja siis ta tõusiski sellesse poliitilisse võitlusesse. Ja kahtlemata ta oli andekas, hiilgav kõnemees, väga niisugune hea organisaator, karismaatiline inimene kindla peale. Ja nendes avalikes esinemistes ta vahetpidamata kordas ikka ühte sama. Boliivia põlisrahvad peavad saama õigused olla samasugused nagu teised. Vaesed inimesed peavad saama riigilt tuge ja Ameerika on imperialistlik maa, temale tuleb vastu seista. Kui mõelda. Boliivia oli vaene, väga suur hulk inimesi olid vaesed. Loomulikult need sõnad läksid neile väga hinge ja ta tõusis, noh, ikka täitsa rahvuskangelaseks ja siis nende poliitiliste võitluste käigus 2006. aastal. Paljudel on muidugi suureks üllatuseks sai ta valimistel ametlikult täiesti Boliivia presidendiks ja veel edasi, nagu ta presidendiks sai, nii ta hakkas tegema tohutuid muutusi Boliivia riigis, nii seda, mida ta oli tegelikult lubanud. Boliivia oli selline kapitalistlik maa valged inimesed, rikkad seda valitsesid. Aga nüüd ta esimese hooga riigistas näiteks suure hulga võimsaid eraettevõtteid tõstis indiaanirahvad aukohale selles riigis ja asus ka toetama väga tõsiselt praktiliselt kokakasvatamist. Ja loomulikult see tõi tohutut vastuseisu talle. Ja loomulikult olid eriti selle vastu nüüd Ameerika Ühendriigid ja ta sattus ka oma riigiga väga vihases vastasseis Ameerika Ühendriikidega. Aga selle võrra oli ta osav poliitik, et päris sõda ei toimunud, mingit vägivalda ei toimunud, pikkade raskete läbirääkimiste tulemusel saadi selline kompromissileping. Et ikkagi Boliivia võib kasvatada kokapõõsaid edasi umbes samamoodi nagu varem. Vähendada ei ole vaja ja teiseks lubas selle tõttu see leping sai tehtud, Morales lubas, et ma ise võtan selle kokaiini nagu salakaubanduse ja selle kõik selle kokaiiniga seotud kuritegevuse oma kontrolli alla ja ta tegi seda hästi karmi käega tegi ja saigi väga tõsiselt värvitud seda kogu kokaiiniasjandusega seotud tegevust seal Boliivias. Ja, ja sedamoodi on ta olnud siiamaani kõvakäeline käremeelne ja Nendes poliitilistes tormituultes vaata kuidagimoodi siiamaani püsinud Boliivia presidendina. No kui me seal nüüd ringi sõitsime, paljude inimestega koha peal rääkisime, siis tuli muidugi väga kiiresti see välja, et et praeguseks ajaks on tal ikka päris kehv maine inimeste hulgas. Küll ikka öeldi seda, et moraalasest on saanud täielik diktaator ja siis on öeldud, et ta on täielik korruptant. Ja siis öeldi, et noh, ta on ju täiesti populist ja valetab ja nii edasi. Ja ma kardan, suurelt jaolt on seega täiesti tõsi. Aga seda ma pean küll ütlema, et kui mõelda selle peale, kui kindlalt ja vankumatult on Evo Morales seisnud selle kokakasvatajate õiguste eest ja nende kokalehtede kasutamise mitmekülgse kasutamise nimel ja üldse koka niisuguguse mitte kuritegeliku kasutamise eest, siis ei ole lihtsalt teist persooni maailmas, kes nii palju selle heaks oleks teinud. Üks peaaegu niukene ikooniline sündmus on ju see, et kui näiteks ka internetis võtad lahti, paned sinna ka Evo Morales nime sisse siis sealt tuleb päris kiiresti välja see, tema kuulus esinemine ÜRO ühel väga esindusliku konverentsil. Kus ta siis seal kõnepuldis rääkis kõigepealt tuliselt sellest, et kui palju võimalusi on kokalehtede kasutamiseks, mida siiamaani pole tehtud ja siis võttis taskust välja kokalehed, pistis need põske ja hakkas neid närima. Ja siis tõstmed, kokalehed niimodi võidukad alt üles. Et tõesti selline karismaatiline kokalehtede kaitsja, et sellist teist persooni maailmas tõesti ei ole. Ka siinkohal ma selle tänase rännusaate lõpetada. Siis saate Boliivia inimeste elust kokakasvatusest Evo Morales, sest järgmises saates rändame ikka edasi. Jõuame sellistesse mägedesse, millel on vahva nimi Toorodoro mäed. Huvitav nimi ja väga omapärane ja. Salapärane paik Torodoromäed nendest siis järgmises saates juttu tulebki. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
