Vikerraadio Reporteritund. Tervist, kas raiemahtusid Eesti metsades tuleks piirata või peaks jätkama senisel viisil ja kas metsa tuleks käsitleda eeskätt majanduslikust aspektist või tuleks võrdväärsena oluliseks pidada metsa ökoloogilist ja kultuurilist rolli. Eesti metsade tulevik ja saatus on juba paar aastat teemaks, nii inimeste omavahelistes vestlustes aga ka näiteks teatritükkides metsa maha võttev ja inimesi taga ajav harvester oli üheks märgiliseks tegelaseks isegi president Kersti Kaljulaidi 24. veebruari vastuvõttu lavastuses Eesti Rahva Muuseumis. Metsade tulevikust räägitakse praegu aga ka formaalsel viisil. Keskkonnaministeeriumi eestvõttel on kevadest saadik koos käinud töörühmad, et sõnastada lähteülesanded ja lahendamist vajavad probleemid. Metsanduse arengukava 2021 kuni 2030 jaoks ja algava saate lähtekohaks ongi keskkonnaministeeriumi veebilehel üles pandud metsanduse arengukava koostamise ettepaneku tööversioon ja saate osalisteks. Olen palunud selle dokumendi koostamises osalenud töörühmade liikmeid ja neid, kes esindavad metsade majandajaid kui ka keskkonnakaitsjaid. Ja stuudios on Marek Kase, kes on Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juhatuse esimees ning Stora Enso Eesti aktsiaseltsi juhatuse liige. Siin on ka Linda-Mari Väli kodanikuühenduse Eesti metsa Abiks koordinaator ja võib vist öelda, et juba mitu aastat Eesti kõige aktiivsem keskkonnaaktivist. Siin on ka Mikk Link, Eesti erametsaliidu juhatuse esimees ning samas ka Läänemaa metsaühistu juhatuse liige. Ja siin on ka Marku lamp, keskkonnaministeeriumi asekantsler, kes muide oli ametnikuna ka 10 aastat tagasi praegu kehtiva arengukava koostamise juures praegu kehtiv arengukava teatavasti on siis palju kriitikat saanud. Tere teile kõigile traktile, tere päevast ja ütlen tere ka Tartusse, sellepärast et ülehelisilla osaleb meie vestlusringis ka Tarmo Tüür, Eestimaa looduse fondi juhatuse esimees, tere päevast. Meenutan kuulajatele, et see on käesoleval aastal juba teine pikem metsanduse teemaline saade meil siin vikerraadios. Eelmine oli eetris 15. märtsil, mille salvestasin Touri katlas toimunud suurel metsanduse arengukava ava arutelul ja seegi on endiselt vikerraadio veebilehel järelkuulatav. Ja olgu veel öeldud, et mina olen raadiotoimetaja, Arp Müller. Eesti metsa abiks saatis septembris välja pressiteate, mis heidab ette. Ta on metsanduse arengukava protsessis pettunud. Kodanikeühenduse kinnitusel ei ole tegemist avatudega objektiivse protsessiga, kuna keskkonnaministeeriumi otsuseid suunab Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu ning Eesti erametsaliidu eestkõnelejate kindel käsi. See oli nüüd tsitaat ja sellele etteheitele vastase Eesti metsa- ja puidutööstuse liited taunib hoopis Eesti metsa abiks tegevusi poliitika kujundamisel. Kuna metsanduse pikaajalisi plaane tehes peaks emotsioonide asemel lähtuma teadmisest samuti tsitaadi lõpp. Sestap ma palun kohe avaringis saateosalistel, siis anda kuulajatele lühidalt edasi omapoolne kirjeldus. Mis teil seal töögruppides on siis alates märtsikuust toimunud, alustame näiteks Marek kasest vee, kes siis esindab Eesti metsa- ja puidutööstuse liitu. Et ma arvan, et töögruppides on olnud selline konstruktiivne töö ja lähenemandud ja metsa- ja puidutööstuse liit, jääb ka täna seisukohtade juurde, et metsanduse pikaajalisi plaane tehes peab emotsioonide asemel lähtuma teadmistest sellest ja on hea meel ka, et metsanduse arengukava koostamiseks on kokku toodud nii erinevad osapooled ja see näitab, et mets on Eesti jaoks väga tähtis teema ja vajab tõsist ja kvaliteetset arutelu. Nii Linda-Mari Väli, milline teie kirjeldus oleks siis nende kuude jooksul toimunust? Jah, meil on võib-olla mõneti teistsugune nägemus, aga ma rõhutaksin, et Ta on meie ühendus on astunud sellesse protsessi kindla sooviga argumenteeritult esindada seda osa rahvast, kes seni ei ole meie hinnangul piisavalt saanud tähelepanu ega ole siis eelmise arengukava jooksul kohe kindlasti olnud esindatud tud piisaval määral emotsionaalsus, süüdistust oleme me saanud korduvalt täna me saame sellele õnneks vastata, ma arvan, et kõik need inimesed, kes viimase kahe aasta jooksul meile Eesti metsa abiks on korduvalt helistanud isegi kui nad on emotsionaalsed, näiteks sellest, et nende kodulähedasel looduskaitsealal, kus elab näiteks neile teadaolevalt kassiga, kui on toimunud intensiivne majandustegevus on tegelikult nende emotsioonide taga reaalsed argumendid, põhjendused, mida jagavad ka ökoloogid ja keskkonnaorganisatsioonid. Nii et ma ütleksin, et emotsioonid on tekkinud reaalsetest probleemidest ja konstruktiivselt loomulikult emotsioonivabalt me proovime, kui need vahel tekivad, siis ma arvan, et meil on vaja tasakaalukalt need asjad omavahel ära lahendada, et me saaksime edasi minna. Mikk Link erametsaliidust, kuidas kirjeldate seda, millest ja kuidas on räägitud nende kohtumiste jooksul, eks emotsiooni on seal olnud nii ühelt kui teiselt poolt ja kindlasti see on ka loomulik, et me oleme inimesed ja mis siis, et eksperdid, aga siiski inimesed ja aga noh, seal on olnud erinevad instituut, kellele meil nüüd üks asi, kellele teine asi. Aga keskeltläbi me oleme ikkagi selle protsessiga jõudnud, sinnamaani, et meil on eelnõu koos ja viimast lihvi antakse, vormistatakse, võib, võib rahul olla. Samas, kui rääkida nüüd nihukesest keskkonnakaitselisest kodanikuühiskonna poolest, siis ma tuletaksin meelde ikkagi, et me tegeleme metsanduse arengukavaga, mitte looduskaitse arengukavaga, mitte kodanikuühiskonna arengukavaga. Metsanduse on ikkagi majandusharu, mis metsade majandamist ja metsade puidutöötlemisse. Et see on üks oluline aspekt meeles hoida, et kindlasti täna algatatud arengukava ambitsioon on väga suur ja muljetavaldav, et tahetaksegi saada ühiskondlikku kokkulepet. Aga siiski see on üks valdkond ja ma ütleks isegi kitsas valdkond. Ja Tarmo Tüür Eestimaa pundist tegelikult ka Eestimaa looduse fond on vähemalt oma veebi üles pandud pressiteadetes olnud kriitiline ja seal on olnud etteheiteid keskkonnaministeeriumile. Aga kuidas kuulajatele lühidalt kokku võtate? Selle senise töö kõige suurem väärtus on see, et, et siis neli, neljas alatöörühmas on kaardistatud kokku 101 erinevat probleemi, mis siis Eesti metsadel on, et ma arvan, sellisel kujul ja nii hea põhjalikkusega ei ole seda varem olnud. Et miinuspool on kindlasti see, et, et see protsess on olnud natuke selline kiira Käära jaa, jaa. Alguses tegelikult ei räägitud nii suur hulk osapooli tuli kokku kui räägitud ootustest ja jäätiga kokkuleppima. Ta on sellised mängureeglid või põhiline töökorraldus, mis on tekitanudki selliseid asjatuid konflikte ja raisanud siis ka natuke vahel rohkem, vahel vähem seda lihtsalt kohalolijate aega nagu mingitele tühi tühistel aruteludele võib-olla. Ja, ja noh, ütleme ka see tööversioon siis, mis meil praeguseks tekkinud arengukava koostamise ettepanek, et, et see on ikkagi natuke selline ümmargune ja noh, meie hinnangul meie viimati esitatud kommentaaride põhjal ka, et on ikkagi päris paljud asjad nagu lahti jäetud, et näiteks kas või sama ühiskondliku kokkuleppe osa ei ole seal tegelikult ikkagi isegi paari lausega lahti räägitud, et mis asi see siis täpselt saab olema või kuidas me selleni jõuame? Tundub praegu küll selle põhjal. Keskkonnaministeerium jätab nagu mulje, et see ongi ainult pressiteadet vetesse sisse toodud, selline selline võte kas siis rahustamiseks või lihtsalt hämamiseks, et see, sellised asjad peaks kindlasti sinna ikkagi sisse tooma. Ühe sisendina arengukavale on keskkonnaministeeriumi rahastusel ja Maie Kiiseli teostusele Tartu Ülikoolis valminud kas sihtgruppide ootuste uuring metsanduse tuleviku osas me rääkisime Maie Kiiseli aga sellest pikemalt, et vikerraadio uudis pluss saates reedel, see on järelkuulatav meie kodulehel, aga ma lühidalt võtan kokku nii, nagu mina sellest aru sain. See uuring tõi muu hulgas esile, et inimesed võivad metsast rääkida eri kategooriates, nagu näiteks ideoloogiline mure, vaadeldes metsaraiet osana globaalsetest protsessidest nagu kliima soojenemine. Aga inimesed võivad metsast rääkida lähtudes kogemuslikust ja praktilisest murest, kui inimene tunnetab oma isiklikus metsas toimuvat või, või endale armsas metsas toimuvat ise vahetult. Aga inimesed võivad metsast rääkida ka kategoorias kõrvalseisja mure, kus inimesel endal pole metsaga midagi pistmist, aga aga nad siis lihtsalt kordavad nendele usaldusväärsete kõneisikute hoiakuid. Ja neil eri tüüpi murega inimestel on väga keeruline leida ühist keelt. Näiteks kui metsaomanik tahab praktilistel põhjustel metsas raietöid teha, ei pruugi tal olla lihtne rääkida sellest inimesega, kes on ideoloogilisel põhjusel metsaraie vastu. Ja muidugi selle töö tõi ka välja, et ka oma isikliku metsa puhul võivad erimetsaomanike soovid tegutsemiseks olla kardinaalselt erinevad. Üks hoiab metsa, teine tahab selle maha võtta. Marku lamp, keskkonnaministeeriumi asekantsler, see on vist paras väljakutse riigile ja ka teile, kes peate ohjama ja kuidagi nendest vastandlike seisukohtadest selle arengukava alguses siis lähteülesande ja pärast ka arengukava enda kokku panema. Vastab tõele, jah, eks see seni kostunud saatekülaliste seisukohad ka viitavad sellele, et arvamusi ongi seinast seina ja ja kõikidele sellist rahulolu pakkuvat protsessi ei ole võimalik ilmselt, et läbi viia. Ja tulemus julgen ennustada, et me taotluslikult küll loomulikult oleme eesmärgiks seadnud kõrgele, et võimalikult paljud inimesed kaasa saaksid rääkida võimalikult paljude inimeste sellised ootused, saaksid ka vastuse. Aga noh, puht praktiliselt ma kujutan ette, et päris ideaali ei saavuta, et nüüd kõik eestimaalased ja väljaspool Eestit olevad inimesed nüüd lõpuni rahule jäävad, et kindlasti on kriitikat kogu selle protsessi vältel ka edaspidi tulemas, aga et ma usun, et eesmärk on kõigil üheselt selge, et me tahame head kokkulepet saada ja et meie metsad säiliks Tarmo Tüüri repliigist jäi enne kõlama, et protsessi alguses ei sõnastatud või ei kuulatud ära teineteise ootusi, aga teeme siin raadio stuudios, palun sellise hästi lühikese ringi igaühele palun maksimaalselt kaks minutit. Sõnastage, palun lühidalt, mis on teie ootused Eesti metsanduse tuleviku suhtes järgmisel kümnendil alustame sel korral Mikk Link erametsaliidust. Metsandust tuleb vaadata pika vaatega ja arengukava käsitleb ainult kümmet aastat, aga siiski tooksin selle välja, et noh, meie metsaomanike eesmärk ka arengukavaga võiks olla see, et et ka meie lastelastel oleks ilusad elujõulised metsad. Sest täna tehtavad otsused, tegevused seal metsas ka mitte tegevused näitavad tulemust alles meie lastele või lastelastele, sest metsaelukäik on väga pikk, aeglane. Et see ka erineb inimefektii, mida mõista ilusa metsa all, kas seal on sirged reas männid või on selline isekasvanud omatahtsi kasvanud metsaga? Linda-Mari Väli, millised on Eesti metsa abiks liikmete teie ootused, Eesti metsad tulevikule? Ma ütleksin, et me oleme sisenenud sellesse protsessi eesmärgiga kaitsta seda osa rahvast, kes tõesti vaatab metsasäästlikkuse ja tasakaalustatud kasutuse perspektiivist ja ma arvan, et natuke selle probleemi tuum tuli siin ka välja siis, kui hädalink enne õhutas, et inimesed ei saa alu, et mets on majandamiseks, on eelkõige puit, et ja et see arengukava tegeleb puiduga, mitte looduskaitseõigust, tuuri või sotsiaaliaga või ühiskonnaga. Tegelikult see on ju ekslik vaade ja ka meie metsaseadus ütleb, et meie metsanduses peavad olema ökoloogilised, kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud huvid võrdselt tasakaalus. Ja ma leian, et uue arengukava puhul on väga tähtis, et need huvirühmad, kes seni on seda protsessi juhtinud, suudaksid ükskord päriselt kuulata. Ta neid probleeme, mida seni on üritatud eirata, öelda, et neid ei eksisteeri, et inimesed on emotsionaalsed, et suudetakse kuulata, et suudetaks argument, ei ta vastu meie poolt viidatud uuringutele ajakirjandusallikatele inimeste lugudest sündinud üldistele fenomen idele ja nõnda edasi ning ma usun, et praegu me saame selgelt öelda. Raiemahud peavad alanema järgmisel kümnendil seal vajalik, sest on toimunud üle laie, kuidas seda kompenseerida, kuidas see toimub? Kindlasti ei tohi inimesed, kes on metsandussektoriga väga tihedalt seotud, saada liialt kahjustatud selle käigus. Sellepärast me peamegi täiesti dialoogi alustama. Vahel. Marek Kase, Eesti metsa- ja puidutööstuse liidust, kas siis teie ootused puudutavad ainult puitu ja ainult seda, kuidas metsa rahaks teha, mis on teie ootused? Kindlasti mitte Eesti metsi aegade majandatud läbi parimate praktika ja jätkusuutlikult ja nii peaksime jääma. Tänasest Eestist pool on metsamaa. Me oleme absoluutses tipus Euroopas looduskaitsealade mahu poolest. Kuid paraku seos ajalooga on suur osa meie metsast, vananev, juba surnud, eks ju. Meie vastu on see, et Eesti oleks ka 50 100 aasta pärast ilusad metsad tugevate terved ning selle saavutamine eeldab teadmistööd ja koostööd. Tarmo Tüür, Eestimaa looduse fond, teie ootused. Meie ootus on see, et, et saaks ikkagi selgelt kirja ja nii-öelda kivisse raiutud säästva metsandus Eestis. Mis tähendabki, et me jooksvalt kõigi oma otsuste tegemisel ja metsa tuleviku kujundamisel tulevik, millest siin Tallinna stuudios praegu väga ilusti räägiti. Me arvestaksimegi siis kõiki neid aspekte nii majanduslikku, kultuurilist, sotsiaalset kui ka ökoloogilist säästva metsanduse tegelikult ei tähenda seda raiume raiuma nii palju, kui jaksab, kas või seda, et et kõige olulisem on raha ja kui nii-öelda raha juba piisavalt, et siis vaatame, et kas, kas jääb midagi ka inimestele või loodusele sealt üle. Ootus on kindlasti see ökoloogia poolest, rääkides, et peatatakse, tuleb peatada loodusmetsade hävimine, Eestis on loodusmetsa alla kahe protsendi, kaks protsenti alles ja see väheneb pidevalt. Et selle juures me ei saa rääkida kindlasti, et meil kuidagi hästi läheks samamoodi, et riik hakkaks huvi tundma, kuidas läheb metsa elustikul selliseid andmeid koguma regulaarselt ja selle alusel me saaks ka süsteemselt metsaelustiku kaitsta ja ja siis poliitikat suunata. Kolmandaks olulisemaks ökoloogiapunktiks kindlasti on kliimakonflikt, et sellele tegelikult me peame juba täna lahenduse leidma, et Eesti metsades seotud süsinikuvaru peab hakkama suurenema juba selle metsanduse arengukava kaudu, et siin ta viimase kahe päevauudiseid rahvusvahelisel tandril vaadates, siis tegelikult ei ole meil enam aega kümmet või või viitteist aastat oodata lahendust. Täna. Aga kes on siis ikkagi selle vastu, et see arengukava lähtuks säästvast metsandusest ja säästva metsanduse põhimõtetest ja see kohe siia algusesse ka sisse kirjutataks? Mikk Link, kas teie olete töögrupis vastu olnud või, või, või kes siis vastu on olnud, Marek Kase? Vangutatakse pead, metsade majandamine on metsade kasutamine, metsade kaitsmine, metsade korraldamine ja seda täna kõike tehakse ja jätkusuutlik ta ongi ja selle vastu ei ole. Miks, võib-olla tundub, et meedia vahendusel on meil probleemiks raie aga võin väita, et raie on tegelikult ju tagajärg. Et seda, seda, milles tagajärg on tekkinud, seda me oleme ilusti seal arengu vas sõnastanud, et probleem on see, et meil on metsade vanuseline struktuur on väga ebaühtlane ja meil on täna neid küpseid metsasid väga palliv ja ilmselgelt sellepärast on ka. On ka raied tõusnud, sest ainuke viis seda nii-öelda vana metsa nooreks teha on teda raiuda ja seda nimetatakse metsa uuendamiseks. Et võrreldes ikkagi Põhjamaadega. Me oleme samm maas efektiivselt ja metsade majandamise hea praktika mõistes nõndaks, aga räägime siis nendest 101-st Eesti metsanduse probleemist, mis siis tulid välja, mis sõnastati keskkonnaministeeriumi kokku pandud sotsiaalkultuuri, majanduse ja ökoloogia töögruppidest. Kui need 100 ühte probleemipüstitust lugeda, siis on näha, et need probleemipüstitus võivad olla ka üsna vastuolulised. Aga iga niisiis testis hääletusele esile kolm kõige olulisemat probleemi. Ja nii on siis arengukava koostamise ettepanekus esile toodud 12 Eesti metsanduse kõige prioriteetsemad probleemi millele uues arengukavas peaks lahendusi otsima ja püüame vähemalt olulisematest nendest ka tänases saates rääkida. Probleemina number üks tuleb rõhutada, et need probleemid ei ole siin dokumendis reastatud tähtsuse järjekorras, aga lihtsalt kõige esimesena on siin kirjas, et probleem on metsade majandamise ja metsade kaitsmise haldamine ühes ministeeriumis, keskkonnaministeeriumis. Maa peal on Eesti metsa abiks poolt ütlema, et kui isegi möönda tõepoolest ühes asutuses on majandamine ja kaitsmine kojaga, siis sa tegid ja ongi tekitanud probleeme, aga või tähendab siis mitte majandamine majanduslik pool. Aga kui vaadata, kust tuleb see initsiatiiv viia siis metsa, aga seonduv täielikult majandusministeeriumi alla see tuleb. Tööstuse poolelt on tegelikult juba meie pikaaegne keskkonnaministeeriumi juht Andres Talijärv, kes nüüd on erametsaliidus värskelt, et juba 2007. aastal räägis rääkis samast asjast toona ta oli veel Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu juht ning kui vaadata, milline huvirühm seda tahab, siis teeb meid eesti metsaabis ettevaatlikult. Meil tekib hirm, et sooviks on siiski luua selline ministeerium, kus looduskaitse tegelikult tasalülitatud marginaal. Teie soov on, et ikkagi ei, ei viidaks metsade majandamist keskkonnaministeeriumist ära MKMi. Jah, meie soov on, et keskkonnaministeeriumi valitseksid oma ala spetsialistid Nõndaks Tarmo Tüür, Eestimaa looduse fondi seisukoht. No ma arvan, et see on pigem pseudoprobleem ja Kuidas ta siia 12 kõige prioriteetsem probleemi sekka sai, siis on väga raske öelda. Ega see 12 prioriteetse selgitamine oli lihtsalt üks grupitöö ühel töökoosolekul ja et ega töörühmad ei töötanud tegelikult selle eesmärgiga, et leida kolm olulisemat probleemi omas valdkonnas, et et selles mõttes, et see 12 pigem me peaksime rääkima niikuinii 101-st, aga jah, see, et kus nüüd seda valitsetakse, et ma arvan, et see ei, see on nagu pigem niisugune riigihalduse küsimus ja et meie siin selles ringis võiks pigem nagu metsandusest rääkida. Nii, aga Marek Kase ja Milling, kas teie seisukoht selles küsimuses? Täitsa ses mõttes nõustun sellega, et, et see huvide konflikt on, sellest on põhjustatud ka selline konfliktsus eri osapoolte vahele nii-öelda keskkonnakaitsjate ja metsaomanike vahel, kuna mõlemad tunnevad, et noh, nende eest tehakse kompromisse ära ühes ministeeriumis, ilmatu oleks debatti siis valitsuse tasandil või eri ministeeriumide vahel. Aga keskkonnaministeeriumi asekantsler, kas ja kuivõrd te seda teemat ministeeriumis endas olete arutanud ja näiteks, mis siis saaks ikkagi, kui metsa majandamine ära viia majandusministeeriumist, mis saaks näiteks RMK-s RMK roll, onju teine praegu ühelt poolt majandada metsa, tuua riigieelarvesse tulu, aga teisalt peaks RMK tegelema looduskaitsega, aia kogu elanikkonnale, looduskasutuse korraldamisega, kõik loodusrajad ja ökosüsteemi teenuste tagamisega. Kas on võimalik, et näiteks looduskaitselised ja ühiskonnale suunatud tegevused RMK siis eraldada ja need viia mingi keskkonnaministeeriumi hallatava sihtasutuse alla ja siis RMK tulupool nihutada siis MKM alla või, või kuidas? Nii-öelda riigi funktsioonide küsimus, noh ma saan aren tõstatatud eelkõige sellest tulenevalt, et puidu kasutamise väärindamise osariigis ja selle arendamine on võib-olla siis nagu jäänud vaeslapse ossa, et riigisüsteemis võib-olla ei ole tõesti sellist ministeeriumid, kes selle poolega nagu liialt palju tegeleks, et keskkonnaministeerium tõesti jälgib peaasjalikult seda, et varasaks loodusvarad ressursid saaksid hästi kasutatud jätkusuutlikult turule toodud, aga et jätkutöötlemine ja selline nende majanduskülg seda meie, jah või keskkonnaministeeriumis väga jõuliselt arendajat, see, sellest, see probleem on tulnud. See, mis RMKd puudutab, siis selles mõttes ma arvan, et see küsimus ei ole olnud päris nüüd nii lai, et RMK need keskkonnaministeeriumi alt ära peaks tulema. Seal aga on võimalik RMK see tulupool ikkagi ärasused nihutada sinna MKMi. Täna tulu tekib meile kõigile läbi rahandusministeeriumi jagatakse seda RMK poolt teenitud tulud kõigile. Aga see, kes korralduse annab nii-öelda tulupoole, et see ei oleks keskkonnaministeerium, vaid et see oleks MKM, et keskkonnaministeerium pigem keelab, ütleb, et ärge raiuge. MKM ütleb, et raiuga raiuga vaidluses selgub tõde. Minu arusaamist mööda ei ole see olnud nagu see mõte nüüd, et rohkem raiuda või vähem raiuda, et see konflikt vaid, et kuidas seda raiutud puit juba paremini väärindada ja seda tööstuspoolt nagu paremini esile tuua. Aga jälle see on nii-öelda selle arengukava koostamise teise etapi teema, et kuidas täpselt neid probleeme lahendada. Nõndaks, aga teemasid on palju, läheme kiirelt edasi. Järgnevalt on siis metsanduse arengukava koostamise ettepaneku dokumendis esile toodud Eesti metsanduse rahanduslik ja majanduslikke meetmeid puudutavad probleemid. Näiteks punkt kaks metsa loodusväärtuste hoidmise finantsmehhanism ei ole piisav jätkusuutlik ega õiglane punkt kolm. Piirangute õiglase hüvitamise meetmed ei ole olnud piisavad punkt neli piirangutest tulenevast saamata jäänud tulu kompenseerimine metsaomanikele ja kohalikule omavalitsusele pole sageli piisav või puudub üldse Miklik. Kirjeldage palun selle probleemi olemas siis metsaomaniku vaatevinklist, mis siis kaasneb loodusväärtuslike metsade kaitse alla võtmisega. Ja et kui tegemist on eraomandiga, siis kindlasti ta piirab selle eraomandi kasutamist ja, ja metsaomanike laual see probleem siis joon, eks ole, nemad on oma maa tagasi saanud või ostnud ja ühel hetkel nad ei saa seal enam oma tavapärast tegevust teha, olgu selleks siis puidu, varumine või, või muud tegevused, kas või metsas jalutamine. On mitmeid neid, kes ei tohi metsa minna, kuna seal on sihtkaitsevöönd ja ei tohi, et jalutada. Ja ja metsaomanike kaasamine on, ma arvan, võtmeküsimus, et see kaitse, mis on juba korra kestatud, seal säiliks, sest omaniku kaitse on võiks öelda, kõige parem kaitseomanikul on huvi, teadmine sellest, mis ta metsas seal paikneb. Siis ta panustab ka ise sellesse kaitsesse ja mis täna nagu probleeme. Miks sa omanikul seda huvi pole, on kaks aspekti. Üks on see, et piirangud ei ole hüvitatud piisavas mahus või siis puuduvad üldse. Et meil on ikkagi veel neid alasid, kus igasugune nii-öelda kompensatsioon piirangute talumise eest puudub. Ja teine aspekt on siis see, et ei ole piisavalt selgitatud maaomanikule, miks seal on need tegevused piiratud ja kelle eest siis jääb mulje, et, et see on siis sellesama metsaomaniku eest, tuleb kaitsta seda loodusväärtust. Aga, aga kui võtta arvesse, et tegelikult tõesti omanik võib-olla on hoopis huvitatud, kui ta oleks sellest teadlik, oleks kasutada algusest peale protsessi pluss oleks piisava kompensatsioonimeede, siis oleks meie looduskaitse loodusväärtuste säilimine, ma arvan, hoopis teisel tasemel. Ma küsin otse. Eestis on range kaitse all ja Võru maakonna suuruse alaga võrreldaval pindalal metsa 13 protsenti kogu metsast. Sellest samast dokumendist loen seda. Kas Eestis on liiga palju range kaitse all metsa? Metsaomanike arvates metsaomanikud ei saa seda hinnata, seda hindavad ikkagi teadjad ja siis riik kinnitab selle ja, ja kõik need kaitsed eramaadel peavad olema põhjendatud. Linda-Mari Väli Eesti metsa abiks, kas te saatemetsaomanike murest ja probleemist aru? Ja absoluutselt, ja ka meie olime oma probleemi kaardistuses selle välja toonud, et on vaja õiglast mehhanismi, mis looduskaitsealused meetmed kompenseeriks. Ma tahaksin siinkohal rõhutada kuidagi seda, et praegu jääb võib olla ekslik mulje Lingi jutust nagu säästvat metsandust pooldav rahva osa vastanduks metsaomanikega, see on täiesti vale. Liikmete hulgas on väga palju metsaomanikke. Alles eile kirjutas mulle üks metsaomanik Pärnust, saada minuga kokku ja rääkida sellest, kuidas tema ühistu saab otseselt toetust puidutööstuselt ja talle ei meeldi see ja tahab meile anda selle kohta infot. Ka sooviksin rõhutada, et tegelikult erametsaliidus on olemas opositsioon, on olemas teistsugune arvamus. Kui täna oleksin mic lingi asemel näiteks kunagine erametsaliidu juht Toomas lemming, kes on samuti metsanduse arengukava 2030 protsessi kaasata siis me kuuleksime, siin kuuleksime siin hoopis teistsugust juttu, mitte seda osapoolt, kes muretseb niivõrd selle pärast, kas puit saab metsast välja toodud tööstuse vabrik, kus vaid seda poolt, kes räägib just nimelt peremetsade säilimisest põlvkondade pikkusest, majandamisest, püsimetsandusest, kes ei poolda intensiivset lageraiemajandust. Klaarime väikesele püsimetsanduse teema ära, see on ajakirjandusest siit ja sealt, et korduvalt läbi lipsanud, kui tõsiseltvõetav alternatiiv järjest rohkem levivatele lage raietele siin statistikanumbrid ka näitavad, et aastatel 2012 kuni 2016 tehtud uuendusraiete 160-st ühest 1000-st hektarist moodustasid lageraied 93 protsenti tee valikraiet tehti vaid 320 hektarit ja, ja lageraie leevendusmeetmeks mõeldud säilikpuudest 40 protsenti ei täida efektiivselt eesmärki. Kui palju te olete siis käsitlenud töörühmades siis varianti, et ei kasutaks nii palju neid lageraieid Mycling ja metsaspetsialistidena õppinud metsamajandust me teame, et on olemas erinevaid raieviisid ja olemas nii-öelda turberaieviisid ja oleme tegelikult sellele probleemile või väljakutsele proovinud nagu reageerida, et just hiljuti käisime õppereisile Ungarisse, kus tegeletaksegi peamiselt püsimetsandusega proovisime vaadata, et mis moodi see käib ja kas mul oleks võimalik siis sealt nagu häid näiteid tuua siia, aga ma küsin vahele. Teistmoodi tehakse. Maalehes on viimastel päevadel ilmunud artikleid, mis väidavad, püsimetsandus takerdub suurte majandamiskulude taha, Ain Alvela artiklis oli välja toodud. Ta arvutas ka, et kui tellida metsafirmast auto väikese koguse näiteks 13 tihumeetri puidusadamasse või saekaatrisse viimiseks siis vedu läheb nii pööraselt kalliks, et ei ole mõtet puitu müüjaga, et see püsimetsandus lihtsalt inimene peaks sellel peale maksma. Metsa on võimalik majandada tasuvalt ainult lageraiemeetodil. Jah, midagi seal selles mõttes lio jookseb, sest ka Ungaris toodi puud tänapäeval välja Bella Russiga täis tüvena siis selle tüve nii-öelda järkamisel osales kolm inimest, üks märkis ette, üks lõikas saega läbi, kolmas tõstis selle meetri pikkuse puu Sis virna, sest meetrinist on tal jaksab tõsta. Ja 80 protsenti sealsest kogu raiemahust on küttepuu. Ja, ja see nagu tõsine tagasiminek ja midagi on seal viltu. Et meie oleme tegelikult siin juba märksa rohkem arenenud, et võib-olla kaheksakümnendatel aastatel tegime me samamoodi ja, ja kui nüüd rääkida tõesti püsimetsandusest, et siis nagu ta kõlab nagu hästi, teeme teistmoodi, ärme lageraiet tee. Haapsalu linn planeerib nii-öelda, mitte lageraie rabamets enda metsa majandada ja olen ise Haapsalust pärit, olen kursis ja, ja tõepoolest, see plaan kõlab hästi, aga kui eesmärk on nagu lageraiet vältida, vältida nagu liigseid kahjusid sellele keskkonnale ja võib-olla inimeste rekreatsiooniväärtusele seal jalutada, siis tegelikult ka nii-öelda turberaiele tehakse lageraiet alad muutuvad lagedaks, need alad on võib-olla teistsuguse kujuga ja võib-olla pisut väiksemad. Ja kui sa teed väiksemaid alasid ja sa tahad sama samaväärse summa sealt saada kas siis tulu või, või tihumeetreid, siis sa pead lihtsalt suurema ala nende masinatega läbi sonkima. Eks sa kulutad rohkem sa keskkonda, rikud rohkem ja oled inimeste nii-öelda meelepaha ka suurendad rohkem. Et ta nagu üsna ebamõistlikke lahendusi, mitte mitte nüüd iga kord seda saab vahel eksperimenteerida, aga valdavalt on ta ikkagi halb lahendus. Leningradi Metsaakadeemia lõpetanud Peeter Krimm on siin Postimehes ka päris emotsionaalseid kriitilisi artikleid avaldanud ja tema kirjutas, et püsimetsas kasvanud puu ei kõlba metsatööstusesse. Pika sirge ja oksavaba palgipuu kasvuks on vaja kitsast puude vahelist kaugust, mis saavutatakse istutamisega puutee taevasse, peab olema vabamis saavutatakse absoluutse lageraie ja hilisema valgustusraiega Linda-Mari Väli. Mis te nendele metsameeste metsatööstuse esindajate väidetele vastu ütlete, et lihtsalt ei ole võimalik palgipuud niimoodi saada? Ma arvan, et põhimõtteliselt mis siin vaielda, võib-olla siin on tõepoolest oma tõetera sees, aga sellisel juhul me peamegi küsima, et mis, millisel määral me seda palgipuud või paberipuitu või küttepuud soovime, ka püsimetsandus ei välista lageraie lageraiet. Ja ka meie oleme hiljuti alustanud riigimetsades lageraiet piiravat petitsiooni wwwd lagedaiee, sealt selle kohta täpsemalt lugeda, aga samamoodi me räägime lageraiete piiramisest, praegusel hetkel võib juba teha seitsmehektarilise lagedale lanke piisavalt osav seadustega, siis on võimalikud ka väga suured lagealade tekked. Meie leiame, et üle ühe hektari ei peaks lageraielank olema. Küsimus on tegelikult, et kuidas me oma metsi majandame, kui palju me tahame anda tööstusele. Ja ega me ei ole andnud tööstusele suurema tüki, kui on jäänud loodusele inimestele looduslikke pühapaiku, kade austajatele, erinevatele huvirühmadele, loodusturismiettevõtjatele ja nõnda edasi, et küsimus on tegelikult tasakaalus siin, mitte selles, et me teaksime metsa, majandajad metsatööstuse inimeste teadmisi kahtluse alla. Lahendamist vajav probleem number viis arengukava algatamise ettepaneku soon tsiteerin metsamajanduse ja maakasutuse mõju Eesti metsade süsinikuvarudele vajab selgitamist. Tegemist on niisiis Euroopa Parlamendis komisjonis menetletava Lulutsefi regulatsiooniga, mis peaks motiveerima Euroopa Liidu liikmesriike siduma süsiniku kui metsades ja mille kohaselt peaks siis liigse raie korral liikmesriigid hakkama ostma kvoote või maksma kvootide eest. Ja see kõik on siis mõeldud just nimelt globaalse kliimasoojenemise piiramiseks ja Pariisi kliimale eesmärkide täitmiseks. Tarmo Tüür siin ka seda probleemi mainis seoses metsandusega ennist kui ma seda Luutseff teemat olen vikerraadios kajastanud, ma olen korduvalt küsinud nii meie keskkonnaministeeriumilt kui ka erametsaliidult, mis mõju lutses meile avaldab, kas ja kui palju me peame hakkama vähem raiuma, aga mitte keegi ei ole osanud mulle vastata, on öeldud, et me siin arvutame, ei ole õigeid valemeid ja, ja, ja asi on hästi segane olnud. Kas tänaseks on juba mingeid analüüsi numbreid, kas see lutsest või regulatsioon kapiirama Eestis metsaraiet, mis praegu kehtiva arengukava kohaselt võib-olla 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit praktikas on praegu umbes 11 miljonit tihumeetrit? Mikk Link on teil selgus. Ja meie oleme ise küsinud ka ministeeriumilt, et mis seal siis Eesti arvutus näitab ja oleme saanud esialgseid numbreid kuulda, aga me ei võta seda, aga see ei ole piirang, vaid see arvestusreeglid, mis ütlevad siis, et Eesti sellise käitumise puhul, mis on meil see, see siis küll eriti ja mis on systebite ja, ja kui meil juhtub niimoodi, et me vastavalt meie küpsete metsade osa karul peame rohkem raiuma muude valdkondade hektarite arvelt leidma neid nii-öelda krediiti, ehk siis kata seda, seda justkui arvestus reegli, sellist miinust. Ja ma arvan, midagi katki sellest pole, aga ikkagi ma näen, et täna on Eestil piisavalt ka siukseid leevendusmehhanisme, mis, mis peavad võtma arvesse meie vanuselist tuuri, mis on tingitud just Me keerulisest ajaloost, eks ole, kus metsade kasutamine erineval tasemel ja, ja, ja ministeerium on siiani lahendusi otsinud, et Eesti oludele vastavat sihukest leevendusmehhanismi leida Marku lamp või kas on ministeeriumis mingid arvutused tekkinud ja mingid numbrid ka tekkinud? Viimased, mida ma leidsin avalikkusest, oli Eesti päevalehte juuli 2017, toonast arvutuste kohaselt võiks lutserni valemi järgi eesti maksimaalselt raiuda kaheksa kuni üheksa miljonit tihumeetrit senise 11 asemel, mida värsked arvutused näitavad? Ja eks arutatakse pidevalt, selle aasta lõpuks on meil kohustus komisjonil esitada selline arvestus kala, mis Eestile tähendab, et esialgseid numbreid oli kuulda ka siin siis täiendavaid numbreid oli kuulda siin ka mõni või kuu aega tagasi ühel konverentsil, kus räägiti, et see suurusjärk võiks olla 10 10 pool miljonit, ehk siis sama suurusjärk, kui on viimase, nii seal selle arengukava perioodi jooksul keskeltläbi siis ka raiutud. Ja, ja nagu ka öeldi, et see noh, maakasutuse muutustest käib jutt, metsad ise on süsiniku sidujad, nii või teisiti, ehk me metsad aitavad nii-öelda välja teisi sektoreid. Küsimus on nüüd selles metsa süsinik Kuu sidumise muutustest et mingisuguse ajaloolise perioodiga võrreldes, et kui see on nüüd muutub ajas, et siis kas need seotakse rohk veel rohkem või seotakse natukene vähem, et see on see küsimus? Aasta lõpuks soovime sellise arvestusskeemiga siis välja tulla, et mis need valikud meile Siin arengukava koostamise ettepanekus on kirjas, et Eesti peaks eriala ekspertidega tegema koostööd ja püüdlema, et läbirääkimistel Euroopa Liiduga Brüsseliga oleks parem positsioon. Tarmo Tüür Eestimaa looduse fondist, teie oma märkustes olete kirjutanud, et te ei ole sellega nõus, kas ma saan siis aru, et teie pigem ootate rõõmuga seda lutseppi rakendumist, et äkki see võib-olla viis, mis sunniks Eestit raiemahtusid alandama? Kliimaprobleem on ikkagi hetkel inimkonna ees seisev kõige suurem probleem ja seda me saame lahendada ikkagi ainult sellisel solidaarsuspõhimõttel ja see, et Eesti riik, et me oleme see, kes püüab käia siis Brüsselisse kauplemas omale selliseid erandeid. Me võiksime saastada rohkem ja, ja raiuda rohkem ja, ja pigem siis isegi põletada veel suurult puitu ära. Ehk siis et seesama sisu süsinik, mis võiks olla puitu seotud pikaks ajaks, et see hoopis nii-öelda kohe koheselt vastu taevast lasta. Et loomulikult me ei saa riiklikus dokumendis seda heaks kiita, kui väidetakse, et see on nagu see suund, mida Eesti peab võtma. Marek Kasemetsa ja puidutööstuse liidu vaade, milline see siis on, kas lutseb võib tõepoolest sundida Eestis vähem raiuma ja hakkab mõjutama katteid? See risk on olemas. Aga seal Uudo Sepp, seab ka surve rohkem seda puitu väärindada piga omandisse toodeteks ja, ja see on igati mõistlik, seal. See puit on maailmas üks parimaid alternatiive taastumatu loodusvarateraga, millega siis kliima soojenemise vastu seista. Ja meie puhul see mure see on, et luulusseff ei võta arvesse seda meie taasiseseisvunud riigi nagu eripära, et meie metsade vanusestruktuuri, kus on küpsete poiste poole kaldu ja pole arvestanud meie tööstuse viimase 10 aasta arengu kaevata, et see tähendab kindlasti nagu tähelepanu pöörata. Just ühelt poolt ju räägitakse, tuuakse näiteks eesmärgiks puit on hea võimalus asendada siis sõltuvust naftast ja fossiilsetest kütustest ja, ja, ja taastamatutest lähteainetest, meie toodete tegemisele. Aga Linda-Mari Väli, miks siis ikkagi teie jaoks on vastu meile näiteks biomajanduse arendamine Eestis ja ja suund nafta ja teiste fossiilsete toorainena asendamiseks puiduga ma saan aru, et Eesti metsa abiks esindaja Indrek Vainu nõudis siin viimasel koosolekul biomajanduse strateegilise arendamise vajaduse eemaldamiseks arengukava koostamise ettepanekust. Jah, see oli tegelikult spetsiifiline punkt, miks me seda seal nõudsime, oli sellepärast, et see oli eelnevalt juba majandust mainides tegelikult ära ka kaetud, sest biomajandus, see on samuti majanduse osa ja puiduga seotud majandus ongi enamasti biomajanduses. Aga põhimõtteliselt see suund, et, et asendada piltlikult öeldes naftast toodetud asju puidust toodetud asjadega nafta ei taastu, puit taastub. Tegelikult on väga palju alternatiive ka tselluloosi-le kahtlemata Ta plastiku tootmist tuleb ja peab ja hakataksegi üle kogu maailma koomale tõmbama. Ja siin me peamegi küsima, et mis on need mõistlikud alternatiivid tiivid kuidas siis toitu pakendada või vajadusel ühekordseid nõusid teha. Lääne-Euroopas on väga palju häid näiteid selle kohta lausa sirkulaarseks ehk vinglevaks nimetatavaid linnu ning see ei ole sugugi alati tselluloos, mis on väga keskkonda saastada. Tööstus ei ole alati parim lahendus, isegi kartulitärklist on pressitud nõusid, mis on võimalik kas ära süüa või kompostihunnikusse visata peale kasutamist, samuti ma väga vaidleksin selle vastu, et puit on taastuv loodusvara, sest et me tegelikult seisame, ma arvan ka Tarmo nõustuks minuga praegusel hetkel silmitsi kahe suure kriisiga. Üks on kliimamuutus, teine on liikide massiline väljasuremine. Ka meil on Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogid uuringutega kinnitanud. Intensiivne metsamajandus on hakanud ka meil vana metsaelustik liike välja suletamas. See, millest Mikk Link enne rääkis, intensiivne metsade uuendamine. Kahjuks paljud liigid ka näiteks metsis ja ilves vajavad just vana metsa ning kui vana metsa jääb liiga väheks ja surevad välja liigid, loomaliigid, see, mis praegu just toimubki üle kogu maailma siis neid me taastada enam ei saa. Nii et puidu taastuvus on tegelikult märksa keerulisem küsimus, kui tööstuse esindajad on soovinud möönda mao. Kooliteadlane Paavo Kaimre on muuseas üks nende üle Euroopa sõna võtnud teadlaste seas, kes kirjutas alla pöördumisele teadlaste. Võtame selle, kes kutsuvad üles hoopis metsasid, senisest julgemalt majandama, kuna just see aitab leevendada kliimamuutuste mõjusid ja siduda süsinikku Tarmo Tüür Eestimaa looduse fondis. Kuidas tavainimene peaks seda nüüd mõistma? Ühed. Teadlased ütlevad, et ei tohi rohkem raiuda, teised ütlevad, et just tuleb rohkem majandada, et see aitab siduda süsinikku. Kui jah ta on, seal on sellest raske raske aru saada, kuidas teie saame nii aru, et kui praegu võtta suund sellele, et raiume hästi ruttu ja siis istutame uued puud asemele, mis hakkaksid kiiremini süsinikku siduma. Et siis efekt saabub meieni heal juhul 30 või 40 aasta pärast, see rohkem sidumisefekt. Aga, aga nagu ma ütlen, et viimased uudised ütlevad selgelt, et meil ei ole nii kaua aega, et me peame ikkagi kohe kohe selle selle probleemiga tegelema, nii nagu Marek Kase õieti ütles, et see lutseeeffi teema süsinikuteema, et see suunabki meid väga õigele rajale ütlema, tööstus üha enam sellele, kuidas toota kuidas puitu rohkem väärindada ja kuidas toota siis süsiniku pikemaks ajaks siduvaid tooteid, et, et see on tegelikult eksiarvamus või siit võib ka jääda tõesti raadiokuulajal mulje. Et raiemaht on kuidagi otseselt seotud selle selle panusega, mida siis puidutööstus või metsanduse laiemalt meie majandusse toob, et tegelikult ei ole, et, et see, et meil on hästi suur raiemahte, me praktiliselt pool sellest põletame ära. Et, et see ei, see ei ole mingisugune suur lisandväärtus. Ja et, et kui me tahame rääkida sellest, et, et puidutööstus oleks innovaatiline süsinik seotakse kauemaks ja ja majandusse tuleks rohkem tulu, siis see ei ole üks-ühele kaugeltki seotud sellise suure raiemahuga, et pigem see on see probleem, mida Marko lamp ütles täna riigis, keegi ei, ei suuna metsatööstust sellisele nutikale moel. Meist keskkonnaministeeriumi ülesanne see ei ole ja noh, praeguse arengukavaga ongi antud sisuliselt lihtsalt sõnum, et rai nii palju kui jaksad, et ja see ilmselgelt ei motiveeri mõistlikult oma loodusvarasid kasutama ja pigem on suund kvantiteedi kahjuks. Nii aga räägime siis nendest raiemahtudest, mis on ka nende 12 kõige suurema probleemi hulgas. Metsanduse arengukava ettepanekus üles loetletud täpsemalt on siin sõnastatud raiemahud on tasemel, mis metsade vanuselise struktuurimuutuste kaudu ohustab elurikkust ja võib ohustada teisi metsade ökoloogilisi funktsioone. Kohe järgneb ka märkus. Selle probleemi olemuse ja sõnastuse osas puudub töörühmas konsensuslik otsus. Seletage palun raadiokuulajatele, miks raiemahtude probleemi osas puudub konsensuslik otsus. Ühiskondlikus diskussioonis on raiemahud ja ka lageraiet teema ju üliolulised inimeste omavahelistes vestlustes saunalavadel, juubelitel kohalt, mina olen küll kogenud inimesed, igal pool tuleb see, see jutuks ka ajalehe veergudel räägitakse sellest kõige rohkem ka poliitikute vahel räägitakse sellest vaadata, kas või kui palju arutelusid on sel teemal olnud viimasel ajal riigikogu keskkonnakomisjonis kase Maie Kiiseli varem viidatud uuring, sihtrühmade ootused metsanduse arengukavale Tõi keskse probleemina esile raiemahud, aga miks siis teie töörühmas ei olnud konsensust, et see on nende kõige tähtsamate probleemide hulgas? Mikk Link, äkki alustada? See on ikkagi sellest tingitud, et ega miks. Me raiume, raiume sellepärast et see puit on saanud seal küpseks ja siis me saame teda raiuda. Me saame seda puitu kasutada. Meil on neid küpseid metsasid tõesti ebaproportsionaalselt täna, palju, siis kui võtta arvesse, kui palju neid on, siis me tegelikult raiume täna vähe. Et kui me tõesti tahaksime neid küpseid metsi uuendada, asendada noore metsaga ja teha seda tõesti majanduslikus mõttes mõistlikult efektiivselt, siis me täna tõesti raiume vähe. Kui vaadata puhtalt majanduslikult, et aga miks siis ühiskonnas on ikkagi see probleem number üks, kas keegi on siis inimesed üles kütnud või kust see siis tuleb? Eks inimesed näevad neid lanke ja, ja mõtlevad, see on kole ja neile ei meeldi ja nad ei tea, miks seda tehakse. Et, et tegelikult ju me ei raiu seal, kus on meil ökoloogilistel kaalutlustel see, see, see, see piiratud, et kui on põhjendatud, et seal on looduskaitseline väärtus, siis me seal seda raiet ei tee, eks ole. Aga kui seda ei ole ja see mets on küps, siis on sellele ja loogiline jätk on, et me kasutame selle puidu ja paneme sinna uued puud kasvama ja saame sinna tulevikus jälle uue metsa. Kui me selle metsa, mis ei oma mingit looduskaitselist väärtust ida majandusmets, seda õigel ajal ei, ei raiu, siis me raiskame tegelikult seda metsaomanik ise raiskab enda vara ja siis riigimetsa puhul riik raiskab seda vara, et ja kui seda nüüd ei mõista, eks ole, et see tõesti on vara ja see on okei, seda, seda puitu kasutada, siis tundubki, et justkui minnakse, et metsamehed või metsaomanikud lähevad alati vastu selle keskkonnakaitselise nii-öelda aspektiga, et iga metsa nagu kaitsemets ega mets ei ole kaitseväe, et meil on kaitsematesse tõesti väga palju 24 protsenti umbes metsamaast, eks ole, ja ja seal me neid tegevusi ei tee. Linda-Mari Väli ja Tarmo Tüür, kuidas teie sellele probleebistitusele siis vastate? Metsamehed kirjeldavad olukorda niimoodi. Et kui tuli nõukogude okupatsioon meile siia Eestisse, siis massiliselt ühe korraga lühikese ajaga põllumaad metsastusid, kuna need jäid sööti, keegi neid harinud. Korraga hakkasid seal kuused männid kasvama ja nüüd on meil järsku korraga palju 60 kuni 80 aastaseid kuusikuid ja, ja männikuid. Kas te sellega nõustute, et jah, selles vanuses puid on palju, linna varia väli? Jah, loomulikult saab sellega nõustuda, kuigi neid jääb üha vähemaks. Samas, ma olen siin, küsimus on siis, mida sellega teha, et metsamehed ütlevad, et, et kui need mädanevad ära, on sellest kahju. Aga teie ütlejad, ütlete, et neid kunagisi põllumaid kõiki ikkagi ei tohiks uuesti paljaks raiuda, saan ma õigesti aru? Esiteks, ma rõhutaksin, et need ei ole kõik endistele põllumaadele kasvanud kuusikud ja männikud, mis praegu raiutakse lagedaks, raiuti enne sõda ka loodusmetsasid, mis nüüd on taastunud, et asjad ei ole nii lihtsad. Aga teiseks ma rõhutaksin, et meie ühendus tuli kokku sellepärast aastal 2016 lõpused muudetud metsaseadust millega alandati viljakates kasvukohatüüpides ka kuuskede raievanust just nimelt 60-le ja 70-le aastale. Ning seepeale seda on ka kuuse osalusega puistuhoid võimalik paremini raiuda ning selle väikese seadusemuudatusega väikese muudatusega paberil tekkis automaatselt juurde, laieneks, et metsa metsas tegelikult, et midagi juhtus. Minu arvates on kummaline, et kui tööstus ühest küljest räägib, et meil on nii palju raieküpset metsa, siis samal ajal on vaja pidevalt libeliseerida metsas vabadust alandada laie vanuseid või muid laie kriteeriumeid. Selleks, et oleks võimalik rohkem raiuda, see on vastuoluline. Nii Tarmo Tüür täiendab siis, mida siis teha selle nii-öelda piigiga või tipuga Eesti metsade vanustes, mis mis tuleneb siis sellest, mis toimus Eestis neljakümnendatel, viiekümnendatel? Ja kui siin oli mainitud, et meil on palju vanasid männikuid, siis männiga ei juhtu mitte midagi seal metsas, et ta võib seal rahulikult edasi seista, nii et tegelikult need on ikkagi kokkuleppeküsimused ja seesama, et, et kui me nüüd midagi väga mõistlikku nende puudega teha ei oska, kas me, siis peame nad tingimata Ma raiuma ja uued asemele panema ja need näiteks siis seal põlevkivikateldes ära põletama või midagi muud säärast tegema. Et see on nagu kokkuleppe küsimus, kui see meile ühiskonnana tundub, et see on väga-väga arukas moodus, siis siis miks mitte, aga me. Tunne on pigem see, et ühiskonnana meile ei tundu see arukas tegu. Et see ongi see tegelikult, millist lahendust see kokkulepe, et me siin nüüd otsima asume, lähimatel aastatel. Probleemina number üheksa on esile toodud, tsiteerin. Puudub riigi pikaajaline terviklik plaan majandatavate metsade, majanduspiirangutega, metsade ja rangelt kaitstavate metsade osakaalu kohta koos mõjude hinnanguga metsanduslikus haridusele ja tööhõivele. Ja probleemi taustana on esile toodud, et lähtuvalt Kehtiva metsanduse arengukava indikatsioonidest on tehtud investeeringuid loodud töökohti ümber orienteeritud soojamajanduspuit on oluline kohalikus küttemajanduses ning väliskaubanduse bilansi tasakaalustamiseks. Raiemahu langetamine mõjutab Eesti väliskaubandust, puidutööstust, metsasektori, tööhõivet, maksulaekumist ja kodusoojata, tarbijaid ja majandustegevuse piiramine või keelamine vähendaks olemasolevate ja potentsiaalsete töökohtade arvu. Samuti vähenevad eraldised riigieelarvesse, millest tekivad töökohad, sotsiaalsfääri haridus, vääri kultuurivaldkonda ja nii edasi Marek Kase Eesti metsa- ja puidutööstuse Liidust. Milliseid ohtusid Teie näete puhuks, kui ikkagi raiemahtusid järsult ja oluliselt alandada, kui alandada näiteks tänaselt 11-lt miljonilt tihumeetrilt neljale või kuuele miljonile tihumeetrile, mida on pakkunud välja Eesti metsa abiks metsamees Rainer Kuuba oma artiklites, aga ka mitmed poliitikud Tõsised avaldused, eks võib-olla tooksin siia juurde näited, mida on, võib-olla inimestel on rohkem nagu, nagu tunne me aru saame, et mida sa nagu nagu selliste numbritega mängimine, tähendab, eks ju, et me kõik saame aru, et kui meie näiteks sissetulekut vähendaks põhjuseta kaks korda, mida sa meile inimestena tähendab, eks võrreldes valdkonnana mis saab elust maapiirkondades, näiteks Võrumaal, kus iga viies inimene otseselt ja kaudselt iga kolmas inimene seatud metsandusega suuruse järgi üks miljon tihumeeter annab tööd üle 2000-le töökohale, eks ju. Mis juhtub riigieelarvega, kui väheneb seitsme miljoni võrra? See on haridus ja teadusministeeriumi aastaeelarve on sarnane maht. Võit on täna ainulaadset taastuvat loodusvarasid ja 20. sajand materjale ja ta on, teadus on arenenud nii kaugele puidust on võimalik teha autosid, riideid või ükskõik mida, et ja nii edasi. Ja kas see siis tähendab, et me kasutame rohkem põlevkivi, naftat, fossiilse materjale, nii et, et need, need tekivad selliste numbrite arutelu küsimused, et kuidas me siis et kas see on ikka nagu õige otsus õige tee kuuluvale meie liiku tahame, et alles, kui me oleme saanud allhankemaast, oleme saanud selliseks metsandus ja puidutööstus sellist väärtus lisamaks maaks. Meil on aega ja saate otsi kokku tõmmata Marku lamp, keskkonnaministeeriumi asekantsler oli tõepoolest väga palju neid probleeme mida tõstatati sa nende 101 osas, aga mis siis 12 kõige prioriteetsem hulka jõudnud näiteks kodanikel pole kohalikul tasemel piisavalt võimalust kaasa rääkida riigimetsa majandamise planeerimisel. Metsa ei käsitleta inimeste ruumilise elukeskkonnana raielankide suuruse, kuju ja maastikulise paigutuse kontrollimatus. Metsamajanduse planeerimisprotsessis ei ole piisavalt arvestatud metsamajanduse mõju elamumaa kinnistut. Metsaraiet ei planeerita ruumiliselt, mistõttu kannatab nii metsamaastikke sisene kui ka vaheline sidusus. Kas uus arengukava nendele probleemidele siis vastuseid otsima ka just need probleemid, kasvõi ka selles? Maie Kiiseli uuringus tulid ju ikkagi esile, need on inimestele olulised. Igal juhul hakkab arengukavaga nendele küsimustele lahendusi otsima, et need ei olnud lihtsalt töörühmade poolt siis nii-öelda fookusesse veel tõstetud võib-olla läbi siis selle raiemahu on see ka esindatud selles nagu ettepanekus. Ma kordan veel, et kõik need 101 probleeme, mis on kaardistatud, leiavad nii-öelda oma tee sinna lauale, kus lahendusi otsitakse. See Tartu Ülikooli küsimustik ja tegelikult ülikooli teadlaste poolt on ka testitakse alusuuringu, kus käsitletakse nii-öelda terviklikult kogu seda metsandust veel ja neid väljakutseid, mis metsandus seal on. Et igal juhul tulevad ka need küsimused lauale. Niisiis, praegu on teada, et keskkonnaministeerium esitleb avalikkusele seda metsanduse arengukava 2030 ettepanekut, mis tehakse vabariigi valitsusele, et arengukava koostamise algataks 26. oktoobril, aga hästi lühidalt, kuidas selle tervikteksti koostamine hakkab siis käima, keda kaasatakse, kas koos hakkavad käima samad töögrupid mida on õpitud selles suvisest protsessist, kus tekkis vaidlus töögruppide liikmete vahel tööprotsessi osas, kes võib osaleda, kus võib osaleda. Kuidas hakkab käima? No erinevus tõesti, et esimeses etapis meil oli ju nii-öelda konfliktiolukord ja me tõime neli valdkonna töögrupi hästi palju eksperte lasime nii-öelda pigem nii-öelda siis reeglite vabamalt arutada, et ega kui paned liiga karmid reeglid, siis kahtlemata jäetakse jälle nendesse kinni, et me otsisime nii-öelda võimalust 11 kuulata, tekivad kindlasti siis natukene ka selliseid tüli kohti, aga me oleme üle saanud teises etapis. Meil on kohustus kaasata teadlaseid, eksperte ja suurimaid huvirühmi, nii et kõik need neli valdkonda oleks kaetud, moodustatakse siis selline juhtrühm. Aga sinna alla tulevad sellised temaatilised töörühmad, seekord me jaga nagu kõiki küsimusi neljaks, kultuurisotsiaalne, majanduslik, ökoloogiline, tüür, vaidlete lähtuvalt probleemistikust, võtame siis nii-öelda platsiüleselt, et temaatilised küsimused ette näiteks raiemaht siis et vaatamegi tervikut, et kui selles etapis jäi nii-öelda natukene nii öelda erimeelsusi sellesse arutelusse sisse, siis proovime seal vaadata nagu üle üleplatsi, neid küsimusi ja siis lahendusi leida. Kindlasti teeme Vikerraadios sel teemal saateid veel nii palju küsimusi jäi kajastamata, kasvõi see kodanike soov olla enam kaasatud metsanduse alaste ja kas või Raio alaste otsuste tegemisele. Aga praegu tänan kõiki saates osalejaid, siin oli Marek Kase Eesti metsa- ja puidutööstuse Liidust Linda-Mari Väli kodanikuühendusest Eesti metsa abiks Mikk Link Eesti erametsaliidust, Tarmo Tüür Eestimaa looduse fondist, Marku lamp, keskkonnaministeeriumist asekantslerina ja mina olen raadiotoimetaja Arp Müller kuulmiseni. Saade on järelkuulatav vikerraadio kodulehel põib mobiiliäpi kaudu.
