Eesti metsa tervis on viimase paarikümne aastaga halvemaks muutunud,  teda ründavad vihased ja võõrad haigused. Kuidas sa saad aru, et mets on haige? Kui ma sõidan metsast mööda ja ma näen, et puud on maas  ja näiteks kasvõi mu enda küla, kus olid enne metsad,  nüüd on suur Selveri ostukeskus seal sellised poed kui nad  ei ole nagu tihedad ka, kui nad on hästi hara  ja lehti ja okkaid, midagi ei ole ja oksad murduvad ja. No kas on siis tulekahju olnud või? Või on siis niisugused ained? Keemilised ained? Sellega koos ju kõik rohi ja kõik hävineb. Kui seal on vähe loomi, nagu kõik loom, loomad migreenivad  sealt siis võib-olla Keegi ei taha loomadest seal elada, siis,  ja siis vist on haige. Eesti mets, meie au ja uhkus, see on jututeema,  mis on viimastel aastatel jõudnud iga Eestimaal,  seni arutatakse selle üle, kas metsa on piisavalt  või raiutakse seda liiga hoogsalt. Aga see, kes tahaks metsa tervisest rääkida,  peaks vaatama lageraielankidest kaugemale. Palju suurem mure on haigustega, mida palja silmaga ei näe. Saare surm. Hariliku saarekahjud on massilised. Harilik saar on saanud kannatada üle Eesti. Tamme jahukaste, seda ilmselt tegid portugallased,  kes tõi ta koos mangotaimedega. Brasiilias Euroopasse? Männipudetõbi. Pool Eestit on siis haigust täis, epideemia kestab aasta  kaks ja peale seda on see haigus kadunud,  pole temast ühtki jälgi enam. Juurepess. Juure bes on meie metsade kõige ohtlikem seen,  patogeen. Okka haigus, Põhja-Ameerika päritolu, praegu ta vaevab meil  Mägi Männi mitmes kohas Eestis. Niisiis on Eesti metsades ringi luusimas hulganisti haiguseid,  mis meie metsi järavad. Kõige rohkem paistab see välja näiteks kiratsevatest lehtedest,  kuivavast võrast või maha kukkuvatest okastest. Meie Eesti meeste tervise seisundil üldiselt ei ole häda midagi,  ainult et ühe sellise olulise erinevusena on see,  et kunagi varem pole meil olnud nii palju uusi invasiivseid,  haigusi, invasiivsed haigused on sellised haigused,  mida meil mitte kunagi Eestis varem ei ole olnud. Eesti teadlased on märganud, et võõrad haigused on tulnud  siia viimase paarikümne aastaga. Paistab, justkui oleks pärast taasiseseisvumist  ka metsahaiguste le riigipiirid lahti läinud. Tegelikult on pilt pisut keerulisem. On kolm põhjust, miks võõrad tõved siia varasemast  lihtsamini levivad. Meil on kliima muutunud. Ehk meil on läinud soojemaks, talved, sellised ekstreemsed  talvekülmad on kahanenud ja see on üks põhjus  ehk et lõuna poolt päritolu uued invasiivsed haigused jäävad  meil ellu. Teine põhjus, miks haigused levivad, on inimesed  ja kaubandus. Kahjuks toome reisidelt kaasa suveniire,  millest me ise ei teagi. Selle kaupade vaba liikumisega tuleb meil kaasa  ka nii-öelda tulevad kaasa meil ka kutsumata külalised  ehk pisikesed mikroorganismid, mida me üleüldse esialgu ei näegi. Aga nad tulevad meiega meiega kaasa. Ja me märkame neid alles siis, kui istutada sa toodud noore  okaspuu või lehtpuu oma aeda. Ja märkate ühtäkki, et need puud, mis teil seni olid seal  aias väga terved, kaunid ilusad, hakkavad ühtäkki surema  või kiratsema. Seda, kuidas Kesk või Lõuna-Euroopast toodud puuistikuga on  kaasa toodud haiguseid, näeb ka otse maaülikooli taga  kasvavatel puudel. Ma vaatan, et sellel mägimännil on päris palju kuivanud võra sees,  et kas see on märk sellest, et puu on haige. Ja kindlasti need kuivanud võrsed. Me näeme sellist niiöelda pintsel tüüpi võrseid,  kus ainult viimase aasta okad on rohelised,  kõik teised on varisenud mägimännile kohane on ikka vähemalt  viis-kuus kuni isegi seitse aastaklassi okkaid. Siis me näeme ka, et need vanemad okkad on siin pruunid,  vöötide ja lausa pruunid on kindlasti haige. Mis haigus tal siis on? Seda puud piina pruunvöötaud ladina keeles  lekanostiktaatsikola ja okkahaigus Põhja-Ameerika päritolu. Praegu ta vaevab meil mägi mänd õige mitmes kohas Eestis. Kas saab kuidagi seda mändi aidata talle mingisugust ravimit anda? Jah, no kõige kurvem lugu on muidugi see,  et tegelikult suuri täiskasvanud puid ei ole võimalik ravida,  kas ta jääb või sureb, paratamatu reaalsus,  ainult, mida teha saab, tihti on see, et te saate ennetada,  taimlates on võimalik ennetavalt panna siis vastavaid  kemikaale selleks, et need patogeenid oleks kõige halvem see  kõige halvemal ajal teha tema jaoks ja puule muidugi kõige paremal. Ja siin suurte puude puhul ei ole paraku midagi teha  või siis on üks ennetav võimalus see, et lihtsalt oma aeda  ei too. Haigeid, kuid kui kellegi aias mägimänd on  ja see sellisel kuul haigeks jääb, kas siis ei olegi mitte  midagi muud kui ainukene ravim on saag. No ma kohe ei soovitaks, saage välja võtta,  et esialgu vaadata, kuidas ta reageerib,  et kui kahe-kolme aasta jooksul pilt kuidagi paremaks ei lähe,  siis paraku jah. Nii karm, kui see ka ei ole. Koduaedadesse istutatud uued ja huvitavad taimeliigid on  haigustele kui kaetud pidulaud. Soojema kliimaga harjunud võõrad ilupuud ei saa meie  keskkonnas hakkama. Olgugi et talved on soojemad, pole need kuhugi kadunud. Seetõttu juhtub nii, et need sellised võõrad päritolu liigid  lihtsalt kannatavad meie keskkonnatingimuste käes. Nad on haiguste vastuvõtlikumad, nagu inimene oleks,  stressi on stressis, tal on kuidagi halb,  on vastuvõtlikum ka haigustele, nii on selle puuga ka. Kas metsade puhul võib ka välja tuua, et on sellised  haiguste perioodid nagu noh, inimestel on ikka natuke raskem  siin talveperioodil, kui haigused hakkavad paremini külge,  kui immuunsussüsteem on nõrgem, kas metsas on sama analoogia? Lihtsustatult on nii, et meil on kahte tüüpi haigusi. On nii-öelda puhangulised haigused, kes tekitab epideemia  nagu gripiepideemia ja siis on kroonilised haigused. No põhimõtteliselt nagu inimestelgi. Ehk puhanguline haigus on selline, kes tuleb peaaegu pool Eestit,  võib-olla seda haigust täis. Näiteks toome ühe männioka haiguse näite männipudetõbi. Pool Eestit on seda haigust täis. Epideemia kestab aasta kaks ja peale seda on see haigus kadunud,  pole temast ühtki jälge enam. Ja teised kroonilised haigused on sellised  millega puu siis nakatub ja kes puud nakatab,  mille tulemusel puu ei suuda sellele haigusele vastu panna. Ja nii kaua see krooniline haigus teda siis piinab või,  või või vaevab, kuni see puu sureb? Eestis teeb muret üks haigus, mis lausa tervele liigile  laastavalt mõjub. See on saaresurm. No nagu näha, siis siin on põhja Ameerika. Marika päritolu must saar ja nakatunud saare surma väga tugevalt. Ja sümptomid on lehtedel hästi selged. Krussi tõmbunud, mustunud. Ka see lehe rootsu osa mustanud ja hiljem  siis leht varise sügisel ta variseb nagunii,  aga hea indikaator on see must värv siin. Ja samas siin on ka näha, et kuidas ta proovib oma neid  värskeid võrseid veel ajada. Saare surm on siia jõudnud Kaug-Idast, siin kohanes haigus  kohalike oludega ja nüüd laastab ta kogu Euroopat. Mida see metsale tähendab? Õnneks pole Eestis väga palju puhtaid saarikuid,  seega pole kahjustused metsades suured. Küll aga kaotavad elupaiga need linnu või putukaliigid,  mis haige saare peal elada ei saa. Rohkem on saari linnapildis ja seal on kärbunud puid  lihtsalt kole vaadata. Kui saare surma tahta visuaalselt näha, siis selleks tasub  võtta möödunud või veelgi vanemaid lehe rootse maast,  rohu seest. Mida suurem rohu kasv, seda parem. Leheroots on esiteks musta värvi ja lisaks sellele,  et kui nüüd alates jaanipäevast kuni septembri lõpuni  kasvavad nende leherootsusel imepisike kesed,  kottseene viljakehad, nad on sellist kollakas beesi tooni,  isegi mida värskem, seda erksam, see toon. Ja praegu on ta noh, selgelt, võib-olla helepruun. See ongi see saare surma tekitaja, see ongi see patogeen,  see on see, kelle teosed levivad siia võrasse,  nakkuvad lehekülge, nakatavad lehte lehe rootsu  ja hiljem võrsat. Ja need leherootsudega on selline huvitav lugu,  et kui ta vaatas seda lehte, siis ta on liitlehine. Lihtlehed maha kukkudes kõdunevad aga lehe rootsu. Head kolleegid austerlased on uurinud, et seesama leheroots  võib püsida maapinnal mädanemata. Kolm aastat. Jätkem meelde metsahaiguste levikule annab panuse inimeste edevus. Eksootilised, kuid nõrgad ilupuud aitavad haigustel kanda  kinnitada ja ega tõbi pirtsaks, kas pole. Niipea, kui aias toit otsa saab, leiab haigus tee meie  armsasse kodumaisesse, metsa. Mul on kaasas kaks haige saarepuu. Rootsi Teie teate väga hästi rääkida, mis seen  selle peale elab, et puu nii haigeks on jäänud. See võiks siis olla saare surm, see on see seen,  mis tõepoolest põhjustab paljude vanemate saarepuude hukkumise,  kahe põhiosa on muidugi niidistikuna siin  selle sees. Aga et siin need väiksed kollakad täpikesed on tegelikult  siis sellised pisikesed kausikesed ehk selle seene viljakehad,  kus toimub eoste tootmine ja edasi siis selle seene levimine  ühelt poolt teisele. Kuidas teie hindaksite Eesti metsa terviseseisundit? No ma ütleks, et, Metsa tervis on üldiselt siiski hea, võrreldes paljude  kohtadega Ameerikas ja Aasias, kus ma olen hiljuti viibinud. Aga on näha, et, et järjest tuleb peale selliseid  eksootilisi haigusi, mida varem ei olnud. Näed seda ümber kukkunud kuuske? Jah, raske mitte näha. Selle puu on ilmselt maha võtnud juurepess. Juurepess on meie metsade kõige kohvik seenpatogeen  ja eriti ründas just kuuske, natukene vähem ohlik on ta  männik ja selline. Kollakas pruunikas. Pehmelt mädanenud juured on siis. Juurepessi mädanikule väga iseloomulikuks tunnuseks. Põhikahju seisneb selles, et juurepess lagundab ära  puujuured ja ründab ka juurekaela. Nii et kahju kunud kuused siis kukuvad niimoodi jala pealt  koos väiksema või suurema juuremättaga ümber. Ja need viljakehad, kui nad tekivad, siis nad tekivad  tavaliselt siin selle maha kukkunud kännu alumisel küljel. Kas tahad neid kukeseenikuid ka või? No kus need küll leiab? Sama liiki puud on omavahel juurte kaudu kokku kasvanud. See teeb haiguse levimise lihtsaks ja kiireks. Kui juurepessi eosed näiteks kännupinnal idanema hakkavad,  haaravad nad kiiresti suure osa kännust enda alla levivad  juurtesse ja koguvad võimu. Surnud puu juurte kaudu võivad nad edasi nakatada  ka nooremate nõrgemate elusate puude juuri. Kas saab öelda, et kõik haigusseened on halvad? Noh, kõik sõltub mis aspektist seda vaadata,  paljusid võib pidada ka kasulikeks näiteks need,  mis siis elavad troopilistes metsades ja reguleerivad  sealseid taimekoosluse. Kas Eestis on ka metsades see, mis on haigusseened,  aga mis tegelikult on puudele päris head? Ühe sellise näitena võiks tegelikult välja tuua haavataliku see,  see nimelt siis tekitab haavapuude tüvedes südamemädaniku,  mille tagajärjel tekivad õõnsused. Näed, Eva, siin on siis selline hea paha seen. See on haavatalik. Metsameestele on ta kindlasti nuhtluseks. Ent looduse elurikkuse aspektist on ta üks kõige olulisemaid  seeni metsades. Nimelt. See seen põhjustab siis haavapuude südamemädanikku  ja läbi selle tekivad siis oksakohtades haavapuudel õõnsused  ja nendes õõnsustes leiavad endale pesapaiga mitmed linnud,  väikesed loomad ja, ja paljud putuka. Oi, siin on veel üks kivipuravik. See näeb küll ilus välja. Mulle küll koolis õpetati, et seent ei tohi niimoodi käega  välja tirida, et peab ikkagi noaga ilusasti ära lõikama,  et miks, miks teie eriti veel teadlasena  nii brutaalselt läheneda ja lihtsalt seene välja tõmba. Aitäh, seen on niidistikuna mullas, see,  mille ma ära siit nopin, on. Seene üli nagu õunapuu otsast võtad õuna  ja see, et ta nüüd ettevaatlikult siit välja keerata. See võib olla isegi seenele kasulik, sest niimoodi me ei  jäta sellist seenejalga sinna niidistiku otsa mädanema,  sest selle mädaneva jala kaudu võivad niidistiku hakata  ründama putukad või. Või muud patogeenid, näiteks bakterid või  või teised seened. Jätke meelde, need on revolutsioonilised teadmised  selle kohta, kuidas seenel tuleks käia. Siin on üks huvitav haigus. Selle nimi on tamme, jahukaste tamme, jahu kaste just. Ja kui me vaatame seda tamme lehte lähemalt,  ta on selline hallikas Selle pinnal võivad olla ka sellised pisikesed mustad täpikesed. Mõnel aastal võivad olla kõik tammed selle haiguse poolt nakatunud. See ei ole nüüd väga ohtlik haigus, aga ta lihtsalt aegustab  selle tamme kasvu. Jällegi on see üks huvitav näide sellisest seenest,  mille on inimene ise. Euroopasse toonud? Seda ilmselt tegid portugallased, kes tõid ta koos  mangotaimedega Brasiiliast Euroopasse ja siis mingil põhjusel hakkas talle  meeldima tamm. Kas see tähendab, et see tammepojakene, kes siin kasvab,  et tema väga suureks ei kasvagi? Et on hukule määratud Noh, kuna see seen nakabtab kõiki taimi ja ta ei ole eriti  ohtlik siis seda ei julge küll väita. Pigem võib talle saada saatuslikuks see,  et ta on siin väga tihedate kuuskede vahel ja,  ja saab väga vähe valgust või et astus mõni seeneline talle peale. Aga mis te arvate, poisid, miks on metsateemad eestlastele  nii hinge läinud? Sest meil on väga palju metsasid Eestis,  nii lihtne ongi ja me oleme metsas üles kasvanud,  põhimõtteliselt. Üks asi, mida õpetatakse varakult, et metsas saad tuge  ja sellist rahu ja ja et see on selline puhas koht,  püha koht testile, ma arvan. Ma arvan, et see on lihtsalt eestlaslik põlismets  ja Hiiude viis. Selline vaikne rahvas ka, et metsas ei näe tihti teisi. Mets on olnud alati eestlastele. Nii-öelda teine kodu, nende pelgupaik, nende toidulaud  ja kõike muud. Meil on paha tuju, me lähme metsa, me jalutame seal. Ja meie tuju paraneb. Kuidas matkajad võivad metsa tervist mõjutada? Ei tea, kas see matkaja seda tervist nii väga mõjutabki võib-olla. Võiksid nad olla sama ettevaatlikud suvel tule tegemisel,  nagu meie. Võib-olla nad kuidagi mõjutavad seda väljanägemist,  et ei viskaks prügi metsa alla ja aga ega nad väga seda  metsa tervist. Mõjutada väga ei saa. Et nad saavad seda tervistavat mõju nautida,  mis metsa ala, mis mets meile pakub. Aga, aga metsa, tervist on ühel matkaajal väga-väga  keeruline ära rikkuda. Kui metsades on haiguseid, mis eriti innukalt puid järavad,  siis kuidas mõjutab see metsamajandajaid? RMK ehk riigimetsa majandamise keskus haldab pea poolt Eesti metsadest. Nad näevad oma tööpõlul samu probleeme, mida teadlased  kirjeldavad ka siin aastate jooksul. Koostööd. Teinud kõige Eestimaa Eesti suurimate teadusasutustega. Koostöö on pidev, ka praegu on uurimise maal just üks,  üks niisugune patogeen nimega juurepess ja Eesti teadlased uurivad,  et millist mõju avaldab üks preparaat, mida RMK  juurepesuvastases võitlus kasutab. Millist efekti omab, et koostöö on väga tihe ja,  ja kindlasti kindlasti aastate jooksul see hea koostöö,  mis on siiamaani meil teadusoskustega olnud. Seni, kuni arstirohtu pole, tuleb RMK-l tegeleda ennetustööga,  see tähendab, et puud tuleb kasvatada terveks  ja tugevaks, siis ei ole nad haigustele kerge saak. Kui tuua inimesega mingi paralleel, et lihtsam on jälgida  tervislikke eluviise, ühesõnaga ennetada haigusi,  kui nüüd inimesest rääkida, eks et mingil määral saab  ka seda paralleeli metsaga tuua, et hooldusraieid tehes kui  need hooldusraied on õigel ajal tehtud hoiamegi,  seda metsa tervena, kui sellest hooldusraiete tegemisest ei  ole nagu kasu olnud üks moodus, järgmine samm on  siis piltlikult öeldes nagu kirurgia. Ja siis sekkuda raiega, ehk siis teha sanitaarraiet,  ehk siis eemaldada need haiged puud metsast. See on niisugune viimane võimalus, aga kindlasti kõige lihtsam,  odavam ja meeldivam lahendus on see, kui me oma  töötegevusena tagame selle, et mets jää haigeks,  ehk siis teeme oma hooldusraieid ja töid sellisel viisil,  mis tagab selle, et metsi jäägihaigeks. Kas te saaresurma olete ka näinud? Oleme saare surmaga näinud. Kui nüüd niisuguse nukra teema lõpetuseks proovida leida  niisugust positiivset nooti, siis teadlased on täheldanud,  et mõned saarepuud on näiteks saaresurma vastu resistentsed. Piltlikult võib öelda, loodus leiab, loodus leiab alati tee,  et on, haigus, on ravi. Kas teadlased saavad siin olla natukene ka nagu arstid  ja välja töötada ravimeid või meetodeid,  kuidas puid päästa? Kindlasti on teadlaste oluline roll, esiteks,  kõige olulisem roll on see, et me üldse suudaks saada aru,  kes meile tulnud on. Kui me suudame ta ära määrata, kellega tegu,  me suudame edasi toimetada. Kõik puud ei ole ühtemoodi haiged. Need puud, mis paistavad tervemad, võiksid anda  ka tervemaid järglasi. Me oleme korjanud seemet tervematelt puudelt  ja selle poolt haigetud puudelt. Me oleme kasvatanud neist ette taimed. Need taimed, me istutame välja konkreetse süsteemi järgi  põhimõtteliselt nagu järglaskatsed. Ja me vaatame, kuidas need saared seal järglaskatsetus toimetavad. Kas need, kes olid tõesti tervemad puud,  ma väljanägemisega? Ka on seal katsetest tervemad kui need, kes olid nii-öelda haigemad. Sellega me saame võib-olla leida selliseid. Ma ei saa küll öelda, ma kohe ei taha seda öelda,  et resistentsed või vähemalt resistentsemaid  ehk vastupidavamaid puuisendeid sellel haigusel. Igaüks meist saab hoolitseda selle eest,  et mets tervena püsiks. Juba oma kodus olles näiteks soovitavad teadlased istikute  ostmisel olla kaupmeeste suhtes nõudlikumad. Küsige, kust on pärit see taim, mida teile pakutakse. Kahjuks Pole harvad ka juhud, kui välismaiseid ilupõõsaid  ja ilupuid eesti maiste pähe müüakse. Hoides koduaeda terve ja tugevana, aita e kaudselt kaasa  ka metsade tervise hoidmisele. Kui nüüd tavalise inimese seisukohalt seda mõelda,  siis meil ju puudub info selle kohta, et,  et kui ma ostan selle taime, siis kuidas see võib mõjuda  teistele taimedele ehk et meie teadmistepagas ei ole piisav  selle jaoks, et ette ennustada, et mis võib minu aiaga  pärast juhtuda? Just, aga selleks on üks kõige parem rohi,  see on see, et eelistage eestimaist. Ja ärge ostke igasuguseid eksoote, millest te midagi ei tea. Või meil on väga häid eestimaiseid. Puutüvesid või puu, nii öelda isendeid, aga on  ka uuritud mitmeid eksootilisnnavad. Meil siin seemet, Nad on meil teada, mida need dendroloogid  siis meil teinud on? Nad on tegelikult hinnanud, analüüsinud,  meil on hunnik selliseid välismaiseid või mittekodumaiseid liike,  kes meil jäävad väga hästi ellu ja annavad kusjuures seemet  miks mitte seda seemet kasutada, kasvatada inimestele müüa? Selleks ei olegi mingit erilist teadust või õigemini  teadmisi ju vaja. No õnneks ei ole Eesti metsa tervisel suurt häda midagi aga  selle jaoks, et see niimoodi ka jääks, on väga oluline teada,  et kui käite välismaal matkamas, siis enne Eestisse  tagasitulekut puhastage oma matkajalanõud ära,  et mingit pahalasi meile siia Eestisse kaasa ei tooks. Inimese ja metsa lugu on väga sarnane Vestmani  ja Piibelehe looga kord inimene all, siis mets peal  ja jälle vastupidi. Me oleme siin Koplis, sitsi tänaval, mis oma nime on saanud  sitsimäe järgi. Keskajal oli Kopli poolsaare tipp suur karjamaa,  aga et kaitsta karja huntide eest, kaevati sitsimäele suur vall,  mis lõikas poolsaare justkui ära. Nüüd, sadu aastaid hiljem aetakse näpuga järge,  et linnaruumi piisavalt loodust tagasi toodaks.
