Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Meil tuleb elevandist juttu ja ma arvan, et madudest ja üldse nendest tegelastest Indias elavad, neid on seal igasuguseid. Aga praegu ma hakkasin mõtlema, et huvitav, kas neid madusid on ikka nii palju. Ma arvan, et need on seal päris palju ja koprad, mis need ongi kõige tuttavamad, nad on päris suured seal poolteist meetrit ja kaks meetrit pikad, mõned isegi mehe käsivarre jämeduseks ja neil on siis iseloomulik see, et nad ärritus olekus ajavad kaela niimoodi laiali, seal see kobra asendas ta pea maast lahti ja sellega hoiad ära mind puutu seda siis need maotaltsutajad ära kasutavadki, Indias on kuulus maotaltsutajad maa, kus madusid siis kantakse korvidega, kaaslasel puhutakse neile vilepilli ja niimoodi nad siis seal kõigutavad pead muusika taktis ja see on kõik suur ime, sellepärast et see Madun kurte kuule, absoluutselt mitte midagi, nii et see pillimees võib ajada ükskõik millist joru tahab, madu ei kuule, tema jälgib selle vilepilli otsa, mis liigub niimoodi rütmiliselt ja peab seda hoidma nii kaugele, et maol ei tekiks seda hammustamise tarvet, aga ei tohi ka liiga kaugele viia, siis kaotab huvi selle vilepilli vastu ja keerab ennast sinna korvi magama läheb idia, kuhu minema, nii et see maa taltsutamine on üks omaette kunst. Ja need mehed, kes siis selle kunstiga tegelevad, need on tegelikult saanud erilise väljaõppe, seal on kohe sellised fakeeride koolid, kus nad siis õpivad seda kunsti, kuidas madudega ümber käia. Nad on väga osavad ja oskad tõesti nende madudega ümber käia ja nad ei kardaga mürkmadusid, sest nad oskavad ka mürkmadudega väga osavasti toimida. Ja tihtipeale need maod, keda nad seal korvidestis välja meelitavad, need ongi mürkmaod. Nii et kui teile näiteks nüüd reisimine läheb suureks, te satute Indiasse, pakutakse mõnda koprad silitada, siis ma ei soovitaks seda teha, sest teie ilmselt ei oska seda teha ja parem, kui te seda triki kaasa tegema ei hakka, mida teile välja pakutakse siis lisaks nendele kobradele on seal erinevaid rästikute sugulasi, näiteks väga kaunis näeb välja ahel rästik, aga tema on väga mürgine ja hammustama aldis tema seal põldude peal, kus on riis ja muud seal kasvatatavad viljad põldude peal. Talle meeldib lesida inimesed, kes käivad saaki koristamas või oma põllu eest hoolitsemas kipuvad sellel maole peale astuma, siis järgneb välkkiire hammustuse mürki sellel maal on väga palju, nii et kui kiiresti abi saa, siis võib inimene ära surra. Aga miks ikkagi seal nii palju motosid on? Miks neile seal hirmsasti meeldib? Ega ainult Indias ja igal pool, kus sooja on palju, seal ka madusid palju. Asi on selles, et maod on kõigu soolased loomad ja nemad tahavad elada sellises piirkonnas, kus temperatuur, nende elutegevus on kõige sobivam. Meil on neid vähe, sellepärast et meil on küll. Kui me oleks soojema kliima kalal, siis ilmselt oskan veel madusid tunduvalt rohkem ja võib-olla kui hakkab nüüd kliima soojenemine, see kasvuhooneefekt tuleb, võib-olla hakkab lõuna poolt siis meile ka paarisaja aasta pärast või 1000 aasta pärast jälle madusid juurde tulema ja võib-olla me muutume ka madude rikkaks piirkonnaks, selline lootus meil jääb. Aga praegu on nad ainult seal soojas piirkonnas. Mina loodan küll, et see ikka niipea veel ei juhtu, vaid need koprad kõik meie poole hakkavad roomama. Kuigi mul madude vastu midagi ei ole, aga kole on kogunenud nii palju ümberringi. Ega need ainult koprad ei ole seal teistsuguseid, ka neid igasuguseid mürgiseid mürgituid seal eri sorti ja minule nendest ilma mürgita madudest kõige rohkem meeldivad püütonid, suured tiigerpüüton, kes seal endise lähevad need looduses võimelised kasvama kuus, kaheksa meetrit pikaks ja suure mehe jalajämeduseks ja tema lõunasöök siis on umbes selline, et ta võib ühe keskmise põrsa veel hamba tervelt alla neelata, siis paar-kolm nädalat seda rahulikult seedida, siis ta ei saa sugugi nii, et see madu nii väga palju söödased korraga, palju siis pikka aega ei taha üldse midagi süüa saada, nemad jälgimise meistrid ka ja siis elaks rindias virgeks maailma kõige suurem mürkmadu kuningkobra. See on tõesti ohtlik ja suur madu. Kirjanduse andmetel ta võib kasvada viis pool kuus meetrit pikaks. Ta on hästi jõuline ja tugev, tema isepärane madu, sellepärast et tema teeb pesa. Siis kuda see munemise aeg kätte jõuab, siis ajab emane kuningkobra hunniku bambuse ja muid kuivi lehti, kukkusid metsal hunnikus ja muneb sinna mune ja ise jääb selle pesa lähedusse valvama ka ja siis nad Okovniks agressiivsed, nii et kui sinna keegi lähedusse sattus, madu võib päris ründama tulla. Ja siis, kui paar kuud on mööda läinud nii palju sissemadude areng seal munas kestab, kooruvad pisikesed kuningkobra pojad natud hästi ilusad musta ja kollase vöödilised, väga kaunid moodi hakkavad nad toituma täpselt samamoodi nagu nende vanemadki. Nimelt söövad kuningkoprad peaaegu ainult madusid, ainult teisi madusid, midagi muud nad ei söö, nii et see on kuidagi kummaline madu jälle. Ja nende pojad siis söövad ka kohe väiksemaid, moduksite, tasapisi aina suuremaid ja suuremaid. Ja nad võivad siis ka teisi mürkmadusid süüa, sest nad ise mürgi suhtes on suhteliselt immuunsed kui teine mürkmadu, neid hammustabki aga nende mürk teiste madude mürkidest tunduvalt tugevam, nii et nemad jäävad lõpuks ikka võidumeheks ja saavad siis kõhu täis süüa. Selliseid madusid võiks sealt Indiast nagu mainida, muidugi, neid on veel palju-palju rohkem, aga siis teistest loomadest rääkida ei saakski, ainult madudest jääksime y. Nii, aga nüüd, enne kui tuleb juttu teistest India loomadest, kuulame veel tammekännu jaanilaulu seda maotaltsutaja laulu ja seda laulu, milles oli lastele küsimus. Ja kõik pastad teadsid hästi, et see on maotaltsutaja laule. Oo jaa. Uut Donsubja. Ole nüüd ja. N näida maadleja. Siin vaatamas ja. Tuuri liider ja. Mind Albläravia. Ja kui teen nüüd vea Ja ei näita pea. Tees nälgima pea. Suukorvi Maavia. Saadee sooled ja. Ko brake ja. Saad sooled ja. Nüüd olen ma küll juba pikka aega kannatamatult oodanud, et millal me hakkame elevandist rääkima. Elevandist sai juba seal aafrikaski räägitud, nüüd Indias elab siis teine element seal india elevant. Ja kõige parem on teda sellest aafrika elevandist eristada selle poolest, et kui nad kõrvuti seisavad kui kaks pilti kõrvutatiste esmalt märkate, et neil on erineva suurusega kõrvad. Aafrika elevandi kõrvad on suured, laiad elevandi kõrvad on umbes kolmandik sellest, mis Aafrika elevandil kõrvade erinevus on ja kui nüüd otse vaadata näkku nendele elementidele. Sindi elevandi pea peal on nagu kaks muhkusin külgede pere keskel, selline lohk Aafrika elevandil sellist ei ole, nii et välimuse järgi kergesti eristatavad. Suhteliselt sama Aafrika elevantide isa loomad on natukese suuremad küll. Seal võivad olla kolm pool meetrit kõrge tindielement, nendest räägitakse, et nad on kolm meetrit kõrged või 3,2. Need andmed võivad olla väga erinevad, nii et raske on otsustada, aga üldjuhul tundub siiski, et Aafrika elevandid on natuke suuremad kui need endi omad. Aga kõige olulisem erinevus nende elementide vahel on selles, et nad elavad täiesti erinevates paikades. Aafrika elevandid, savanni või tasandiku loomad india elevandid on vastupidi, jälle metsa loovad ja selle tõttu nad metsaloomad on siis nende välimuses veel üks eripära, nimelt nad tunduvad veidi nagu külgedelt kokku surutud olevat. Aafrika elevant jätab nagu laiema mulje, india elevant näitab kokku vajutatud elevandi mulje veidikese. Ja see on selleks, et seal puude vahel siis sellise veidi kitsama kerega hõlpsam manööverdada, seal nad siis liiguvad ja need endi elevandid elavad väikeste gruppidena või karjade metsades, toituvad nad kõikvõimalikest okstest puude lehtedest, aga nad söövad ka rohtu. Nii nagu aafrika elevandid armastavad nemad käia siis joogipaikades mitte ainult joomas, vaid seal ka siis suplemas, nii et see on neil nagu omamoodi rituaal, kus kari läheb vette ja seal nad siis puristavad ja lopistavad päris häälekalt, sest ega neil suurt kedagi karta pole vaja. Elevandil ei ole praktiliselt mingisuguseid vaenlasi, võib-olla, et elevandipoegadele võivad need vaenlased olla ainuke vaenlane, võib-olla see inimene, kes elevante kütib, aga sellist massilist elevantide Mahan Ottimist nii nagu Aafrikas toimunud Indias ei ole olnud. Endi elevant on juba väga kaugetest aegadest peale olnud inimesega lähedalt seotud inimene on suutnud teda kodustada, talle õpetada töö tegemist ja selle tõttu noh, sellist viha. Jaa, võhkade jahtimist pole toime pandust Võhad võrreldes aafrika elevanti ka on india elevant tunduvalt tunduvalt väiksem. Aga tööloomana on ta muidugi seal asendamatu, sest tema ikka tõstab palke ja peab suuri koormaid. Ja loomulikult on olnud Indias juba aga kaua aega populaarsed valged elevandid, kellega siis need maha Ratched. Sealsed kohalikud ülikud on ratsutanud, elevant on kasutatud ka sõjaratsudena ja on kasutatud ka pidulikel hetkedel. Jaga usulistel kaalutlustel on teid mitmel puhul kasutatud nii, et ta on väga inimesega tihedalt seotud loomanud seal Indias erinevalt siis aafrika elevandist, kes on jäänud siiamaani selliseks metsikuks jaa pähe kodustatud loomaks. Kui ta seal metsas elab, siis kellega ta seal metsas kokku saab? Kui. Neid loomi on seal nii palju, kellega ta kohtuda võib, nii et nende hulgast lihtsalt mingi valiku tegema. Metsas võib ta kohtuda näiteks tiigriga, see on see kuulus india loom ja ma arvan, keda huvitavad India tiigrid ja leopardid. Need võiksid lugeda maailm ja mõnda sarjas ilmunud Chimkorbeti raamatut Nendest inimsööjatest, tiigritest ja nende küttimisest ja seal saab ka muidu tiigrite elu kohta väga palju teada, niiet seda tasuks päris lugeda. Aga seal metsas võib ta kohtuda näiteks india ninasarviku ka, mis on äärmiselt haruldane, mis näeb kaunikesti kummaline välja, võrreldes näiteks selle Aafrikas elava kahe ninasarvikuliigiga, nimelt meenutab tema nahk suur plaat, et nagu oleks ta soomusrüüsse riietatud täpselt selline mulje jääb, sest india ninasarvikud ja ta on väga haruldaseks muutunud neid kütitud pikka aega ja nad on siis praegu tõrjutud sellistele sooaladele looduskaitsealadele kus neid veel mõni 1000 isendit järgi on ja nad praegu täieliku kaitse alla võetud. Siis võib see metsades kokku saada karuga näiteks Aafrikas karusid ei ole, aga Indias on olemas need kaeluskarud musta värvi, ilus valge laiguga, neid võite näiteks loomaaias näha ja ma arvan, et te olete ka näinud naljaka väljanägemisega hästi laiapea paksude põskedega ja toredat ümmarguste kõrvadega. Ja ta näeb välja heasüdamlikke pai, aga teda peetakse väga ohtlikuks kiskiks ja näiteks kui tiigriga ta metsas kokku satub siis ei ole sugugi teada, kumb võidumehena sellest võitlusest välja tuleb. Aga kui keegi teda ründa, siis ta elab aga rahumeelselt, nii maapinnal, kui ronib kõrgele puu otsa. Ja loomulikult, kuna Indias on soe, sest seal need karud talve un temaga, nii et India karud on sellised talveund ei maga talve, lihtsalt pole, mida oleks vaja täis magada, siis on seal teine, väiksem karu veel. Malai karu, meie karupoja mõõtmetes natukene suurem, väga rahumeelne ja armas loomakene. Siis Indias võiks rääkida veel ühest loomast seal india lõvi, aasia lõvi, see on jälle natuke üllatav, et seal võiks lõbisid kohata, sest lõbidega Me oleme harjunud kokku puutuma Aafrikast rääkides, aga Indias on üks väike looduskaitsealakiri looduskaitseala, kus siis elavatel viimased allesjäänud aasia lõvid, keda kunagi olid päris palju, nende levik ulatus peaaegu Aafrika nii välja. Ja nad on siis oma aafrika suguvendadest natukene väiksemad ja isased ei ole nii uhke lakaga. Nad näevad natuke katkutud välja ausalt öeldes, kui need vaadata. Ja veel üks iseärasus, nad on pikka aega inimesega koos elanud ja selle tõttu On nad inimese suhtes üllatavalt niimoodi reserveeritud, see tähendab, et nad tunnevad teatud aukartust selle inimese ees. Inimene võib ka lausa paljakäsi neid eemale peletada, turistide viiakse neid lõvisid vaatama. Ja siis selleks, et turistide lõvisid metsast välja meelitada, käivad inimesed kitsekesed pühvlitega lõvide eest läbi. Need lõvid tuleksid metsast välja, nad tulevad muidu selle karja kära peale välja ja ma olen näinud näiteks stseeni filmist, kus lõvi kõnnib inimesel järgi inimesel kitsetalleke nööri otsas, lõvi jalutab järge sisse, inimene lükkab käega lihtsalt lõvi eemale, et ära nüüd nööri otsas seda kitsekesed ärase. Selline kummaline on see aasia lõvi, aga loomulikult on ta kiskja, nii et ei saa temasse suhtuda nagu mänguasjas raamatust. Ma olen lugenud, et umbes 10 protsenti tema toidust moodustavad siiski koduloomad. Need aukartuse inimese ees on ka teatud piirita. Aeg-ajalt siiski. Kui võimalik varastada. Vastab jah, sest koduloomi ka, aga ülejäänud osa siis hangib ta metsast ja noh, siis on ta ikkagi korralik jahimees. Kõik labidad. Minul tekkis nüüd selline mõte, et kuidas see ikka nii on, et Aafrikas on elevandid ja lõvid ja siis india süngo. Aga mujal ei ole eriti. Kas enne olid lõvid ja elevandid Aafrikas ja sealt läksid Indiasse, kui enne olid Indias ja sealt läksid Aafrikasse või olid korraga mõlemal pool huvitav. Ja ega seda nüüd on praegu raske kindlaks teha, kust nad enne täpselt kohapeal olid, aga kunagi oli see suur lõunamanner Kondvana, kus nagu kõik need mandritükid olid koos ja siis ta hakkas tasapisi lagunema ja mingite teooriate järgi näiteks India on ka kunagi eraldunud sellest nagu Aafrika ja Aasia Kondvana tükist, aga ta oli väga tihedasti seotud just selle Aafrika külge, kui te nüüd kaarti uurides kaardi peale on võimalik leida isegi tükk Aafrika küljes kuus India päris hästi sobiks. Purjetas ära sinna Aasia külge, no ja võib-olla sealt siis jäid need ürgsed esivanemad, aga kindlasti on seal olnud ühendusteid, nii et loomad on vabalt saanud liikuda, hiljem need ühendused katkenud ja siis on läinud see areng erinevates suundades, seda on väga raske nüüd tagantjärgi öelda. Tähtis on see, et nad praegu on veel tähtsam on see, et nad sinna alles jääksid. Ma vahepeal teen ühe põiki, miks ma selle jutu juurde tulen, tähtis on, et nad alles oleksid. Käisime Soomes ja külastasin ühte toredat teaduskeskust, mille nimeks on Heureka ja seal avati üks looduskaitseväekeskkonnakaitsenäitus ja tulikirjas tiksub kell, mis näitab, kui palju loomaliike selle näituse avamisest peale maakeralt ära kadunud on, on teatud arvutused tehtud, et igas tunnis kaob ära mõni loomaliik ja see number siis kui mina seal käisin, oli 120000 see kell kogu aeg tiksus ja, ja see probleem, et loomaliikide hävimine on väga suur, praegu sellega tegeldakse üle maailma ja ma kardangi, et on juhtunud, kasid suur osa loomaliike kaob ära maa pealt, nii et me ei saagi iialgi teada, et nad siin elanud on, me isegi ei suuda neile nimesid anda, muust uurimisest rääkimata. Ja sellepärast minu meelest ongi praegu kõige tähtsam see. Me suudaksime neile loomadele, kes veel alles on ja kes ei ole veel ära surnud, luua sellised tingimused, et nad elaksid võimalikult kaua, et me saaksime nendest üht-teist teada. Sest keegi või ette öelda, kui puhtalt inimesekeskselt asjale lähenenud, mis meile endile võib nendest tulevikus kasu tulla võib olla, osutub asendamatuks inimkonna päästjaks ühel teatud hetkel. Sellepärast ma tahtsin seda kaitseprobleemiga natukene meenutada. See on päris õudne jutt et neid nii palju kogu aeg ära kaob. Kuigi teisest kandist. Õnneks on neid ikka alles ka veel maa peal. Vist päris palju, aga ma vist räägin nüüd vahepeal muinasjuttu ja see on muinasjutt vanusest, et kes on kõige vanem mees, Jon india muinasjutt. Kuulame hea meelega ja muinasjutt algab nii, nagu kõik muinasjutud algavad, et vanasti ammu möödunud ajal kasvas Himaalaja nõlval suur viigipuu ja selle lähedal elasid kolm sõpra, part, ahv ja elevant. Latsaid päris kenasti omavahel läbi, vestlesid iga päev ja aga Ühel päeval nad hakkasid omavahel nõu pidama, neid hakkas huvitama selline asi, et kes neist on kõige vanem siis kui on teada saadud, kes on kõige vanem siis on ka teada, keda tuleb austada. Kelle eest tuleb kummardada ja kelle käest tuleb nõu küsida. Siis partjoff küsisid elevandi käest, sõber, ütle, mis on vanim sündmus, mida sa mäletad? Elevant ütles, et sõbrad, kui ma noor olin, siis astusin sellest viigipuust üle, jalad puutus vastu mu kõhtu ja see ongi vanim sündmus, mida ma mäletan. Siis küsisid partia elevant ahvi käest, sõber, mis on kõige vanem sündmus, mida sa mäletad ja ahv ütles sõbrad, kui ma noor olin, siis istusin maas ja sõin selle viigipuu ülemisi, võrseid. See on vanim sündmus, mida ma mäletan. Ja siis küsisid muidugi ahvi elevant pardi käest, et ütlesin, aga mis on kõige vanem sündmus, mida sa mäletad. Ja part ütles, et sõbrad, kui mina noor olin, siis kasvas siin ligidal Survigi puu. Üks kord sõin ma viigimarja ära ja pillasin seemne maha. Sellest seemnest kasvaski praegune puu. Ja sellepärast ma arvan, et mina olen kõige valem. Afi elevant jäid ka nõus, et partum kõige vanem. Ja sellest ajast peale nad hakkasidki pardist lugu pidama, tema ees kummardama ja pardi käest nõu küsima. Ja muinasjutt lõpeb ka vist samamoodi nagu kõik muinasjutud, et kui nad ei ole ära surnud, siis nad elavad edasi ja peavad pardist lugu. Ja siis elemente küll kergeusklikud, ma kardan ka, et nad langesid selle pardi luiskamise ohvriks, sellepärast et ükski partei ei saa nüüd elada nii vanaks, tema elaks viigipuu üle. Vaene viigipuu, kes selles vaidluses kaasa lüüa ei saanud, ma arvan, et tema oli hoopis see, kes seal seltskonnas kõige vanem oli. Nojah, ja kuna siin oli jutt sellest, et kes keda austama peab, siis hea küll, las nad siis austavad seda parti, kuigi austust vääriksid nad lihtsalt köik, nad võiksid kõik 11 mõõdukalt austad. Aga neid ahve peaks vist küll Indias palju olema, sellepärast et Urmas rääkis ka eelmine kord, et seal on palju liaania ja ma olen filmist ka näinud, et seal ahvid elavad isegi linnades. Ja nii see on küll seal on üks liik ahv, keda kutsutakse languurideks ja need on tõesti sellised kummalised Aafrikas sobitanud oma elu inimesega päris kenasti kokku, nii et nad tulevad linnadesse, elavad seal tänavatel ja varastavad seal ja ja söövad toitu küll kauplustest, turgudelt ja ka prügikastidest ja neid on kõikjal ja ega neid nii väga ei tõrjuta ka. Indias üldiselt loomadesse suhtutakse austusega, aga huvitavamad ahvid on need, kes tõesti elavad metsades. Seal mõningates vihmametsanurkades võib kohata toredaid ahve, kes on inimestele päris lähedalt sugulased, natuke kaugemalt sugulased kui näiteks šimpansi Toorangutanid, aga siiski nendega enam-vähem ühtemoodi. Cybonid, need on hästi pikkade kätega, need käed on kehapikkused ja selle tõttu hirmus osavad turnima seal puude otsas ja nad liiguvadki põhiliselt, niiet peibutavad kätabi ennast puult puule lausa lendavad läbi õhu elavad nad puu otsas, sealt nad praktiliselt alla ei tulegi ja nende puhul on iseäralik, see lisas, et siis, kui see pulmaperiood kätte jooksis, isased laulavad, nad on mingi territooriumi saanud ja hakkad siis kõvasti häälekalt armulaule ette kandma. See undamine koostab päris kaugele. See on päris huvitav kuulata, aga Meil on ta ilmselt teise tähendusega muusika, kui näiteks neil ema loomadel neile kõige magusam muusika, nemad tuled siis kaugelt kokku ja niimoodi siis sünnivad need Cyboni pered ja nendegi ponite liikumist on seal puude otsas väga vahva jälgida. Mul õnnestus kunagi juba tükk aega tagasi näha ühte filmi, mis minu jaoks on kõige kaunim loodusfilm, ma nägin, nimetate filmi, kus. Saatis siis Straussi muusika suurepäraselt olid need kaks asja kokku, monteerimine tõesti kipuvad, lendas seal puu otsas Straussi valsitaktis ja see oli tõesti fantastiline vaatepilt, kui graatsiline üks loom võib olla samale kui osavad on andnud Monteerijad, kes on suutnud muusika looma liikumise nii kenasti kokku pandud. Nii et need Cyboniga tõesti vaatamisväärsus, aga nende elupaik jääb veel natukene kagupoolne Kagu-Aasia maades, Tais ja Vietnamis seal piirkonnas neid ahve veelgi rohkem ja nendest on endiselt, räägime ükskord põhjalikult ranguta nendestki juttudel. Igalühel võib-olla mõni lemmikloom ka ja minul on üks lemmikloom, õieti kaks lemmiklooma seal Indias ükson Pinto, rong, loom, kes näeb välja natukene karu moodi, natuke kassi moodi ja kokkuvõttes enda kassi näoga. Karukene, kellel hirmus pikk saba taga ja kes on võimatult unine loomist, magab 23 tundi ööpäevas, kunagi oli Tallinna loomaaias ka see pint rong olemas, aga mina nägin kogu aeg, kui ma seal käisin, ainult musta nahka kuuri katusel, kus ta siis põõnes mingit liikumist ei õnnestunud näha ja korda oma elus ma olen näinud teda liikumas ka, see oli Berliini loomaaias, kui ma ei eksi. Ja siis ta oli niimoodi, ta tuli kuurist välja, ronis katusele magama, nii et see oli siis kogu liikur umbes poolteist meetrit selleks kulutas aega umbes viis minutit ja siis ta magas jälle sügavalt ja, ja ma usun, et ta magasin ülejäänud osa päevast seal rahulikult maha tema turnimis osavalt puudel ja tal on selline omapärane haard, saba, millega saab endale lausa nii nagu ahv sinna puu otsa riputada, sööb ta põhiliselt puuvilju, aga sihuke väikesi loomakesi aega, kusjuures kedagi nüüd kiirelt liikuvat kätte ei saagi. Ma usun, et need loomad on umbes need, kellel ta juhtub peale astuma, need siis ta ära sööb, aga mingit aktiivset püüki vaevalt ettevõte suudab. Ja siis on seal metsas veel üks põnev loom. Need on nüüd loorid, poolahvid samuti fantastiliselt aeglased ja unised ja nende elu tundubki olevat üks suur järel ütlemine ja kaalumine, iga liigutus on tal hoolikalt enne läbimõeldud, enne kui see liigutus on sooritatud. Vähemalt selline mulje. Mulle on jäänud nende liikumist jälgides. Ja kõik see saagi püüdmine, mulle tundub, et nad planeerivad koguma elu juba sünnihetkel ära ja siis hakkad seda plaani niimoodi täpselt täht-tähelt ellu viima. Ja siis selle sugulane on point, kandlane poolav, kes tegutseb öösiti, on hästi suurte silmade, suurte kõrvadega, nii et vot need lemmik loomudki, kui ilmtingimata, ma arvan, peaks Indias rääkima krokodilli stiinides. Kummaline krokodill, kes mõõtmetelt on aukartust äratav, kasvab seitse, kaheksa meetrit pikaks, aga inimesele ohtlik ei ole, sest ta on natuke naljaka väljanägemisega, kui nii võib öelda, tal on kohutavalt pikad lõuad, hästi peenikesed lõuad, tohutult palju hambaid vist hambulisem loom üldse maadel, keda keda ette kujutada võib seal võib-olla ikka õige mitu-mitusada hammast reas. Seal Indias elutseb kaavial kanges jões kangese kaavial ja see krokodill kalatoiduline midagi muuta ei söö, suurem looduselt lihtsalt sisse ei mahu, sest krokodilli hammastega ei saa lihtsalt midagi katki närida, nendega sabad kinni hoida ja sellise pika peenikese nokataolise suuga saab aint väikseid kalu kinni hoida ja need Kaavjäärid elavad siis seal kangelase jões püüavad kalu, kalu pidi seal olema päris palju, nii et vanasti mõned ajad tagasi olevat neid püütud niimoodi suurte võrkudega transporditud, siis edasi veoauto kastitäite kaupa ja sellises kalasupi sees elades On ka või oli ta lihtsalt päris mõnus olla, aga inimesed tahavad ka need kalu saades kipuvad need Kaavjueeritsime kalavõrkudesse jääma, kui ta seal võrgus juba on, siis lüüakse ta seal maha ka, et selle tõttu neid on viimasel ajal jäänud kohe üpris väheks juba. Ja selle tõttu on rajatud nende jaoks spetsiaalne kaitseala ja selleks, et seal kaitsealal seda algustis teha, korjatakse pesadest mune, jahutakse inkubaatorites välja. Niimoodi siis inimese abiga see loom praegu on säilinud ja ega ainult inimene, tema vaenlane, ole pojad, kui nad kooruvad, ema valvab küll kogu aeg seal pesa läheduses, aga näiteks rotid, kes hea meelega sinna pessa munade vargil lähevad, nende liikumist emad ei näe. Rotid kaevavad maa-alused käigud nagu metroo sinna pesa alla ronivad maa-aluse käigu kaudu pessa, söövad sealt munad ära, nii et ema võib seda pesa hoolikalt valvata, aga sealt ei olegi kedagi enam väljatulemustest võtnud pesa alt sisse tungides selle pesa tühjaks teinud. No ja siis, kui need pojad on koorunud, ema valvab küll neid seal vette jõudes, aga ikka mõned suuremad linnud võivad siis neid kätte saada. Ja kuna see poegade koorumine langeb kokku tavaliselt mussoon vihmadega, siis tekitab üleujutusi, siis uhub see vesi lihtsalt, et pisikesed pojad merre ja seal saab ka neid päris palju hukka, nii et loodus on selle asja seadnud. Nii et kui inimene lisategurina siia juurde ei oleks tulnud, siis enam-vähem oleks see tasakaal säilinud, aga nüüd inimesed ka veel oma panuse on andnud nende kaabialid hävitamise. Nüüd kipuvad nad Ära kaduma hakkama. Aga kes seal jões kaavieli naabriteks on peale kalade? Seal on erinevaid vähke ja palju linde, elab seal jõe kallastel ja ujub jõe peal. Aga võib-olla selliseid huvitavaks kaaslaseks oleks veel delfiin delfiini. Me oleme harjunud kohtama meres kangeses elakkama delfiin ja on seal ka veel krokodille. Need on siis need päris krokodillid suurte lõugadega ja, ja võivad ka inimesele ohtlikud olla. Need on need põhilised naabrid, kellega Kaagel. Kui puud aga lindudest me ole veel rääkinud, no välja arvatud part, kellest oli muinasjuttu kui austust väärivat olendist. Indias on neid linde päris palju, enamik neist on meile nii võõrad, et nimi isegi ei ütle meile suurt mitte midagi. Noh, võib-olla mõned tuttavamad ka näiteks juba Aafrikast tuttav marapuu raipetoiduline, siis on seal huvitavat mitmesugused kured, valged kured, flamingod, erinevaid iibiste liike, linnud, kes pika nokaga veidi kure moodi, aga mõõtmetelt veidi väiksemad ja otsivad toitu veest mõned siis terava nokaga, need seal muda seest ja teised laiema nokka klõbistavad muda pealt. Luits nokiibisid, siis on erinevaid röövlinde kotkaid, mitmesuguseid kull, Tiusid, kaka on suhteliselt vähem, aga näiteks meie tuttav kassikakk elab ka Indiast, siis ka jäälinde, meie jäälindude sugulasi elab seal Indias, erinevaid part on seal kohutavalt määral, sest pettunud mõningatel aladel üpris palju, nii et neid linde seal ikka jätkub, aga, aga suur osa on jah nii võõrad, et isegi eestikeelset nime ei ole talle vaevutud panema. Tal on ainult ladinakeelne nimi. Kas me seekord ülesandega anname lastele? Jah, ma arvan, et võiks anda küll ja see küsimus on päris lihtne. Indias elab Aafrikas tegelikult loom, kellel nimeks soomusloom ja paljudes keeltes kutsutakse teda ka veel käbiloomaks, sellepärast et ta kere on kaetud selliste käbisoomuste moodi plaatidega. Isepärane loom veel selle poolest, et temal hambad ei ole, mitte suus maos. Ja nüüd ma tahaksin teie käest küsida, et mida selline loom, kelle hambad maos võiks süüa mida sööb siis soomusloom. Ta ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
