Kristo võtab vastu pöörase väljakutse. Suplus talvises rabajärves. Merebioloogid avastamas Uus-Meremaal seninägemata ookeanikooslusi. Meisterturn ja puukoristaja on meie metsade ainus lind,  kes suudab liikuda puutüvel, pea alaspidi. Ma tulin täna koos matkajuht Rometiga personaalsele loodusmatkale,  mille lõpus ootab mind ürgne väljakutse. Selle üksusega tegelikult on selline lugu,  et see käib minuga alati. Rappa tulles kasas, näiteks kui mõtleme selle peale,  et rabamaastik on meie piirkonna üks vanimaid maastikke  kuskil 10000 aastat on Eesti vanimad rabad  ja sinna kõrvale mõtleme tõsiasja, et Eesti vanim seni  leitud inimasula on kuskil 10 11000 aastat vana,  siis tuleb välja, et me oleme koos selle maastikuga siin kasvanud. Aga ometigi selle pika suhte tagamaad ei ole üldsegi mitte sirgjoonelised,  et meie selline suhtumine rabamaastik ja loodusesse laiemalt  on käinud seinast seina. Sul on selline ettevõtmine nagu metaloodus  ja ma lugesin, et sa korraldab personaalseid loodusretki. Mis see tähendab? Matku tehakse Eestis palju. Kuidas see teistest erineb? Tegemist ei ole sellise sportliku matkaga,  vaid pigem sellise võiks öelda Endasse süübimise  ja mõtisklusega looduses. Et kuidagi lähendada seda kaasaegset inimest loodusele,  millest me muidu kaugenemas oleme. No inimesed kardavad ju metsloomi isegi,  et Eestis kas on põhjust karta, on siin karusid,  hunte? Kartmiseks küll mingisugust põhjust ei ole,  seda ma võin öelda, et tõesti see karu hirm on,  ma ütleks, üks kõige levinum, kui inimene tuleb kohale,  siis ta esimene küsimus sageli ongi, et kas siin karusid on? Ja karuga seoses mul tuleb ka endal üks selline lugu meelde,  et tegelikult siitsamast rabast rabasaarte vahelt. Ja möödunud aasta kevadisel ajal, kui üle Eesti karud olid  ärkamas siis minul tekkis selline hasart,  et ma teadsin, et siin üks selline isakaru toimetab. Silmast silma ma temaga kohtunud ei olnud  ja otsustasin, et tulen vaatan viimase lumega,  et kas leian vähemalt endale kinnituseks  siis tema jälgi. Ja võtsin selle jaoks lausa kaks päeva, kammisin siin  rabasaarte vahelist ala. Ei leidnud mitte midagi. Ja juhtumisi oli nii. Ma tulin kaks päeva hiljem tagasi ja tulin oma vanade  jälgede peale ja nägin, et ta oli siis vahepeal minu rajad  kõik üle kõndinud. Et see oli selline psühholoogiliselt kuidagi hästi huvitav tunne,  et sa kuidagi saad aru, et sind justkui jälgitakse metsas. Aga raba on selles mõttes ikka huvitav koht,  sa kunagi ei tea, mis siin ikkagi täpselt on,  see ei ole kaardistatud selles mõttes just  ja see selline tundmatus on ka üks asi, mis minu arust väga  hästi sobib sellisele kaasaegsele inimesele,  teraapilises mõttes, et me justkui tahaks kõike kontrollida,  kõik, kui on vaja ette teada ja nüüd, kui sa tuled siia rappa,  siis siin ongi täpselt see, et sinu ümber on  nii palju määramatust. Sa pead kuidagi usaldama, et sa tegutsed ise oma parimate  vaistude järgi ja ei lase sellest nagu kuidagi häirida ennast,  et tõesti järgmist sammu ette ei tea. Me oleme nüüd leidnud üles raba järve. See on loosalu järv, eks jah, see on loosalu järv keset raba  keset raba ja tegelikult. Loosalu järv on ka ühtlasi Eesti suurim rabajärv. Ja kui rääkida sellest, et kuidas ta siia tekkinud on,  siis tegelikult laias laastus on kaks võimalust,  kuidas raba. Tekivad, kas nad tekivad siis liigniiskele alale  või siis teine võimalus on see, et üks suurem järv hakkab  kinni kasvama, nii et kui sa siin ümberringi vaatad,  siis tegelikult see suur rabaala on kunagi olnud üks suur  ürgne veekogu ja sellest on siis alles jäänud see väike veesilm,  mis tegelikult tänase seisuga on veel päris suur  ja sa ütled, et siin on kala? Jah, nii on, et rabavees tegelikult saavad. Elada üsna vähesed kalaliigid, sest vesi on happeline  ja paljud ei talu seda. Aga kaks sellist enam levinud liiki on haug  ja ahven. Keda meil siis siin õnnestub püüda. Meie siis proovime siit saada endale kõhutäiteks  ja supi supi sisse rabaahvenat. No nii, ma ei ole kunagi rabast tõesti kala püüdnud. See on päris uus kogemus. Nii ja ongi käes. Selline ongi rabaahven. On jah, hästi tume võrreldes oma suguvendadega  või liigikaaslastega muudes vetes, et et siin see keskkond  on tume ja, aga suurus on päris korralik  või kuidas on, no kes ikka jõest või merest püüab ahvenat,  selle jaoks on ikkagi see sihuke kääbus. Et et aga siin selle järve mõistes ikkagi selline ahven on  juba ikkagi täiskasvanud ahvena juba, et siin see elu kulgeb  natukene teist. No mul läks ka nüüd hammas verele. Kas tuleb midagi? Kaks. Null. Tõmbab risti, vahest sul nii? Vist said midagi? Ot. Ot ot ot ot ot ot ot ot ot ot. Ja ongi minu oma püütud kala. Kuule, ongi olemas. Nüüd me küll nälga ei jää. Kala on olemas, meil on juba kolm kala. Teeme selle supi, ma arvan, ära küll. Mis inimesed sa sulle siia tulevad, et sa teedki sellistele  üksikutele väikestele gruppidele või isegi individuaalselt neid? Jah, mulle tundub, et üks asi on see, et kui sa käid  seltskonnaga koos looduses ja see võib olla tore aga  millegipärast ikkagi grupisiseselt on just sul justkui  mingisuguse nagu kohustus või mingisugune mask on sul  justkui ees. Et kui sa tuled päris üksi, siis, siis sa saad olla tõesti  ainult iseendaga, ilma et kellegi teise mõtted sind kuidagi mõjutaks. Kui inimene piisavalt pika aja on vaikuses,  siis see vaikus, kus justkui hakkabki ära koorima neid  selliseid sotsiaalseid maske inimese pealt ja,  ja lõpuks sa näed, et inimene kuidagi avaneb selles vaikuses,  ta tahab kuidagi ise ilma küsimatagi hakata rääkima oma  elust ja juhtumistest ja see on minu arust üks selline  eriline võlu, mis selle loodus käigu kaasas käib,  et inimene on selline hästi ehe ja siiras. Sina oled sellise looduses käimise võtnud endale elukutse. Sa trootsid kogu aeg seda ebamugavust ja. Mis on sinu jaoks selline looduses käimise sügavam mõte,  miks sa seda teed? Ma olen kuidagi taibanudki seda, et ühest küljest ma täidan  justkui kõiki neid ootusi ja kohustusi, mis ühiskonnale  nii-öelda minu jaoks valmis pandud on. Aga samas ma tunnen seda, et, et ongi, et see selline ürgne  pool justkui peaks sellega kaasas käima. Et see isegi mitte niivõrd ei ole meie vaba valik,  et kas me tahame kuidagi liikuda ja kuskil metsikus looduses  olla vaid pigem see mingis mõttes isegi on nagu kohustus,  et et see on selline justkui õnne selline baasalus,  et inimene on loodud liik, kumma avastama,  seiklema. Aga selles mõttes me oleme ikkagi siin nagu natuke võõrad. Meie meeled ei ole enam nii erksad kui loomadel,  me ei saa ikkagi looduses väga hästi hakkama,  saame korraks käia ja ja see on tegelikult Minu arust ka üks võimalus. Loodus käimise juures ongi just seesama meeleline maailm,  mida sa ka korra mainisid. Et tõsi, selline mugav linnaelu on meie meeled  ka muutnud järjest nõrgemaks, sellepärast et meil ei olegi  vaja enam pingutada ja nii tundlik selle ümbritseva suhtes olla. Aga nüüd, kui tulla siia loodusesse, siis siin justkui on  selline keskkond, mis tasapisi kuidagi taastab neid meeli  ja paneb neid uus uuesti tööle. Et selles mõttes inimene on justkui selline sensoorne loom  ja see on jällegi täpselt see koht, kus tunda ennast  tegelikult palju elusamalt. Ja ma räägingi inimestele palju ka sellest,  et tuleks teadlikult seda ümbritsevat siin looduses kogeda  läbi oma viie meele. Ja kus mujal seda parem teha on, kui täpselt siinsamas looduses. Ma olen avastanud, et see loodusesse tulek justkui  siis teenib seda eesmärki, et me kuidagi ära võtame  selle ürgsema poole endast üles, kes vahepeal on justkui  magama jäänud. Kuskil siia äkki mitte liiga kaldasse. Tegelikult kunagi kauges minevikus seisime me igapäevaselt  selliste Katsumustega koos ja. Tundub, et kehaga mingis mõttes neid asju vajab võib-olla  mitte nii raskel kujul, kui. Muistsel ajal aga? Aga siiski? No vaatame seda asja Ma praegu ei ole väga. Kastik, et ma hüppan siia tõesti. Aga no vaatame Teeme selle augu ära. Sooja saab küll, igatahes. No nii lähebki ja. Oi-oi, sti kuidas on? Soojem kui ma arvasin Ja sikut oled seal ja kõige olulisem tegelikult ongi see,  et et sa pead nagu kontrollima oma hingamist,  et ei tohiks nagu sellist šoki hingamist nagu tekitada pealiskaudselt,  et rahulikult püüad hingata ja see on nagu kõige alus. Ja kui inimesed küsivad, et, Miks sa ikkagi seal käid kuskil rabalaukas,  siis ma ütleks, et see on selline emotsionaalne kontakt  loodusega on sõna kõige otsesemas mõttes. Ja ma arvan, et kui sa ise siin sees ka ära käid,  siis saad aru, et see mingisugune ürgne mina ärkab sul sees  ellu ja kaua sa või palju sa ikka igapäevaselt sellise  ellujäämisega tegeled? Et siin on see kõige otsesem olukord sinu jaoks keha on  korras ka sellisel Mugavustsooni välisel. Piiril võiks öelda, no nii, sa oled tali,  sa teed seda iga päev, kas ma võtan ka nüüd jaanuarikuus  ujumispükste väele, lähen siis raba järve ujuma,  no sisenda endale, et kui rabaahvenad siin hakkama saavad,  siis küllap saan mina ka korraks öelnud. Tõesti. Sa tunnetad tõesti seda loodust iga ihurakuga. Super. Tehke järgi või ei maksa kinni? Novembrikuu hommik Uus-Meremaa lõunasaare Vaikses sadamas. Polaris nimelist laeva seatakse sõiduvalmis,  pardale tuuakse täppisteaduse tehnika, sukeldumisvarustus  ja toidumoon. Uus-Meremaa, Otago Ülikooli ja Tartu Ülikooli merebioloogid  lähevad kaheksapäevasele ekspeditsioonile,  et uurida Uus-Meremaa väikeste saarte rannikuvete kooslusi. Oleme just välja sõitmas. Siit Bal Carmelsi sadamast ja üritame siis saada avamerele  siin Fiordi vahelt. Noh, nii huvitav kui ka see pole, siis on kahes erinevas  nii-öelda maailma otsas need keskkonnaprobleemid üsna sarnased. Üheks alaks, millega tegelema on siis mereväe hapestumine  ja see hapestumine on Selles mõttes oluline asi, et oh sa poiss Nii veel natuke kõigutab siin. Merevee hapestumine, mis on siis tegelikult selline  globaalne probleem ja on seotud siis selle kliima  soojenemise ja, ja üldiselt siis selle inimese poolt  toodetud süsihappegaasi koguse nii-öelda suurenemisega atmosfäärist. Ja teiseks suureks probleemiks on, millega siin tegeleda on võõrliigid. Kui maismaal on Uus-Meremaal, siis selline väga range kord  kus kõiki siia tulijaid kontrollitakse väga oluliselt,  siis selle Noh, ütleme selle bioohutuse seisukoha pealt  siis mere peal seda sellist kontrolli teha ei saa  ja siia on sattunud siis terve hulk selliseid liike,  mis siis praegu järjest võtavad seda Uus-Meremaa rannikumerd üle. Teadlaste igapäevane tegevus on hankida endale ookeanist  värsket toitu. Kalastik on põnev ja rikkalik. Ihaldatud saak tuleb vaid kinni püüda. Tee peal tee peal nii-öelda töö töö tegemise kohta. Et mis sorti kala on, ei tea, aga. Aga see on paras jurakas. Umbes kilo või natuke. Ka teised elukad tulid siia saamale praegu siin meri on  sügav ja päris kala kätte saada on raske neil. Ja siis nad arvavad, et siit siit saab midagi. Aga no see kajakas on küll see sellise suurusega,  et ma ei tea, meil on nagu luiged umbes noh,  väiksemad luiged on niiuksed. Eestist ligi kuus korda suurem uus meremaa asub vaikse  ookeani edelaosas. Selle moodustavad põhja ja lõunasaar ning umbes 600  väiksemat saart. Uus-Meremaa on oma isoleerituse ja kauguse tõttu üks hiljem  asustatud maid. Sellepärast on siin säilinud unikaalne loodus. Lõunasaarelt Port halmeri sõitu alustanud laeva ees terendab  järgmisel päeval esimene sihtkoht. Sneersi saared. Nüüd on jäänud umbes nii, umbes tund aega,  siis jõuame meie reisi siku siht punkti. Mis on siis niersi saar? Õigemini seal on? Mitu saart, neli-viis väiksemat saart, mis on siis? See on kohalik loodusreservaat ja seal on noh,  üldiselt on, tavainimesed seal ei käi meid  ka seal maal ei lasta. Ja noh, me töötame siis seal ümber. See uurimispaik on ka Uus-Meremaa teadlastele seni avastamata. Neile on siinse elukeskkonna uurimine üks eluunistus. Teadmatus tähendab aga üldjuhul üllatusi,  näiteks uusi eluvorme. Tegelikult kõik on üsna põnev. Eriti arvestades seda, et siin lähedal on madalikule  jooksnud üle 100 vaala et mis siis on ilmselt ligi  meelitanud ka hulgaliselt väljaseid haisid. Siis. Kohalikud arvasid seda, et haidel on nüüd põud täis,  et ega nad ilmselt neid ei taha, aga aga noh,  vaatame igal juhul väga põnev. Nii lopsakat, mitmekesist ja puutumata loodust On  ekspeditsiooni liikmed kohanud üliharva. Teadlased pildistada taimekooslusi, mis on kogu siinse  elustiku alus. Kui torkab silma midagi täiesti uut, siis võetakse proov,  et määrata senitundmatu liik. Proove tuleb koguda ka merevee hapestumise mõju uurimiseks. Et teada saada, kui suur on erinevate liikide võime  süsihappegaasi siduda. Käisime sukeldumas ja vaatasime ringi erinevates sügavustes,  et millised liigid siin kasvavad ja valisime välja kõige  tavalisemad liigid, et siis nendega teha edasi oma katseid. Ja ehkki valisime tavalisi harilikke riike,  oli nende seas juba ka midagi sellist, mis kohalikud  süstemaatikud täitsa hulluks ajasid. Ehk siis me leidsime ühe suure riigi, mis on teadlasele  täiesti tunda. Sellise vetikaliigi avastamine näitab, kui suur on  maailmamerede mitmekesisus ja kinnitab, et meil on veel  palju õppida, kuidas rannikumere taimekooslused aitavad  hoida looduslikku tasakaalu. Süsteeme põhimõtteliselt, et kanna. Milles vahet? Siin aja tagant ja kambrite sees on mendi  mis mulle saavad siin erinevaid parameetreid. Ja, ja siin on nüüd kaks instrumenti, mis mõõdavad kolm asja,  see pisikene pulgake siin mõõdab valgus ja tugevust,  kuna valgus on taimede jaoks hästi oluline asi,  kui valgust ei ole, sest ega taimed kasvada ei suuda. Ja see metallist suurem silinder on instrument,  mis mõõdab hapnikku, ehk siis seda ainet,  mida taimed siis oma kasvamisel toodavad. Ja lisaks mõõdab ta ka veetemperatuuri, et seada teada,  millised keskkonnatingimustes need taimed siin elavad. Katsed näitavad, kui hästi suudavad inimtegevusest puutumata  kooslused süsihappegaasi siduda ja merevee hapestumist pidurdada. Üha kasvav fossiilkütuste põletamine tõstab süsihappegaasi  kogust atmosfääris. Süsihappegaas jõuab lõpuks ookeanidesse ja meredesse  ning muudab vee happelisemaks. Süsihape merevees lahustab koralle karpide kodasid  ja koorikloomade kesti ning takistab uute moodustamist. Lisaks paneb liigne süsinik kiirekasvulised vetikad teiste  taimede arvelt vohama. See on probleemiks nii Läänemeres kui ka ookeanides. Metsas ringi liikudes võib kuuseokste vahel silmata sebimist. Vilkad sidrunkollase kõhuga rasvatihased  ja sinakasalli, selja ning musta silmatriibuga puukoristajad  on toiduotsingul. Puukoristaja on üks meie julgematest lindudest. Nii on võimalik teda jälgida üsna lähedalt. Silma hakkab tema pikkade varvaste suur siruulatus  ja teravad küünised mis teevad puukoristajast meisterturnija. Ta on meie lindudest ainus, kel on võime puudu,  veel pea alaspidi liikuda. Puukoristaja tööriistaks on terav piigi taoline nokk  millega on hea seemneid tassida, pähkleid purustada  ja puukoort hekseldada. Nokk on ka võimas sõjariist, mida teised linnud kardavad,  kui tuld. Puukoristajatega sain esmalt tuttavaks koduaias kuid neile  sobivad elupaigaks nii pargid kui eri tüüpi metsad. Peaasi, et leiduks rohkelt puid, mida aastaringselt  putukatest ja lülijalgsetest puhastada. Millegipärast ei ole see väike metsasanitar meie saari omaks  võtnud ja on seal vaid haruldane külaline. Talvisel ajal on väikelindudel mõistlik salkadesse koonduda,  sest just nii on kõige suurem võimalus heitlik talv üle elada. Nõnda toimivad ka puukoristajad, kuuldes segasalkade juhtide hulka. Võimukas ja kohati isepäine puukoristaja paneb vajadusel  paika nii rasvatihase kui oma liigikaaslase. Igas segasalgas on ainult kaks puukoristajat,  kes hoiavad territooriumi ning juhatavad sinna eksinud  teised puukoristajad esimesel võimalusel välja. Piiritähistaks on sageli kraavid, metsasihid,  kuusehekid või lihtsalt üksikud puud. Tormaka puukoristaja peatab vaid võimalik hädaoht. Enamasti lahendab ta arusaamatus, et ähvardava  nokaviibutusega kuid siiski peab ta ohu korral targemaks  paigal püsida, jäädes minutiteks tardunult puutüvele. Kui oht möödas, läheb ta taas puid puhastama.
