Sarja eelmises osas sõitsime mööda Burkina Faso põnevaid  radu suure rahvuspargi poole ning jõudsime õhtupimeduses beniini. Rahvuspargi personal kutsus meid turvalisuse kaalutlustel  turvatud territooriumil ööbima. Üks, 11. jaanuar kell on kuus me põhja peniinis  ja kohe läheme giidi juhendamisel loodusparki loomi otsima. Praegu küll pilkal pimedus, aga tõenäoliselt see vahetub  kohe varsti mingisuguse valguse vastu. Ja, ja siis on siit arvatavasti veel hulk maad sõita ka,  ega see loomade rivistus siitsamast väravast kohe jalga. Aga see on selline tore rahvuspark, mis algas tegelikult  pihta juba. Purkinafasus just ja, ja siis tuleb siiamaani välja  ja siis ägedam pool pidi siin olema. Ja eks siis eks siis paistab, keda või mida näidatakse,  nende jõehobudega läks küll õnneks. Selleks, et meid kui kalleid turiste ööpimeduses nahka ei pandaks,  söötasid pargivalvurid meie telkide ümber suured lõkked. WC-sügavusel söötsid aga iga kükitamise peale välja kümned nahkhiired,  kes sellest toimekast majast omale elukoopa olid teinud. Tõnul jagus aga oma kogemuslikke lugusid veel. See oli Serengeti rahvuspargis. Me olime telkimas ja seal oli selline kämpinguala,  aga see oli piiramata, et sinna said loomad vabalt ringi liikuda,  läbi liikuda. Ja siis eemalt kostusid, seal oli nagu keset seda. Seda ala oli selline puuritaoline asi ilmselt selleks,  et ahvid ei saaks toitu nahka panna. Oled sinna oma kämpingu üles pannud ja oma toiduasjad üles  pannud ja eemalt kostus kostusid hüäänihääled. Ja meie suur veokas oli, oli pargitud selle puuri kõrvale nii-öelda. Ja siis mina läksin ümber puuri vaatama,  et huvitav, kas siis vääne ka näha on need väänid niimoodi  otseselt inimeste ründajad, inimene liiga suur nende jaoks. Ja vaatan, et teemad paistavad neli silma. Lähen tagasi ümber veoka, kutsun ühe tüübi enda endale lisaks,  kellel oli pealamp kaasas. See pani pealambi peale, selgus, et oli kaks ema lõvi. Vaatasime ema lõvi dega tõtt, mingi mõne meetri pealt. Siis me vaikselt taganesime, läksime uuesti sinna puuri,  kutsusime kõik teised ka puuri ja siis vaatasime juba  sellise tugevama valgusega ja siis need kaks lõvi lihtsalt  jalutasid meist mööda, vaatasid tagasi, siis jälle jalutas edasi,  jälle vaatasid tagasi ja lõpuks kadusid silmapiiri taha. Hädasti oleks selles rahvuspargis vaja näha elevante. Viimane elevandivaatlus või, või nägemise koht oli üsna masendav. Birmas enne lennuki peale minemist käisime läbi  mingisugusest väiksest näituseplatsilt, kuhu oli kaks valget  elevanti maa külge aheldatud ja käisid seda vaatamas  ja pildistamas ja see oli niisugune suur vaatamisväärsus  neil noh, valged elevandid ikkagi otsalt,  osalt nagu kuninglikud ja. Aga nad olid sinna betoonpõranda külge ahendatud,  umbes 60 sendise eti katsesid seal siis üks samm edasi  ja sama samm tagasi. Põhimõtteliselt nii nõme, et ei viitsinud isegi pilti teha. Aga loodetavasti siin vabas looduses on ikka mõni elevant olemas,  et saab selle ühe kogemuse maha kanda. Jah, elevante oli siin tõepoolest nii nagu  ka muid elukaid, aga suuri kaslasi me ikkagi näinud. 1000 franki näo pealt, see on siis poolteist euri. Ja jaguneb nii. 40 protsenti sellest saab giid endale. No 10 inimese peale on ju juba on, eks ole. Midagi 20 protsenti saab küla ehk kolm European. 30 protsenti saab mingi Maire ja 10 protsenti on siis. Ma lihtsalt kadus. Seni, kuni me seal seisime ja uurisime, kellele kui palju  maksta tuleb, astusid meie juurde paar meest  ja küsisid, et ega me sealset koske vaadata ei soovi. Kõik algas paljuski nii, nagu ka teiste meie teele jäänud  koskede puhul. Peale väikest offroad i jõudsime parklasse  ning asusime, ujukad näpus, järjekordselt matkale. Ja nagu siinpoolsete Postkadega kombeks kõik ei ole alati seal,  kus esialgu paistab. Nüüd oleme jõudnud juba kolmandale levelile  ja Ja nüüd on siit Kõrget koske näha. Alguses tundus, et ongi niisugune pisike lirakas väike kardinaga. Nüüd on juba päris äge. Mõni läks ujuma, mõni vaatas niisama ringi  ning mõned sukeldusid kohaliku kaubandusse. Ja kui kõik oma asjadega valmis said, sõitsime edasi. Laseme pooltele otsa paari täpiga kinni keevitada,  mul on tikud kaks korda puru läinud, juba ei tea. No nii, no nii Äge on seletada, et, et keevita tikud kinni. Et kui sa tahad palju keevitada, siis teed kui tahad,  vähe, keevitas. Vennale, et kuidas, kuidas on vaja teha. Vaatame kohe, mis ta teeb. Juba läks paljuks. Okei, kaks tonni oli tuhandene käest, teine oli kahe  tuhandene käes, arvake ära kummata tahtis. Ei, kaks tonni, väga hea, pole midagi. Tubli poiss. Termisena ootas meid ees kohalik kaubandus,  mis kubises suures osas kõikvõimalikest pudelitesse topitud produktidest. Leidsime siit penniinist ühe poe, kus müüakse pudelite kaupa  pudelisse pandud pähklit ja, ja sellel riiulil on  ka olemas üks eriti tore aine toonus ja,  ja siit siis saab 4000 eest endale osta elektroonust  nii palju, kui pudelisse mahub. Mine tea, mis võluv vedelik seal sees võib olla. Muus osas oli pood nagu poodika selgelt eristus vaid alkoholilett,  mille kõrval muud tööstus ja toidukaupade väljapanekud kahvatusid. Paarsada kilomeetrit eemal hakkasid silma veidra kujuga majad. Selline selline trepimoodustus on olemas. Oleme sellises huvitavas sumba hõimukülas,  kus on sellised majad, mis võrreldes eelnevate niinis  ja ka Burkina Fasos nähtud majadega võrreldes on lausa  väikesed kindlused et neil on mitu korrust. Ja erinevalt niisugustest väikestest ümmargustest tuttidest,  mis eelnevalt meie teele peamiselt jäid ja tegemist on  ikkagi muda ja saviehitistega. Ja esimesel korrusel oleme näinud, kuidas on parasjagu käimas. On näha, et on toidutegemise riistapuud siin olemas  ja jutu järgi peaks teisel korrusel olema  siis ilusad terrassid ja võimalik, et ka magamisvõimalused. Ja samamoodi oli näha, kuidas on hästi integreeritud  sellesse majja ka näiteks võimalus pidada kanasid,  sest et kanad tulid ka ühest august parasjagu välja. Ja seesama sompahõim on siis natuke teistsuguste Ütleme, ehitus tõekspidamistega kui ülejäänud paigad. Ja rahvas räägib veel seda, et mõned ajad tagasi võib-olla  veel enam mitte, praegu olid nad ka teiste riietumis tõekspidamistega,  et arvestades palavust, mis Aafrikas on,  meeldis neile ringi käia pigem alasti. Praeguse seisuga võis öelda, et Peniin tundus olevat  vähemalt sama huvitav kui eelnev Burkina. Tegemist on riigiga, mis on Eestis umbes kaks  ja pool korda suurem aga rahvast elab siin pea 11 miljonit. Et neid on küll palju rohkem kui meid ja palju palavam on  siin ka ja ajalooliselt on siin olnud selline riik nagu  Tahamei kuningriik. Ja Tahamei oli eriti tuntud selle poolest,  et nemad olid suured Aafrika orjade eksportöörid Ameerikasse. Ameerikasse läks umbes 10000 orja iga aasta  ja selle tõttu siis nimetati seda selle riigi rannikualasid  ka orja rannikuks. Benin oli esialgu siis pärast Ahamei kuningriigi need  hävimist esialgu prantsuse koloonia aga aastast 1960 alates  on ta siis Iseseisev riik esialgu katsetati, siin orjandusid korra  teiste versioonidega ehk sotsialismi ja kommunismiga  ning tehti kolhoose ja oli ka hoogsalt erinevaid  riigipöördeid ja muid võimuvahetusi aga viimasel ajal on  ka peninis aru saadud, et sotsialism ei ole maailma kõige parem. Kord ja nüüd siis on tegemist samasuguse noh,  natuke kapitalistliku riigiga nagu, nagu muudki Aafrika riigid,  praegu eksporditakse peamiselt puuvilla,  aga muuhulgas on beniini majanduses suur osa  ka Gotona sadamal, sest et siitkaudu viiakse kaupu mitte  ainult sisse-välja beniinist, vaid ka Burkina Fasost  ja Nigerist. Ja nii nagu teisedki Aafrika riigid on penin suhteliselt  noore elanikkonna ga. Lapsi on siin umbes natuke vähem kui viis naise kohta  ja endiselt sünnitatakse väga noorelt ja suured perekonnad  on rohkem kui au sees. Mis on veel beniini kohta väga huvitav on see,  et siin on moslemeid 25 protsenti ja kristluse umbes 40  protsenti aga suurtes kogustes nii moslemite kui kristlaste hulgas,  kui ka muidu on inimesi, kes usuvad sse ja on  siis isegi rahvuslikuks religiooniks. Seejärel juhatas Louly planet meid järgmise kose juurde. Kas on olemas sellele mehele, kes selle loni planetti koha  punkti kirja pani, et ilus kask on siis talle peaks kirjutama. Et tulgu, vaadake uuesti, mis siin toimub. Hoolimata sellest Et siin seda koske ei ole, on Benin ikkagi hoopis  teistsugune riik kui kõik need eelnevad,  kus me läbi oleme sõitnud. Siin on igas külas kool ja mingisugune jõhkralt suur kool  tõenäoliselt sellepärast, et jõhkralt on lapsi ka. Kui koolis ei käi, siis on vähemalt seljas  ja kui seljas ei ole, siis kõhus või on kuskil mujal tulemas kiiretes,  plaanides kirjas. Aga kõik lapsed, et kellegi rikkus või vaesus välja ei paista,  kannavad koolivormi ja minu arust ka see on igaviti tore lähenemine,  keegi vähemalt ei saa peksa selle eest, et tal ei ole kõige  viimase mudeli mobiiltelefoni. Ja, ja kui näiteks Malis räägiti selle kohta,  et seal üldse keegi koolis ei käi, siis siin tundub,  et see on igavesti populaarne tegevus. Või ola Aafrika Kilimanjaro otsa ronivad mägimatkaed ärkasid  3900 meetri kõrgusel barrako laagris. Hommikune pesuvesi. Toodi meile otse telkidena. Ja siis oleme head lapsed olnud. Magasime peaaegu et 11 tundi. Tõeline unemaraton oli. Päike tõuseb. Päike tuleb välja. 24. detsember jõululaupäeva hommik. Just ja. Ei saa rohkem. Lemmik. Kahjuks hakkab moos ka otsa saama. Algab igahommikune protseduur, vere hapnikusisalduse mõõtmine. Tanel on mures, aparaat ei taha teda mõõta  või kui mõõdabki, siis liiga madala näitaja. Igatahes pole kumbki tulemus. Mehele meeldib. Ei näita na tee, mis tahad, ei näita. Täitsa surnud. Võtab aega. Mine peki, no 79 ja 92, kus see niigi kõrge pulss ei oota,  oota, oota. See näitas praegu valesti. See võta vahepeal ise ära ja siis praegu ma seal naermisega. Tõmbas pulsi üles. Ta tükk aega ei leidnud mu bussi, sellepärast. Vaatame, kas ma olen ka mompiir. Täna ootab ees kaljune ja marsruudi kõige järsem lõik 260  meetri kõrgune Paranko sein. Siin pannakse sinisilmse turisti kannatust tõsiselt proovile  ning paistabki, et mõnele on tõehetk alles nüüd kohale jõudnud. Nõnda seistaksegi hirmunult keset rada, suutmata liikuda ei  edasi ega tagasi. Olukord on pinev ja tekitab paksu pahameelt neis,  kes hangunud turistidest kuidagi mööda ei pääse. Uskumatud vennad, et millised. Rasked kotid peas ja. Seljas ja jah, ja kindlasti vihmavari käib  ka varustuse hulka. Seetõttu otsustavad suurte pampudega kandjad seisakust  veelgi järsemat kõrvalrada pidi ümber minna. Rodriges ei lase aga siingi eestlastel igavleda  ning käib välja loo kaljuseina rituaalist,  mis väidetavalt matka head õnne toob. Karanka laagris visatakse kotid seljast ja tehakse  aklimatiks veel lisa 200 meetrit tõusu. Nii meie jõululaud. Üritame jõuluküünad põlema panna, aga see ei olegi  nii lihtne ülesanne, mul. Pole ei jõulukuuske ega jõulukalkunit. Ometigi on kogu kamp rahul. Kaks pisikest küünalt, veinikarbi ja kaaslaste rõõmsad näod  ongi see, mis kõik hüvitab. Kolmekesi tuleme radikute maal ja üksi magusa ja. Meie pool Aafrikat polnud ei küünlaid ega jõulukalkulit,  oli vaid põnevate inimestega vudu sünniriik,  peniin. Tihtilugu on inimesed siin beniinis vähemalt põhjapoolses osas,  farmerid ja koolis käiakse ka ja koolikohustus kestab siin  niimoodi kuus pluss seitse ehk nii nagu matemaatika ütleb  lausa 13 aastat. Ja Peniinis on siis selline süsteem, et natukene tuleb kooli  eest ka ise maksta ja aastamaks pidavat siis olema 10000  Kesk-Aafrika franki, mis iseenesest siis tähendab umbes  viitteistkümmet eurot. Tõsilugu on see, et, et teatrite, ainult protestantide  ja katoliiklastel on üks naine, kuna emad rohkem ei taha,  aga kuna enamus beniinist on animistid, siis neil võib olla  nii palju naisi, kui nemad tahavad ja moslemitel võib-olla  ka mitu naist. Hetkel jõudsime oma lõuna ja ookeanisuunalise liikumise kohta,  kus pidi olema uhke kuningapalee, lisaks sellele  ka kuningas ning tema naised. Kuna me ei olnud varasemate reisid käigus kuningatega kokku puutunud,  läksime asja uurima. Oleme. Kunagise tahame kuningate palee otsingul. Kaart ütleb, et nogu oleks see paik siin. Aga siinpool näeme siis ühe daami pilte,  kes tõesti paistab olevat natukene kuningannalik,  kuna tal on hästi palju kilinaid ja kuleneid kaelas,  siis näeme kaunilt dekoreeritud lõvisid ja haisid ja. Muid selliseid asju seintel siis oleme avastanud  ka ühe modernse mobiiltelefoni, mis laeb. Palees ja mõned kinnised uksed tundub, et et kui tegemist on paleega,  siis vähemalt mitte üle liia ajaloolisega. Kui tegemist on praeguse paleega, siis tundub,  et kuninganna ei ole veel uksi avanud. Õige paleega siiski tegemist polnud, ka kohalikud viipasid  küsimuse peale käega vasaku. Ja ei näe, veidi rohkem asustatud palee oligi olemas,  aga sinna kohaliku kuninga naised ja nende järeltulijad meid  ei lubanud. Küll aga sai kuidagimoodi selgeks, et järgmise nurga taga  asub sealsetele kuningatele pühendatud muuseum,  mille väravad pidid piletiostjatele kui võluväel avanema. Pilet on 2500. Shat inimese kohta pildis seda filmida, seepool ei tohi  jälle lubata, jah, jälle jälle super. Hästi. Seega jätsime kaamerad ja fotokad maha ning tegime muuseumi  tiiru ikkagi ära. Meil oli selline giid, väga vahva, tegi palju nalja  ja näidati meile mitmeid erinevaid hooneid. Kõigepealt alustasime sellest, et, et kokku valitses seda  kuningriiki siin 12 kuningat erinevatel aegadel  ja käisime, vaatasime nende droonid ja nende  siis sellised. Võimuinstrumendid üle kuningal võis olla kuni 400 naist ühel  kuningal või 400 naist ja kui kuningas lõpuks ära suri,  siis 41 naist otsustas kuninga kaasa minna võttes ilmselt  mingit mürki või midagi, et siis teisel teispoolsus,  sest siis kuninga koos elu jätkata. Saime tõotatud maale troopikasse. Mõtlesime, et on hea ja soe ja kihvt olla  ja öösel autos magades mitu korda vaatasin uksest välja,  mõtlesin, et keegi käib ümber autode, aga tegelikult võsas  tilgub niimoodi vett, et, et pladin on taga. Autos ei olnud hullu midagi, märg ja kleepiv kindlasti  telgis magajatel on mingi teine arvamus sellest troopilisest tööst. Telgis oli täna esimest korda vist kogu matka jooksul 100.. 100. muidu ei ole saanud, oli nii, et viimane kord tibutas  siis marrake, siis natukene, kui me marakesse jõudsime. Troopiline kliima tõi endaga kaasa ka troopilised viljad. Tundub, et ma vist sai natukene targemaks,  vähemalt ma ise arvan nii, mina teadsin kogu aeg,  et ananassid on vä, mingid niisugused palmipuude küljes kasvavad,  aga tegelikult on põllu peal ka ilusti kasvavad. Kõik väljad on ananassi täis ja kui maitsvad,  ananassid meile ostsime tee ääres viis tükki,  mõtlesin küll, et nii väiksed on, et äkki äkki ei ole mingit  maitset või toored või aga väga head sulavad suus ära. Järgmisena ootas meid ees kõlava nimega järv,  millel erinevalt paljudest teistest maailma järvedest  elatakse igapäevast argielu. Jõudsime siis paika, mille nimi on. Ja selle. Nimelise järvel järve peal peaks olema üks küla,  kus jutu järgi peaks olema palju tokidel asuvaid majasid  kirikuid ja muid paiku ja pidavat siin elama lausa 24000 inimest. Kohe vaatame, kas jutt vastab tõele ja mida me sealt  siis huvitavalt leiame? Kunagi asuti sinna elama selle sellel põhjusel,  et niimoodi oli lihtsam orjade ja varujate eest. Varjuda, ning et siis oli vähem tõenäosust,  et neid Ameerikasse orjateks viidi. Mõistliku teenustasu eest pakiti meid kõiki pikka  mootorpaati ning sõit järveküla südamesse sai ilusa alguse. 31. oktoobril 1996. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja  kantud Kanvi külas elab ligikaudu 20000 inimest  ning see teadmine teeb turistide seas populaarse küla  suurimaks järvekülaks Aafrika. Algselt vaid põllumajandusest elatuv küla teenib täna tulu  lisaks turismile ka kalapüügist ja kalakasvatamisest. Sealseid elanikke tuntakse ümbruskonnas ka veeinimestena. Ujuva küla vaatamise käigus kohaliku kommuuni väiksesse  poodi ja, ja mis on iseenesest ka täiesti loomulik tegevus,  sest kui sa siin kommuuni territooriumil juba ringi aerutad  ja kohalikke inimesi vaatad pildistada, siis tegelikult on  ka mõistlik oma panus sellele kommuunile anda. Ma olen sellistesse ujuvatesse küladesse  ka varem sattunud. Üks neist on. Inle järve peal Birmas ja, ja teine oli Peruus igituse lähedal,  see selline slum, mis ringi ujus, eristab igituse oma sellest,  et seal minu meelest ei müüdud mitte midagi. Et neid eelnevaid kahte kohta, seda siis ja,  ja, ja Inle järve oma kasutatakse uhkelt  ka kaubanduses väga tugevalt ära. Nii et noh, Peruusal arenguruumi veel on,  aga tehakse igasuguseid põnevaid asju. Seejärel läks põnevaks. Ühel hetkel teatas paadimees, et enne kui me kodusadamasse  tagasi pöördume, peame ühest kohast läbi käima. Kohalik kuningas tahtvad meiega kohtuda ja ilma kohtumata  olla maru ebaviisakas külast lahkuda. Seega võtsime suuna kunni juurde. Siin on jutt sellest, et kohalik küla vanem  või ma ei tea, teda kutsutakse kuningaks. Elab selles sinises majas nii ja talle ehitatakse lossi. Loss ei ole eriti valmis saanud, praegu palee. Ja töö käib ehitusjärgus, on nüüd meile organiseeritakse kohtumine. Kuidas kohtumine läheb? Ühtäkki saabus rütmipillide kaikuval saatel kuninga juurde  üks noortepunt ning meie sättisime selle varjus. Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis ma ei olnud kunagi ühegi  kuninga juures käinud ja, ja olgugi et see oli tõenäoliselt  kohaliku tähtsusega kuningas, oli see ikkagi kuningas,  kellest kohalik kogukond, lugu peab. Peab ütlema, et see oli päris tore kogemus,  ühel hetkel ütles kuningas eurole, et pane kõiki te nimed  ja aadressid siia kuningliku vihikusse, kirja kuningliku  pliiatsiga ja, ja siis meis kõigis tehti fotokaga  või õigemini telefoniga väike pilt ja, ja noh,  mine tea, äkki kuni, kas siis hakkab meile siit. Benniini lõunarannikult mingisuguseid kirju saatma. See oli küll päris naljakas trikus. Jah, oli see kuninga juures käimine, mis ta oli. Mõnele meeldis, mõnele mitte, aga ühe suure linnukese saab  reisikogemuste kastistiku juurde joonistada üks Aafrika  väikese küla, kuni oli nüüdseks nähtud. Seejärel sõitsime läbi veeküla sadamasse tagasi. Kasime oma teed. Sarja järgmises osas jõuame ookeani äärde,  aitame kohalikke kalureid, käime puuduturul  ning sätime madusid kaela. Nägime, jõuavad lõpuks kilimanjaro tippu.
