Hakatuseks armsad olid mulle need õhtud, mida lisan neile, mõistujutte puhus meid sülle, võttis põlvedel, sõidutas härjapilli lei, hüpates mängitas armsad, olid nad bluusiisa meile lugusid kõiksugustest, imelikudes, jäiga päevastest juhtumustest, huntidest, karudest, rebastest ja tarkadest, linn lindudest, heast ja halvast vennast, ise saagivai saagidest, ise raiuvaist kirveist, tuulest ja tormist ning 1000-st muust asjast. Kuulasime siis vennaga hinge kinni pidades ime juhtumusi. Panime inimeste ja loomade Tartus tiimiks ja küsisime isa käest kuidas said, loovad rääkida, nad ei oska ju kõnelda. Isa vastas naljatades. Tänastele köik teisiti. Siisorid, kivi. Siis oli siis oli hellad vennad, siis oli kallid ka, ainukesed oli aga asju imelisi. Koerad köitsid härjad, hauksid, koerad tundsid koop, Põlishärjad hauksid Haavikus. Lammas läks laudele. Meelekanal olid kaksiktallekesed lehmal laukudedukene. Toas Roleedulbas ängi sambaks, kaevu koopoli, katla vinnaks, järved jooksid, põlesid kerilauad, keetsid Leenta vokid vorste, veeretasid lehmi sarvist, lüpseti. Siga läks tööle, mõõk koliv, ülla kassid kandsid kannuxeida. Leeblika pea oli lummine. Kets läks killa vooridega, lämmad laia midega. Konn-Aga kolmilla koormilla, Riia linna viinerit piima. Siis oligeer puugeelgi Suurus reetsikas Rebase Suurus. Kesa parmu pardi suurus. Vanahunt oli härja suurus. Hirsi Sistus, müts oli peas, tõmbas tobi piibukesta, ajas juttu Harjumaa aasta tarka juttu Tartumaast. Ja siis hakkas alles päevis juut peale. Hunt püüab jääaugust kalu kombel suurest kalatagavarast rebar iga päev paar tükki sõi ja oli rõõmus. Kord, kui ta jälle kalu koju tõi, juhtus hunt ligidal olema. Jänegi seda vaderid jätkuga siin olevale. Kus sa säärase ilusa saagiga kokku said? Küsis hunt teise käest. Ja oleks silmadega hakanud kalu sööma. Ka vastas Rebane rahulikult. Kurst järvest. Seal neid ei tea, imestas Rebane. Kus sina oled elanud, praegu on külal järves niisugune suur kalasaatmis hiine, lutsud, purikad, ahvenad, särjed aia päris auguga kokku. Nagu mehed suve leina. Tõesti, tõsi, tõsi, seletas Rebane edasi, seal on neid suuri ja pisikesi igatsugu ja igat nägu. Aga kuidas neid kätte saada? Küdid, hunt, järv on jääs ja pole sulle midagi, millega teha? Ei tea, kes neid sel ajal vanaviisi kalu püüab. Einatuvad kalad ise otsa. Kuhu meelne otsa? Küsis hunt ja variasama viia, mida Rebane näeb, paju, maasikas tal oli teinud. Kuidas võib üks loov nii rumal olla, pilt, rebane edasi. Kus sina oled, selle aja elanud, ei olnud mitte midagi, ei tea ega tunne. Nüüdsel ajal ei ole muud tarvis, kui saba jääauku pista. Ja kaalu hakkab nii palju külges, et vaatajaid saba välja tõmmates poolekseevia. Rebase jutt ja tühi kõht aia sidunud ilmiilid mõtted sassi. Kuule, kollavadel palus hunt, vii mind ka jääaugule. Maa pole kolmel kuul enam midagi mõistlikku hamba alla saanud saanu ahel siinpoolsurnud varese sealt mõne otsa lõppenud pumba kätte, mille külamees visanud Angele. Ehk luikab härg sul kõhus ja otsib oma õiget peremeest. Oh, kulla vaater, palus hunt, unustame endise ebamaadlen puhtast südamest ütlema, et mina ta küll ära sõin. Aga mis sa teed, kui sisikond ei andnud rahu? Kuule Rebane mõtles. Aitäh, kriimsilm, kelm sulle näitan, kuidas pilli äpasel mäda etakse. Olgu peale, rääkis Rebane rahulikult. Tule, ma viin su kalu püüdma, kuid seda pea meeles, ära ole hea. Ja ära Saliga taol sabavi hoia muidu aator nii palju kalu külge, et ei jõua enam välja tõmmata. Läheksid Rebane Serkki, siis hunt laskis järele, jõudsid järve peale? Järve ääres, kaldast just mitte, liiga kaugel oli külanaiste vee võtmise auk. Sinna viis, rebane hundi jäetes. Vaata vennas. Siit need särjed ja ahvenad, võetakse. Pea meeles. Ära sa liiga kaua saba vees hoia, muidu hakkab nõnda palju külge, et meie ilma Külemisse abita teda enam kätte ei saa. Poole veega rääkis hunt küll maa, katsun meeles pidada. Hunt, saba jääauku ja kas ootame? Rebanjaga ütles maale seniks külasse, vaatan, kuidas sealpool elatakse. Ilm oli helge ja tähed särasid taevas. Loomised endas ja hiilgas väljadel ning põldudel nagu klaasaiateibad, paukusid, jää nõksus ja lõi pragusid. Hunt ootas ja ootas, ise aga mõtles. Olgu neil lugu, kuidas on, aga Niirutama küll saba välja ei tõmba. Ja hoidis veel juba sõello ja minema ja koidutäht oma kollaka kumaga täherikas taevast valgustama. Kui hunt katsus saba tõmmata oli kaunis raske juba. Et see hoiab veel, mõtles hunt ja hoidis edasi. Hommikupoolne taevas herm lõiguma, punane helk värvis silmapiiri. Külm tõmbas viimast ja nüüd oli hundisaba paksu jäässe külmunud. Seal jooksis rebane hundi juurde ja hüüdis juba eemalt. Sinna planiaadi ikka veel. Nüüd tõmba saba välja, vaatame õige, kuidas kõik õnnestus. Hunt katses saba välja tõmmata, aga ei jõudnud. See oli liiga kõvasti jäässe, külmunud. Ei jõua. Küsis Rebane. Vastas hunt taastuses. Seda ma juba arvasin, et sa oled Aarne, liiga palju kalu on küljes. Las ma hirmutan. Rebanakas kahe käpaga jää pihta, patsutama. Teie üle annetud, teie näljased või ei, lase lahti. Musttuhat küljes. Tõmba, jõuad, siis on nälg jüripäevani majas kadunud. Hunt seekutas, veenitas. Ei midagi. Oota natuke vennaslauset, Rebane, ma jooksin külas ja toon abi. Naeratas jääli pääsküla poole. Selle aja sees oli küla ärganud, uksed käeksusid, koerad haukusid. Inimesed liikusid ja naised tulid jääaugule vett tooma. Panged, kael kukkudega õlal ja ühel kirves käes, et jääauku lahti raiuda. Disendati vaata kraanawaras pärjuti Muri võte asetati koeri rebase peale, hunt vaeni kuuris Kääranegi naisi mäelt tulevad, ajas silmad punni ja tõmbas kõigest jõust. Aga mis jääst ei lahkunud, see oli saba Taali mööda niisama kokku kasvanud nagu ihuga. Niipea kui hunti nähti, visati pangid maha. Hunt võttis oma viimase jõu kokku ja sikutas kõigest hingest. Juubal sadasid esimesed kael kogu hoobid hundile selga. Juba tõusis kirves, et hundile tegema, et Sonda seal sirutas hunt, tagusid jalad vastu jääd ja tõmbas lõks rebenes saba, karjatus kõlasundi kõrist ja jalgadele valu andes lidus hunt metsa poole. Rebane oli sel ajal siis karjakoeri järele saanud ja meist vabaneda, jooksis ta hunditeelt risti üle. Koerad kargasid põgenema, ongi peale. Rebane pissis rahuga oma tiib. Hundil oli enne suur peadrik läbi teha, kui kiusajatest lahti pääses.
