Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, lapsed. Nüüd palun pange kõik silmad kinni. Kõigil on silmad kinni. Ja nüüd nüüd mõtleme midagi kõik koos ja mõtleme seda, et vopsti oleme Austraalias. Nojah, sulgeib küll see asi väga lihtsalt, et vopsti Austraalias vopsti Ameerikas, nii kus parajasti on, aga aga tegelikus elus see asi nii lihtsalt ei lähe. Jah, aga kes te meid, kuulajate võitjale silmad lahti teha, sest et ei ole vist eriti mugav pool tundi kinniste silmadega istuda ja minul näiteks juba tegin silmad lahti ja ja olen Austraalias. Ja nende lahtiste silmadega mugavam kaarti ka silma ees hoida, sellepärast kui silmad kinni, kaarti vaadata, ega seal suurt midagi paista. Ja täna siis tõesti räägime natukene Austraaliast ja kui seenekaart jälle number 22 22.-lt leheküljelt lahti lüüa. Austraalia kahtlemata te leiate kõik sealt alt paremalt nurgast üles, kui seda kaarti vaadata nende värvidega, mis tähistavad erinevaid metsatüüpe nendega me täna siis tegelemegi. Ja mitte ainult Austraaliaga, vaid sealt Austraaliast põhja poole jääb üks suur saar, Uus-Guinea saar, seal kaunikesti sarnane loomastik, korraks põikan ka sinna, siin raadius stuudios istudes on seda päris lihtne teha. Hüpata hopsti mitusada kilomeetrit kaugemale ja, ja rääkida seal olevatest asjadest nii, nagu oleks meie kõrval. Urmas, ma ütlesin juba natukese aja eest, et silmad võib lahti teha, sul on ikka silmad kinni. Sa võiksid parem nendest austraalia taimedest rääkida. Jah, esmalt ma ütleksin, et Austraalia ei ole mitte ühtlase taimestikku kala, vaid seal on koguni väga erinevaid taimekooslusi. Sisemaal on kõrbed ja poolkõrbed ja kuivad metsad. Ja põhja ja kaguosas on ka vihmametsale lähedasi troopilisi metsi. Ma arvan, et me oleme sattunud sinna, kus on need põhjapoolsemad metsad. Praegu hakkab Austraalias suvi lõppema, suvi kestab detsembrist veebruari lõpuni ja suvel on üsna kuum, üle 30 kraadi võib temperatuur ulatuda kõige tüüpilisem taim Austraaliale on muidugi eukalüpti ja eukalüpti kasvab Austraalias ja lähedastel saartel üle 500 erineva liigiga. Aga mille poolest see eukalüpti tähelepanu väärne on? Mina tean, mille poolest ta tähelepanu väärne on mul hiljaaegu nohu ja bronhiit ja ja siis ma hingasin seda eukalüptiõli sisse ja see oli hirmus kibeda lõhnaga ja lausa kõrvetas nina ja kurku ja Brontega, nii et kibeda õliga puud aga haiguse vastu aitasid hästi ja nii nagu eukalüpti, nii ka enamus teisi taimi Austraalias on omased ainult Austraaliale 12-st 1000-st tõest taimede liigist, mis Austraalias kasvab tervelt kolm neljandikku 70 protsenti. On need nii-öelda intiimsed, ainult Austraalias kasvavad taimed ja nii on ka enamus kalluti liike eukalüptipuud, väga kõrgekasvulised puud maailmas ühed kõige pikemad lehtpuudest võivad kasvada kuni 100 meetri kõrguseks ja nad on väga kiirekasvulised ja soojalembesed. Seal on ikka tohutult palju taimi, neid vist ei jõuagi kõiki üles lugeda või. Kindlasti ei ole, aga ma räägiksin ökoletist veel, kuna see on tõepoolest valdav puu perekonda. Austraalia eukalüpti on mitmeti omapärased. Nii botaaniliselt kui ka kasutuse poolest. Nimelt noored ökoletid näevad välja hoopiski teistmoodi kui vanad puud, noorel eukalüptilehed, munajad ja vastakud puu vananedes lehed muutuvad pikaks peeneks nagu Pajul ja ka leheseis muutub lehed asetsevad varrel hoopiski üksteise järel vahelduvalt. Eukalüpti tänavad ravitoimega õli ja seda õli saadakse siis puukoorest ja eukalüpti on veel selline huvitav kohastumus. Nendel puudel nimelt leheservad on alati päikese poole, nii et seal metsas on väga valgus rikas. Ja kui metsas on valgus palju, siis hakka alusmetsas kasvada erinevaid rohttaimeliike vaid üksikud eukalüptiliigid kasvavad väljaspool Austraaliat kasvatatakse küll laialdaselt troopilistes maades, nimelt liigniiskete alade kuivendamiseks. Kuna nad mad tohutu suure võraga ja lehepinnaga imavad pinnasest rohkesti vett ja see vesi siis ka kiiresti aurustub lehtede kaudu ja seda peavad nad tegema päris hoolsasti, seda vee auramist sellepärast et mõningates piirkondades, kus nad kasvavad, eriti seal, Põhja-Austraalias sajab suveajal siis oktoobrist aprillini pool aastat, umbkaudu sajab hirmus palju vihma seal üle 100 sentimeetri siis selle poole aasta jooksul ja teine poolaastal seal üpris kuiv. Nii et nad peavad siis tulema väga vahelduvatest tingimustes toiminud taim ja arvukad eukalüptiliigid, mis seal Austraalias on nendega kohastunud terve rida igasuguseid loomi, kes siis nende peal elavat, leiavad, seal pesapaiku ka ja nende alla poevad seal ja kes muidugi söövad neid ainuüksi eukalüpti toitvaid liik, õige mitmeid, ma arvan, meile kõige paremini tuttav on see koaalakaru nii nagu vanasti kutsuti, aga nüüd teame, et ei ole karuga mitte kõige vähematki sugulust, vaid ta on lihtsalt nii karu moodi väljanägemisega. Tegelikult on tegemist siis kukkurloomaga, nii nagu enamik Austraalia loomi on, nad on kukkurloomad, see tähendab, need on siis Need pojad, kes sünnivad hästi pisikesed, abitud, paari-kolme sentimeetri pikkune. Vaevalt nad elavad pikka aega emaga, kus lisa külge kinnitunud, imevad seal piima ja niimoodi siis toituvad, kuni nad kasvavad seal jõudsalt ja tasapisi tuleb karv selga, silmad pähe ja hakkavad siis kukkust ka välja ronima. Aga kindlasti te filmidest olete näinud, kuidas nad hädaohu korral sinna kukusse tagasi proovivad ronida, eriti muidugi kängurude puhul on see asi tuttav koaala pojad, nemad klammerduvad enamasti ema kasuka külge ronivad, siis hoiad kõvasti-kõvasti kinni, neil on väga tugevad käpad, ronimiseks on need vajalikud. Aga kas ka kinnihoidmis hoiad kramplikult kinni, ratsutavad siis selle emalooma seljas ringi. Ja vot need koaalad, nemad söövad põhiliselt paari eukalüptiliigile, tegelikult mitte kõiki neist 500-st liigist nad ei tarbi, vaid seal on paar-kolm liiki, mida nad söövad ja elavad siis seal, kus need putki elavad. Mujal nad elada lihtsalt ei saa ja kui alasid neid on püütud pidada ka loomaaedades, aga nagu te sest jutust ilmselt juba järeldada võite, on see väga raske, seda ei ole praktiliselt Euroopas võimalik tehast, kus sa neid eukalüptilehti jõuad kogu aeg neile ette vedada ja ei taha need nii hästi meil siin kasvada ka need liigid siin meie loomaaedades, et koaaladele sööta siis kogu aeg neid eukalüptilehti. Aga On üks loomad maailmas, kus need siiski väga edukalt peetakse seal San Diegos Ameerikas, seal oli alguses loodud eukalüptimets Austraalia loomade kaunistuseks ja siis Hollywoodis tuli tahtmine teha filmi 40.-te aastate lõpus teha filmi Austraaliast ja siis arvati, et nuku Austraaliast Filmus peavad seal ikka filmis kaasa tegema ka päris koaalad. Ja siis toodi Hollywoodi seitse koaalad, kes siis osalesid filmides, neile veetis eukalüpti, ütlesin söögiks ja siis pärast otsustati, et mis nendega teha ja antis sinna San Diego loomaaeda, seal saadi neid tõesti pidada tänu sellele, et neil oli väike eukalüptisalu juba varem loodud sinna sobivasti, samad liigid, mida need koaalad, sõit ja niimoodi nagu loomad jõudsid, elasid seal kuus-seitse aastat, kujunes välja siis päris hea kogemus nende pidamiseks ja minu teada peaks neid praegugi seal pidevalt nemad juurde tulnud olemas. Aga varem ei teatud nendest kohaladest suurt midagi Euroopas neid ei õnnestunud kuidagi kasvatada, kuigi need püüti siia transportida õige mitmel juhul, aga nad surid väga ruttu maha. Ja kui ma Austraaliast veel räägime, siis ilmselt kõigile on teada, see kuulus kapten koopiasse Austraalia esmaavastaja, nagu oli kes seal oma jalaga esmakordselt maa peal astus ja tema siis suutis seal Austraalias niimoodi ära käia, tema seda koaalakaru ei näinudki, kängu sai talle küll tuttavaks, koaala leiti üles alles 25 26 aastat pärast jälle Austraalia esmaavastaja käike seal Austraalias, nii et selliseid lugusid ka, et need kõige tähtsamad sümbolloomad võivad jääda tihtipeale nägemata nendele esmaavastatud ja ma tahan veel seda. Eukalüpti kasvatatakse sageli ka tuule kaitseb puudena ja nad annavad väärtuslikku ehituspuitu, mida tuntakse Austraalia mahagoni nime all. Nii et see eukalüpti on igati tähtis ja väärtuslik puu ja nii et ta on siis ka nagu känguru kija, nagu see koaala, austraalia sümbol ka. Aga mis puid seal veel kasvab? Ja tegelikult Austraalia sümbol on hoopiski akaatsia, mida kujutatakse sageli Austraalia postmarkidel ja kaitseliit on samuti tohutu palju ka üle 500 liigi kokku. Akaatsia kasvab ka Aafrikas ja ka troopilistel saartel. Apaatsed ei ole mitte kõik sugugi puud, vaid osa neist hoopiski põõsad. Ja katsel kasvavad nii metsas kui ka kuivadesse vannides. Ja sageli nad hoopiski äraspidi muna võraga ülalt paratippuses märksa laiemalt kui Alt näevad välja nagu vihmavarjud. Katsed annavad väärispuitu, samuti parkained koorest ja siis Akatsejatel nimelt paljudel liikidel ei olegi päris lehti. Lehelaba ei olegi aidaa. Rohelise lehelab osa täidab hoopiski ammendanud leheroots ja seda nimetatakse full loodiks. Väga huvitav, kas seal Austraalias mõned tavalised loomad ja puud ka elavad või olla ainult imelikult kõik? Meile tuntumatest taimedest on seal väga palju Corvelise ja neid sageli kasvatatakse ka Eestis üheaastaste suvel lilledena. Vihaga siilipoiss ma arvan, et siiski on põnevam, kuulete neist loomadest ja taimedest, keda meie siin Eestimaal sugugi näha ei saa või mis sa arvad? On küll, näiteks mina tahan kohutavalt nukk loomast kuulda. Ma olen tast kuulnud, aga ma tahaks täpsemalt teada. Ma tahaks muidugi teada, et kas nokkloom elab metsas või puu otsas või kus ta elab. Ja see nokkloom on väga tähtis loom, aga enne ma tahaks rääkida veel ühest puust lõunapüügist, mis on siis nagu nimi ütleb, hästi, kaugel lõunas levinud Austraalia edelaosas ja Lõuna-Ameerika lõunatipus kasvab ja teda peetakse nagu tõenduseks sellest, et kunagi Austraalia ja Lõuna-Ameerika olid ühenduses omavahel ja arvatakse, et Lõuna-Ameerika, Austraalia, Siska, Antarktika moodustasid nagu ühenduse ja et need kukkurloomad ja need loomad, kes Austraalias elavad, nemad siis kunagi kasutasid seda Antarktika, et selleks, et marssida Lõuna-Ameerikast Austraaliasse, siis kui need lahti triivisid, sinna jäidki need kukkurloomad ja ka munejad imetajad siis Lõuna-Ameerikas saabusid ka pärisimetajad, kes need kukkurloomad välja tõrjusid ja Antarktise tema triivis nii kaugele lõunasse. Tuli ups jää peale ja üldse külmusse kõik ära, kuigi kunagi olevat päris soe olnud. Nii et selline lugu juhtus nende loomadega ja siis üks vanapärasemaid loomi, kes Austraalias elab, ongi see nokkloom kes elab vees, metsa, jõgedes ja ta on selles mõttes kummaline loom, et ta tõesti nimeta, kes muneb mune, tähendab pardinoka moodi nokk küljes, siis on tal küünis, mis sisaldab ka mürki niimoodi, et seal nagu maohammas jäsemete esitluselt kaunikesti sarnased sihukeste varasemate imetajate vaiba, hiliste roomajate jäsemete ehitusega. Nii et igatpidi omapärane loom elab vees, korjab sealt põhjamudast siis selle tundliku noka moodi lõugade abil toitu, sööb ilusaid, libusid ussikesi siis pesa teeb ta kaldaõõnsusi sisse, kaevab sihukese pika uru, kus on siis pesa ja seal siis ema muneb munad ja siis kudest munadest pojad tulevad välja, nahke kestab ümmargust maad, siis ta toidab neid piimaga, nii nagu imetajad teevad, aga piimanäärmeid tal ei ole, korjab pojad kõhu peale, ise seerini maast, pojad kõhu peale, siis piim voolab nüüd kõhu peale, tal sealt pojad siis seda Piiva Lutsutavad ja see nokkloom. Arvati, et väga haruldane, aga siiski ta nii väga haruldane ei tundu olevat. Viimaste kirjelduste juttude järgi lihtsalt elab sellises paigas, kus ta inimese, et ei satu ja tema ei ole seal Austraalias ainuke imetaja, kes muneb mune, vaid seal nokkis siilid, aga nendest me räägime hiljem natukene täpsemalt veel. Aga kui me praegu siin selles Austraalia põhjaosa metsas olema kellega me siin võime kokku saada? Igal pool Austraalia metsad, need kukkurloomi erinevaid suur osa elab nendes puude otsas, nagu näiteks koaalakaru elab puu otsas siis kukkur, liu kurid, need on sellised lendorava moodi tegelased, siis on sellised meie pähkli nappe kiirekesi meenutavad kukkur loomakseks, samuti puu otsas ringi tuiskavad kummalised pikaninalised, kukkurloomad, keda on kutsutud kukkurnugis tekstis täpilised. Kummaline ja tore värviline loom on, kus, kus pika sabaga walkija või peesika karvaga paljude täppide käes talunud ilusad punased silmad, kollased silmad ja teda peetakse üheks värvilisemaks kõrgemaks loomaks üldse. Nii et need on sellised. Huvitavamad loovad muidugi metsades madusid, keda Austraalias on palju ja Austraalia on üks väheseid nurki maailmas, kus enamik madudest mürgised vastandina mujal maaelus olevatel madudel. Nii et ülekaalu mürgitutamatute Poolaga Austraalias on vastupidi, seal on need mürgised ja väga mürgiseid madusid kohe eriti rohkesti. Näiteks taipan hiigla mürgine madu, tema küll ei ole metsamadu, aga, aga siiski seal. Austraalias elutseb vaputa pikk sinine sinakasmust kuni kolm pool meetrit pikk ja taipan, on nii mürgine, vastava mürgistusastmega loom annab siin maakeral kohe seda. Ühe maomürgist arvatakse jätku umbes 250000 roti tapmiseks. No milleks peaks ühel loomal küll olema kange mürk kui ta võtab lõunaeineks seal ühe või kaks oti korraga. Äkki ta on nii vana, et elas dinosauruste koos, need olid nii suured ja kui mõni kallale tulijat, siis ta sai kaitsta ennast. Ma ei usu, et ta nii vana on, nende suurte dinosauruste koos elas ta endiselt on ikka hilisema tekkega ja seda on väga raske seletada, miks tal nii kange mürk on kujunenud, aga nii see on ja ilmselt jääb meil üheks mõistatuseks, siis on seal metsas ka väikesi kängurusid erinevaid liike veel. Ja huvitav on Austraalia ja just seal põhja pool olev Uus-Guinea linnustik jalad, linnud, keda me tunneme paradiisilindude nime all. Nad on hästi värvikirevad ja kui ma kirjandust uurisin, siis tuli välja, et nende esivanemateks peetakse selliseid linde nagu meie varesed, allikat ja mitte midagi, ütlev väljanägemisega, aga need linnud, tõelised värvi imed siin on pruuni ja kollast ja rohelistest sinist ja, ja igasuguseid värve koos. Ja lisaks sellele, et nad nii värvikirevad välja näevad, omavat uhkeid, pikki sabasulgi, mis on lausa fantastiliste otstega uhkeid sulgedest, keepi või kuidas seda värki tal seljas nimetada. Allergia, väga värvikad pulmamängud isased peavad siis sellise tõelise rituaalse pulmamängu maha, senat. Aja oled suled laiali ja kukutavad ennast pea ees puu otsast alla, tead, jalgupidi end oksa külge rippuma, pea alaspidi päristavad neid sulgi. Kui keegi teist mäletab, siis möödunud aasta sügisel korra looduse lugude saadetes sai näha ka nende paradiisilindude pulmamängu ja võib-olla edaspidi veel saab korra seda demonstreerida. Seal metsas elab veel üks põnev lind, lüürasaba saba äärmised, suled moodustavad tõesti suguseid lüürakujulise kujundi ja siis saba mängu ajal kallutataks niimoodi üle pea, enne valmistatakse see mänguplats ette, nimelt vahetatakse künkatele kokku tiivast või millestki. Ja siis sinna otsa ronib see lüürasaba mängima, ajab oma saba uhkelt laiali, painutab teda siis endale peale igatpidi. Saba moodustab ta pealne kate laulab siis kõvasti. Tema enda lauluhääl pole suurt asja, nad on suurepärane imitaator, neetud linde ja erinevaid loomi, aga inimkõnet kuigivõrd imiteerides ta paneks omapärase mängu laulu kokku. See on väga efektne. Aga siis, kui see pulmamäng on, läbis isane, kõnnib minema ja emana väga tagasihoidlik, meie haraka moodi, kes teeb risust pesa ja muned siin ühe ainsa muna poeg, üksainus poeg sealt välja tuleb, selle eest hoolt kantakse risusele. Kaldet saab pesa teha. Risu kindlasti jätkub ja ma räägiks mõne sõnaga okaspuudest. Austraalias nimelt meile harjumuspäraseid 60 kadakaid ei kasva. Seal on meilegi tuttav okaspuu Arovokaarja, mida vahel kasvatatakse potitaimena toa kuuse nime all. Jarokaarid kasvab Austraalias koguni 20 liiki. Peale roogaarjutan okaspuudest veel kivijugapuud, mis on laiade lehetaoliste okastega ja Arokaarjad võivad kasvada kuni 60 meetri kõrguseks. Neil on püramiid aalne hõre võra, horisontaalsed oksad ja käbi hakkavad nad kandma alles küllaltki vanas eas ja osadel Arokaarja liikidel on seemned käbiseemned söödavad. Kes neidžišeed, käbilinde lapsel ei, käbilinde seal ei ole, aga seal on erinevaid papagoisid. Austraalia papagoid. Suur osa on seal, kus pusad on põõsad, neist me räägime nagu järgmises saates. Huvitavad papagoi seal Uus-Guineas, seal on üks väga võimas kaka, too tume, must, hästi tugev nokkaks erinevaid seemneid ja siis on seal uzginias veel huvitavat papagoid. Kuule seal rähn ei ole terav nokalised papagoid, kes lõhuvad puutüvesid, et on rähni töö nagu enda peale võtnud. See on siis uus Ginja saarestiku eripära. Huvitavaid linde seal muidugi palju veel, näiteks niinimetatud naerab Hans kokabulla või kuidas teda kutsutakse, tal on palju kauneid nimesid, on siis meie jäälinnu sugulane hästi laia lameda nokaga pruunika sulestiku pika sabaga, kes siis naerab tõesti, vahel meenutab inimese naeru, sellest siis naerab Hansson, talle nimi. Antud aga minu ansambli vanas repertuaaris on ju see laul kokkabury. Naera naera ja tammekännu, Jaan on, meil täna ei ole, äkki kuulame seda laulu, sest muidu keegi ei laula ja muinasjutu ka ei ole ja noh, ma arvan Kuulata küll sest seal kokkabur on tõesti väga sümpaatne ja kaunis lind ja tema, see toitumisstiil on nüüd natuke erinev kui teistel jäälindudel, nemad kukutavad ennast vette, need jäälinnud püüad veest kala aga tema kuivam olin veest kala, püüa, püüab konn ja väikselt kukkurloomi ja sisalikke ja sööb siis neid. Sellepärast peab noku olema vasaramoodi, millega siis saab sellele elukale lajatada, enne kui teda sööma hakatakse? On. Imetore olla oliganud. Naera ära, kahureid. Kängurud oli meil juba juttu, aga känguru on olnud ka nime mõnele taimele. Näiteks känguru põõsas ehk Gazoriin kasvab Austraalias 35 liiki ja nad on väga erilaadsed oma välimuselt. Lehte ei olegi ja selle tõttu kutsutakse neid hoopiski Iraak põõsastaks ja õieti neil väikesed ja meenutavad asjasid. Kuigi tegu on taimega. Känguru põõsas. See on tõesti huvitav nimi, kas tal vähemalt kukkur on hüpata ta just ei saa? Kukru kohta ei tea midagi, aga levivad need seemned tuule abil. Nii et seemned ikkagi hüppavad, võib-olla, ja putki on sel puhul väga tugev. Puitu tuntakse raud puidu nime all. Peale känguru põõsa on ka veel kängururohi. See on puhmikuline lintijate lehtedega taim, mis vahel õitseb ka kollakasroheliste, omapäraste looma, käppa meenutavate õitega. Siis on Austraaliale omased pudelipuud Nemad nimelt on ka väga naljakad oma väljanägemiselt. Tüve alumine osa on jämenenud järsult ja meenutab nagu tünni või pudelit. Kuuse Timesis korjab vett. Tähendab, et ta on siis seest õõnes jah, jah, seal tüve alumises osas on veereservuaar ja lehed on neil mõnel papli moodi, mõnel vahtramoodi lehed. Kas see on lihtsalt vesi või kõlbasse jõuab nagu kasemahl, ma arvan seda sealt raske kätte saada, sest tüvi on kaetud Corbaga ja see veereservuaar on tuulekuivemate perioodide üleelamiseks. Päriselanikud omalajal hindasid ka väga pudeli puust saadavat kiudu. Ühest loomast ma tahaksin veel rääkida. See on musta värvi kaunikesti metsiku väljanägemisega loom, kellel antud ka paras nimi. Kukkurkurat tähendab see nimi ilmselt sellepärast ta liigub öösiti must ja kui ta suu lahti teeb, sihuke punane suu paistab hästi, silmub ilusad valged hambad, tal suurused on üks kisketest loomadest Austraalias üldse. Kuigi seal on kõik kukkurloomad, võib näha tegelikult peaaegu kõikide meie loomadelt vasteid. Et seal on see areng, toimub samades suundades mujal maailmaski ja tema on siis sellise väikese kiskja rolli seal enda peale võtnud. Ja tema on praegusel hetkel vist ka üks suuremaid Austraalia kiskjaid kõige suurem kiskja kukkurhunt arvatakse ikkagi sealt Tasmaania metsadest väljasurnuks, kuigi aeg-ajalt tuleb tal lootustandvaid teateid, et võib-olla ta ikkagi on olemas, aga tundub siiski, et teda ei ole. Ta suri juba selle sajandi alguses, et välja ja nüüd see vaene kukkurkurat on seal väga põlatud loom, sellepärast et lambaid kasvatatakse tänapäeval Austraalias päris palju ja kukkurkurat ta eriti murdja loomi olla, aga näiteks lammusin ära surnud tasele raipe kallal käib söömas küll. Ja siis, kui teda sellele kätte saadakse, siis võimalik tema arvele kirjutada, aga see lambasurm ise, milles ta võib-olla alati süüdi ei olegi. Muidugi püüab ise ka saaki ta seal väikesi linde ja Vembateid ja isegi taimi kuigivõrd väikesi kängurusid igasugust muud, millest tema jõud üle käib. Kõike võib ta süüa, et selline väike huvitav kiski on ja kuna ta on võib-olla natuke metsiku loomuga, ka sellest tingitud tema see kole nimi, veidi halvustav suhtumine temasse. Põldude peal kasvatatakse toidu- ja tulundustaimedest, nisu, aga ka riisitubakat. Suhkruroogu on viinamarjaistandused erinevaid. Puuvilju nojah, kui seal päikest nii palju on ju suisa detsembris, jaanuaris, veebruaris suvi on, siis on küll seal ja palju häid asju põske pista. Loomisel muidugi palju. Nendest võiks rääkida lõpetuseks, ma tahaksin meenutada ühte konna veel, kes on väga sümpaatse väljanägemisega, ta elab kõrgmäestiku metsa, avaldas seda musta-kollasetriibuline, nii nagu ärakaranud vang näeb ta välja. Ja ta elab seal sambla sees, peidab ennast, kahjustub vangile kohase väljanägemisega triibulise ülikonnaga peabki ennast peita, ta on võib-olla kergelt mürgine värviga, demonstreerib, et ärge mind puutuge, aga huvitav konn on ta selle poolest, et samblas olevast niiskusest jätkub tema enda niiskuse hoidmiseks kui ka järglaste üleskasvatamiseks tal vältimatult vett ei olegi. Ojad kudumeid Ta vaid võib selliseid niiske sambla peale jätta. Seal arenevad kullased teevad maantee läbi ja tulevad siis pojad välja, et väga omapärased konnad on seal Austraalias ja kui me seal kuivas talas järgmine kord räägime, siis seal on varuks veel üks veelgi põnevam con. Aga nyyd head sõbrad, huvitav on küll selles austraalia metsas seigelda, aga ma usun, lapsed ootavad küsimust ka. Järgmises saates tuleb juttu kängurudest ja on väga paljudes kohtades kirjas üldlevinud legend, mismoodi känguru omale nime sai. Et katsuge leida ja kirjutada meile, mismoodi sai siis känguru endale taolisi nime, mille all me teda tänapäeval tunneme. Mismoodi sai känguru endale sellise nime, millal, mida ta tänapäeval tunneb? Meie aadress on Tallinn e-null üks 100, Gonsiori 21 lasteraadiosiilile aga järgmises saates tuleb juttu toataimedest ja kindlasti kuulete üht-teist põnevat. Aga Austraaliasse kutsume teid seiklema jälle. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
