Sarja eelmises osas algas meie seiklus Vuudu sünniriigis peniinis. Külastasime loomadega täidetud rahvusparki  ja järjekordset koske, vaatasime ringi poodides  ja külades ning sattusime lõpuks kuninga juurde. Mägimatkaed jätkasid tõusu Aafrika kõrgema mäe ilimansaruti. Peale pika jutuga kuningaga kohtumist olime kõik väsinud,  seega võtsime rataste alla viimase jupikese meid  ja ookeani eraldavat teed ning jäime rannikule jõudes  troopilisele rannale ööbima. Hommikul palusid muidu filmimise suhtes tõrjuval seisukohal  olevad kalurid ise meie abi ning see tähendas,  et nüüd võis neid segamatult viia. Olime eile laagripatsis siin ilusa ookeani ääres ja,  ja hommikul mõtlesime, et paneme juga, ma,  aga kohalike kalamehed olid võrgud sisse pandud ja,  ja see on neil nii jõhker üritus, käivad siin kambakesi,  tirivad seda ja käisime isegi proovida, ikka väga,  väga raske on. Kalad ujuvad tagasi vastu sinna ja, ja lained ja,  ja värgid. Aga näed, abimeesed tuli appi,  panime köie sappa, autole tõmbame veel kolmandat korda veel. Vaata muidugi see vist vist päris kilomeetrit pikk see võrk,  et täpselt ei tea, aga aga, aga praegu kohalikud on jumala äpid,  kõik plaksutavad, kuradi kõik on jumala vägev,  et meestel jääb tööd vähemaks. Et selles mõttes tore. Ühel hetkel vajus köis kahtlaselt lonti ning kalapaat võttis  suuna kalda poole. 32 kilomeetrit on pikk võrk aga meie heategu lõppes praegu sellega,  et, et köis läks katki kuskil seal mere peal  ja ja, ja võeti kutid just paadi peale, et lähevad,  otsivad koha üles, seovad kokku ja aga, aga arvates peab  igaks juhuks ära minema, enne kui, kui valge mees peksa  hakkab saama selle eest, et me tahtsime neid aidata. Aga ei, vast saab hakkama, ega eks seda enne  ka katki läinud ja. No jah, ise nad tahtsid appi, et aga, aga. Läks seekord niimoodi. Seejärel võtsime suuna Kotonousse Atlandi ookeani kaldal  asuv no on Peniini suurim linn ning ühtlasi  ka haldusäri ja kommunikatsioonikeskus. 2006. aastal arvati linnas elavat 760000 inimest,  ent mõnedel andmetel võib sealse linna elanike arv ulatuda  ka 1,2 miljonini. 1851. aastal rajasid prantslased kõnealusesse linna kaubanduspunkti,  mille järel okupeeris prantsuse merevägi 1883. aastal linna,  et takistada Suurbritannia mõjuvõimu kasvu piire. Me oleme nüüd foto noos ja läheme otsima siit turu pealt petismarketit,  kus siis müüakse igasuguseid kuulduste kohaselt igasuguseid  kuivatatud ahve ja sellist mõnusat puudusodi ja,  ja noh nagu juba kombeks on saanud, siis  ka siin jälle midagi filmida ei või, aga aga no proovime  äkki midagi ikkagi lastakse. Ja, ja siis meil nüüd siin auto markas tekkis kohe  mingisugune vend, kes ütles, et tulge minu järgi ja,  ja siis ma viin teid õigesse kohta. Loomulikult on see ka tasuline teenus, aga,  aga eks siis paistab äkki meist äkki meil on temast  mingisugust kasu, kui kui mingi suurem, kas hakkab. Mõne Eestile mõneti läheta. Ütleme nii, et hinnaks pakutakse 15000 ühe sellise tootemi kohta,  mis siis pidavad olema hea turvalisuse tagamiseks  ja muudeks sellisteks teemadeks. Ühe poole pealt me kindlasti saame aru, et turvalisus ei  saagi olla odav kaup. Aga teised Sinna peale temaga tingida. Tulevikus on siin veel mõni müüja, kellega,  kellel on võimalik sama head veel paremat turvalisust osta odavamalt. Ei lubatud lubatud filmida ja nii ta läkski,  kuni siis ühe korra jõudsime kokkuleppele,  et tegelikult 5000 kohaliku raha eest saab väga normaalselt  filmida ja, ja need, kellele makstud ei ole,  need muidugi kohe hakkavad siin kisa tõstma. Aga see on kindlasti üks koht, kuhu tasub kindlasti tulla,  kui siia ka satute väikese tingimuse tingimuse tulemusena  siis needsamad turvalisust tagavad riistapuude,  mis alguses maksis 15000 per tükk õnnestus saada 2000 eest  kaks tükki. Nii et loodame, on siis edasi. Seni kuni ma neid taskus või mujal kannan mul olemas  turvalisus nii Aafrikas kui ka Euroopas. Muidugi peaks täpsemalt uurima, kas on olemas  ka mingisugune geograafiline limiit nagu DVD-l näiteks,  et ei toimi torraliselt siin või sea. Nüüd üks igavesti vägev turg, seal oli muidugi see teema,  et vaadata oli palju rohkem, kui kaameraga näha sai,  aga, aga lihtsalt see teema, et igal pool kaamera küsid  igalt poolt, et anna 5000 ja, ja kui, kui sa päev otsa ringi  käid ja iga kaamera keeramise peale 5000 pead ära andma,  mis seal siis seitse pool euri, siis ühel hetkel lihtsalt  saab reis läbi, tuleb ära minna koju, sest raha on otsas. Nii et. Sinna tasub minna, see on hästi suur osa igasuguseid elukaid  näeb seal nii surnuid kui ka noh, nagu me nägime,  mõni oli elus. Ja nüüd tuleb veel kokkuleppele jõuda, mis raha me  selle giidi eest saame, aga, aga ma usun,  et ilma selle giidita oleksime seal küll. Suhteliselt halvas olukorras olnud. Purunematuks tegevad talismani taskus võtsime suuna peniini  pealinna Ortonovosse. Portonovo on Kotonau järel riigi suuruselt teine linn. Järjekordset hiiglasliku küla meenutavas linnas asuvad riigi parlament,  president ja mõned ministeeriumi. Seitsmeteistkümnendal sajandil sai linnas Portugaallaste  orjakaubanduse keskus koos eeslinnadega 110-l  ruutkilomeetril laiutavas linnas elas 2009. aastal 267000 inimest. No nii, head inimesed, 15. jaanuar ja me oleme jõudnud oma  reisi kõige kaugemasse punkti, mis ei tähenda sugugi seda,  et reis läbi on, kestab edasi, meil on veel üks uus riik  võtta ja siis hakkame tagasi minnes vaikselt  ka veel mitsitama, aga ma näitan kaardi peal ära,  mis me teinud oleme, aga enne kui ma kaarti näitan,  siis ma ütlen ära, et me oleme praeguseks hetkeks sõitnud  kõik koos umbes 8400 kilomeetrit ja, ja need,  kes Tallinnas startisid, on sõitnud praegu 14000 pluss  kilomeetrit midagi, aga ühesõnaga mul õnnestus tee pealt  osta siit vahepealt üks Lääne-Aafrika kaart. Me tulime siit ülevalt Marokost ja Lääne-Sahharas sisse,  sõitsime Mauritaaniasse Novašoti, siis käisime ära Senegalis  Senegalis sõitsime Mali pealinna Pamacosse  ja siit Mali pealinnast Pamacost, sõitsime omakorda  siis Burkina Fasosse. Siin on see oote, kus me pidime kindlasti käima  ja nüüd oleme omadega jõudnud siis peniini alla. Otsa ja Porte Novo on siis peniini pealinn  ja siit paneme siis edasi juba togo poole,  mille pealinn on loome ja siis kõige eelduste kohaselt,  kuna me tõenäoliselt kaana viisat ei saa,  aga no me igal juhul proovime, siis tuleme siit togo mööda  tagasi ja hakkame siit otse siis juba pärast kodu poole kütma. Et põhimõtteliselt üks järjekordne etapp on reisil jälle  läbi saanud Järjekordne etapp hakkas läbi saama ka teisel pool Aafrikat  seiklevatel mägimatkajatel. On 25. detsember. Esimene jõulupüha seiklejad on kohe-kohe jõudmas viimasesse,  paraku laagrisse, kus südaöösel alustatakse tiputõusuga. Nii jõudsime siis viimasesse laagrisse. Ehk, et siia tulevad kokku kõik Rajad hetkel pannakse üks telk on juba püsti,  meie telk kohe ka. Laagrist avanevad lummavad vaated mavensi vulkaanile on  imeline õhtu ja tuul on vaibunud. Vanal ajal arvati, et mäel valitsevad taevased jõud. Kui oli kuiv, siis oli süüdi mäel elutsevad kurjad vaimud  ning kui 100. kuude kaupa vihma, palusid elanikud  mäejumalalt andestust. Tegelikult nad ei eksinudki. Majaro asub troopiliste tsüklonite ristumistsoonis  ning see mõjutab üsna oluliselt vihmaperioode. Esimene lumi Jälgi tagasi. Peale õhtusööki korraldatakse rodrigesele väike keeletund. Nerald omakorda harib aga eestlasi. Keskööks on grupp tõusuvalmis, kes on magada saanud,  kes mitte ja ega sellele praegu väga mõeldagi. Läheb aga aina tuulisemaks ning viimaks mõistavad kõik,  et kõnnivad päris korralikus tormis. Märg lumi, mis alla sajab, jäätub hetkega. Kõik jäätub ka pealamp videokaamera ja kell käel. Aga lõpuks kiidab tagajalgade töö tegijaid  ja mägirändurid jõuavad läbi vaikse valu  ja kannatuse. Kauaoodatud eesmärgini küll pisut külmunult  ja jäätunult, aga see eest rahulolevalt. Nõnda saabki otsa see pisut teistmoodi jõuluaeg Aafrika pilvepiiril. Juba homme ootab ees uus seiklus safari mööda lõputut  savanni ja ürgset akaatsametsa kus nii tillukesed kui  hiigelsuured loomad on käega katsutavas kauguses laskumine  kormorkraatrisse ning unustamatu kohtumine masaidega. Veel võetakse ette paadimatk India ookeanile  ja eksootilisele vürtsisaarele Sansibarile,  külastatakse saare pealinna Ston down i ning hulgutakse vana  kivilinna põnevatel ning kitsukestel tänavatel. Teisel pool saart, linnamelust eemal avastatakse aga akende  ja usteta hoone. See on kohaliku küla koolimaja. Kuna on puhkepäev, siis koolilapsi seal parajasti pole,  küll aga on kohal kooli tähtsaim mees, kooli direktor. Tere. Aitäh. Tere. Aitäh, aitäh, aitäh. Aitäh. Iga seiklus saab ükskord läbi, nõnda seegi. Aga põnev teekond uute ja vanade sõpradega,  kaunid mägivaated ning taevasinised ookeanilained. Kõik selle saab seikleja toreda mälestuse killuna koju kaasa võtta. Meie seiklus keris aga täiel pöördel edasi  ning oli toonud meid kohaliku püütoriks. Nüüd on see koht, kus keegi peab oma teaduse huvides oma  kaela ohverdama ja nagu näha, minu olematu kael,  kus on raske külm junn. Niisugune minu olematu kael on, on läinud teaduse huvides. Näe, keri nägu läheb, kuna. Toidetakse neid niimoodi, et kus korra lastakse lahti linna  peale siiasama. Söövad rotte ja, ja mingit, ma ei tea ilmselt kassi ka,  kui tahavad, et ikka kätte saada. Et kui kõhud pidid täis olema, siis osa osa tuleb neist ise  siiasamma templisse tagant aga teised, siis jäävad linna  peale kuskile hulkuma pidavad käima, neid kokku korjamas  seal lõpuks kuni terve kampsuni. Et, et niisugune huvitav toitmisviis on,  aga, aga ei kohalikke vist ei pidavat sööma. Ja ei ole kuulnud, et aga kaela peal nad käisid,  ilmselt keegi kellelegi vist inimestest liiga ei teinud. Nüüd ma käin terve õhtu otsa nagu toonekurg,  tõstan jalgu sellepärast, et kui kõik ussid on mu jalge all Siis mingisuguse mugava positsiooni otsib välja tuikavad  sooned ja. Järgmisel hommikul ootas meid ees uus riik Toogo. Selleks tuli vaid ületada kitsas sild ning leida koht,  kus meid maale möllita. Benin ja Togo on vist Schengeni sse läinud. Oma arust oleme üle piiri, aga pole kedagi näinud  ega ühtegi templit saanud ega midagi. Et nüüd vist hakkab jälle see asi pihta,  et peame ise endale mingi piirivalvuri või vähemalt templi  passi otsima. Vaatama. Aga kui niimoodi saaks ühest riigist teise sõita,  siis siis võiks hüting Lõuna-Aafrikasse välja sõita. Logo on Eestist natukene suurem riik 56000 ruutkilomeetrit  suur aga tema on põhja-lõuna suunas hästi pikk 600 kilomeetrit. Aga rannikut on tookord vaid 56 kilomeetrit. Rahvast elab too koos Eestist märkimisväärselt rohkem  kaheksa miljonit inimest. Nii et tegemist on ühe Aafrika kõige tihedamini asustatud riigiga. Dogos on nii nagu mujalgi meie poolt külastatud riikides  olnud populaarne suurte perekondade ja paljude laste saamine,  nii et. Viimase 50 aasta jooksul on too rahvaarv suurenenud umbes  neli korda. Peamiselt tegelevad inimesed põllumajandusega. Ja jällegi puuviljakasvatus on üheks teemaks. Samuti on riigis natuke ka fosfaatide. Kaevandamist, ja kuna on olemas suur sadam,  siis Toko pakub ka transporditeenust teistele riikidele,  kellel sadamat ei ole, nii et tuuakse palju kaupa erinevates  paikades ja saadetakse siis nii Burkina Fasos kui Nigerisse  kui ka muudesse. Kesk Lääne-Aafrika riikidesse kaupu edasi. Ja nüüd togo on olnud viimastel aastatel niisugune  suhteliselt demokraatlik riik aga eelnevalt nii-öelda  eelmisel sajandil oli ta peamiselt tuntud  selle poolest, et ta oli kaunis jõhker diktaator,  kes armastas kõiki opositsionääre ära tappa. Ja siis ühel momendil näiteks korjati opositsionääride kehad. Näiteks ühest järvest kokku ja ja ladustati 28 nendest  siis USA saatkonna ette, et USA selle probleemiga tegeleks. Aga praegu on situatsioon juba palju rahulikum,  inimesed on sõbralikud, muudkui naeratavad  ja on näha, et et on väga palju lapsi. Keskmine vanus on tookord 20 eluaastat. Ja. Lapsi nüüd on ema kohta umbes neli ja pool. Tomosse seatud eesmärk nägi ette kana saatkonna külastust  eesmärgiga sealt vajalikud viisat saada. Ent need jäid ka sealt saamata. Püüdsime siit Togost minna Ghanasse. Me tegelikult püüdsime kahel korral teha kana,  visasid esimesel korral Burkina Faso pealinnast  ja teisel korral siit loomest siis Togo pealinnast  ja mõlemal juhul tegelikult sattusime sama takistuse otsa. Ehk öeldi, et, et selleks, et kana viisat saada,  peab olema kohalik resident. Meil peaks olema kohalik ID-kaart uus ja,  ja siis öeldi, et, et need, kelle, kes residendid ei ole need,  siit. Kahjuks viisat ei saa, samamoodi nagu ka sealt Burkina  Fasost seda viisat ei saada. Kui ei ole Buckina fasaresident ja Eesti eestlased,  siis mina sain aru, saaksid Ghana viisat taotleda ainult Berliinis. Meie otsustasime, et et meie jääme siia paradiisi maha  ja lendame siit tagasi Euroopasse, et, et teised liiguvad  autodega edasi ja sõidavad nüüd teistpidi läbi Aafrika  uuesti Marokosse ja Euroopasse, siis meie jääme siia. Oleme veel mõned päevad siin. Need neli-viis päeva ja siis siis asume koduteele. Järgmisel hommikul viisime Tõnu ja Marise nende uue  paradiisi väravasse. Võib-olla isegi kuidagi teed istunud veel mingi? Mullu ka seadmata, mille kaudu ma lõpuks seda Võib-olla Riias mingit sellist? Nüüd oli meid järel vaid kaheksa vähendatud koosseisuga  asusime Burkina Faso poole tagasi sõitma,  jättes selles pikerguses riigis oma teele. Nii palju vaatamisväärsuse ka ette sattus. Esimene neist oli Togo kõrgeim mägi, Ago. No nii, me oleme nüüd selle Agumäe otsas ja,  ja siia üles jõudes ootas meid väike sõjaväepunkt,  kuhu tuli ära anda roosa paber. Ja see tõenäoliselt tähendab seda, et ega siin väga palju  ametlikult midagi filmida ei või. Võtsin väikse kaamera, räägin siia, vaatame,  mis siit üldse näha on, hirmus udu on ümberringi. Aga siia parki tulemine maksab 5000 kohalikku raha inimese kohta. Siin näidatakse meile väikest piiripunkti Prantsusmaa  ja Saksamaa vahel. Kuna oleme Aafrikas, siis tegemist on muidugi koloniaalse. Valdustega, nii et oli kunagi see Saksa. Koloonia, mille nimi oli Alam Volta ja siis prantsuse Togoma  vaheline piiripost, mis asus siis selle mäe otsas,  mis praeguseks on saanud. Siis Togoks ja To kõige kõrgemaks mäeks kõrgusel kui 986  meetrit üle merepinna. Siis nagu Aafrikas juba kombeks oli saanud,  suunati meid järgmise kose juurde sinna viis,  aga eelnevatega võrreldes kõige mõnusamalt halb tee,  mida me sellel reisil sõita olime saanud. Seega võib öelda, et tasus jälle tulla. Võrdlusbaasi küsimus, et kui beniinis on  nii palju kõrgemaid ja ilusamaid koski nähtud,  et siis see siin võib-olla ei ole nii imposantne kui mõned eelmised. Kuid samas teistpidi võttes kogu see nii tee siia kui  ka jalutuskäik siia, oli kaunis tore ja,  ja niisugune erinevaid vaatamisväärivaid asju  ja füüsilisi elamusi. Et ma kujutan ette, et kui oleks vihmaperiood Siis oleks situatsioon selline, et siit koseks tuleks  kõvasti rohkem vett, aga siis ei oleks nendest jääsakatest  kindlasti võimalik ka kuidagiviisi normaalselt üles-alla  saada või kui, siis ainult tagumiku peas. Kui kohustuslik kask vaadatud sai, võtsime suuna Burkina  Faso poole. Esimesest eemaksuputkas jäi meie silma aga üks tuttav sõiduk. Maksukategooria number neli tähistas tulika taksonumbriga  177 tull. Palju tervisi selle autojuhile Moletogos tuntud mees. Kohe, kui Purkina piir selja taha jäi, tekkis Tõnise autol  väike tehniline probleem. Meie Meie tookordne keevitus me proovisime  selle huubi otsa kinni keevitada, kuna meil need tikud olid  katki kogu aeg ei õnnestunud, sellepärast et see poisikene,  kes keevitas, see oli vist äkki kas 10 kili pärast katki  jälle see keevituskokk. Ja nüüd üks tikk oli kadunud ja nüüd natuke aega tagasi avastasime,  et, et nüüd on alles kaks, kaks alles. Ja, ja proovime niimoodi teha, et. Paneme sinna tikud nii palju, kui neid on tagasi  ja lähme siis esimesse külla, et äkki kuskil korralikult  kinni ei ütle, sest nende teede peal need muidu nagu pidama  ei jää. Et siin lasta nõli väljas juba ja. Niikaua, kui poisid siin väikest remonti teevad,  siis meie lähme teeme nad väikest sõprust kõrval elama. Suure perega võtsime kaasa siit natukene Eesti kommi  siis lastele natukene vahvaid pilte. Ja siis loodame, et nad oskavad pliiatsitega  ka midagi teha. Sarja viimases osas jätkub pikk tagasitee,  vaatame kaunistatud maju ja proovime Mauritania viisasid teha. Suur osa inimesi lendab amakost koju ning meie Tõnised,  asume malist väljapääsu otsima.
