Oleme jõudnud sinnamaale, kus maailma rahvaarv on kaheksa  miljardit inimest ja paraku Selline ressursside raiskamine, nagu täna maailmas toimub,  see ei ole jätkusuutlik. Jääde tänases maailmas ei ole juba ammu lihtsalt jääde,  vaid see on puhas ressurss, mis tuleb anda uuele ringile. Me peame tegema valusaid ja ühiskonda muutvaid otsuseid. 2018. aasta septembris toimus eestlaste juhtimisel ülemaailmne,  teeme ära. Koristuspäev, mille käigus koguti kokku prügi,  see on hoomamatult suur panus, mille iga koristusel osalenud  riik kogu maa elukeskkonna puhtuse nimel andis. Maailmakoristusel osales 157 riiki ja territooriumi  ühtekokku 17,7 miljonit inimest, kes kogusid kokku 88500  tonni jäätmeid. Väga hea töö on tehtud. Nüüd on aeg vaadata, mis saab prügist edasi. Millised on meie ja muu maailma põhiprobleemid seoses  jäätmemajanduse ga, mida saame teistelt õppida  ja kuidas teha nii, et meie elutegevus tekitaks vähem jäätmeid. Eestlased ei ole mitte ainult väga head ülemaailmse  prügiaktsiooni korraldajad, vaid arenenud riigina tekitame  me jäätmeid igapäevaselt maailma aina juurde. Üldiselt me ei pea sellepärast muretsema,  maksame mõni euro kuus ja meie jäätmete mure on unustatud  kuid siit jäätmete teekond alles algab. Kuidas sa selle prügikasti sisu hindasid? Ma ütleks, et isegi pilt on hea, sellepärast et tavaliselt  olmejäätmete konteinerist, mis me näeme,  vaatab vastu väga palju vanapaberit. Aga ega ka siin me näeme tegelikult väga palju plasti  ja ega see olmeprügi ju suuresti plastist  ja paberist ja biojäätmetest koosneb, onju,  et tegelikult võiks see olla palju tühjem  ja need asjad hoopis teises kastis ja meie kogemus näitab seda,  et kuskil 40 protsenti 50 protsenti nendest olmejäätmetest  võiks tegelikult veel ära sorteerida ja taaskasutusse suunata. Eesti kodudes tekib igal aastal umbes 350 kilo jäätmeid,  mis moodustab 400000 tonni jäätmeid aastas üle Eesti. Mis sellest prügist edasi saab? 17 protsenti liigub endiselt ladestamisele prügimägedele. 55 protsenti sorteerimata jäätmetest läheb irukateldesse  põletamiseks ning 28 protsenti läheb edasi ringlusesse. Tallinna kesklinnas radissoni hotellis toimub just praegu  maailmakoristuspäeva kokkuvõttev konverents. Siin on kohal oma riigi prügikogumise eestvedajad  ja jäätmemajanduse eksperdid üle kogu maailma. Mul on hea võimalus uurida, miks ukub maailm piltlikult  öeldes prügi se ja mida nemad teeksid, et see probleem lahendada. Eestlased on eurooplaste hulgas pigem väiksed olmejäätmete  tekitajad kuid viimastel aastatel on meie prügikogused  märgatavalt tõusnud. Seevastu Lääne-Euroopa riikides on need stabiilsed. Ka jäätmekäitluses on suured erinevused. Nii suurt osa olmejäätmetest kui Eestis ei põletata mitte  kuskil Euroopas. Jäätmete taaskasutamises oleme samuti üsna Eval kohal,  vaatamata sellele, et jäätmete liigiti kogumine on seaduses  ette nähtud juba üle 10 aasta tagasi. Sorteerime siin kuskil 90 erinevat materjali liiki. Et kui me võtame neid kodust pärit plastikuid,  siis neidki ainuüksi me sorteerime 30 viite erinevasse liiki,  et et kui Meie jaoks kodus tundub, et on üks seesama kilekott,  siis siin Ragn-Sellsi sorteerimisjaamas me vaatame,  et kas see kilekott paistab läbi või ei paista läbi,  kas see krõbiseb või ei krõbise ja ja sellest nagu sõltub,  mis sellest saab. Paber on selles mõttes üheselt mõistetav,  et see peaks olema nüüd küll nii lihtne materjal,  mida võiks eraldi sorteerida korralikult. Nõus, ja kui mõelda üldse, et millest nagu alustada seda sorteerimist,  siis kõige lihtsam ongi, et, et me sorteerime välja taara  sorteerimine välja paberi, me saame sellest kõik aru,  onju ja, ja sellest saab kohe väga suure väärtuse luua. Ja siis sealt järgmiseks edasi võiks mõelda,  et ma sorteerin välja, pakendid. Sorteerin välja, biojäätmed. Inimene nagu mõtleb tänapäeval selle peale,  et see prügi või jääde, mille ta ära viskab,  et tegelikult see on mingis mõttes ressurss  ja sellest tegelikult on võimalik. Tegelikult väga suur osa inimestest sorteerib. Üks kolmandik, 30 protsenti Eesti leibkondadest sorteerib  nüüd pigem on küsimus selles, et kuidas me saaksime need  kaks kolmandikku ka regulaarselt sorteerima. Kui see olmejäätmete konteiner maksab kolm eurot,  siis ei ole väga suur motivatsioon sorteerida  ja kui seal need pakendite konteinereid ka ei ole kodude ligidal,  eks ole, et, et siis see, see samamoodi kärbib seda motivatsiooni. Et me peame tooma need pakendi, te konteinerid kodu juurde,  eks, ja siis laias laastus maksustama need kõige saastavamad  jäätmekäitlusviisid ehk siis olmejäätmed. No Ragn sells tegelikult teeb ju seda pakendi koti ringist. Ja see on, see pakendikott on minu meelest üks fantastilisi  näiteid sellest, et kui sa muudad inimeste jaoks  sorteerimise mugavaks, siis nad hakkavad seda kasutama. Sellel pakendikotil on täna üle 7000 majapidamise,  mis seda kasutab. Ja, ja mis on väga oluline selle juures on see,  et, et kui me võrdleme seda materjali, mis tuleb  pakendikotist võrreldes avalike konteinerparkidega  siis see pakendikoti materjal on väga, väga kvaliteetne,  seal kuskil 80 90 protsenti saab suunata taaskasutusse. Eestisse on ju ehitatud selline väga korralik jäätmepõletustehas,  kuhu tõesti suur osa Eesti jäätmetest läheb  ja tehakse korralikult nii-öelda energiaks. Mis selles siis halba on? Pealtnäha, ega energia tootmises midagi ju halba ei olegi,  et, et me võtame justkui jäätmed ja toodame nendest soojust,  elektrit. Nüüd kui me vaatame ka suuremat pilti,  eks siis me räägime olmejäätmetest, tegelikult kui  materjalist seal sees on väga palju materjale. Ja, ja nüüd me põletame need materjalid lihtsalt ära  ja järgmine päev selleks, et saada uuesti paberit  või plasti, me läheme kas siis metsa lõikama  või siis naftat ammutama ja sellest vaatevinklist see ei ole  jätkusuutlik tegevus. Põletada tuleb jäätmeid sellel hetkel, kui nendega tõesti  neid enam taaskasutada ei saa, siis see on mõistlik tegevus. Aga täna me peaksime eelkõige fookuse panema just  sorteerimise ja, ja taaskasutamise peale. Jäätmete töötlemise järele on karjuv vajadus. Ainuüksi olmejäätmeid tekkis maailmas 2016. aastal 2,01  miljardit tonni kõige rohkem Ida-Aasia ja Vaikse ookeani  regioonis 468 miljonit tonni. Praegusel kursil jätkates võib aastane olmejäätmete kogus  2050.-ks aastaks suureneda veel 70 protsenti  ehk 3,4 miljardi tonnini. Vaatame maailmakaarti. Mida tumedam värv, seda rohkem tekib riigis  või regioonis olmejäätmeid ühe inimese kohta. Maailmas tekitab üks inimene päevas keskmiselt 740 grammi olmejäätmet. On piirkondi, kus see näitaja on ainult 100 grammi. Aga on ka riike, kus ühes päevas inimese poolt mahajäetud  olmejäätmete hulk on ehmatav. Neli ja pool kilogrammi. Plastist räägitakse, et see on üks väga-väga paha asi,  et saastab meie loodust, aga tegelikult materjalina on see  ju väga hea leiutis. Põhimõtteliselt küll, et looduses on ta halb sellepärast,  et ta laguneb väga kaua. Loomad, linnud söövad kala, sööb endale need väiksed  mikroplastitükid sisse. Aga suures pildis plast on täiesti materjal,  mis tasub ümber töödelda. Ja kui ta jõuab õigesse kohta nagu teile siia tehasesse,  siis siit hakkab see elu pihta alles ja,  ja et me teeme kõik, mis võimalik. Ma saan aru, et see plast on ise ka hästi-hästi erisugune,  hästi palju eriliike. Plast on väga palju erinevaid, siin on, võib öelda,  et pool mendelejev tabelit, aga täna niisugune tavatarbija  tüüpiline pakend on polüetuleen. See on siis kilekotid, vanad kanistrid, kodukeemia osaliselt noh,  kindlasti on petti, mis ei ole küll, meie materjal pole pro pulmi. Purusiis läbi käinud plastijäätmed liiguvad edasi petsu. Märg plast kuivatatakse ära ja surutakse sooja õhuga edasi ekstruuderisse. Korralikult kuivatatud plasti hakatakse kuumutama kuni 240 kraadini. Sula ja lõpuks surutud se läbi selle filtri. Sulaplast surutakse pikkade pakettideks,  jahutatakse ja lõigutakse sellisteks plastraanuliteks,  millest saabki uusi tooteid valmistama hakata. Ja mis siis edasi saama hakkab? Täna meie klientideks on valdavalt torutootjad on Eestis,  Soomes, Baltic. Mis Saksamaal, et sinna, kuhu saame, aga põhimõtteliselt  plastist valdavalt tehakse torusid, tehakse erinevaid plaate,  septikuid, et materjal on erinevad, et kõik,  mida lubab, kvaliteedinõuded lubavad, seda saab nagu  sekundaarmaterjalis teha. Kui palju seda plasti saab uuesti ümber töödelda? Lassi tüübist on see väga kinni, aga ma arvan,  et mõistlik on kaks-kolm korda ja siis on juba noh,  siis ei ole enam varsti midagi teha, sest ta muutub rabedaks  õrnaks ja tal ei ole kvaliteeti. Palju teid mõjutab see, kuidas Eesti inimesed oma jäätmeid sorteerivad? See on väga oluline, mida vähem Eesti tarbija sorteerib,  seda vähem materjali meie saame taaskord suunata. Et igati mõistlik on pakendi edaspidi sorteerida  ja õigesse. Alatu saata? Milliste jäätmete kogumise osas on meil Eestil juba päris hästi? No kui me vaatame tervikuna Eestit, siis tegelikult ju  jäätmekäitlus võiks öelda, on suhteliselt edumeelne,  et meil on konteiner kogumise võrgustik,  meil on pandisüsteem. Meil on väga moodsad euronõuetele vastavad prügilad ja,  ja seega kui me võrdleme nagu muu maailmaga isegi Euroopaga,  kohati siis võiks öelda, et me oleme väga tublid  ja edumeelsed mis on kindlasti osalt vägagi õige,  aga alati on arenguruumi, kui me räägime kas  või sellisest jäätmemaailma olulisest hierarhiast,  et on see siis korduskasutus või on see siis nii-öelda suisa  nagu ennetav tegevus ja, ja taaskasutuses,  et siis ma usun, et Eestil on veel pikk tee minna. Ja, ja kindlasti siin üks osa on seotud ka sellega,  et täna suur osa meie jäätmetest läheb lihtsalt põletusse,  mis on tore, me saame sealt soojust näiteks,  aga see tekitab sellise vastupidise bumerangi efekti. Sest inimeste teadvuses on selline arusaam,  et ma ei pea selle pakendi ja prügiga tegelema,  sellepärast et see läheb ahju niikuinii. Aga tegelikult tuleb selgitada, et esmane eesmärk on ikkagi  saada sellest jäätmemassis kätte see kvaliteetne materjal,  need erinevad fraktsioonid, on ta siis papp  või on ta siis plastpudel või, või on ta kasvõi vorsti  ümbris ja, ja see maksimaalselt moel nagu taaskasutusse suunata. Ja, ja seda, seda nii-öelda teadvuse muudatus saab ikkagi  teha riiki koostöös siis tööstustega, mida me  siis seni valesti teeme? Kindlasti võiks olla palju jõulisem keskkonnaharidus alates  juba lasteaedadest, koolidest. Kindlasti võiks igapäevaselt palju rohkem tegeleda  teavitustegevusega ja teiselt poolt jõuliselt selgitada,  mis on nii-öelda ressursikäitlus ja, ja tegelikult see jääde  tänases maailmas ei ole juba ammu lihtsalt jääde,  vaid see on puhas ressurss, mis tuleb anda uuele ringile ja,  ja mitte lihtsalt ühele ringile, vaid järgnevale võib-olla  seitsmele ringile selleks et, et nii-öelda loodust  ja elukeskkonda säästa. See võib öelda, on elektroonikaseadmete surnuaed. Kuidas need seadmed teieni jõuavad? No tegelikult on ju lugu selles, et Meil on olemas üle Eesti  väga palju jäätmejaamasid ja kogumispunkte kuhu tarbijad oma  vana romu viivad, eks nad sealt tulevadki. Siin hakkab alles õige elu. Siin hakkabki elu pihta, et kõigepealt me võtame  selle hunniku siin. Meil on mehed, kes sorteerivad, sorteerivad need uuesti  liigiti televiisorid eraldi monitorid eraldi  nii CD kui kineskoop, printer, koopiamasina,  arvuti ja nii edasi ja nii edasi. Kõik seadmed kaalutakse. Ja edasi, kui asi on kaalutud, liigub ta suurde majja  tehasesse demonteerimisse. Lähme, vaatame, lähme vaatame. Kineskoop jõuab siia, antakse töötajale ette  ja siin tuleb põhimõtteliselt haamrit, akutrelli kasutades  teerib selle väikesteks osadeks. Keskeltläbi tuleb 12 kuni 16 erinevat funktsiooni  ehk siis mustad metallid, plastid, värvilised metallid  ja muidugi mis kineskoop seadme kõige raskem asi on ju  tegelikult kineskoop, vana klaas, mis tegelikult,  mis edasi liigub meil kõrvalruumi laserisse,  kus siis klaas tehakse ohutuks, puhastatakse ohtlikest  ainetest ja materjal võetakse uuesti ringlusesse. No mis siin head on, siis siin on alumiinium. Siis saab ka kahte sorti alumiiniumi. Näiteks, see läheb segu alumiiniumist, see need,  kui ma need kõik ära löön, eks ole, siis lähevad esimese  sordi alumiiniumist, noh. See läheb veel kolmandas, see läheb näiteks profiili. Siin need nurgad läheb valusse. Siin kastis on raudtrabud. Sellel on, näed see raud ümber. Siin on pehme, mis läheb kohe katki. Vahest tuleb natuke vastu ka? Aga kulda ka tuleb või kuld, kuld aga, aga,  aga mis see on? Mis see on puhas kuld? See siin annab kõik kulda. Patareid, me teame, et ei tohi tavalisse prügikasti panna,  tuleb viia poodi tagasi kogumis. Saab? Need kogutakse kokku, nagu näete, jõuad veerekisse meie  sorteerimis need patareid omakorda veel ära  siis patarei kastis on nii akusid, väiksed akusid,  suuri akusid, mobiiltelefoni, akusid, patari,  tüüp, akusid, siis on need nööppatareid,  et me kõik tegelikult käsi sorteerime ära  ja kui meil on kogused koos, siis edasi liiguvad nad eraldi  erinevatesse tehastesse, kus siis purustatakse,  võetakse välja metallid koobalti liitiumi  ja vääristatakse seda niimoodi. On olukord läinud ikkagi paremaks, et metsa alla seda  elektroonikat nii palju enam ei lähe, kui vanasti. Ma tahaks, et sa lood loota, et see nii on,  et tegelikult tarbijale väga palju äraandmisvõimalusi antud,  mis on tasuta äravõimas, on kodust äravedu,  on üleriigiline kogumisvõrgustik, täna saad sa juba  kauplusesse anda väikest kodutehnikat, mis on mitte suurem  kui 50 sentimeetrit vist oli. Et võimalusi on palju, nii et see on tegelikult puhtalt  tarbija peas kinni käituda õigesti. Ja viia need asjad õigesse kohta. Jäätmeseadust on menetletud juba aastaid,  kuidas kokkuvõtvalt öelda, millest siis kokkuleppele ei jõuta. Keskkonnaministeeriumi siis ilmselt ettepanek hakata  pakendijäätmeid kohtu koguma. Ehk siis seal. Kus nad tekivad, sealt oleks võimalik neid  ka ära anda, on tekitanud kõige suuremat suuremat vastuseisu,  sest tõepoolest see on oluline muudatus,  et minna avalikult kogumispargi pargilt üle,  siis sellisele inimeste juures teke kohalt kogumisele. Ehk meie nägemuses oleks see, et inimesed saaksid ära anda  need seal, kus nad annavad muid jäätmeid ja,  ja suund ikkagi, mida me näeme, on e-kaubanduse,  et e-kaubandus on kasvavas trendis ja kullerid käivad meil  paljude inimeste juures pea iga päev või üle päeva või,  või kord nädalas, et, et miks mitte siduda omavahel teenused,  et, et tuuakse mulle kotiga toidukraami ja teise kotiga  võetakse eelmine kord toodud pakend tagasi ja,  ja kaks süsteemi kulude kokkuhoid väga mugav  ja tegelikult see, mis tänapäeva suund on,  mis on hädavajalik, et me selle materjali võtame uuesti ringlusse,  teeme uued tooted, et, et see pool on meil väga nõrk või,  või siis ütleme, et praegu 32 protsenti,  me võtame nendest jäätmetest ringlusse olmejäätmetest  ja peame tegema seda 50 protsenti, et, et ilma  põhimõtteliste suurte muudatusteta on väga raske saavutada selliseid,  et rohkem kui protsendi või paari osasid hüppeid. Et kui me tahame saada 50 protsenti ja sealt edasi me peame  tegema valusaid ja ühiskonda muutvaid otsuseid,  miks ei olda nõus sellise kohtkogumisega niimoodi,  et inimene kodus sorteerib ära ja annab need jäätmed üle,  et inimesed ütlevad, et neil ei ole selleks piisavalt ruumi,  et eraldi jäätmeid koguda ei ole, kas siis konteineri jaoks  näiteks korteriühistutel, et, et üks on üks on see pool,  aga, ja teine vastuseis on just mis puudutab pakendi,  te kogumist on tootjate poole pealt, kes Eestis maksavad  selle käitluse kinni, ehk kui nad lasevad turule toota,  siis nad arvestavad, et see pakend, mida nad sinna ümber on pannud,  see tuleb kokku koguda ja ära käidelda ning nende kulude  eest nad peavad maksma ja nende mure on see,  et see kõik läheb läheb kallimaks. Kuidas teha nii, et meil tekiks Üleüldse vähem jäätmeid. Ma arvan, et tegelikult üks teema, millele keskendutakse  liialt vähe nii Eestis kui Euroopas tervikuna  ja maailmas on ennetav tegevus ennetav tegevus tähendab seda,  et näitena leida mooduseid, kuidas vähem pakendada  ja siin on võti, on tegelikult tarbija enda käes hääletab jalgadega. Ehk kui sa leiad toote, mis võib kui seest olla magus,  siis korraks peatu, vaata kuidas on ta pakendatud,  kas see on reaalselt taaskasutatav. Meil on kahjuks üks planeet, eks, et ega me lõputult sealt  kaevandada ei saa ja see aeg on üsna ligidal,  et kui me vaatame ka ju United Nationi viimast kliimaraportit,  siis see ütleb, et, et meil on tegelikult 12 aastat jäänud. Et teha väga olulisi muutusi selles osas,  et, et kliimasaastatuse tõttu ei, ei muutuks pöördumatult.
