Tuul tuhiseb ta. Kuna. Tere õhtust, väike sõber. Küllap oled end magama minekuks valmis seadnud. Kuula nüüd muinasjutulaanekuningas. Karu teadis, et ta on kõige tugevam loom laanes ja sellepärast meeldis talle väiksematele loomadele liiga teha. Ta sikutas jänest valusasti pikkadest kõrvadest. Aga vaene jänes ei saanud midagi muud teha, kui ainult nutta. Sest karu oli nii tuge. Polnud mõtet ka paluda abi hundilt kui rebaselt. Nemad olid ju karu parimad sõbrad. Aga ühel päeval, kui karu oli jälle jänesele haiget teinud, lendas jänese juurde sääsk ja ütles. Nii lähe, vuhin sind kaitsta. Sa oled liiga tilluke, vastas jänes. Kuidas suudad sa mind aidata? Kohe ma näitan sõnast sääsk ja lendas karu juurde. Oli kuum päev ja karu heitis just suure puu alla pikali, et teha väikest lõunauinakut. Ta sai vaevalt silmad sulgeda, kui kuulis oma nina juures sääse pirinat. Pirises sääsk, karu teeskles magamist ja kui sähesclaskus tema ninale andis ta käpaga kõva laksu nina pihta. See on nüüd lõpetatud, ütles laanekuningas endamisi ja keeras teise külje. Aga kohe kuulis ta jälle sääske, seekord oma kõrva juures. Laulis sääsk, virisemine lakkas äkki mind karu juba mõtles, et süütu putukas on ära läinud. Sääsk aga oli roninud otse karu kõrva ning hammustas seal valusasti. Karu kargas püsti ja jooksis valust ulgudes med saadisnikusse. Iga kord, kui Mesikäpp peatus kuulista sääse pirinat. Aga kui saabus öö, komperdas karu pähklipuu alla, lootes, et sääski ei saa teda sealt kätte. Aga asjata ohe oli, kas sääsk seal Pirisemas sääsk ei lasknud? Karul? Sel ööl üritasime magada. Järgmisel hommikul, kui päike tõusis, ärkasid kõik linnud ja loomad rõõmsatena. Ainult karu oli õnnetu. Ta oli üleni siniseid plekke täis sest ta oli kogu aeg püüdnud sääski tabada ja andnud endale valusaid vopse laanekuningas komberdus mööda metsa tuusasena ja unisena. Ja kui ta möödus jänesest, siis ta isegi ei püüdnud haavikuemandat kõrvus sikutada. Jänes oli sääsele väga tänulik. Kuidas sul see õnnestus, küsis ta egama, Jõksi vastas sääsk. Istun ju, panin suhu. Nüüd aga kuula veel üht muinasjutukarust ja jänesest. Õigemini väikesest karupojast Tälda jalast ja jänesepoisist tuttsabast. Sügavas põlislaanes oli karuperekodu, seal elas karuema oma poja bänta, jalaga oli tall ja seepärast, kas karuema päev päeva kõrvalahjul ja mis karudel talvel ikka paremat teha. Aga Pämbdajal ei tahtnud sugugi magada-le, siis karupoiss ahjul ja mõtles, mis seal akna taga külvalendab. Lähen vaatan, astus õuele, vaatas ringi ja nägi päikest. Päike, missa ripud taevasse, tule minuga mängima. Kuid päike ei tahtnud maha tulla. Küllap tal oli taevaski hea vänta, jalg läks edasi ja nägi leevikest. Leevike ajas oma punase pugu õieli ja oli lumel nagu tilluke pune veetav päikesekild. Tule mängime. Kutsus bändajald, kuid leevike sirutas tiivad välja ja lendas minema. Bända jälg vantsis nukralt edasi. Miks küll keegi ei taha minuga mängida? Mõtesta Vanssess ja Vanssis ja äkki kohtas looma, keda ta kunagi varem polnud näinud. Imestunud karupoeg küsis. Kes sa niisugune oled? Olen jänkupoiss Tudsama, aga kes sina oled? Olen karupoeg pätajalg. Jänku mõtles ja ütles. Hästi, saame sõpradeks. Karupoeg ja jänku hakkasid mängima. Nad sõitsid kelguga mäest alla, möllasid lumega. Kui vänta jalg oli lõpuks lumisena koju jõudnud ja emale kogu loo ära rääkinud, sai ema väga pahaseks. Kus see kõlbab, et karud ja jänesed sõpruses elavad enam ei tohi, sai jalgagi oma pead metsa minna iga jänesega mingit sõprust sobitada. Jänkuke sai kodus samasuguse peapesu. Kes seda enne kuulnud on, et karu ja jänes on omavahel hästi läbi saanud. Ei tohi enam üksi metsa minna ega karuga koos mängida. Istuski bändajal kodus aknal ning ootas, ehk tuleb sõber kuskilt nähtaval. Jänesepoiss istus jälle oma kodus ega julgenud ema keelust üle astuda. Saabus kevadkaruemal, läks uni mööda, ta tõusis ahjult üles, koitis pojakese käpa otsa ja läks metsa jalutama. Oi imet. Seal, kus talvel oli olnud kõrge lumemägi oli nüüd jõe kallas kaldal kohises jäätükke täis vesi. Kuid mis seal jäätükkide keskel ujus? Jänkuperemajake jänes koos pojaga istus nõutult lävel. Niipea kui bänta jalgumas sõpra nägi, tõmbas ta oma käpa ema peost lahti ja midagi mõtlemata kargas jäätükile. Sealt hüppas edasi järgmisele, siis järgmisele ja sunn libises vette. Jänkupoiss unustas kohe oma häda ja punu sõbrale appi. Aia minus kinni, püüdis Tudsama summades vapralt karupoja kõrval jäises vees hända. Jalg sai vaevalt natuke toetada jänesepoja turjale, kui see vee alla sulpsas. Õnneks jõudis jänkuema õigel ajal jahule ja päästis mõlemad hädalised. Hädalised päästis aga maja koju, samal ajal allavett. Nüüd kutsus karuemajäneseema ja tuttsaba enda juurde külla, küttis ahju soojaks, keetis vaarikateed ja ütles. Olgu pealegi, lepime õige sinuga ära. Nii saidki bändajalg ja tuttsaba naabriteks. Ja nüüd sule silmad ja poe unemadki kaissu. Head und.
