Häda korral võtad soki jalast ära ja paned lund sisse  või täpselt looduse hea tundmine võib päästa elu. Ja vaatame, mis me siit kätte saame. Noore looduskaitsja auhinna laureaat ühendab osavalt teaduse  ja kunsti. Kui sa looma läbi joonistada tema detaile,  siis sa õpid tema morfoloogiat palju paremini tundma. Kujutage ette, et te istute soojas linnakorteris  ja vaatate osooni saadet, kuid järsku kaob ära elekter  ja radiaatoritest küte. Ja tagasi enam ei tulegi. Teil pole ka ahju ning ilm on väljas külm  ja talvine. Mida te siis ette võtate? Kas selline situatsioon võiks reaalselt ette tulla? Selliseid situatsioone tuleb tehniliselt võetud maailmas  ette iga jumala päev. Kas loodusest võib siis abi olla? Oi, absoluutselt loomulikult loodusest me oleme ju kõik  tulnud tegelikult looduses elavad loomad,  loodusest on inimene kunagi tulnud ja, ja tuletame meelde,  et see inimene, kes kunagi siin metsas elas,  oli oluliselt rumalam kui meie sinuga siin praegu. Lähme vaatame, kuidas siis looduses kriisisituatsioonis. Hakkama saada. Ellujäämiskoolitajaga talvematkale minek ei ole tavapärane  Eesti talve ilu nautimine vaid mõte ja tegevusharjutus  ootamatuteks olukordadeks. Liikumise pealt on alati nutikas juba vaikselt hakata  mõtlema selle puhkuse ja sooja peale. Et kui, kui nüüd selline selline koht leida,  siis siin sellest võib saada omale väga mõnusa,  väga mõnusa varjualuse ööseks olla, et sellised maha maha  langenud kuused, kui siin need alumised oksad maha võtta  siis saab sellise hädapärase ööbimise aluse Endale küll lumi,  mis siin peal on. Kui me siin ees kõva lõket ei tee, siis isegi isoleerib meid  juba suurema mingisuguse lörtsi ja järgmise peale tuleva  lume eest. Selliseks hädapäraseks ööbimise kohaks kõlbab  selline koht tegelikult imehästi. Kuigi Eestis pole lõputuid lumeväljasid,  tuleb meilgi ette lumerohkeid talvi, kus juba meetrises  lumes sumpamisega kaugele ei jõua. Abi saab loodus rahvastelt, kes on aasta tuhandeid kasutanud,  lumeräätsasid. Ja mida meil selleks vaja on? Pikki latte, noh, ta võiks üks umbes umbes niimoodi  kehapikkune olla see latt. Ja, ja. Ja ja pulki, mis, mis nüüd neid latte omavahel ühendavad,  et kui nüüd need pulgad ja latid kokku panna,  siis saab sellise pika suusalaadse asja. Lund mööda ei libise, aga temaga saab siis astuda ilma  niivõrd sisse vajumata. Proovin ka ise ühe räätsa kokku panna. Ellujäämisel oleks vaja kindlasti. Ka käelisi oskusi. Et enne energia otsa ei saa, kui. Räätsad valmis. Teeme inimkatse, kuidas siis värsked räätsad toimivad,  et kui ma juba siia peale astun, siis ma olen kohe kõrgemal,  on ju? Ei vaju enam põlvini lumme. Hopsti nüüd peab uuesti käima õppima. No ütleme nii, et tõesti sisse enam ei vaju. Väga just suusatama ei hakka. Aga töötavad. Kui oleks kahemeetrine lumi praegu siis ma arvan,  et see päästaks mind küll. No kui meil liikumisega on nüüd kõik hästi,  me oleme sellised ürgsed roomikud valmis teinud  ja läbi lume saanud. Muud vajadused tulevad ka peale, et kõht läheb tühjaks  ja janu hakkab, kas ma seda lund võiks näiteks süüa siin? Semine ei ole hea mõte, lumeseemine ei ole hea mõte,  lumi on meil noh, kolm-neli kraadi külm ja nüüd ongi niimoodi,  et kui me seda lund endale sisse vohmime,  siis tegelikult see töö, mis organism peab ära tegema selleks,  et see lumi üles ulatada ja siis soojendada. 37 kraadi peale on tegelikult kindlasti suurem kui,  kui see tulu, mis me sellest lumest saame. Järelikult me peame hakkama lõket tegema,  mida meil tegelikult vaja on, ongi soojus. Meil on vaja vett ja, ja alles viimases järjekorras toitu. Ja, ja selleks et nüüd sooja saada. Et oma, et oma keha sooja säilitada, meil ongi vaja  kõigepealt leida koht, kus me oleme tuule eest kaitstud,  sademete eest kaitstud. Meil on vaja leida koht, kus me saame tule üles teha. Eriti sellisel aastaajal sellises kandis. No nüüd me oleme siin metsa all, ma arvan,  et võiksime siit selle lõkkekoha otsida üles küll  ja hakkas tegema, eks. Hea on kasutada kõike olemasolevat, et ise võimalikult vähe  energiat kulutada. Onni katusetala on kasulik sättida kahe puu vahele. Sarikateks sobivad käepärased, roikad ja parimad katusekivid  on tihedad kuuseoksad. Saag on küll hindamatu tööriist metsas. Lõkkekoht tasuks teha kohe onni kõrvale,  aga magamiskohast veidi madalamale, et võimalikult palju  soojust kehani jõuaks. Enne, kui hakata tuld süütama, tuleks varuda kogu kraam  alustades hakatisest kuni mittepuudeni. Juure peal kuivanud kuusk on hea halumaterjal. Lõket süüdata võib ju millega tahes, aga tulepulk  ja kasetoht juba hätta ei jäta. Nõnda saime oma Leegi ülesse ja kohe käe pärast peavad olema asjad  millega me nüüd hakkame seda leeki toitma,  natuke rohkem kasetohtu. Ja juba siit peenikest Seda kuuske peal kindlasti ei tohi, ei tohi seda nüüd siia  peale suruda, et ta seda leeki meil lämmatama hakkab. Aga see esmane leek juba ajab selle niiskuse siit sellest  peenikesest kuuseoksast välja. Ja võtab meil tuld. Minu mure on ikkagi see, et janu on ja sa ütlesid,  et lund süüa ei maksa. Kuidas me selle lahendame siis? Tegelikult ajab asja ära, tavaline tavaline suvaaine villane  sokk noh, sokk kui meil teda ka kotist võtta ei ole,  siis noh, jalast me saame ta ikkagi, eks ole,  häda korral võtad soki jalast ära lund sisse või? Täpselt täpselt nii, sa paned oma soki, no ma. Leian siit oma seljakotist ühe soki ja pikk villane sokk ka. Ja nüüd ei olegi muud, kui tuleb see sokk nüüd meil lund  täis panna ja me isegi ei pea siit neid männiokkaid välja nokkima,  sellepärast et samal ajal töötab see sokk meil  ka suurepärase filtrina. Ja seda lund maksab siia panna nii palju,  kui siia mahub. Sest reeglina lumest vee saamine on enam-vähem üks 10-l. Kui me võtame ämbri täie lund, siis me saame sealt umbes  liitri jagu vett. Ja nüüd hakkame seda sättima niimoodi, et me saame  selle selle soki endale mõnusalt siia lõkkepaistele panna. Sokifilter on tõesti valmis ja ootab nüüd. Mida me ikkagi sööme, kuuseokkaid me ju sööma ei taha hakata,  tahaks midagi paremat. Inimesed on häda ka kuuseokkaid söönud, aga,  aga, aga see, mida me nüüd metsas või hädaolukorras sööme,  sõltub täpselt see, mis meil siin ümberringi ümberringi võtab. Mida meil tegelikult söögist vaja on, meil on vaja rasva,  meil on vaja valku, meil on vaja süsivesikut  ja rasva ennekõike selleks, et oma kehasoojust säilitada rasva,  keha energia varu. Rasva on tegelikult keskmise inimese keha peal niimoodi,  et saaks selle saaks selle keretubli kaks kuud ära toita. Aga mida meil kindlasti on sinna juurde vaja,  mis, mis saab meile esimesena otsa, on tegelikult süsivesik. Ja, ja süsivesik on nüüd lihtsamalt öeldes lihtsalt aju,  toit ja süsivesikud, kus me seda saame, on tegelikult  ennekõike elus loodus, kõik meie ümber. Igasugune roheline asi, mida me näeme, sisaldab süsivesikuid  et väga paljude taimede puhul on niimoodi,  et toores peast Meie organism neid ei seedi, aga organism on suuteline neid  ka kaloreid vastu võtma, siis kui me neid mingil moel  termiliselt töötleme, kas me siis küpsetame,  kas me siis keedame, hautame neid variante on erinevaid,  mida me võiks tegelikult täna proovida on mismoodi me  küpsetame saia siis, kui meil ei ole ei prae ahju ei panni ega,  ega isegi mitte nuga ja kahvlit. Et sa, sa päriselt ütledki praegu, et me hakkame nii-öelda  pagariteks siin lõkke ääres ja just, just täpselt  ja loomulikult kerkib küsimus, et kustkohast me seda jahu  siis võtame, aga tegelikult jälle kui natukene natukene asja uurida,  siis jahu me saame tegelikult väga paljudest taimedest  alates puukoorest lõpetades tammetõrude või võilillejuurikateni. Aga? Jahu on mul täna kaasas puhtalt sellepärast,  et ega me siin neid tõrusid korjama ei hakka  ja me lihtsalt vaatame, mismoodi see nüüd käib. Tavaolukorras vähe veidrana tunduvad matkanipid võivad  kriisihetkel suureks abiks olla. Heaoluühiskonnas räägitakse vähe kodanikukaitsest  ehk inimeste ettevalmistamisest erakorralistes olukordades tegutsemiseks. Meid on õnnistatud sellise koha, kus maa ei värise  ja suur munamägi ei purska tuhka välja, eks ole,  aga, aga voolu sõltuvus on üks tänapäeva maailma põhihädasid ja,  ja üks selline asi, mis võib meile nüüd väga kurjasti mingil  hetkel kätte maksta. Meie vesi, meie toit, meie soojust, kõik tuleb meil  tegelikult voolust. Kas looduse hea tundmine võiks ikkagi häda korral elu päästa? Tegelikult, kui me nüüd räägime tõsisest kriisist  siis on mets tunduvalt turvalisem keskkond  ja tunduvalt rikkalikum loomuliku toidukeskkond inimesele,  kui seda on linnakeskkond. No kas su saia tainas on nüüd ka valmis? Saiatainas peaks nüüd olema just parasjagu sõtkutud  ja kerkinud, et seda saab tarvitama hakata. Põhimõtteliselt me võtame sedasama tainast. Mätsime ta lihtsalt siia ümber. On meil see tainas vedelam, teeme selle pätsi natukene õhem,  on meil tainas paksem, võib see päts ka olla paksem? Sellisel kujul saia ei ole tõesti kunagi teinud. Tundub väga huvitav. Nii nagu näha, on sokifilter tõesti oma töö hästi teinud. Kui katsuda, siis see lumi on siin praktiliselt ära sulanud  ja tass on ääretasa vett täis. Proovime, kuidas on. Mitte just kõige parema maitsega, ausalt,  mitte kõige parema maitsega, aga ma arvan,  et see janu kustutab ära. Nii et töö on teinud, aga maitseme saia. Sai on täiesti saia moodi täiesti saia moodi. Täpselt nagu sai, aga lõkke peal tehtud. Super hea. Seda ma soovitan teile. Igal matka ka teha, teha lihtsalt lõkke peal saia. Ja magamiskotti meil kahjuks jälle hädaolukorras ei ole,  kuid siin saab ka loodus appi tulla, et soojustada meid läbi  öö on nii just just ja noh, tegelikult jälle siin ei ole  ühte mingisugust kindlat vahendit, kindlat lahendust,  eks ole, siin peab lihtsalt oma pea tööle panema. Noh, üheks üheks võimalikuks variandiks ongi meisterdada  magamiskott kasvõi lihtsalt prügikott ja. Leitud mingisugusest heinast, kuuseokstest samblast,  noh, mida iganes me leiame. Ja nüüd me paneme ka uste sisse, sellega me  siis tekitame selle õhuvahe õhuvahe, mis hakkab hoidma meie soo. Et see õhuvahe meil tõepoolest Püsiks siis me hakkame seda õhuvahe täitma  siis sellesama heinaga. Mis sai siit leitud? Ja see hein lähebki ühtlase kihina lihtsalt sinna nende  samade kilekoti kihtide vahele. Nii, nüüd on mul professionaali poolt tehtud  ja vooderdatud magamiskott valmis. See on mõnus, pehme ja loodetavasti hästi soe. Nüüd tuleb mul tänane öö lihtsalt üle elada  ja loota, et see hädaolukord oli unenägu. Kui tihti sa noore teadlasena niimoodi Blaneniproove pidid koguma? No kuskil kaks korda nädalas tuli ikka merel käia. Üldiselt me tegime seda paadist. Et täna on niisugune eriline olukord, pealegi veel talv. Tavaliselt blanketi proove kogutakse ikkagi kevadest suveni,  aga nad peaks olema olema ka praegu. Aga vaatame, mis me siit kätte saame, et siin on igatahes  sellist hõljuvat liiva tulnud kaasa. Aga kas siin mõni väike loomakene ka oleme natuke vett peale ja? Vaatame, mis siin toimub. Lennart lennuk on merebioloog, näituse kuraator,  fotograaf, muusik-kunstnik. Seda loetelu võiks jätkata igapäevatöö oluliseks osaks. Loodusmuuseumi zooloogiaosakonna juhatajana peab ta  loodusharidust ja teaduse populariseerimist. Lennarti pühendumust tunnustati Eestimaa looduse fondi 2018.  aasta noore looduskaitseja auhinnaga. Sa oledki ju tegelikult merebioloog, miks sa merel ei ole,  miks sa vahetasid oma elukutse muuseumi töö vastu? No jah, mulle meeldib niisugune mitmekesine ütleme,  suhtumine loodusesse. Ja meri on kindlasti üks osa minust, aga muuseumitöö pakub  ka veel enamat nii-öelda noh, seal saab ju kõiki muu teisi  loomagruppe uurida. Kuid ega ma siis merebioloogiat unustanud ei ole,  et planktoniga ma tegelen ikkagi edasi ja  ja näiteks üks variant sellest ongi nende loomakeste joonistamine. Pisikesed organismid, kes seal tilga sees nüüd on  ja mikroskoobi alla lähevad. Kas neid joonistades avaneb siis sootuks uus maailm? Kui sa nii-öelda looma läbi joonistada tema detaile  mikroskoobi all Lähemalt vaatad, siis sa õpi tema morfoloogiat palju  paremini tundma, et mis näiteks jäsemed tal on,  et noh, et siin ongi praegu me leidsime niisuguse liigi see  on üks aerjalgne ja kui nüüd lähemalt hakata seda looma uurima,  siis tal tegelikult on seal pea juures on väga erineva kuju  ka jäsemed. Et selline, mida ta kasutab siis söömiseks  ja toidu veest välja filtreerimiseks näiteks,  et igal igal sellisel erikujulisel esemel on oma funktsioon. Joonistad läbi, siis sa saad aru, et erinevad indiviidid on  ikka väga erinevad, et mingid mingi liigi sees võib mõni  jäse või karvake nagu väga palju varieeruda. Hiljem siis tegelikult jõutakse lõpuks sellise nagu  puhtandini mis tehakse sellise nagu läbipaistva paberi peale. Ja siin on nüüd niisugune huvitav tehnika,  et see paber tegelikult keeratakse siis teistpidi. Siis puhtandi peale ütleme siia ja see tehnika nimi on  tegelikult inglise keeles backtracking, et sa hakkad siit  nagu seda joont üle tegema ja kui sa seda joont üle teed,  siis siia tegelikult jääb see grafiidi puru,  mis sa oled siia juba kandnud, onju, jääb hästi õrnalt siia  paberi peale. Et nii sa saad siis lõpuks selle puhta looma siia Endale  paberi peale ja noh, hiljem siis juba liigutakse nii-öelda  kas siis varjustamiseni, et varjuta, varjutatakse loom ära  ilusti et tekitada kontraste või siis saab  ka vesivärvidega tuua ta niimoodi kenasti. Sellel pildil on küll väga hea ja suur kujutis loomast  keda muidu palja silmaga praktiliselt ei näekski,  kes ta selline on? Siin on tegu nüüd ühe vesikirbuga, kes tegelikult on meie  vetesse tulnud alles hiljuti, et see on üks võõrliik. Aga tema on nüüd selline võõrliik, kes tegelikult Lisaks noh, tavaliselt arvatakse, et ta põhjustab siin  ainult halba, aga temast on saanud väga suur räime  toiduobjekt Liivi lahes. Et rahvakeeli võiks teda kutsuda ka saba loomaks,  kuna tal on selline hästi pikk saba siin taga. Et tegelikult see ei mahtunudki siia joonisele ära,  et kui ta nüüd siit edasi joonistada, siis ta ulatuks sinna  aknani kuhugi täispikkuses. Teadlasena uurib Lennart rannikumere mikroelustiku,  keskendudes just zoo planktonile. Planktoni arvukuse ja leviku täpsem ülevaade aitab mõista,  kuidas need pisikesed organismid mõjutavad kogu mereelustikku. Kuidas sinu pilgu läbi ja läbi planktoni elu paistab? Läänemere tervis, rannikumere, tervis, kas  või Eestis? Ma ütleks, et Läänemerel tegelikult läheb praegu suhteliselt hästi,  kuigi meid ähvardavad sellised asjad nagu võõrliigid näiteks  ja ja ka see, et natukene vähe tuleb värsket vett sisse läbi  Taani väinade. Et see on natuke selline asi, mida ükski teadlane ei oska  ette ennustada, millal tuleb järgmine värske sahmakas. Lisaks teadustööle on muuseumis väga suur osa sinu igapäevatööst,  ka nende loomadega tegelemine. Jah, et siin on siis muuseumi topiste fond,  üks nendest kolmest fondist ja laenutame neid välja,  kasutame loodusharidus, eks, ja ka näitustel igapäevaselt  tuleb tegelikult tegeleda sellega, et see kogu püsiks korras,  on alati teada, mis on siin, mis on mujal  ja mis seisus kõik on, et niisugune, niisugune pidev  koguhoidja töö. Kas sul on endal mõned lemmik või siis kõige eksklusiivsemad  säilikud ka siin ruumis? Kui ma, kui keegi mulle külla tuleb Siis mulle väga meeldib näidata seda vaala roiet siin üleval. Tead ka, mis vala, see peaks olema Gröönivaal,  kes tegelikult sattus Tallinna lahte, eksis ära,  jah, no see on nüüd tegelikult üks osa ainult sellest,  eks ole. Et on, ta on küllaltki raske küünivaala roie just  niisugune võimas loom. See on nagu mõne inimese kehakaal jah, põhimõtteliselt,  ja muidugi teine suur nagu mina. Muidugi, teine suur lemmik. Ka on siis tuur Maria, kes püüti ju. Muhust, et Eestis on olnud selline kala kunagi. Et Ta on siis jah niisugune, et päris topis asub  siis tegelikult siin fondis, et muuseumis inimesed said näha  küll muraaži, aga aga ma loodan, et me saame ta varsti jälle  avalikkuse ette tuua. Looduse uurija ja vaatlejana veedab Lennart iga sobiva hetke looduses. Nähtu ja kogetu võtab ta kaasa muuseumi,  et koos kolleegidega mõelda välja uusi näitusi  ja väljapanekuid. Sellised stseenid tegelikult tulevad ka sellest,  et kui ma olen ise kuskil looduses käinud  ja noh, näinud mingit sellist asja, et siis ta kuidagi  kangastub mulle ja hiljem tahaks seda nagu kuidagi  siis jäädvustada või, või nii-öelda uuesti luua. Et inimene muuseumis ka seda kuidagimoodi kogeks,  kuidas loomad elavad? No näiteks siin seinal on üks foto, mis siis on kopra pesataustaks,  aga kuna kobras elab vee, ta on niisugune poolveeline loom,  siis tuli ronida tegelikult kalapüksid jalga tõmmata  ja hommikul hästi vara ronida jõe keskele,  et see pilt saada. Võtsin statiivi, panin ta sinna ilusti niimoodi tugevalt  paika ja hakkasin siis klõpsima, et tegelikult see foto  koosneb kuskil, ütleme 15-st 20-st fotost kokku panduna,  nii et kui sa teda nüüd lähedalt saad vaadata,  siis ta on niimoodi detailne, eks ole, et ta ei ole. Ta ei ole sellise ühe võttega tehtud foto. Nii et kogu see taust, mis praegu siin näituse seina ilusti katab,  on sinu üles pildistatud. Just ja kokku pandud ka arvutis, et see on  ka niisugune oma omaette töö. Üks element, mis annab sellele näitusele eheda tunde,  on helid. Kuidas te neid saate? Helisid saab siis salvestada erinevate agregaatidega,  aga selliseid, ütleme, liigihelisid saab  ka päris pisikese diktofoniga ei ole vaja eritehnikat,  et näiteks must rähni heli ma sain niimoodi kätte,  et ma jätsin lihtsalt oma kodumetsa salvestama ööseks  ja puhtjuhuslikult jäi sinna rähni heli peale. Ja siin on ka siis täiskasvanud, kas siis emalind  või isalind. See, kes niimoodi järjekindlalt seal tausta annab,  kes siis kõrgelt teeb seda häält, see täiskasvanud  ja sellise ühtlase noodi annab vahepeal. Selline madala või selline kädin on siis need lapsed? Fotod on seintel, heli on kujundatud, topised on oma kohal. Kuidas nüüd see näituse sisu valmib, kuidas te seda teete  ja näitate? Tuleb esiteks palju lugeda, materjalikoguda kokku  ja lugeda ja siis saab hakata kirjutama nii,  et tekstid sünnivadki siis läbi selle teadmiste,  mis on kuskilt teadusartiklitest või kuskilt kokku võetud,  et mitte ümber kirjutada juba seda, mida eesti keeles olemas on,  vaid luua uut eestikeelset teksti, uute teadmistega. Väga õige põhjus, miks pärast peab alati fotoaparaat kaasas olema. Saab rähni pildile. No pähnide olemasolu näitab alati, et metsas on selliseid puid,  mida toksida, järelikult on seal juba mingit mingeid  putukaid elurikkust rohkem, jälle eks ole,  ütlemegi, et võib-olla mõne. Inimese jaoks on selline puuväärtusetu, aga aga siin on  väärtust rohkem kui küllaga. Mis sina arvad, mis on praegu looduskaitse kõige põletavamad  probleemid meil ja mujal maailmas ja miks see peaks  eestlasele korda minema? No kindlasti on ikkagi kõige suurem mure on liikide kadumine. Noh, see on mingil moel on see loomulik,  aga hetkel toimub ikkagi väga kiire kahanemine,  et üks suurimaid maa ajaloos Ja kindlasti on siin taga inimene, et nimelt inimtegevuse  mõjul siis elupaigad kaovad. Ja noh, mulle tundub, et siin on tegu ju sellega,  et me tahame aina mugavamalt elada, aina paremini elada. Ja selle arvelt siis ka on vaja nii-öelda looduselt seda  lõivu võtta Sageli inimene mõistab asju alles siis, kui ta on koos  selle puuoksaga, mida ta saeb puu otsast alla sadanud. Nii et loodame, et me märkame seda varem.
