Sõbrake kas oled unejutu kuulamiseks valmis? Olek see on tore. Räägin sulle täna kevadise loobu. Kuula siis. Ühel imeilusal kevade hommikul lendas tihane puult puule ja otsis oma pesa jaoks mugavat paika. Otsis ja otsis, kuid ei suutnud midagi leida. Üks puu ei olnud nii ilus kui vaja, teine polnud nii hea. Kolmas tundus eluasemeks kuidagi ohtlik. Siin on mu pisikest teie jaoks liiga tuulin, mõtles ta. Siin on vähe päiksevarju. Siin tundub läheduses olevat rotte. Neis põõsastesse niiskevõitu ning tihase ema lendas ja lendas, vaatas igas õõnsus uurisiga oks iga põõsas. Järsku märkas ta teeveerel seisva tühja suvila kõrvalbuss ja selle küljes rohelist kirjakasti. Kuhi kui ilus majake hõikaste. See on just see, mida ma otsin. Tihane vaatas kirjakasti pilust sisse. Külandast õnn. Siia mahub parasjagu mu pesa siis. Ja tihase ema asus ruttu tööle. Ta lendas metsa ja töiselt pehmed sammalt. Ta lendas niidule ja kandis sealt kokku rohu kõrrekesi tihane vooderdatud samblaga kirjakasti põhja, toppis kinni kõik augud ja praod, et ei tekiks tuuletõmbust. Niiviisi tööd tehes möödusid päevad teha, siis otsis oma naisele kõige paremaid tõu Käia putukaid. Lõpuks ühel õhtupoolikul oligi pesa valmis. Tihase ema istus pesale, munes muna, teise, kolmanda kokku seitse tillukest munakest, mis oli nii vega kontserdite moodi. Siisistusid tihase ema ja tehas, isa kordamööda pesal. Varsti-varsti pidid ilmuma munadest pojad. Kuid ühel udusel hommikul tuli äkki keegi kirjakasti juurde ja laskis pilust sisse kirja. Tehase ema ehmatus kangesti, kui suur ümbrid kukkus talle otse pähe. Hea veel, et ümbrik oli pehme ega vigastanud mune. Samas jõudis koju ka tihase isa noka vahel rasvane röövik. Kuid pesa sissekäik oli suletud paksu ümbrikuga. Mõlemad linnud püüdsid seda noka hoopidega lõhkuda, kuid ümbrikupaber oli kõva ega andnud kuidagi järele. Oli vangis ilma söögita, joogita. Aga ta istus näljasena je väsinuna edasi munadel ja soojendas neid oma kehaga. Tihase isaga tõi kohusetruult röövikuid tõuke ning ladus nukralt kirjakasti servale ritta. Ja siis see oli juba õhtu eel kuulis tihase ema vankri lõginat ja rõõmsaid laste hääli. Kirja kästi, lukuaugus pöörati võtit ja uks paiskus lahti. Huai siin on linnupesa ning istub peal kõikas väike tüdruk. Tihase ema tardus hirmust, vaatas ainiti tüdrukut, kuid pesalderay lennanud kirjakasti poetus, väike käsi võttis ettevaatlikult kirja, paitas tasakesi tehase ema ja keeras siis ukse uuesti lukku. Tihane oli jälle vabasay kastist välja, sai süüa, juua ja rahulikult haududa. Jah, päris rahulikult, sest kui järgmisel päeval tuli kirjakandja jälle kirjedasti juurde leidis ta kasti ukselt sedeli, kuhu oli kirjutatud suure nurgelisi lapsekirjaga. Kirjakast on suletud. Palume Postimeest jätta kirjad värava kõrvale kivile. Äite. Niisugune, mu sõber oli siis lugu kirjakasti tehtud, linnupesast taganenud, sule silmad ja magama. Head und.
