Ilus on varakevadine mets. Maa on juba roheline ja puud on hiirekõrvul. Linnukesed siristavad lõbusat lauluviisi. Sipelgad askeldavad oma pesa juures. Jänkupere näksib aasal hommikueineks värsket rohtu süüa. Ainult lilled magavad veel. Õienupud on nendel veelgi päikesekiir, pole neid veel äratanud. Kas pole see päikesekiir, kes seal lauldes tuleb? Soe päikesekiire äratas lilled unest õienupud läksid nende lahti ja nüüd võivad lapsed minna metsa alla lilli noppima. Oi, näe, ära kuskohal. Loksal tule, lähme püüame ta kinni ja viime koju. Oota, ma võtan maht kivi ja viskan, ehk kukub siis alla ja me saame ta kätte, palun ära viska, ta saab ju haiget. Põrand on nii armas loomake, ahmis haiged paraneb jälle ära. Las ma viskan. Vastu jalga läks. Nüüd sa tegid talle haiget. Aga kuude jäi. Veest kukkus puu otsast alla. Tule ruttu, lähme otsime ta üles. Ei, mina küll ei julge tulla. Eksime, filmib seal ära. Ei eksi, midagit ega aura kuigi kaugele jõudnud minna. Ta sai jalale pihta. Lähme. Näed selle põõsa taga, tungid? Niimoodi ühe põõsa juurest teise juurde minnes ja oravat otsides eksisid ene ja Tõnu metsa ära. Nüüd me ei oskagi enam koju minna, ei oska ja peame vist ööseks metsa jääma. Miks sa käsi karavat kiviga? Mina keelasin, akatina ikka viskasid? Ma tahtsin oravat kinni püüda ja koju viia, aga ta jääb nüüd haige ja valutab, võib-olla meeli ei ja keele pärast koduteed võib-olla küll ma enam ei tee oravale haige. O-jalad on väsinud. Tule siia, ene, istume ja puhkame natuke. Ema ootab meid kodus, aga nii ei oska enam koju minna. Kuule, keegi tuleb, kus? Vaata seal puude tagant. Ei tea, kes on võib-olla hunt. Kata, tule ruttu lehmi, viitu. Ärge kartke mind, lapsid oli metsavana. Tulge siia, ma jutustan teile midagi. No tulge, tulge. Ma räägin teile midagi. Käisin metsas jalutamas ja puu alt leidsin haige jalaga orava. Mul oli väga kahju sellest väikesest oravast, kes hoidis käpakest üleval ja enam ei saanud hüpata. Teie tegite talle haiget. Ta pidi teie eest põgenema haige jalaga oksalt oksale ja puult puule hüppama, kuni ta väsimusest nõrkes ja puu alla maha kukkus. Paimnedsa vanake, mina tahtsin oravat kinni püüda ja koju viia, sellepärast ma niiskasingi teda kiviga. Aga orava kodu on ju metsas siin saata lõbusalt oksalt oksale hüpata, endale toitu otsida ja oma poegade eest hoolitseda. Orav on väga kurb, kui ta peab oma armsast metsast, mis seal tema kodu lahkuma. Hea küll, hea küll, olete tublid, et oma pahateost õigesti aru saite, aga nyyd jada, ega lapsed. Boy metsavana võtamid kaasa ja vii koju ema juurde valumbutamicooso. Viiksin külm, aga mul ei ole praegu aega. Pean kiiresti kevadpeole rutama, aga tulge minuga kevadpeole kaasa. Tuleksime hea meelega ka ema ootab meid koju. Ärge muretsege, saadan leppa Triinuga teie emale teate, et olete meie peol. Kõik nyyd tulene kindlasti metsa peale kind lähki tulene. Lapsed ja metsavana läksidki suurele lagedale platsile, kus kohe pidi algama loomade kevadeks. Pidusoo olemegi kohal ja koe näete meie lõbusat kevadpidu. Mets hakkas äkki elama igalt poolt puude otsast ja nende tagant mätta alt ja põõsastest hakkas peoplatsile kokku tulema loomi, linde, putukaid. Lepatriinu äike emale nägevate Al, kas sa ütlesid? Läheb see riiklik, kuid tagastusväärtus? Jääb toota?
