Osoon on 25 aasta jooksul teadlastega kaasas käinud kümnetel  ja kümnete liigiseiretel. Juhuslikult on kaasas praegu niisugune lõualuu,  mille peale on kirjutatud Eesti pikim. Oleme otsinud jälgija, pabulaid, rõngastanud linde,  paigaldanud raadiosaatjaid ja kiipe, kaelus ümber eksole  ning asetanud loomade liikumisradadele ja pesapaikadesse kaameraid. See poeg ei ole üldse nii suur, aga rõngastamiseks ideaalne. Teadlaste erilise tähelepanu all on hävimisohus liigid. Seireandmed annavad teadmisi looma kodupiirkonnast,  toitumisharjumustest, käitumismustritest  ning lindude rändeteedest ja talvitumispaikadest. No nii üks vana ilma rõngasteta ja teine ka. Vaatame ajateljel, kelle hävimisloost on saanud edulugu  ja kellel ei ole nii hästi läinud. Seitsmeteistkümnes märts 2004 oli suurkiskjate uurijatele  õnnelik päev. Kastlõksu oli sattunud 25 kilone isane Ilves. Ilves uimastati ja ta sai kaela raadiosaatja. See annab võimaluse looma liikumist jälgida,  määrata tema kodupiirkonna suurus ja asustustihedus. Teadlasi huvitab ka veealune elu eriti võõrliigid,  kas ja millist ohtu nad kujutavad kohalikele liikidele et  jälgida ümarmudila liikumist. Meres sisestatakse kala kõhuõõnde kiip, mis hakkab välja  saatma helisignaali. Uuringu mõte on näha, kui kiiresti suudab võõrliik ümarmudil  vallutada meie rannikumerealasid. Teadlaste huvi ühe linnu vastu peab olema tõsiselt suur,  et võtta ette reis sookure talvitumiskohta Aafrikasse. Eestis rõngastatud ja GPS-iga varustatud sookure Ahja nelja  leidmine 6000 kilomeetri kauguselt Etioopia kiltmaalt oli  ornitoloogide jaoks tõeline ime. Ja veel suuremat rõõmu valmistas kevadel noore kure  tagasijõudmine täpselt oma sünnikohta. Euroopa naaritsat võib nimetada Eesti kõige haruldasemaks imetajaks,  kes suri meie looduses välja 1990.-te keskpaigas. Ta jäi alla suuremale ja agressiivsemale Ameerika naaritsale  ehk mingile. Alates 1983.-st aastast suurendati Euroopa naaritsa  tehispopulatsiooni Tallinna loomaaias. Selle loomaaia populatsiooni pealt saigi võimalikuks Euroopa  naaritsa taasasustamine. Loodusesse naa itsa uueks elupaigaks valiti Hiiumaa,  kus seni võimutses mink. 1998. aastal alustati Hiiumaal mingi väljapüüki,  mis kestis kaks aastat. 2001. aastal lasti esimesed 41 loomaaias kasvatatud  naaritsat Hiiumaa loodusesse. Pooltel loomadel olid kaelas raadiosaatjad,  et nende tegemisi oleks võimalik jälgida. Selline lepajälg saab nüüd Hiiumaal täna kuuluda küll ainult  Euroopa naaritsa. Kuna minki siin enam ei ole ega tuhkrut ei ole siin ammu kohatud. Siin on nüüd ilmselt küll üks naarits, kuna tee ki nüüd  vahetult mööda veepiiri, enamasti kändude juurikate vahelt. Kas lõks on siis selline eluspüügilõks, millega? Millega on üsna sobilik siin seda naaritsaseiret teha lisaks jäljeloendusele? Sest et ega jälje loendusega ei pruugi kõiki loomi leida ja. Pealegi, pealegi on vajalik see loom ikka korraks kinni püüda,  et saada võimalikult palju informatsiooni tema käekäigu  kohta looduses. Esimesed aastad tegime siis raadiosaatjatega jälgimist  mis andis päris hea ülevaate sellest, kuidas need loomad  vahetult päris pärast lahtilaskmist käituvad. See oli üsna ootamatu, nad jooksid ikka väga pikki vahemaid  ja jooksid iga igaüks eri suunas peaaegu laiali. Mõned tublimad jäid kohe veekogu äärde ja hakkasid elama  nagu üks naarits kunagi. Esimestel aastatel veel elujõulist asurkonda ei tekkinud,  loomi oli vähe ja looduses paljunemine ei õnnestunud,  töönaaritsate päästmise nimel aga jätkus. Alates 1990.-te aastate keskelt on naaritsate paljundamine  olnud Tallinna loomaaia regulaarne liigikaitseline töö  millesse on kaasatud ka teiste riikide loomaaiad. Ja see üritab siis kätte saada. Marginaalmere marginaalmere. Selle alusel on võimalik siis selgitada,  mis kas seisundis jah, kas ta on üstruses  ja kas ta võib paarituda. Kõik paarid välja valida sellised mille geneetiline Ja informatsioon on minimaalselt meie tehisasurkonnas esindatud. Ehk siis need. Isendid, kellel on kõige vähem järglaseid  või sugulasi teise asurkonnas, need on meile kõige  väärtuslikumad ja neid me proovime eelkõige paaritada. See on see ideaalne plaan, mis on siis geneetika  põhimõtetest lähtuvalt paika pannud. Ja see koht on selles suhtes huvitav, et 15 aastat tagasi  sai enam-vähem samasse kohta natukene teise sinnapoole  lastud esimesed loomad lahti. Nii aga vaatame, kuidas nad nüüd käituvad,  nad on võimalikult kiiresti. Lähme kohe juurest ära, et ei segaks neid rohkem. Mis sinu jaoks kõige suurem kingitus oleks tegelikult  selle tundub? Väsimatu töö eest üleüldiselt oleks kindlasti see,  et ühel hetkel me saaksime öelda, et et Hiiumaal on korralik  isepüsiv asurkond, et siin vooluvete kvaliteet on,  on selline, mis toetab naaritsat suurepäraselt. Ja eelkõige muidugi see, et, et hiidlased on uhked,  et neil selline loom on. Must toonekurg on esimese kategooria kaitsealune lind,  kes ehitab oma pesa inimesestusest võimalikult kaugele  raskesti ligipääsetavatesse paikadesse. Seetõttu on ornitoloogidel keeruline pesakohti üles leida. Aastatuhandeid on musttoonekured iseloomustanud meie metsamaastikke,  kuid viimastel aastakümnetel on liigi arvukus madalseisus  ja populatsiooni produktiivsus kesine. Põhjuseid on erinevaid, alates elupaikade vähesusest  ja looduslikust vaenlasest nugisest. Jahimeeste seast kerkis selline mõte, et miks mitte puudele  panna takistusi, et nugispesse ei roniks. Vaatasime, et hea idee ja, ja nüüd katsetamegi seda  ja kui see peaks. Minu arust on see odav moodus kaitsta ja kui see töötab,  siis me rakendame seda ka mujal Eestis, kus see oht on? 1994.-st aastast on must hoonekuret saanud jalga värvilised rõngad. See võimaldab rändepeatuskohtades linde jälgida. Kui rõngasteatud linde saab jälgida ainult visuaalsel vaatlusel,  siis lindude külge kinnitatud saatjad joonistavad  arvutiekraanile juba linnu täpse liikumismarsruudi. Selleks, et saatjad paigaldada, tuleb lind kinni püüda. Spetsiaalselt ehitatud puur ja efektne peibutis teevad töö  suurepäraselt ära. Esialgu uuriti lindude pesitsemispaiku ja liikumist. Nüüd tuntakse huvi ka musthoonekure toidulaua vastu. Toitumise uurimine märksa keerulisem. Kui elupaiga uurimine sellepärast, et kurg ju Reeglina ei, ei jäta mingisuguseid märke maha,  kus ta on käinud eriti seal, kus ta ei käi. Ja siis me tahame jällegi teada, et miks ta ei käi näiteks  ühes või teises kohas. Must oonekorenda produktiivsus või. Poegade arv on olnud juba aastaid üsna madal. Nii madal, et nad ei isegi normaalsetes tingimustes,  nad ei suudaks nende poegadega oma ütleme,  populatsiooni sama arvukuse juures hoida. Ja me ei tea, mis on selle põhjus. See, see võib tähendada seda, et need sadakond paari,  kes meil praegu pesitsevad, kui nad saavad vanaks,  siis lihtsalt nende asemel ei ole kedagi tulemas. Ja selle, seda me nüüd otsime gi seda põhjust. Suureks abiks ornitoloogidele on pesade juurde pandud kaamerad,  mis võimaldavad jälgida lindude käitumismustreid. Kurgedest on saanud inimeste isiklikud tuttavad. Nende pereelu jälgitakse ja elatakse kaasa sama olulised kui elupaigad. On kurele ka toitumiskohad, mis kipuvad kinni kasvama. Appi tulevad vabatahtlikud, kes aitavad kure söögikohti  võsast puhastada. Meie musttoonekurg, Karl, kellel on saatja seljas,  keda me jälgime juba neljandat aastat praegu et tema on  siis käinud siin suvel korduvalt toitumas,  aga oleme ka näinud tema andmetest, et teatud kohtades  ainult ta on pikad jalad, ta on kohastunud kõndima,  pikka aega kõndima, siis ta lihtsalt ühes kohas tuleb,  hoia maha, kõnnib mööda oja, senikaua kui kõht täis on  või pugu täis on, viib poegadele. Ilma nende pesakaamerateta must toonekure puhul nagu ei  olnud eriti teada oli see, et, et kui ikkagi toitu ei ole  väga palju, nagu sellel konkreetsel aastal  siis on tõenäoliselt teda ka ei tule suve peale rohkem,  kui kevadel vähe on, siis nad küll munevad näiteks neli muna  ja sealt võib ka neli poega kooruda, aga nad näiteks  neljanda poja kõrvaldavad ära. Eesti linnuatlase järgi, mille välitööd toimusid 70.-te  lõpus ja viimati 2000.-te keskel võib näha,  et 30 aastase vahega on musttoonekurgede leiuruutude arv  Eestis vähenenud lausa kolm korda. Praeguseks on alles musttoonekurgi vaid 40 kuni 60 paari. Liigi levikut mõjutab suuresti meie metsade aina  intensiivsem majandamine. Me peaksime hoidma kõiki liike, kes meil on,  sest meil on välja kujunenud siin mingisugune tasakaal  ja kõik need liigid, kes meil looduslikult siin olemas on,  need on selle tasakaalu osa. Ja me kunagi ei tea, missuguse liigi kadumisega see tasakaal  nagu täie looduslik lootusetult paigast ära läheb. Ja no siis meil pole enam midagi teha. Lendorav on Eesti üks ohustatum imetaja,  kelle elujärg on viimaste aastakümnetega oluliselt  halvenenud ja arvukus langenud. Lendorava seiret on tehtud 90.-te keskpaigast. Seire eesmärk on käia läbi teadaolevad lendorava elupaigad  ja otsida sealt tema tegevusjälgi. Parim vihje lendorava pesapuule on pabulad puu all. Siit nagu tulid nüüd lume seest välja Mõned pabulad Siin on nüüd siin on neid näha sellised kollased riisitera  suurused pabulad ja, ja see on kindel märk,  et et siin metsas on olemas lendorav. Ja ja noh, kuna kuna siit ümberringi vaadata,  siis siis vanu vanu haavu kuuskedega segamini siin kasvab ja,  ja nendes on üsna palju ka õõnsusi, siis,  siis kindlasti on on nende puude hulgas pesapuu Lisaks lendorava tegevusjälgede otsimisele on seiretöö  tähtsaks osaks telemeetria. Lendorava kaela pannakse väike-Võru, mis saadab välja raadiosignaali. Signaali järgi on võimalik kindlaks teha lendorava asukoht  ja liikumine. No siin on praegu praegu siis Üks noor emane. Loom nimega Juta. Kes siis on sündinud siin metsas ja ja on jätkuvalt veel oma Oma emaga ühe territooriumi peal. See on täiskasvanud loom. Aga sellel tõesti ei ole märki. Ja kõrvad on terved ka, nii et nii et ära ei ole tulnud,  kael paistab ka olema täitsa. Väga huvitav. Oota aga siis peab olema. Küllap see on. Rutapäise. Töö Eesti lendorava populatsiooni säilimise nimel pole  õnneks katkenud. Uurimine on läinud ulatuslikumaks ja täpsemaks. Lendurava tegevuse ja liikumise jälgimisest on jõutud  pärilikkuse uuringuteni. Me võtame siit. Lendar ava pabulad ja ja siis saab selle sealt ekstraheerida  välja DNA. Ja uurida. Kui. Kuivõrd. Mitmekesine on veel meie. Meie lendarava asurkanna geneetiline materjal  ja samas siis võrrelda ka Soome ja Karjala lendaravate DNA-d  geneetilist kaugust. Kui Eesti lendurava populatsioon vajab täiendamist,  siis peab teadma, milliste alade loomad sobivad meile asustamiseks. Kuule, teine ka, Udo välja just. Udo jest. Emaslooma kodupiirkond on kuskil kaheksa kuni 13 14 hektarit,  siis isaloomade territooriumid on suuremad,  nad katavad mitme emaslooma territooriumi. Nii ai ai ai ai, ai, ai. Nii okei, ongi nii, nüüd paneme korra saatja käima. Või see vastuvõtja, keera sealt. Aga kusjuures see ei ole, see ei ole ema,  kus sa tead, sellepärast et tal ei ole kaelust kaelas,  aga siin siin oli ema praegu. Mis see nüüd tähendab siis siin ka? Täiskasvanud, aga kus on pojad, aa pojad on  ka mille järgi sa praegu aruseid teed, pojad siin väikse  väiksemad olid ja pruunimad näe. See on poeg. See siin ongi lendorava poeg. Paistab, et tegemist on noore isase loomaga. Kui vana see poeg praegu on, umbes. See poeg on praegu võib-olla kahe kuune. Ja ka see lendorava poeg saab päris oma kaeluse,  et teadusuuringute käigus oleks võimalik jälgida,  kuidas tema elu edasi siit kulgeb. Viimased seireandmed näitavad, et lendorava populatsiooni  kiire kahanemine on suudetud peatada. Möödunud aastal oli teada 47 asustatud lendorava leiupaika  ja loomi umbes 200 kuni 250. Rõõmustamiseks pole veel põhjust. Mõned väiksemad populatsiooniosad on metsaraie tõttu  isoleeritud ja geneetilised uuringud näitavad,  et seal esineb juba inbriiding ehk lähisugulaste sigimine. Kui erinevate elupaikade vahel puuduvad liikumiskoridorid,  siis kaob lendoravatel võimalus liikuda naaberaladele,  et seal sugu jätkata ja noortel loomadel kodu leida. Merikotkas oli möödunud sajandi keskel väljasuremise äärel. 19. sajandil algasid röövlindude kullisõjad,  mis lõppesid alles eelmise sajandi keskpaiku. Teiseks arvukuse vähenemise põhjuseks olid põllumajandusmürgid,  mis muutsid linnud sigimisvõimetuks. Merikotkal hakkas tasapisi paremini minema siis,  kui küttimine lõpetati ja lind võeti kaitse alla. Merikotkas on Eesti põlisasukas ja paljud ajaloolised  pesapaigad on kasutusel siiani. See on uskumatult mitmekesine lugu siin. Ja siin on nüüd On nüüd suhteliselt võrdselt nii kala kui veelindu,  selles saagis. Enamasti Kotkas eelistab kala. Aga aga tegelikult ta noh, valiv ei ole,  et ta võtab seda, mis on hetkel kõige paremini kättesaadav. Ühest pesast ühel aastal me korjasime 28 laugu jalad,  vist pärast oli ilusasti hea kokku panna. Merikotkas Eesti suurima röövlinnuna on toiduahela viimane lüli. Linnu põhitoiduks on kala ja veelinnud. Neisse kogunenud mürgid jõuavad lõpuks merikotka organismi. Kuna looduslik toit oli pikka aega saastatud  ja populatsiooni seisund halb, siis alustati Läänemeremaades  kotkaste lisatoitmisega 70.-te keskel. Arvati, et. Et kui anda lisatoitu, et siis esiteks, kui see lisatoit on  farmidest pärit Et on puhtam kindlasti kui kui Läänemere kala see tähendab  vähem mürgine, et see pakub puhtamat toitu  ja teiseks, et, et lihtsalt kotkastel oleks vähem kuluks  energiat talve karmi aasta ja üle üleelamiseks. Nüüd kasutavad ornitoloogid söödaplatse põhiliselt  rõngastusandmete saamiseks. Kotkaste jalarõnga värvide järgi määratakse linnu vanus  ja päritolu. 2015. aasta jaanuaris tehti raske mürgistusega. Merikotkale vereülekanne. See oli esimene lindude vaheline veredoonorlus Eestis. Aga nüüd, ega siin ei olegi midagi pikemat pidu,  et lahendada looma stressile, paneme talle rõnga jalga. Rõngas läheb ilusasti õietpidi, et et kui keegi pildistab  või binokli või pikksilmaga vaatab, siis see oleks nii-öelda identifitseeritav. Üldse siis kirjas, et on Eesti ja mingid numbrid  ja Eesti, Matsalu Sa kaks v kolm, üheksa. Kui keegi peaks kunagi selle Rõnga leidma, siis me saame. Teada, et kus ta liigub Esimene Eestis vereülekande saanud lind on terveks ravitud  ja siit algab tema uus elu. Seesama küla, see pesa paistab jah, ja näha. Et on niugune, heledam koht, kõrgem puu. Nüüd Aarne läheb lähemale, oh näed, siit tuleb hea uudis,  poeg on pesas. No kust te näete poega? Drooni seirel on mitu eelist. Lindude häirimine on väiksem ja pääseb paremini  ka raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Merikotka populatsiooni seisundi jälgimiseks käidi varem  poegade rõngastamiseks enamikes pesades. Nüüd tänu trooniseirele rõngastatakse ainult kaks protsenti poegadest. Ahaa, see poeg ei ole üldse nii suur. Üsna väike veel, aga aga rõngastamiseks ideaalne. Ideaalse vanusega ei ole liiga suureks kasvanud veel. Aaa mädamuna on ka. Ja saak on ka huvitav, luts on vist pesas? Siin on vanalinnusulg, neid ikka jääb pesa peale  ja alla ka. Siin on sabaalune kattesulg. Et need, me võtame kaasa Et teha geenianalüüse, nii, siis mõõdamegi tiiva pikkuse kõigepealt. Tuleb siis siia tiivanukini. Noh, täpselt 20 sentimeetrit. Et selline poeg on Natuke üle kuu aja vana, umbes 35 päeva pakuks  ja lisaks me möödame veel nihikuga jooksma jämeduse ja,  ja selle jämeduse järgi me saame sugu määrata. 139. Ehk siis 13,9 millimeetrit. On jooksmejämedus, mis tähendab, tõenäoliselt on emaslinnuga tegemist. Kolmekümnendatel madalseisus olnud merikotka populatsioon  pööras kasvule alles seitsmekümnendatel,  kui keskkonnale ohtlikud taimekaitsevahendid keelustati  ja pesapaigad võeti kaitse alla. Tänaseks on merikotkast saanud looduskaitse edulugu. Praegu pesitseb meil umbes 300 paari ja kasv jätkub. Et merikotka käekäigust veelgi rohkem teada saada,  pannakse neile külge GPS saatjad ja paigaldatakse pesakaamerad. Nii võib näha intiimseid kaadreid elu algusest  ja vihaseid võitlusi pesade omandiõiguse pärast. Droon. Kõik muud tulevased vidinad on ikkagi abivahendid mitte  eesmärk omaette. Ja mitte miski ei asenda seda. Kui lähed puu alla, leiad sealt sulgi, leiad sealt  tegevusjälgi pildistada vanalinde ja mis kõige põhilisem  kabinetist suure juhtnupuga need pesad ära käia. Drooniga, mis lendab sadu kilomeetrit, sellel ei ole emotsiooni. Inimene on looduse ohustatud liikide suurim mõjutaja,  aga ka parim kaitsja. Meist sõltub, kas merikotka edulugu jätkub. Kas must toonekurge metsaojades kalastamas veel kohtab? Kas lendoraval on mets, kus elada? Kas Euroopa naarits leiab kunagi tee oma ajaloolistesse elupaikadesse?
