Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tôesti. Siililegi selge. Tere kõigile, kes kuuldel. Tere, täna on meil selline saade, et vastame küsimustele, onu Aleksiga saame jälle kokku, onu Aleks räägib täna hiirtest ja siis võib-olla saate lõpu poole jõuame veel rääkida fantaasialoomadest. Alustame lastest, ega ma arvan küll. Ühe kirja saime Pärnust ja selles kirjas olid ka pisikesed seemned ja üks tükikene taimevart. Ja Mark tõlk kirjutab, et pöördub siili saate seltskonna poole suure uudishimuga nimelt sellepärast, et möödunud aastal septembris leidis ta linna prügimäelt omapärase lille. See taim oli 60 70 sentimeetrit kõrge kolme-neljaharuline ja latvades ilusad sinised kellukad. Kuna aeg oli juba sügisesse jõudnud, oli suurem õiteaeg möödas. Ainult üksikud õied olid veel alles ja õite asemele oli tekkinud juba viljad. Väljanägemiselt olid need nagu hiina laternad, ainult selle vahega, et ei olnud mitte punased ega kollased, vaid mustad kinnituskohast süsimust, aga mida lähemale nii-öelda laterna äärele, seda rohelisem. Ja kõige huvitavam oli just see, et latern oli viisnurkne. Urmas, kas sa oskad öelda, mis taim see võis küll olla seal? Kirjeldatud on päris hästi, ma arvan, et ma tean seda taime, arvan, et olen seda näinud ka meie põldudel või jäätmaadel. Tundub, et tegu on kauge külalisega Lõuna-Ameerika päritoluga taimega, mille nimi on Peruunikkondra demonopeski maa vitsaline kuuluvad tomat ja kartul, kartul ka Lõuna-Ameerikast ja see Peruunik kandrodon mõnel pool kasvatatud kui silo taime, aga Eestimaal on ta viimastel aastatel levinud kui tulnukas tulnuktaim ja tan rohttaim, ühe aastane talveks maabennosa sureb, talvitub mullas seemnetena ja ta võib kasvada kuni pooleteist meetri kõrguseks. Õied on longus. Õietuppa mustjas ja õied on sinakad. Ja lehed on ka suured. Ma tean ka, et mõnel pool on püütud teda kasvatada kui suvelilleaias. Kui tal nii ilusad kellukad on, siis miks mitte? Õied ei ole küll väga suured, aga nad on omapärased ja efektsed ja miks ka mitte seda taime proovida aias kasvatada, aga sel juhul nõuab ta palju ruumi. Suure kasvu tõttu. See on küll huvitav, kuidas siis selline kena taim üldse prügimäele sattus? Võib-olla mingi jäätme või prügikoormaga, tavaliselt tulnukad hakkavad levima sadamatest ja eriti sageli võib neid kohata raudteedel, kus seeme on kas kaubarongivaguni või kuhugi rataste külge kinnitanud ja siis äkki siin otsustanud ennast lahti lasta. Tulnukaid on väga palju ja botaanikaaias on noor energiline botaanikes ainult selle probleemiga tegelebki. Uurib neid uusi tulnuk liike nii prügimägedel raudteedel kui prahipaikades ja botaanika ja botaanikul. Tõnu Ploompuu ongi nende tulnuk taimede kohta suur kollektsioon herbaariumi näol. Reisimine on igal juhul ju üks väga põnev asi, näiteks minule väga meeldib reisida, mina muidugi sooviksin mugavamaid reisivõimalusi, kui mõelda nende taimede peale, kes rongiratastega siia tulevad või kes teab veel kuidas satuvad, aga taimedele see moodus paistab sobivat. Nemad reisivad ja tuule abil ja lendavad ise ja lendavad ka lennukitega, näiteks. Aga mis sa nüüd siidipoiss arvad, kas räägime enne fantaasialoomadest või päris loomadest? Ma arvan, et äkki räägime enne päris loomadest, sellepärast et ma tahaksin kuulda, mis onu Alexil on, ei kiirest rääkida ja ehk on hiirel ka kangelastegusid, nagu kassil. Hiir kangelasena muidugi näeb naeruväärne välja aga see polnud kaugeltki mitte alati nii. Me rääkisime kassist, kui tore jumalanna oli kassijumalus Egiptuses. Nüüd hiirejumalus ei olnud üldse nii tore, tal oli tõtt-öelda teine Amed, ta ei tegelenud eriti palju inimestega. Ta tegeles looduse kõigevägevamat nähtustega. Nimelt hiirte jumal oli Kartaago lastel ja ka praktiliselt kõikidel Lääne seminaridel Nende käest see ettekujutus hiirtest levis. Pärast kreeka sega oli pikk see äikesetormi ja kõuejumalus. Pealegi ta oli veel eriti vägev mägede tekitaja jumalus. Kujutage ette hiireke, eks ole, äkki mägede püstitaja? No mina küll ei kujuta ette, miks teda siis niimoodi austatud on, miks teda nii vägevaks on peetud? Tõepoolest, ega seda ei ole nii lihtne ette kujutada, kui me nüüd mõtleme hiire peale, nagu me teda tunneme ja ei mõtle nende inimeste peale, kes neid müüte lõid. Vaadake ürgsed inimesed, müütide loomise ajastu inimesed, arvatavasti aeg kestis mitukümmend 1000 aastat. Kirjanik ei võtnud paberid ja pliiatsid ja ei pannud kirja midagi niisugust, kindlasti rahvas mõtles neid müüte ikka väga pika aja jooksul. Aga mismoodi vaatasid need inimesed loomade peale? Kasulike, tähtsate või väga ohtlikud loomade peal vaadati ühe pilguga. Sa oled nendest otseselt sõltuv Lõvi iiliti ürgse inimese jaoks või hunt ei ole üldse mitte mingisugune asi, millega sa saad tegeleda, vaadeldes teda tol ajal loomaaedasid, praktiliselt ei olnud, kui mõnel kuningal oli, siis ei olnud rahva jaoks kelmid, niiet hobusest ütleme sai sõjajumaluse loom härjast kindlasti sai viljakuse, aga ka muidugi jumalate raevu loom, lõvist, sõjajumalanna ja nii edasi. Kuid oli ka loomi, keda inimene, aga tol ajal inimene oli väga uudishimulik, palju rohkem uudishimulik kui meie aja inimene üldiselt võete, sest meil on nii palju tegemist tööl käimisega, palga saamisega ja nii edasi. Meil uudishimu jaoks praktiliselt aega ei jää. Muul ajal kui lapsepõlves. Lapsed, mida uudishimulikuks te olete, seda õigemad inimesed ei saa. Nii et tolle aja inimesed, kõik läbinisti, ka vanad, olid väga uudishimulikult, nad vaatasid enda ümber ringi ja panid kõiki asju tähele ja suhtusid sellesse, mida nad näevad väga tõsiselt. Nende meelest mitte midagi looduses ei olnud tähtsusetu ja ei olnud niisama, näiteks vanad egiptlased vaatasid musta mardikad, kes sõnnikust teeb kera ja ajab tagajalgadega niiviisi enda eest mööda kõrbe edasi-tagasi, mõtlesid milleks see, mida see tähendab ja tulid selle peale, selline ümmargune asi, mis niiviisi veereb ühest kohast teise, meenutab ainult ühte asja, päikest, juusis jumalad annavad meile teada, mismoodi see mehhanism taevas töötab. Seal on taevalik püha sitikas, kes oma jalgadega päikesekera üle taeva edasi-tagasi siis vastavalt idast läände iga päev veeretab. Täpselt niiviisi vaatasid inimesed hiire peale ja hiire sugulaste peale suslikute hamstrid, igasuguste uruhiired keste peale, kes tegid endale urud. Nii et väga võimalik, et need väikesed mäekesed mulla mäekesed, küünlakesed, mis tekivad näriliste uruavade juures viisidki tolleaegse inimese selle peale, et näed, võib-olla jumalad annavad meile mõista, mismoodi mäed said tehtud. Jumalik hiir, kaevas, kaevas usinasti, töötas ja kaevaski maa-alused, suured koopad, kust kogu see muld ja kivi sai välja ja moodustas mägesid. Uskumatu, aga igatahes huvitav. Aga Lähis-Idas on igal pool vähemalt väga vanal ajal hiir selline nii-öelda loodusjõudude sümboliseeriv jumaluse, just niisugustena pädevate loodusjõudude ilmingutega seotud, aga peale selle ta on ka üpris sünge jumala London, Kartaago lastel peamiselt Ell režefi, katku, jumalaloom ja katku tõepoolest levitavad mitte hiired, vaid rotid. Aga roti ja hiire eks vähemalt tolleaegses keeles praktiliselt oli üks sõna. Ja väga huvitav on nüüd vaadata, kuidas müüdid levivad. Oli üks väga vana lugu, mis toimus mitusada aastat enne Kristuse sündi ja oli see lugu Lähis-Idas, Assüüria kuninga sena heriibi vägi. Sõjavägi läks suure sõjaga ühe linna peale, selle linna elanikud olid juba kindlad, et ega nad vastu panna ei saa ja mõtlesid, vaidlesid parajasti, kas anda alla või oodata veel natukene püüda ikkagi vastu seista kuidagimoodi ja otsustasid natukene veel vastu pidada, kui vähegi võimalik ja õigesti otsustasid. Sest tulid hiired ja tõid katku Senachyriibi vägedesse. Ja kahe nädalaga vägi praktiliselt haigus ära. Katk tappis sõdalasi kreeklased Hildi võtsid ja tegid ta ümber. Nad rääkisid ballaadi linna vallutamise katsest ja nende meelest tulid hiired aga idunud katku, vaid närisid vibude nöörid katki. Viibude nöörid olid tõepoolest tehtud loomade kõõludest, jäänud olid määritud rasvaga, et ei kuivaks. Et vetruv säiliks. Linn sai nimetuse apalloonia ja Apollo jumalus, kreeklaste jumalus, hiljem ka roomlaste jumalus sai väga huvitava tiitli apolonius Smideos, hiirte Apollo. Kuna hiljem ristiusu ajal, eriti viiendal, kuuendal seitsmendal sajandil meie ajastub sajanditel arvati ristiusuliste maadest, et Apollo on üks saatana nimedest ja hiljem siis peale seitsmendal sajandil arvati, et Apollo on islamiusuliste jumal. Muhameedlaste jumal. Tegelikult muhameedlaste põlluga ei olnud mitte mingisugust pistmist, nende jumal on idee kohaselt täpselt seesama, mis ristiusuliste ja mis juristide jumal jumal on ikka üks ja see sama loomulikult. Kuid vaenlase kohtlik arvatakse igasuguseid ebameeldivaid asju, igasuguseid vastikusi ja siis arvati, et muhameedlased usuvad ja kummardavad apollo. Apollo kohta oli aga teada, et ta on hiirte jumal kreeklastel olnud ja sellepärast hiired said automaatselt saatana ja saatana käsilaste ja deemonite käsilasteks abilisteks ja ja õiduse võlumisel ja, ja maagiaga tegelemisel oli hiirtel väga suur tähtsus, eriti nahkhiirtel, kuigi nad ei ole üldse hiirte sugulased. Pisikesed, ka suurte kõrvadega hallid ja karvas lendavad ja lendavad ka võidud. Nii et jah, hiir on tähtis loom mütoloogias Kaug-Idas jällegi Hiinas. Kah mägedega seotud, ka äikesega seotud, aga seal hiirest polegi kunagi ikkagi suurt pidanud, hiirtega ei ole eriti tegeldud. Tõsi küll, hiirte kujul kujutasid endale vanad hiinlased ette igasuguseid deemoneid, igasuguseid deemonit ja halbu vaime ja kassi pidasid nad deemonite eest kaitsjaks palunud kass püüab hiiri ja kaitseb nendes deemonitest, mis võivad hiirtega tulla näiteks haigustest. Tore niisugune seletus, loomulikult see seletus on niisugune umbkaudu, kuidas tegelikult oli, muidugi, ega ma seda eriti täpselt ei tea, jah, vot niisugused lood on hiirega, aga muinasjutte hiirest leidunud muidugi samuti väga-väga palju ja muinasjuttudest kui hiir kuskil esineb praktiliselt alati, ta on hea loomake. Me oleme sellest rääkinud, et kaitsetud loomakesed reeglina on väga targad lustakad, reipad ei heida meelt ja võidavad igasuguseid rebaseid ja hunte ja nii edasi. Nii on sega praktiliselt alati hiirega, aga loomulikult muinasjuttudes, mille kangelaseks on, kas seal hiired lihtsalt on väikesed kõrvaltegelased, näiteks võlumuinasjuttudest, kas tihtipeale võluabiline, muidugi muinasjutte, kus, kas on kuri, aga seal, kus ta võluabiline on, siis peab aitamata kangelast näiteks raske ülesanne täitmisel öeldakse kangelasele mingisuguse nõia või hiiglase või kasvõi draakoni poolt. Siin on sulle, et kus on nisu, rukis, oder, kõik segamini Barnett kolme hunnikus ei, eraldi. Kes on selle ameti peale spetsialist, kiir muidugi. Võluabiline kass püüab hiiri ja ütleb nendele. Hakake nüüd seda tööd tegema, hiired, võimu, iduhiired ütlevad. Oi, palun ei ole vaja mingeid või muidu me kohe asume tööle. Aga kallis isand, kas, kas sa ei räägiks meile muinasjutte, sest see on suur töö ja me võime magama jääda hommikuni. Ja kas see võluabiline räägib siirdele muinasjutt selleks, et hiired ei jääks magama, kui nad eraldavad need terasid ja ka selleks, et hiired kogu aeg naeraksid selle tegevuse juures jäi sööksnik terasid. Vaat kui kaval kass. Aga mina olen hoopis mõelnud, et muinasjuttudes, kus on tegelasteks hiired, seal on tihtilugu tähtsal kohal juust. See on kuidagi eriliselt põnev, miks hiired üldse seda juustu armastavad? Kitsejuust on ju peaaegu nagu nende lemmikroog. Muidugi, hiired armastavad juustu, sellest isegi teatris on niisugune näidet. Aga nad armastavad ka teisi asju. Kontsentreeritud toitu, kontsentreeritud rikkalikku toitu, armastavad praktiliselt kõik loomad. Ka sellepärast siis muinasjuttude siirdelaud ongi rikkalikult alati kaetud sinised küpsetajad ja keetjad. Ja muidugi muidugi vaadake, hiired, rotid kuuluvad nende loomade hulka, keda nimetatakse ökoloogias vähemalt sünd, antroobseteks, inimest saatvat loomadeks. Nad on õppinud kunsti inimese juures elada. Kusjuures inimene, nende vaenlane, aga nad ikkagi elavad ja hästi elavad igal pool isegi Ameerika Ühendriikides, näiteks kus üldine näiteks teravilja kadu ületab miljoni tonni aastas tänu hiirtele ja rottidele, olgugi et seal on väga kaasaegset hoidlad, eks ole, kõik on hästi kinni ja igasugused plõksud ja Peledus aparaatused, mürke kasutaks, hiireke ikka peab vastu. Selline vägev võime tegi hiirest väga omapärase eluka, kes tõesti ei karda mürke, kes on väga leidlik, taibukas, väga julge ja kes oskab kõige paremini hinnata ja kasutada inimese poolt leiutatud toitu ja inimese poolt leiutatud toit. Meie toit erineb tõesti looduslikust toidust väga tõsiselt, vaata looduses ei ole selliseid toite praktilised, mis oleksid niivõrd rikkalikud igasuguste väärtuslike ainete poolt kas või seesama juust. Kõige suurest piima hulgast tehakse siis suhteliselt vähe juustu. Kõik see hea ollus, mis selle suure hulga piima sees on, on sellest väiksest juustu säilinud ja seal on juurdegi tulnud bakterid. Piimabakterid, mis juustu teevad, panevad sinna vitamiine ja igasuguseid häid asju, see on väga hea toit, muidugi väga kasulik toit. Ja praktiliselt kõik loomad, kes natukene tutvuvad selle toiduga, tahavad seda, aga hiired hiired tahavad seda eeskätt, sest nende elu on ju ohtusid täis. Ta tormas kööki parajasti kõik on vaikne, inimesi ei ole, kassi, ei ole lõksu. Olgu, loodab, et ka ei ole. Mida võtta kiiresti, kiiresti loomulikult seda, mis on kõige rikkalikum, võtad väikese tüki, aga süüa saad nagu sa saaksid suure, suure, mingisuguse, kas või rohuhunniku tarbimisele, nii palju kasulikke aineid said endale loomulikult auto kohe juustu. Peeki muidugi armastab ta ka, tavaarmastab magusaid asju mujalgi ja ükskord ma ostsin 10 šokolaadi tahvlikest ja nad olid mul kotis, ma olin parajasti reisil, pidid juba koju sõitnud, mul oli kiire, ei vaadanudki oma koti seal, kus ma ööbisin. Nagu hiljem selgus, oli hiiri tulitma koju. Teen koti lahti, võtan need 10 šokolaaditahvli, sealt kotist välja. Igast tahvlist nurgake ära söödud. Nad olid tõesti eri sorti Netafikesed, igast tahvlist oli üks servake erasaadud. Ma arvan, et sellel Hiirel läks lihtsalt kõht kotis tühjaks jäänud. Tegelikult oli päris lahke ja mõistlik. Enamuse šokolaadist jättis alles. Tuleb väga ettevaatlikult visiir ennast kaitsta, sest võib hammustada hiire väljaheidetest võib olla üpris ebameeldivate haiguste tekitajaid ja ma ei soovita lastele hakata hiirtega sinasõprust kohe pidama sellisel viisil, nagu seda näiteks peetakse valgete hiirtega laboratoorsete või inimese poolt kasvatatavate hiirtega. Need on reeglina puhtad, eks ole, ja nett võtta koju võtta või kui on teada, et mõni must või hall hiir on korralikust perekonnast, kuid metsikut Aga kui ma leian maal hiirepoja sellise metsiku, kas ma saan teda kodustada? Kuidagimoodi kodustada endaga lepitada, et ta jääks teie juurde, et hakkaks teiega sõbrustama. Põhimõtteliselt võimalik on, kuid teater, kallid lapsed. Ma tahaksin tõesti teele südame peale panna hetkel looduslikud objektid, looduslikud loomad loodusesse. Sest te olete kindlasti kuulnud rasketest ja ökoloogilistest olukordadest nii mõneski Eestimaa paigas ja tuletõrje joostuses, kuulnud kõik need raskused loodusliku keskkonna mõjutavat raskused võivad olla kindlasti on väga suureks koormaks hiirtele ja nende sugulastele looduses. Nii et väga võimalik, et kui te näiteks kuskil mõnes kohas leiate seal põld-uruhiire või leethiire või mingisuguse teise sellise loomakese metsas võtate sealt välja või kui selline komme kõiki neid loomi püüda ja koju tuua, teile külge jääb? Päris kindlasti halba nendele riikidele ka sellele metsale, sest metsahiired, põlluhiired peavad seal olema, nad on vajalikud seal kasvõi selleks, et rebastele huntidele toitu oleksid rebased, hundid ei peaks, millele ma varastama inimeste loomi, seal üksainus nii-öelda näide, aga neid on päris palju. Nii et looduses loomi koju võtta, tagahiiri ja rotte. Kellade loodesse see kaader õige ei ole. Kunagi töötasin kah Tallinna loomaaias ja mul jäi eriti meelde see, kuidas kevaditi, eriti maikuus, kümnete mõnikord tosinate kaupa toodi loomaaeda Pets kitsepoegi tuvasse metskitse poeg, öeldakse, ema jättis ta maha. Ta oli üksinda metsas. Vaeseke. Me mõtlesime, et koerad, hulkuvad koerad või hundid söövate kindlasti ära ja tahtsime ta päästa. Aga miks te arvasite? Küsisin ma sellisel puhul laste käest, et ema jättis selle pojakese maha. Me kaks tundi istusime tema juures, ta ema ei tulnud. Kulla lapsed, see oli metskits, ta ju kardab teid. Ta oli kindlasti võsas, kõik need kaks tundi vaatas, nägi ideid, kuidas te istute sellesama tema poja juures ja ootas, millal te ära lähete. Ja siis ta nägi, et te lähete ära ja viite tema poja kaasa. Kujutage ette, missugune elu edaspidi oli sel vaesel kitsel. Ja nii see on ka teiste loomadega looduslike objektidega. Nii et jah, sellele küsimusele, kallis ilik tulebki biilselt vastatagi. Jätke looduslikud objektid loodusesse, vaadelgineid, peitke ennast hästi, Etti, teie nägemine hirmutaks neid. Ja vaadake, mis nad seal teevad, pange kõik kirja või jätke lihtsalt meelde või joonistage, aga ärge siiski metsast välja viige, see, mis metsale endale kulub. Aitäh olu oleks. Ja lapsed, kui te midagi huvitavat näete, siis igal juhul kirjutage sellest meile ka, eks, aga kas meil nüüd on veel aega, et me saame fantaasialoomadest rääkida? Natukene meil veel aega on ja ma arvan, et räägime täna meist kahest põnevast loomast, mis valmis meisterdatud. Jah, ja need loomad on saatnud Tarvo ja Eero Alev. Eero looma nimi on Bymarus. See kõlab nagu pimedus peaaegu võib-olla elabki pimedas. Kui see erakirja läbi loed, siis saad teada. Tere. Minu nimi on Airwalev. Olen kaheksa aastane, õpin Tallinna neljandas keskkoolis, teises B. Klassis. Mulle meeldivad loodussaated väga, kuulan neid alati hoolega. Minule meeldivad loodussaated väga, mina tennid alati hoolega. Aga edasi, kirjutab Eero, nii et eriti huvitasid telesaated saurustest. Eero käis seitse korda sauruste näitusel ja tegi koos oma vendadega endalegi plastiliinisaurused. Samblad ja oksad tine metsast. Nüüd on meil kodus ka näitus saurustest. Ma olen ise ka välja mõelnud igasuguseid loomi. Üks nendest on selline. Ta on kaks meetrit pikk. Nina tal ei ole, see on vist nüüd siis pimerus. Suur kena loom siin samblakastist mida lapsed ei näe, aga ero on vist seda nii kenasti kirjeldanud, et saab aru küll, missugune ta on. Ma siis loen seda kirjeldust edasi. Pimerus tunneb lõhna silmadega. Silmamuna on tal oranž rohelise täpiga suu on väikene, väikeste hammastega keel on pikk ja jäme. Talon 10 jalga, mis toetuvad neljale varbale seljal on tal neli kühmu. Need annavad talle sooja, on nagu radiaatorid. Ta elab Uraanil, ta sööb sammalt. Huvitav, kas uraani, kond, sammalt, kui ta seal elab, ma arvan, et ikka on ka ja ja pojad tulevad tal munast keha peal on tal sinised täpid, mis näitavad tema vanust. See loom elab 250 aastaseks. Ta elas juba 12000 aastat tagasi ja selle looma nimi on piimarus. Jään ootama uusi ja põnevaid saateid, tervitades Eero. Lisaks sellele, et eirosele Bymaruse valmis meisterdas, on ta saatnud ka vahva pildi sellest kus see piimarus elab. Missugune see loodus, mille keskel terav. See on päris põnev, sellepärast et ma arvan, et eriti palju neid inimesi ei ole, kes on uraani loodusega kokku puutunud, aga ero on meil oma pildi peal selle keskkonna ilusti üles joonistanud. Ja kes teab, võib-olla see uraan on hoopis mingi isesugune maa. Võib-olla ka vot selle peale ma ei tulnudki. Igal juhul see pimedus on päris huvitav elukas, tal nagu mingi röövik, aga mingid sugulussidemed on tal ka ikkagi nagu kaameliga. Sellepärast et Töötalong küürud seljas on, neid on muidugi nii ja siis on tal midagi ühist ka lepa Triinuga, sellepärast et tal on täpid peal ainult lepatriinu täpid on mustad ja siis see, kus peal täpid on punane. Aga sellel Bymarusel keha on valge ja siinse täpid on peal, jalad on tal päris nagu ahvi jalad või ja neid on tõesti küüned. Pildil on näha, kuidas pisikesed tymarused munast kooruvad. Paistab, et käib enam-vähem samamoodi nagu tibupoegadel. Andsin usinasti, lükka neid kooretükke veel endast eemal, et ikka ilma pääseks, aga huvitav on see maa, see on nagu vikerkaarevärviline mõnest kohast. Ja tegelikult on päris huvitav see, et on joonistatud kaks kuivanud puud, mis on päris nagu meie kuivanud puudega sarnased ja siis on mäed, mehed on ka täitsa nagu meie mäed, aga taevas on väga tumesinine. Ja igatahes väga põnev. Aga teise tegelase saatis meile Eero vend Tarmo vaata, mida tema oma looma kohta kirjutab. Minu nimi on Tarvo Alev. Ma õpin Tallinna neljanda keskkooli kuuendas klassis. Mulle meeldivad loodussaated väga, eriti loomade ja üle kõige sauruste saateid. Minu loom kannab nime mere. See on lühend sõnadest soo mudas elutseb väike elukas. See nimi on tekkinud peaaegu samamoodi nagu minu nimi, siilipoisi nimi, tomo, tundmatu, okkaline, mitte helendav objekt. Aga need mered, Tarvu alevi loomad on 12 millimeetrit pikad ja kolm millimeetrit laiad. Minu meisterdatud loom on täpselt 15 korda suurendatud Smöödelavad soodes karjades. Ühes karjas on neid 2000 kuni 8000. Toiduks tarvitavad Meved kimalasi. Neid meelitavad nad lähedale magusa vedelikuga, mida nad lasevad välja kõrvadest, paljunevad nad kullestega mätaste all või mõne üksiku puujuurte vahel. Nad on rohelist värvisoos on neid näha rohelisel haiguna. Kõhu alt on lõpppruunid. Hädaohu korral keeravad Smevedend kõht ülespidi ja lähevad soosügavusse nii olla, paista poriloigu, ta silmad on neil kollased, musta täpiga lõhna tulevad nad ninaga haistmine öödel 100 korda parem kui inimesel. Aga hambad on Smeevedel väga teravad. Viis esimest hammast on neil lühikesed, siis tulevad pikad kihvad. Ülejäänud hambad lähevad tagapool järjest lühemaks. Peale kihva on neil vii sammast. Ülemisel suu poolel neile hambaid ei ole, kokku Otsvedelt 17 hammast. Tarvun Meve hammastega igal juhul väga hoolega tegelenud jalad on ka sellel siis me veel väga uhked soomuselised, aga ma loen edasi. Ongi, mis on jalgade kohta. Esijäsemed on Smevedel tugevate soomustega kaetud ning mõlemal jäsemed on kaks luu sõrga. Esijäsemeid kasutavad mered toidu hankimisel, nendega ohjavad nad kimalase kinni ja siis vajutavad hambad vaenlasesse. Külgedel on neil uimed mõlemal küljel üks. Nad elavad ju soos, need aitavad neil soos edasi liikuda. Harilikult hoiavad nad uimi välja sirutatud. Uimed meenutavad kopra, sabauimed liiguvad serviti ette ja lapiti taha. Niimoodi lükkavad Mevedend soos edasi, kukla pealt tulevad neil kaks pikka kottimis meenutavad viinereid nendes kottides möödel varuks sööki-jooki õhku need kotid Mevedel kopsude mao eest. Seal toit seedib ja osa läheb verre, ülejäänud aga koti pea on neil vähipeaga sarnane, selline nagu lössi vajutatud pall merede elavad 10 aasta vanuseks ja hakkavad maa peal elama umbes alates 2250.-st aastast. Nii et neid veel praegu üldse ei olegi. Igatahes väga põnev küll, kui niisugused tegelased siin maailmas elama hakkavad. Mina tahaks muidugi selles Evega kohtuda küll tegelikult Arvo võiks kirjutada, kuidas tema kohtus, kas ta nägi unes või mõtles välja, mis ta selleks kasutas välja mõtlema hakata. Ta natuke me temast teame, aga muidugi oleks põnev kuulda, kuidas Tarva temaga kohtus. Jah, igal juhul, aga nüüd on küll selline lugu, et saade saab otsa, aga enne kui ta otsa saab, soovime teile veel kena kevadet ja palju päikest ja et endal oleks hea tuju ja mõnusad mõtted ja hästi palju põnevaid tegusid ja 100 asja veel. Ja, ja siis nende 100 asja hulka veel meile kirjutamine ka mahuks. Ja need kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
