Pandivere kõrgustiku lõunajalamilt algavad paljud Eestit  läbivad jõed. Suupugu jõgi siis Peipsisse või Läänemerre. Alguse saab see ikka mõnest allikast. Kui rännata jõel vastuvoolu võib teekond lõppeda väga äkki. Sest allikas saab jõgi lihtsalt otsa. Suve teisel poolel jõuavad samal moel pandivere jalami  lätetele noored jäälinnud. Ja jäävad siia justkui lõksu. Jõgi edasi ei vii. Aga tagasi ka ei raatsi minna. Nii ongi need imepärased linnud mulle silma jäänud. Lähemalt vaadeldes saame alles aimu linnusulestiku tõelisest  värvide balletist. Eriti silmatorkav on selja sulestiku elektri sinine toon. Tiivad türkiis sinised rind ja kõhualune oranžikas punane  ja kurgu all valge laik. Noorte jäälindude jalad on alles tumedad. Vanalindudel värvuvad ka need peaaegu oranžiks. Jäälinnul on väga võimas ja lausa rohmakalt mõjuv nokk. Seda nokka on vaja teadagi milleks. Et ikka kala kinni püüda ja ära süüa Kuid nagu sellest kõigest veel vähe oleks Jäälind üllatab meid oma erilise pruuni silmaga. Selle terava silmaga näeb lind kaugele läbi veepeegelduste  oma saaki. Väikeseid kalu. Päevast päeva harjutades saab väike. Kalamees aina osavamaks ja peaaegu iga sööstusaagiks on luugarid. Et okkaline luukarits neelamisele sipleks  ja haiget ei teeks, on vaja see enne pehmeks taguda. Vahel jääb küll mulje, et luukarits on juba ammu pehme,  aga lind jätkab ikka jonnakalt toidu valmistamisega kuni tunneb,  et vaat nüüd on õige. Nüüd on pehme. Et luukaritsad on täis luid ja ogasid, mida jäälind seedida  ei suuda siis väljutab ta suu kaudu röövlindudele sarnaselt  kalaseedimatutest osadest koosneva räppetombu. Üpris naljakas vaatepilt on see, kuidas liikuva parve otsa  istuv jäälind üritab kaela sirutades pilku ühes punktis hoida. Kukub või külili? Elu allika järvel liigub omasoodu, sügise poole. Neil päevil peavad noored jäälinnud langetama raske  ja tähtsa otsuse. Kas jääda allikaeale talvituma või rännata allavoolu lõuna poole. Lapselikku lusti veega sulistada jagub neil  ka nii tähtsate otsuste langetamise juures küll  ja küll. Peagi ongi karmi pakasega talv käes. On harv juhus, et mõni üksik uljaspeast noor jäälind jääb  allikajõgede härmas kaldametsa ja põõsastesse küssitama. Kui tal on õnn Ja piisavalt vaba vett ning jagub toitu siis pole mingi ime,  et selline julge lind peab ilusti sooja kevadeni välja. Kevadel, kui juba suurveed taanduvad ja jäälinnupaar on  piisavalt kõrge kaldaga pesapaiga välja valinud hakatakse  uue põlvkonna asjus toimetama. Et jaguks suve teiseks pooleks Allika jõgedele neid ilusa  värske sulestikuga lustakaid, noorlinde,  kes mindki rõõmustamas käivad.
