Ilusaima vastlaliu saab looduslikul jääväljadel. Raba peal uisutamise eelis on ka see, et kui kõht läheb tühjaks,  siis nopid väikse jõhvika ja pistad suhu. Ossa raks. Kuidas libe luts end püüda laseb? Tuli. Suletutt tutttihase pealael annab märku tema tunnetest. Osoon on taas omadega rappa tulnud kuid seekord mitte  lihtsalt matkale, vaid vastata puhul. Proovime järele. Kui pika liu saab teha looduslike jääväljadel? No siit siin need laukad ongi jah, jah ja vägev. Aga no see mu käes on, see raigas on ju,  see on üks uisumatka ja põhivarustus nimetatud jääpiik  sellega siis tuleb jäätugevas kontrollida,  palju seda sentimeetri võib olla. No tegelikult paneme niimoodi, et ühe paugu s viis senti  läbi ja viis senti on tegelikult okei juba  ja meil on kaasas sellised matkauisud. Spetsiaalsed. Pikamaauisud või matkauisud jah? Taolise matka saapa alla ja siis ongi niimoodi,  et sa saad matka oludes kasutada nii, nagu tulime praegu,  nüüd võtame rätsad jalast ära ja paneme uisud alla ja. No nii, uisud on jalas, aga mis mul need naskid vajalikud on? Jah, need on jää peale loodusliku jää peale minekuks kõige  tähtsamad asjad. Me ise ütleme niimoodi, et kui tahad loodusliku jää peal käia,  siis kõiget naasklid ja siis hakka uskil peale mõtlema. Ohutus ennekõike siin all võib-olla ikkagi päris mitu  meetrit vett. Ja kui läbi jää, käid siis, siis need naas,  need pisikesed asjad võivad su elu päästa nendega tõesti niimoodi. Kukud auku välja ja siis nendega niimoodi  siis saad ennast serva hea serva peal tagasi tõmmata. Selge jah, aga huvitav on see, et tõesti loodus on  kujundanud sellise esmaklassilise sileda jää siin jää  traktor ei ole ju kunagi käinud. Praegu on ju niimoodi, et see kevad on ära lihvida on ju,  või sulailmad. Aga sügiseti, kui see värske jää tekib, siis on  ka üks moment niisugune peegelsõidad, et jääd. No proovime selle asja ära, mulle on muidugi algajale siin  suusakepid abiks, et ma kohe esimese meetriga siruli ei kukuks,  aga, aga teeme ära, hakkame, hakkame uisutama. Okei, nii. Nii. Ühest laukast teise uiskudel. Ma olen enne matkasid teinud nii kaua on ju mingi kümmekond  aastat ja ja see lauka jää püsib ikka üllatavalt kaua,  et merel nagu sureb palju kiiremini ära poole kevadeni on  laukad jääs ja, ja sügisel täpselt samamoodi see laugaste  tekib uskumatult kiiresti jää. Et mingisugune miinus kümnen öö üks põhimõtteliselt saab  juba peale minna. Aga noh, eks muidugi, ettevaatus peab iga kord olema liiga julgeks,  ei tohi minna. Nii-öelda aukartus Nii harjutamine teeb meistriks, isegi minusugune algaja õpib  vaikselt uisutamise ära, jätsin praegu suusakepid kaugele  ja proovin ise omal käel tasakaalu hoida. Eesti on ju tegelikult rabade maa, et ma kujutan ette,  et kui siin on juba nii head olud, siis võimalused on  tegelikult piiritu ja on küll selles mõttes neid,  neid kohti, kus neid suuri laugastike on,  kus uisutad, siin on väike laugastik ikka väga pisike siin,  et et neid on Eestis jah, näiteks kõrvemaal kõnnu suursoos  on hästi suured laugastikud, siis Raplamaal paar raba,  keavaraba marimetsa Läänemaal kus saab niisugused ikka väga  nüüd sa saad nagu üks, üks, üks kilomeeter ühtepidi mööda  laukad sõita, siis teistpidi tagasi. Aga see sõltub kõik nii tugevalt ilmast,  et talvel on tore jää küll, aga enamik aega on lumi peal,  lihtsalt jah, taasta ongi niimoodi, meil on olnud siin aastaid,  kus on kus noh, tulebki ju ja jää tulevad koos  ja mitte ühtegi uisumatka pole teha saanud mitte ühtegi,  aga, aga on ka aastaid, kus saab praktiliselt talvel uisutada,  nii et noh, ütleme niimoodi, et sellised nagu viimase aja  Eesti sellised noh, sellised vihmased ja soojad talved  siis need uisumatka l need tegelikult tegelikult head seepärast,  et siis sa leiad ikka seal vahel neid olusid,  kus saab uisutada siin ja seal ja kolmandas kohas. Aga kui selline noh, stabiilne talv, lumi tuleb maha kohe,  siis on nagu kõik, et. Raba peal uisutamise eelis on ka see, et kui kõht läheb tühjaks,  siis. Nopid väikse jõhvika ja pistad suhu. Merejää peal ja saab uisutada järvede peal on noh,  ega rabalaukad pole ainukesed, me taas teeme,  see järjestus ongi niimoodi, et kõigepealt on rabalaukad,  siis on järved ja siis on meri mere peal,  reaalselt inimesed uisutavad pikki maid,  seal on ju lõputu jää väli või? Jah, saarte vahel võib uisutada näiteks ja. Hiiumaa laidude vahel näiteks saab uisutada Kessu laiul,  me oleme uisutades käinud korduvalt. Aga noh, mere peal on muidugi kui siin raba peal on ikkagi niimoodi,  et kui sa vaatad selle olukorra ära ja ta on nagu okei,  et siis võid üsna nagu julgelt uisutada,  aga mere peal peab seda ohutuse poolt ikkagi jälgima. Kui Laugastel on piisavalt uisutatud, tasub proovida  ka teisi võimalusi liuglemiseks. Soomaa kevadised üleujutused on kuulsad üle maailma,  kuid talvise suurveega tekivad luhtadele võimsad liuväljad,  mis on iga päev erinevad. Mõnel aastal on ilusad liuväljad ja mõnel aastal on vesi,  et see aasta me ikkagi seda kelguhooaega veel ei ole alustanud,  sest pigem me näeme vett ümber siin ainult. Ja see tegelikult, mis meil ümber siin on,  ongi tundub nagu jääväli ja tegelikult on puhas vesi,  õhuke, kirme on seal peal ja eile oli ta natuke paksem,  aga täna on sula olnud öösel, nüüd ta on sulanud,  on selline väga-väga õrn. Sinna me ronima ei hakka, aga on üks koht,  kus saab ikkagi kelgutada. Mis koht see on meie selja taga? Me oleme mõnede külastajatega käinud siin kaks päeva,  see on siin kõrval, see on vanajõe säng,  kus suvel ei ole üldse vett, aga siia tuleb see vesi sisse,  kui vesi on kõrgem ja siis ta on talvel ta siin tuli  ja jäätus ilusti ära. Paksus 15 sentimeetrit. Nii nüüd oleme õnnelikult selle vana jõe peal  ja sa ütled, et see kannab siis jah ja see kannab,  ja kui ta on selline tervik, kui mõni väiksem mingi pank on  murdunud servast või siis see võib lihtsalt vee alla minna,  kui me karjakesi peale läheksime. No kui tas ka monoliitne on, siis ta kannab. Nii et meil ongi nüüd selline kümnemeetrine laiune,  selline rada, kindlat, enam-vähem kindlat jääd,  kus me siis nüüd matkata proovime ja lähme. Üle serva ei tohi sõita. Ja praegu oleme siis Halliste jõe osa peal,  kus noh, mis enam väga ei toimi. Aga siis, kui vesi tõuseb, siis toimib ja et et see päris  päris õige jõgi või, või selline kanali kanaliks kaevatud  jõgi on siit pool kilomeetrit sealpool. See on see looduslik jäänuk, mis siin ja  ja tegelikult see ongi teinud selle koha siin,  selle Tõramaa puisniidu, nagu seda nimetatakse just  selliseks väga selliseks armastatud kohaks. Viimased aastad just et siia rajati tee. Siia saab sõiduautoga tulla, vanasti sai,  vanasti ei saanud ligi ja, ja ega me ei teadnud,  et see nii ilus on ja ja see ujutab hästi tihti. Ja, ja siis jäätub ja, ja kõik, kõik see filmimiseks  ja siin päikesetõusu vaatamiseks päikeseloojangu vaatamiseks  kõige ilusam koht Soomaal. Ja see vana jõgi sealt ülevalt vaadates või siin peal liikudes,  see on eriline ja käib siis inimesi paljud nimetamas  ja käib ikka käivad siis kas uisutamas, kui on hea uisuväli  siis või siis kelguga sõitmas tõugekelguga  või siis kui vesi on siis kanuga sõitma. Et mõni aasta on meil niimoodi olnud, kui me siin laenutame,  kanuusid ja kelke, siis me oleme isegi kuus kuud veetnud  just siin ja suvel suvel siin me ei ole üldse suvel on siin  lehmad siin karjamaal, ümberringi see, see ongi selline  talvine turistide pärusmaa ja tänu just üleujutusele sügisel,  talvel ja kevadel ja. Hilissügisel sügisel hakkab ja varakevadel  siis aprillis lõpeb see asi ära siis et see on ikkagi veega seotud. Eelkõige. Kui kiiresti see pilt siin lohal tegelikult muutub? Oi, see muutub hämmastavalt kiiresti. Sest see, kõik see muutus, suur muutus sai siin alguses  eelmine reede, siis oli siin lumi. Ja laupäeval oli siin hoopis teine värv,  oli päike ja oli natuke juba vett ja siis pühapäev oli  täiesti sinine, vesi, sinine, taevas, päike. Täna on jälle selline. Ja seesama koht, kus me seisame, see ei olnud üldsegi sile,  et kui veetõusuga ta on kuidagi muutunud täiesti ühtlase. Sellise ühtlane pind on tekkinud. Et huvitav nähtus on see, et siin luhal on küll ühtlaselt  madal igal pool, aga kohati on sellised nagu ojakohad ikkagi  midagi siin voolab nagu peale selle jõe koha siin  ja siis see jää paindub. Et siis, kui ilm muutub või see veetase või üldse,  kui nüüd, kui see ära külmuks ja üleliigne vesi nii-öelda  alt ära läheb, siis see jää hakkab painduma  ja tekitab sellise huvitava efekti, mis uisutajatele  ja kelgutale väga meeldib, et sa saad üles-alla sõita  niimoodi et jää iseenesest tundub, ei, ei saaks painduda,  aga ta tõesti nagu muudab kuju. Ja kindel on see, et enam-vähem alati igal talvel see asi  siia tuleb tagasi või või see on ka muutumises ikka jah. Me ei tea seda, jah, see on pigem kas siis kliimamuutus  või lihtsalt on selline tsükkel, et ikkagi nüüd viimased,  viimased need aastad on olnud, aga enne seda jälle pikalt  sellist asja üldse ei esinenud, et pigem on see  siis tingitud sellest, et talv on ebastabiilne. Et lumi tuleb, sulab ja siis tekitab selle,  et et see, see on nagu selle eelduseks, et me seda jääd,  siin näeksime. Iroonilisel kombel see kehva Eestimaa talv on,  teeb selle koha ilusaks. Kaunis talvehommik Peipsi jääkaanel, sajad kalastajad  trügivad jääle meie ka lootuses, et midagi näkkab. Minu huvi on püüda ja näha oma silmaga üht salapärast kala,  kes jääb Peipsil kindlasti ahvena, koha ja latika varju. Luts on kudenud ja tema püügikeeluaeg 10. veebruari ga läbi saanud. Ehk on täna õnne? Käivitame nagu. Kajaloe ka huvi pärast, et siis me näeme,  vähemalt, kui keegi ligi tuleb ja. Ja meie sööda vastu huvi hakkab tundma. Siin on tegelikult iseenesest asi lihtne,  et see väike muna on siis nii-öelda wifi ruutor,  mis annab signaali telefoni, telefoni kasutame lihtsalt nagu ekraaniga. Nii Sander kala on alla tulnud. Mängi ta eeskujulikult. Sul oli ka üks võtt juba ju nagu oli ja ma ei tea,  äkki see oli mingi asi, mille taha ta jäi siia kala all. Kas see on ikkagi müüt või tegelikkus, et lutsu tuleb püüda  väga halva ilmaga? No minu arvates on see natukene müüt, sellepärast et kui  lutsu püüda nagu seaduslikul ajal siis ei pea see ilm üldse  halb olema, et mina olen oma kõige paremad lutsusaagid  saanudki just märtsikuus. See on siis peale lutsu kudemist. Et siis ta hakkab ikkagi oma jõuvarusid taastama. Ja tuleb tihedamalt ka kalamehe õnge otsa. Et näha täpsemalt, kuidas kalad käituvad,  laseb Jarko vee alla spetsiaalse kaamera. Sandra, kas sina ka näed ahvenat juba? Selle heleda metalli juures on üks ahver praegu. Üks ja teine. Päris huvitav on jälgida praegu, kuidas ahvenad on täpselt  meie nende lantide ja konksude juures. No taga ongi. Vaata seda. Jaagi Sander, sul on ka otsas. Okei, aga käib lihtsalt käsitsi see ja viska selja taha,  sinna lihtsalt ongi. Väga hea, ära ei lähe, kurat. Nii. Oskus? Päris ilusas ei läinud ki väga palju aega,  kusjuures siis sul see ikka aparaati ei valeta  ja aparaat ei valeta. Aga muidugi selline on põhiahvenamõõt, meil see aasta  ja Sandril sul trehvas natukene suurem sinu,  ma võiks lausa koju viia panni peale. Aa saad niimoodi konksu kätte ja. Apsti, mina lasen küll tagasi selle kala kasvama tükk tükk  tükk makstigi lennu. Et selline Peipsi ahvena on päris lutsu kohe ei saanud  esimese korraga aga pudend moega. Tõestuseks sellest, et kala on Peipsis alles ilus ahven. Ja no ma ei tea, kas ma lasen ka tagasi või? No lase, laseme südamest, sest tegelikult lutsude pärast  siia tulime ikkagi lutsule, nii et. Kasva. Lutsu ei aeta Peipsil taga mitte ainult harrastus püüdjate  poolt vaid ka kutseliste kalurite poolt ja vaatame,  kuidas neil läheb. Nendel meestel on siin jää all mõrd. Mida tavaliselt sellisel ajal talvel? No põhiline peaks olema Luts ikkagi. Aga tuleb ka teist kala. Latikat ahvenat, särge, aga võib-olla on  ka mõni üllatus? Siin läheb vähe rohkem tööd, oled sa kunagi tuuraga löönud,  oled? No siis, siis peaks asi selge olema  ja võtame enam-vähem, auguäär on näha piirid,  et siis hakkab vaikselt lööma lahti ja. Ja ja ja teine mees hakkab. Või kolmas mees hakkab välja viskama. Vähemalt üks luts on siin olemas juba minu silmad seletasid Ja teine, et kas. Ohsa, poiss, kus on lutsiin, võimas. Luts on ikkagi röövkala, kes on siis tema põhilised toiduobjektid,  tead sa ka? Et Luts Peipsi Luts on ikkagi sööb värsket kala nagu rahva  rahvas on harjunud arvama, et ta sööb nagu raipesööja oleks,  tegelikult ei ole ka selle pärast nagu võõristatakse,  aga nii palju kui mina olen Lutsu lahti lõiganud  ja maost näinud, siis ei ole ühtegi raibet seal olnud peale  värske kala, mis ta on äsja nagu söönud,  siis. Armastab ikka kiisk ja ahven, aga sügiseti on  ka rääbist vägi väga palju. Maos tal ja kevade on tint ja, ja need ta sööb kõike,  kõike, mis ette ta on väga ablas. Kas on tunda, et Lutsu saak kuidagi aastast aastasse on  kõikunud ka? Siin ülemöödunud aasta oli ikka Lutsu saak mõrdadese  kevadisel ja sügispüügil oli päris hea, eelmine aasta jälle  ei olnud nii hea. Ega see kalasaak on pidevalt kõikumises. Kui soodne on tema kudemustingimused ja,  ja kui soodsad on need tuuled parasjagu meie randa? Oleneb kõik sellest. Kas kalurid hindavad lutsu, et lutsuga on midagi peale hakata? Enamus kalureid Peipsi järve peal, kes püüavad. On firma kalurid, ütleme siis, kes teevad nagu firmale  püüavad suuremale firmale ja, ja kui suur firma ei väärtusta  seda ja ei maksa nendele kaluritele nii palju seda raha,  ütleme siis sellest või seda hinda, siis  siis kalurid ei ole eriti huvitatud selle lutsu püügist. Aga milles see asi siis võib-olla, et Lutsu ei osata hinnata,  kas rahvas lihtsalt ei tunne, kas ta tundub kuidagi liiga  kole ja koll? Ja seda ka, et paljud inimesed ikkagi võõristavad seda,  seda lima ja, ja tegelikult on ta väga hea  ja maitsva lihaga ja, ja eriti vähe on tal luid. Selle poolest on ta ülihea kala süüa, et kes,  kes nagu. Ei taha nagu luist kala tead, siis tema on väga ideaalne. Igasuguseid salati jaoks, puhastada teda ja,  ja teha ja lastele hea süüa, aga. Saab fileed lõigata saab fileest igasuguseid maitsvaid roogi. Paljud panevad teda purki. Mitut moodi kallarduse sees teevad sült. See on siis tavaline asi, et tuleb ikkagi asukohta vahetada  järvel ja jaa, ikka siis lutsu peab otsima,  et praegu tuleme täpselt mööda kaldaranti,  kus on niisugune langus ja kivi vared ja siin ta võiks olla. Väike eelsöödastus sääsevastasega. Meil on siin juba sõbrad kohal, nii paneme ruttu  siis sööda otsa, mida me paneme siia otsa. Aga aga mis on Peipsi järvest tagasi tekkinud,  on Peipsi tint, mis oli meil kaua kadunud. Sul on kaasas? Värske kurgi lõhn, värske kurgi lõhn, täpselt. Jah. Ja kuna meil nagu lutsupüük on, siis teeme niisuguse ratsi,  et paneme siia tinditüki ka otsa, ta on just see  spetsiifiline intensiivne lõhn, nagu on ju see,  millega sina püüad, see ritv ja, ja kõik see kokku on hoopis  midagi muud kui lihtsalt tavaline sikuti,  mis minul on. Jah. Ja see on see. Nii-öelda Pärnu kombain või Peipsi kirves  või kuidas teda nimetataksegi, et. Vähe teistsuguse mänguga, et annab niisugust vibratsiooni. Ja see peaks siis lutsule nüüd meeldima,  kui on rohkem vibratsiooni rohkem sellist vee võnkumist. Ja teatavasti lutsiin Peipsis on nagu pime valdavalt  mille pärast ta pime on, tal on üks silma paras. Mul täpselt see ladinakeelne nimi ei meenugi,  aga üks üks uss, kes elab tema silmas ja  siis tekitab sinna väga hästi väga head kaed. Ja Luts on, ütleme valdavalt ei näe, aga ta tunneb äärmiselt  hästi lõhna ja temal on arenenud küljejoone elund,  ehk siis see vibratsioon võiks peibutada teda nii-öelda  kaugemalt kohale siia. Ja see tindilõhn, mis seal otsas on, võiks ta  siis nii-öelda neelima ja panna seda. Oi, näed, kus vajutas, nüüd sa saad, kas oli täitsa otsas? Kas on, käis, ongi luts alla tulnud või? Luts vajub tavaliselt s hästi vaikselt peale,  nagu nii. Ja. Ütleme nii, ma ajan nii-öelda närvi selle kala kõigepealt. Ta ei saa praegu võtta, minu pausid on liiga lühikesed. Oot-oot, oot, mis see tähendab, sa ajad ta närvi,  aga ta ei saa võtta. No ma tõmban tal eest ära praegu, et tal tekib niisugune  nii-öelda hasart, on ju, et ta tahaks juba võtta,  aga kogu aeg, see koll või kirves liigub eest ära. Vaat oot-oot-oot. Ossa raisk. Sul võtab jah, kuule, mul ei ole praegu midagi. See küll ahven ei ole. Nii miks sa nii arvad? Hoopis teine jõnks on? Kui nüüd Luts on, siis Luts pahatihti ajab saba ülesse ossa raks. Ossa. Nii tuli ära. Tuli ära Sander. Niisugune asi käib. Oi ei. Mis see on üks üks kilone, vähemalt vist kilone on  vist küll ära midagi väga suurt ei ole, aga täitsa ilus. Kuule, see on siin maiustamas käinud kuskil  ka kõht on punnis ja nagu me rääkisime, söövad silmad,  ongi siuksed tuhmid, nagu, et siin on näha. Et ta on. Ühesõnaga, see pime pime on see kala kindlasti,  aga see, et tal nüüd see parasiit silmad pimedaks teeb,  see kala söögiväärtust ei vähenda inimesele kuidagi. See parasiit ei ole ohtlik inimesele ja mille pärast  harrastuspüüdjad just lutsu hindavad, nii ei ole,  aga minu arust peaks olema, paastuaeg on ju  ja luts on ka kudenud, ehk siis on väga väherasvane kala hetkel. Nii et selline dieedi, kala, dieedi, kala,  väga hea. Aga no sült on maitsev. Ma arvan, et seda me täna vist tagasi ei hakka laskma,  et sellepärast me ju tulime seal. Las need ahvenad läksid, aga luts on ikka luts. Talvised palumännikud näivad hüljatuna seni kui vaikuse  lõhub kõrvu kostuv vilka tutttihase kutsehüüd. Uudishimulik lind kontrollib metsa sattunud loodus huvilist. Hallikaspruunid rasvatihasest veidi väiksemad tutttihased  tunneb ära pealel asetseva kolmnurkse tuti järgi. Tutttihased valivad elupaigaks okaspuu ja segametsad  ning nad on vaikse eluviisiga. Mandri-Eestis on tutttihased laialt levinud kuid meie  läänesaarte männikutesse pole nad jõudnud. Küllap on põhjuseks rännuhuvi puudumine. Okaspuu metsadest saavad tutttihased ühe osa oma menüüst  mille moodustavad käbiseemned. Headel seemneaastatel koguvad linnud varusid,  peites selle pragudesse või sambla alla. Maapinnalt ja okste vahelt otsivad tutttihased lisaks  ka putukaid. Ja lülialgseid. Suve lõpul hakkavad tutttihased koonduma salkadesse. Külmade tulekuga moodustavad nad aga segasalkasid,  sest nii on turvalisem ja toitugi leiab hõlpsamalt. Kuid side teiste tihaste barride puu koristajatega on nõrk. Pigem hoiavad tutttihased ikka omaette. Sega salgas on arusaamatused kerged tekkima  ja tutttihane on üks neist vaguratest sulelistest,  kes väldib arvete klaarimisi. Pikalt kaalutlemata loovutab ta oma koha oksad teisele tihasele. Tutttehaste omavahelised tülid lahenevad samuti üsna kiirelt. Lisaks häälitsusele tuleb mängu peale ajal asetsev suletutt,  mille asend muutub vastavalt erutusele. Nii võib arvata, et tutt pealael pole pelgalt ilu pärast  vaid mängib rolli ka kommunikeerimisel.
