Tere, ilusat teisipäeva ja muidugi head vastlapäeva. Meie esimeses loos läheb noorreporter Robert King külla toidupangale. Ta uurib, mis koht see selline on ja kuidas me saaksime oma  elu elada niimoodi, et me toitu ei raiskaks. Kas sina oled mõnikord pidanud toitu ära viskama? Tavaliselt võib-olla, kui mulle üldse ei maitse või,  või nagu on, nii et. Et lihtsalt on kõht täiesti täis, aga muidu mina tavaliselt söön. Ma võtan väga minimaalselt toitu, kui ma näen,  et see võib-olla ei maitse mulle tihti, on niimoodi,  et kui sa lähed tühja tühja kõhuga poodi,  siis sa ostad igasuguseid asju, aga paari päeva pärast sa vaatad,  et need on pahaks läinud, siis sa pead need ära viskama. Seda ei juhtu, kui toit ei ole nii hea, aga kodus juhtub  seda väga harva, et ainult siis, kui mõni asi on halvaks läinud. Kunagi oli väga suur pere, aga mul oli hästi palju õdesid vendi,  aga nüüd on kõik välja kolinud. Ema ostis tavaliselt hästi palju süüa ja  siis üks näiteks toode ei maitsnud mitte kellelegi  ja siis kuupäev ka ületas juba ja siis pidin lihtsalt ära viskama. Mina olen veel eriti selline valiv ja ma ise üle kuupäeva,  aga õnneks ei lähe kõik prügikasti, vaid on  ka loomi, kellele me saame anda, mõnikord läheb,  sai hallitama või leib siis see. Muidugi vanaema lõikab mul üldse välja selle sealt. Kui näiteks mingi kartulivormid, mis mulle väga peale ei  lähe siis mulle tavaliselt sunnitakse süüa,  aga nagu ei. No jaa, ikka paratamatult koolis on vahepeal vaja ära visata  või noh, kui vaadata teisi, siis on ka kahju vahepeal vaadata. Aga kodus ka võimalikult vähe ikkagi kui mingi sai,  läheb hallitama, siis me viime vahepeal maale koertele  või või katsume võimalikult palju säästa,  mis tunde see sinus tekitab, kui sa pead toidu ära viskama? No üpris kurba, sest et sa mõtled, et teised inimesed  vajaksid seda rohkem. Mina olen Robert, oleme täna siin toidupangas  ja vaatame, mis see toidupank täpsemalt on. Mida nad siin teevad ja paneme ise ka käed külge. Meil on igal nädalal 10000 kliendid ja meil on üle Eesti  nelitäis toidupangad iga era, umbes kaks 100 vabatahtlikud,  kes, kes aitavad see toit kokku korjama,  kontrollima, kas ta on söögikõblik ja siis uuesti pakkida,  siis jälle laiali jagada maailmas umbes üks kolmandik. Toit, mis, mis on toodud, on? Lõpuks seisab kuskil, nad ei ja seda müüa,  kui nad siis seda ära. See, see on väga ebaeitiline. Äkki on teile isegi mõnda huvitavat lugu räägitud,  et kuidas, kuidas need inimesed on sattunud sellisesse olukorda,  kus neil ei ole võimalik, siis kas endale  või enda lähedastele siis sööki? Ja siin siin on olnud Üks üks firma juht ja Ta ütles mulle, et ta oli väga tänulik,  et toidupanga eksisteeris sellepärast paar aastat varem ta  sai meie käes toiduabi. Ja nüüd oli jälle, ütleme, edukas erimees  ja elus alati midagi võib juhtuda. Miks. Miks inimene on töötu, kui näiteks inimene on haige  või firmale pankrot, siis võib juhtuda, et ajutiselt inimene  ei ole sissetulek või. Siis Eestis see toimetuleku toetuse nii räige 150 eurot. Aga näiteks ütleme niimoodi, et minul on näiteks kodus midagi,  mida ma siis mida mul ei ole enam vaja või,  või, või mingi muu põhjusel, siis no ühesõnaga ei ole vaja,  et kas, kas ma siis saan selle, kuidas ma,  kuidas ma siis selle teile toimetan või,  või kuidas see asi käib, et kas on mingisugused  kogumispunktid või? Noh, võib alati helistada, aga võib, võib lihtsalt siin tulla. Ja meil on neid Toidukogumiskastid ka siin Tallinnas. Aita või neli tükid. Kus presmas, et ühesõnaga siis üks nendest vabatahtlikest  töödest on samamoodi neid kaste kombineerida  ja neid asju siia panna. Näiteks Jüri Ratas Eesti päimees oli siin paar kuud tagasi  enne enne jõulu ja tuleb iga aasta, ta võtab oma meeskond  kaasa oma sõbrad ja siis tuleb lihtsalt kaks tunde. Kastid pakina ja. See väga, see on väga tore. Need kastid siin hakkavad vist. Enam-vähem valmis saama, ma vaatan ja et võib-olla siit  siis inimestele natukene eeskuju, et, et tegelikult on seda  abi abi vaja ja teil alati tuleb kasuks ja võib-olla  siis mõelda selle peale ka, et osta, osta mõistlikumalt seda  toitu ja ja kui seda tõesti enam vaja ei ole,  siis võib-olla pakkuda seda siis toidupangale näiteks? Jah, toidukorvid on siin nüüd pakitud. Siit teile ka natukene mõtteainet, et võib-olla toitu mitte  nii palju raisata ja kui vähegi on võimalust  või soovi siis kindlasti ja tulge aidake toidupanke. Aitäh Robertile toidupangast väga olulisi sõnumeid toomast  kuid nüüd kohtume kellegagi, kellel on väga palju jalgu  ja muideks tema nimi on ka Robert. Keda me nüüd sinu armsatest koduloomadest vaatama hakkama  ja kellega me Ma arvan, et kui me vaatasime enne loomi,  kellel ei ole üldse jalgu nii tehniliselt,  neil on üks jalg, tigu üks jalg, nad on kõht jalgsed,  ehk siis nende kõht on arenenud jalaks just  siis vaatame nüüd siis natukene mõnes mõttes polaarseid  loomi tigudega, ehk siis niisuguseid, kellel on hästi palju jalgu,  teisisõnu siis 1000 jalgu ja pealegi minu 1000 jalad elavad  tigudega sama terraariumis ja nad on nagu elukaaslase  elukaaslased lausa ja nii, nii vaatame, kes siin on,  võtame koorega. Nüüd nendega on asi see, et kuna tegemist on loomaga,  kellel on umbes 350 jalga ja ei olegi 1000 jalga ei,  päris 1000 ei ole. Mus on selline samamoodi nagu sajajalal ei ole  ka tegelikult 100 jalga, vaid umbes niimoodi viiskümmend-kuuskümmend,  eks olenevalt niigi. Siis, aga igatahes iga jalaga oskab siis 1000 jalg väga  hästi kinni hoida, seega teda siit küljest kätte saada on  selline omajagu tegemine, sest ta oma oma väiksuse kohta  tõepoolest väga-väga agaralt hoiab kinni asjadest inimese nahast,  ta suudab ka väga hästi kinni hoida. Nii et kui ta juba sinu peal kõndima hakkab niimoodi,  et kontakt nahaga olemas, siis teda ei ole üldse mitte väga  lihtne enda keha peal, siis nagu eemaldada. Aga ta nagu kuidagi kõvasti või valusasti ei hoia kinni üle,  see on nagu mikromassaaž. Kui ma kiljuma hakkan, ma ei tohi hakata siin nüüd vehkima käega. Sen see, et, et kui ta juba sinu käe peale tuleb poole kehaga,  siis sa ei tohi kätt ära tõmmata, sellepärast et see võib  talle haiget teha, eks, sest ta poole kehaga on minu küljes  ja poole kehaga on sinu küljes. Kui sa käe ära tõmbad, siis see on nagu selline väga  poolitav tema jaoks. See võib tema jaoks nagu üsna traumeeriv olla. Ma vaatan, et ta tahab olla siis selle pall,  ta läheb ikka pluusi peale ka. Pluusi peale ka minna, ta lähtub peamiselt  siis lõhnast. Ahsoo ma tõmban, igaks juhuks käis allapoole,  ma ikkagi tegelikult ma ütlen ausalt, ma väga kardan  või noh, mitte ma ei karda. Aga ma kuidagi. Ma saan aru, see on, see on uudne kogemus. Aga esimese asjana sa peaksid käe ära pesema,  tegelikult, kui sa ei ole veel käsi ära pesnud. Ei, ma nüüd viimase lähiajal ei ole, ma lähen pesen käed ära. Kui sinu käe peal on mingi lõhn, mis talle ei meeldi,  siis ta lihtsalt ei tule. Nii hoian lihtsalt käsipaigal. On niisugune kõdi, onju, sest vaata, tema jalad on. Tema jalad on väga niuksed, teravad. Maikad, aga samas on niisugune omamoodi minu meelest päris  mõnus tunne ju. Tead, see on väga huvitav, sellepärast et vaata,  ta tahab sinu juurde tulla. Et nemad on siis Hiida liiv 1000 jalad elavad Kesk-Aafrikas  ta mind. Ja, ja ühesõnaga, maailmas on 1000 jalgu,  kes võivad temast veel no peaaegu kaks korda pikemad olla  ja keha jämedus võib-olla kus kuskil niimoodi kolm-neli  sentimeetrit ja noh, kui nemad kõnnivad su käe peal,  siis, siis sa ikka tunned. Vaat see on imelik tunne, probleem, nüüd ta nagu natuke  ja natuke hakkas hoidma ju. No mida Robert sööb? Robert, no nagu kõik tuhatjalad Sööb kõdunevaid taimseid, asju, niisuguseid loomi,  kes siis kõdu söövad, nimetatakse siis tetritivoorideks  ehk siis sööja sööjateks. Ja sellega on Robert tegelikult ülioluline loom looduslikus koosluses,  kus ta elab sest ta täidab sisuliselt väga sarnast ülesannet vihmaussidele. Sest kõiksugused lehed kuskil metsa all või kuskil sellises lagendikus,  mis kukuvad taimede pealt maha mulla peale,  need peavad uuesti mullaks saama ja võimalikult kiiresti. Ja Robert mängib selles olulist rolli. Nii et kodus pidades alati peab turba sees olema kuivanud  tamme ja vahtra puulehti. Ja need siis, kui need lähevad niisuguseks märjaks  ja niuguseks kõduseks segunevad selle niiske turbaga,  siis nad hakkavad mõnusasti lagunema. Robertil on see, et Robert on väga rõõmus. Ma saan aru, et Robert oma vanuselt ütleme siis,  on selline vanahärra, kas vana härra vahel saab? Pahaseks ka. Ja mis siis on, kui vanahärra pahaseks saab? Kuskil täiskasvanu iga ilmselt on tal kestnud juba umbes  paar aastat. Ma loodan, et kestab. No vähemalt aasta veel, aga eks ega, ega seda ei tea,  nendel on omad elurütmis. Aga kui Robert pahaseks saab, siis tavaliselt ta ei tule  pesast välja või siis ta teeb endale suure tunneli turba sisse. Nad on väga head kaevurid, kuigi võib-olla välimus,  välimus seda ei reeda. Ja jääb sinna kanali sisse või tunneli sisse  siis tükiks ajaks nii-öelda nagu põõrama. Aga kui ta teda segada, siis 1000 jalgadel on peamine enesekaitsevahend,  mis tuhatjalgadel on, on selline mürk, neil on erilised  näärme ed mööda keha jooksevad millest nad  siis oskavad sellist erilist üsna mürgist ainet eritada  eesmärgiga siis kõikvõimalikke siis potentsiaalseid nahaale  eemale peletada ja, ja teiste ülialgsete puhul see on väga efektiivne,  sest see hais on inimesele ka, see tundub peaaegu nagu  selline sünteetiline lõhn. Ja seda päris palju uuritud ja paljudel tuhatjalgadel  tegelikult see aine sisaldab tsüaniidi väga palju,  mis on väga mürgine aine. Nii et, aga kui, kui see juhtub ja see vedelik su keha peale tuleb,  sa pead selle ruttu ära pesema. On on 1000 jala liike, kelle puhul see mürk on inimesele  ka toksiline teatud kogustes, aga, aga Roberti  ehk siis hiidliiv tuhatjala puhul see nii ei ole. Samas jah, mõnel inimesel võib olla mingisugune ülitundlikkus,  nii et kui sa võtad Roberti kätte ja tal on paha tuju,  siis selle tunneb kohe lõhnast ära. Praegu praegu ta ei ole paha tuju See saade sulle meeldib. Ja, ja kui, kui tal kohe eriti paha tuju on,  siis ta teeb seda mürki nii palju, et sellest jääb selline  nagu kollane, mingisugune vedelik jääb käe peale  ja see tuleks küll kohe maha pesta, sest kui see ära kuivab,  siis õhuga kontaktiga see muutub niisuguseks lillaks peaaegu  nagu niisuguseks tätoveeringuks. Nii et noh, 1000 jalad oskavad tätoveerida inimesi  tegelikult teatud pärdikud džunglites. Pärdikud on väga targad loomad, kui nad 1000 jala leiavad,  siis nad teavad, et 1000 jalg tekitab vastikut haisu  ja nad teavad, et see hais põletab ülihästi teisi lülialgse  ehk putukaid. Seega, kui on näiteks mingisugune sääseperiood hästi,  palju sääske on või parmusid siis nad võtavad tuhatjala,  hõõruvad selle 1000 jalaga oma keha niimoodi üle nagu  putukatõrje vahend. Ja ja, ja sääsed hoiavad eemale. 1000 ja muidugi õnnelikud ei ole selle üle. Tegemist on äärmiselt sümpaatsete ja toredate loomadega,  nii et karta mitte mingit põhjust, neid ei ole. Selline oli tänane Nova, kohtume homme, kolmapäeval ikka ETV  kahes ja muidugi 18 45.
