A. Pimedal hingede ajal, kui ilmad jahenevad  ja jõe forellid ennast juba koelmutele sätivad ilmuvad meie  jõgede kärestikele kummalised ja isegi pisut naljakad tegelased. Esipapid. Tean neid igal sügisel oodata. Kui enamik meil pesitsevaid linnuliike on lõunamaale  lennanud siis Põhja-Skandinaaviast ja koola poolsaarelt  pärit vesipappide jaoks ongi meil siin lõunamaa See vilka olemisega väiksema rästa suurune linnuke on  laululindude hulgas väga eriline. Olles täielikult seotud vee ja kärestikega,  on ta omandanud ainulaadse võime sukelduda  ja vee alt toitu otsida. Vesipapi sulestikul on täpselt kohastunud varjevärvus. Mahusel kärestikul või lumise kalda taustal polegi teda  kuigi kerge märgata. Kartmatult kiiretesse jõevoogudesse hüppav  ja sealt kummipallina aeg-ajalt välja vupsav vesipapp jätab mulje,  et Eestimaa sügis on palav ja ta peab ennast jahutama. Tegelikkus on muidugi vastupidine. Väljas on mitu kraadi külmem kui vees. Seda kõike reedab ka vesipapi kehakeel. Sügis kulgeb oma soodu ja päevasooja jääb järjest vähemaks. Karged ööd aga kasvatavad jääserva ja vaba veepind jääb aina ahtamaks. Talv kaanetab jõed ja järved peaaegu täielikult. Vaid mõni tammialune kärestik või madal allikaoja jääb veel jäävabaks. Talvituvatel vesipappidele on see raske aeg. Enamik neist lendavad edasi lõuna poole,  vaid üksikud jäävad ahenevate vaba veega kärestike  jääservadele kiksima ja sulistama. Sel ajal on vesipapi toiduks kõik, kelle eluvaim sees  ja kellest jõud üle käib. Enamasti toob ta veest välja ehmestiivaliste  ehk puruvanade vastseid tühjaks raputatud puruvanade kojad. Jääserval on kindel märk vesipapi tegutsemisest. Reipalt jääservale vupsates võtab papp harilikult vee alt  kaasa lausa paar-kolm puruvana ja asub neid  siis ülima täpsuse ja kiirusega kodadest välja rapsima. On lausa imeks pandav, millise intensiivsusega vesipapp  toitu otsib ja iga kord midagi söögipoolist leiab. Vaatamata sellele, et ta on samasse kohta juba kümneid kordi sukeldunud. Vesipapi kõige tähtsamaks tööriistaks on tema veekindel sukeldumisülikond. See vajab pidevalt hooldust. Väiksemgi leke tähendaks linnule peatset lõppu. Vastaskalda jääserval külmast valutavate varvastega  linnuhuvilisel käivad külmavärinad üle selja,  samal ajal kui vesi jõe vees mõnusasti supleb. Kõige hämmastavam on aga see kiirus, millega papp kõiki oma  toimetusi teeb. Ta oleks justkui teisel sagedusel. Kõik liigutused on niivõrd kiired, et ma ei saa esialgu  üldse aru, mida ta teeb. Kuid vahepeal peab ka vesi pisut tempot maha võtma,  et jäätuma kipuvaid varbaid puhtaks nokkida. Vilkal vesipapil pole just palju vaenlasi kuid taevakaarel  hoiab ta hoolsasti silma peal. Lennaku üle raudkull või rongapaar. Vesipapp jääb selleks ajaks liikumatult paigale. Pikal ja vitamiini vaesel talvel sätin ennast ikka  ja jälle jõe äärde et vaadelda mõnda vesipappi  ja kuulata tema nukrat justkui igatsevat laulu.
