Eestit on õnnistatud paljude rähniliikidega. Üheksast rähnlasest hakkab laanerähn ehk kolm varvasrähn  silma mitmel põhjusel. Laanerähn on üks pisematest rähnidest. Temast veel väiksem on rasvatihase mõõtu väike kirjure. Kui teistel rähnidel on puudel liikumiseks neli varvast  siis laanerähnil on neid vaid kolm. Emas ja isaslind on mõlemad mustavalge kirjud. Eristada saab neid laanerähnipapa kollase mütsikese järgi. Võrreldes teiste meil tegutsevate toksijatega armastab  laanerähn vanu kuusikuid ja okaspuumetsi. Elupaiga osas on ta väga valiv. Nii ei kõlba laanerähnile intensiivselt majandatavad metsad. Oma metsaskäikude põhjal tean öelda, et laanerähn on meie  metsades üks vaiksemaid koputajaid. Kodu näeb ta üksnes neis paikades, mille inimene mõneks  ajaks unustanud kus leidub eri vanuses puid,  surnud surevaid ja elusaid püstiseid ja neidki,  kes samblavaibal on puhkama sättinud. Laanerähnile maitsevad puu korral talvitavad lülijalgsed  putukad ning tüvesse peitunud mardiklaste vastsed. Käbide vastu ta huvi ei tunne. Inimese jaoks võivad puusepa tuhanded nokahoobid näida  üleliigsetena kuid need on vajalikud, et leida puidust  õõnsad kohad ja ihaldatud saak. Ennastunustavalt võib laanerähn veeta terve päeva ühel  puutüvel ning mitu nädalat ühes metsanurgas. Laanerähn eemaldab puukoort enamasti spiraalselt,  liikudes alt üles või ülevalt alla. Töö vahele lubab ta vaid üksikuid puhkehetki kössitades  mõnda aega vastu puutüve. Mõnikord satub laanerähk toiduotsingu nii hoogu,  et ei märka loodushuvilist uudistama tulnud porri  ja isegi mitte röövloomi. Isaslinnud on pisut ettevaatlikumad ja tegutsevad puuduva  ülemises osas. Niikaua, kui jätkub tegutsemiseks puutumata metsatukkasid,  võib loota, et jätkub ka laanerähni sugu.
