Reisisaadet Reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere päevast hea ja kallis raadio, kahe kuulaja. Alustame rännusaadet reispass ning mina olen sinu teejuht Ivo Tšetõrkiniga. Nagu meil kombeks, viib järgnev tunnikene sind mõtterännakule kodust kaugele. Kuid nii kaugel kui täna ei, oleme selles saates veel mitte kunagi käinud. Oo Me lähme kodust suisa nii kaugele, kui kilomeetrites on üldse võimalik minna. Sest ütles hea kolleeg Hendrik Relve korrus kõrgemalt vikerraadiost, et kõige kaugem koht kodus tasub 40000 kilomeetri kaugusel. Lame maa teoreetikud ei nõustu, kuid peavoolu kartelli teadus ütleb, et see vahemaa lahutab meid omaenda koduõuest. Ja ma olen ikka mõelnud, et ega selleks, et saada elumuutvat kogemust ei pea ilmtingimata sõitma seitsme maa ja mere taha ning mul ei ole midagi selle vastu, kui reisitakse lähemal. Juuakse oma kookospähkel tühjaks balangal või tõmmatakse võrkkiik üles kodumaa jändrike kadakate vahele. Ja just seda viimast teedki minu tänane saatekülaline. Ma olen ammu mõelnud, et miks ei võiks me teha saadet ka Eestis reisimisest kuid olen otsinud seda nurka, mis läheks veidi lahku. Ehk konventsionaalse na tunduvast turismist spaadesse või RMK lõkkepaikades vorsti sussitamisest. Mitte et sellelgi tegevusel midagi häda oleks. Kuid Romet Vaino, minu tänane saatekaaslane kiikab metsas kõndides või räätsadel tantsudes mitte ainult puude latvade vaid ka sisekosmose, Poola. Sportliku looduse läbimise asemel paneb Romet rõhku metsast saadavale hingelisele kasutusele. Ja oma metaloodusrännakutega soovita anda looduses liikumisele uut ehk sügavamat tähendust, mis ehk vabastab meid argielu pingetest, täidab südame rõõmuga ja muudab inimese igas mõttes paremaks. Mil viisil ta neid metsa salauksi paotab? Küsime kohe ning loodetavasti oleme tunni aja pärast juba mõtetes kusagil täitsa soos ja rabas. Tere, Romet. Tere Ivo. Palun vii mind ühte oma salapaika Eestimaa looduses ja kirjelda mulle mitte, kus see kaardi peal asub või kus on lähima jao või RMK ja kuhu auto saab jätta vaid seda, mis lõhnama tunnen. Mida ma kuulen, kas on öö või päev, mida enda ümber näen? Viin sind ühte täiesti tõeselt aset leidnud olukorda, mis juhtus siis eelmise aasta augusti keskpaigas. Ja kui ma nüüd ise hüppan sellesse hetke sisse, siis näeb see välja umbes niimoodi. On augusti keskpaik. Päike on juba mõni tund tagasi loojunud ja mina olen siis sumbanud läbi öise raba selja pealt juba tunnen, et natukene niiske, et mul on omajagu pikad sellised riided seljas, seljakott seljas ja tunnen, et selline füüsiline tegevus on võtnud keha märjaks. Aga peagi jõuan ühe suure rabalauka äärde, keset ei midagit ja ma heidan seljast seljakoti, võtan jalast, räätsad. Ja kõigepealt vaatan taevasse ja ma näen seda, et need valged suveööd on jäänud selja taha ja see on avanud minu jaoks täiesti uue perspektiivi. Ma tunnen seda, et kuidas need sellised ütleme siis, suvine, selline tähevaene taevas on asendunud sellise tumeda taeva ja lõputuna näiva sellise tähtede hulgaga ja kuidagi see tekitab minus nii väikse tunde ja kuidagi see mõõde. Samas läheb hästi suureks, et mu sellised mõtted muutuvad väga eksistentsiaalse, eks. Ja Ma tunnen ka seda, et koos nende valgete suveööde ka on kadunud ka see soe suveõhtu, et temperatuur on langenud juba küllalt madalale ja see tekitab sellised suuremad udumassid, mis hakkavad vaikselt hoogu koguma. Ja ma tean, et kuskil hommikuseks päikesetõusuks on see udu siis kõige paksem. Aga hetkel on meil ikkagi see laugasenet rabasaared sellel laukal veel täiesti nähtaval kohal ja mis on väga eriline, on see, et see udu, see niiske õhk võimendab igasuguseid aroome, et ma tunnen sellist kõigepealt sookailu, mis on siis hästi tugeva lõhnaga rabataim ja sinna kõrvale siis natukene vähem sellist männilõhna. Ja moodsustan, et tahaks supelda, viskan riided seljast, võtan saapad jalast ja nagu maa jala sellesse märga turbasamblasse panen, siis ma tunnen, et seal on ka see vesi juba nii maha jahtunud. Külm võiks öelda, et isegi juba näpistab seda labajalga natukene. Teen mõned kiiremad sammud ja siis viskan jalad üle laukaserva ja istun ise seal mätta peal ja tunnen, kuidas lauka sees veel see vesi, suur veemass on siis ikkagi endiselt veel soe, et jalgadel hakkab selline väga mõnus, nagu oleks sooja vette pannud. Ja siis ma tõmban ühe sellise suure sõõmu õhku ja tõukan ennast sellest rabalauka, kui kaldast siis lahti ja liugled seal neli-viis, võib-olla kuus sekundit läbi selle vee vee alt ja siis tulen pinnale ja keeran ennast selili ja siis lihtsalt kuskil kümmekond minutit. Ma hõljun seal nagu mingisugune meduus, liigutan võimalikult vähe ja kuna mu kõrvad on vee all, siis ma tegelikult kuulen ainult seda häält, mis ma vees oma jäsemetega tekitan ja pea kohal siis on Linnutee ja kuna augusti keskpaigas on ka tähtede langemise kõrgaeg, siis iga mõne minuti tagant näen, et selline vaike sähvatus kuskil silmanurgas käib. Ja huvitav on see, et kui nüüd ma otsustan, et aitab ujumisest küll ja lähen kaldale, siis äkitselt tajun, et mul on koordinatsiooniga natuke probleeme. Et ilmselt ma olen oma aju ära trikitanud, et kui pikalt niimoodi vees lamada ja neid tähti vaadata ja siis järsku tulla maa peale kahe jalaga, siis saad aru, et ajul on justkui midagi nagu paigast ära, et sul natuke ebamugav liikuda, pea nagu käiks natukene ringi. Ja mina siis haaran oma kolm-neli asja ja lähen siis paljajalu sealt läbi selle turbasambla natukene eemale, panen mändide vahele oma selle rippvoodi üles, kuivatan ennast natukene ära ja ronin siis magamiskotti, et siis oodata hommikut ja seda võimsat udumassi, mis siis päikesetõusul saabub. Kaunis selle selle hingepildi saatel. Tuleksin nüüd natukene selle pehme mätta otsast veidi veidi kõvemale pinnasele ja sooviksin natukene välja. Ja küsin seda, et mismoodi sinust sai selline elukutseline, kas võib nii öelda elukutseline rabamaastikul, uitaja, elukutseline, elukutseline loodusmatka ja et, et kuidas, kuidas niimoodi juhtub? Esiteks ma arvan, et hästi suur selline asja olemus või selline juurestik on kuskil lapsepõlves. Mul kasvasin üles keskkonnas, kus mu ümber oli väga palju raamatuid. Ja teiseks näiteks mulle õpetati väga varajases eas juba kalapüük selgeks, et kuidagi sealt edasi need ülejäänud muud asjad tulid väga loomulikult minu jaoks. Aga ka see, kuidas ma loodust näen, on tegelikult aja jooksul muutunud, et ütleme, võib-olla pool elust kolida selline loomad, linnud, ornitoloogia, kõik selline olla käegakatsutavam siis hilisemas elus tulevad siis minus kuidagi esile need muud asjad, mida ma täna otsingi rohkem teid, mida käega nii väga katsuda ei saa. Aga mis võib-olla seda siseelu hästi palju mõjutavad. Ja huvitaval kombel ma tegelikult oma tööalasest elust suurema osa on tänase seisuga ikkagi istunud kuskil kontoriruumis. Algas niimoodi, et ma olin seotud erinevate positsioonidega keskkonnakaitse ja jäätmekäitlusvaldkonnas aga hilisemas elus, siis tegin väikese sellise kannapöörde ja läksin mingis mõttes keskkonnast hetkeks veel kaugemale, läksin hoopis müügimaailma. Ja mulle tundub, et nende, selliste karjääriliste eneseotsingute tulemusena ma hakkasin üha enam ka sellest aru saama, et, et ma võin seal kontoris istuda ja ma saan need tööd tehtud küll aga täpselt samamoodi võiks seda tööd teha ka iga teine inimene, ehk siis ma tundsin seda, et minus on mingisugune suurem potentsiaal teha midagi muud, mis jääb väljaspoole neid kontoriaknaid. Ja kuskilt otsast ma hakkasin oma mõtteid kirja panema blogisse ja hakkasin pildistama. Ja kuidagi sealt edasi juhtus see, et inimesed hakkasid seda lugema, hakati küsima selle kohta, et kas saaks kaasa tulla, et see, kuidas ma neid asju kirjeldan, see kõlab, kõlab väga hästi. Ja ometigi mul ei olnud seda julgust sel hetkel veel, et nüüd tehase hüppe ära ja öelda mina homme tööle ei tule. Ja vot hakkangi selliseks elukutseliseks raba seiklejaks, et see tundus ikkagi natukene liiga riskantne samm. Aga õnneks tuleb tänada elu, minuga juhtus üks väga positiivne asi, et ma töötasin ASA Eesti start upis siis müügijuhina ja juhtus selline ootamatu lugu, et mind koondati. Mis tagantjärgi võiks öelda, et on üks positiivsemaid asju, mis mu elus on juhtunud, sest sellistes olukordades tekib sul see tunne, et vot nüüd on selg vastu seina ja samas justkui sul ei ole midagi ka kaotada, et siit momendist saad hakata pusima. Ja kui jääd vee peale, jääd vee peale, kui jää, siis sa saad minna seda sellist traditsioonilisemat teed edasi ja sealt edasi ma olengi olnud selline lõputu eksperimenteerida ja katsetaja, et käinud ise teinud nii eestlastele kui välismaalastele erinevaid, siis retki rabadesse ja ma tunnen, et mul on ikkagi väga palju veel õppida, et ma olen ikkagi enda jaoks väga väga alguses veel sellel teekonnal. Ja ma usun täiesti, et selleks, et mingid uksed saaksid avaneda tuleb mingeid uksed sulgeda, mingid sillad põletada, et juhtub see siis vabatahtlikult, hüppad ise sinna, pea ees sinna laukasse või, või peab keegi natukene serva pealt kaasa aitama tööandja. Et igal juhul sinust sai matkakorraldaja või reisi või reisijuht rännaku juht? Miks on ikkagi sinu jaoks rabase hingemaastik, miks just rabamaastik, mis seal on, mis seal on, mida ei ole männimetsas kuusikus gaasikus ja ma arvan, et kõigepealt see, mis mind raba poole tüüris, oli hästi praktiline justkui tagama, või põhjus, et kui ma mõtlen seda, et ma olen pärit Ta Raplast Raplamaa südamest, sisuliselt siis Raplamaal on hästi palju soid ja rabasid ja samas meil näiteks ei ole eriti selliseid hõredaid männimetsasid näiteks nagu kuskil rannikualadel, Pärnumaal või isegi tegelikult ka Lõuna-Eestis paiguti. Ja juhtub see, et ajal, mil puud lähevad lehte, siis palju on sellist tihedalt lihtsalt võsa, kus on palju sääski ja satikaid ja ega seal midagi väga näha või niimoodi ütleme, sellised esteetilised mõttes justkui sellist mõnusat mõtlemist ja olemist on sellistes metsades pigem vähe. Ja ilmselt sealt ma kuidagi saingi surutud sellesse raba sellisesse avarusse, kus mul on kuidagi ruumi, vähem on putukaid ja kuidagi mõnusam on liikuda. Aga kui nüüd minna sellest sellisest praktilisest poolest võib-olla sellises emotsionaalse masse poolde siis ilmselt üks asi ongi see, et see suur avarus ma kuidagi mulle meeldib see, et mul on kuidagi ruumi seal mõelda ja kuidagi olla, et ta kuidagi ei ahista mind selline suur nagu vabaduse tunne tekib. Ja teiseks ka selline minimalistlik maastikupilt, et ta on küllalt selline üheilmeline maastik. Aga mulle meeldibki see, et, et tegelikult sa justkui pead selles ühes kohas käima seal kümneid ja kümneid kordi ja sa hakkad lõpuks märkama neid mingisuguseid detaile. Et inimene, kes väga palju rabas ei käi, siis ta küsib, et teinekord, kuidas orienteeruda siin täpselt kõik ühesugune, vaatad ümberringi maastiku tegelikult ikkagi ei ole. Et mida rohkem sa käid, sa saad sellise kuidagi erilise tunnetuse, et mul on tunne, et need, sellised minimalistlikud maastikud kuidagi häälestavadki siis meid sellisele kuidagi tundlikumale, sellisele tasandile. Ja läbi selle ma tunnen, et ma ka igapäevases elus olen hakanud selliseid, et pisiasju rohkem märkama võib-olla, mis teevad rõõmu, mille üle kuidagi tänulik olla, et, et läbi selle muutun kuidagi ise paremaks inimeseks. Ja, ja muidugi need rabalaukad, et just sellised tumedaveelised, et veesilmad, mis suvel vähemalt pinna pealt lähevad hästi kiirelt soojaks ja siis ka see, et kui sa tõesti seal augustikuu ööl, siis ütleme veepinnalt peegelduvaid tähti vaatad, et see on nagu niisugune väga kosmiline, et on selline omamoodi nagu port Dahlid kuskil, et mõtled, et justkui kiikaks nagu teisele poole mingisugusesse maailma. Ja kui sinna juurde panna ka see poole nagu Eesti Eesti rahva jaoks sood ja rabad, sellises folkloor ses mõttes on pigem ikkagi selline pelgust ja aukartust tekitav maastik, siis see võib-olla tekitab sellise sellise uudistaja tunde, et sa nagu jätad nagu selle vana uskumuse kuidagi sinnapaika ja sa oled valmis minema ja andma justkui sellele maastikule uue võimaluse, et ma tunnengi mingis mõttes võib-olla otsin seda raba uut tähendust tänasel päeval, et ta ei ole ammu enam sihuke hirmukoht, kuhu ei, ei, ta ei tasuks minna, vaid pigem ta pakub teatavat väljapääsu sellest sellest maailmast, kuhu me tänaseks omadega siin inimkonnana nagu jõudnud oleme. Ja see raba minu jaoks ka väiksest peale juba õpetati, et lauga seal vaja, mismoodi ära tunda ja kuhu mitte astuda sai käi mööda laudteid ja RMK matka hütte oma rabades, et sa käid nii-öelda metsikult, sa käid kohas, kuhu võib-olla ei ole mitte ühegi inimese jalg mitte kunagi astunud, on mul õigus? Jah, mult küsitud näiteks kui vahel seda, et kui palju ma üldse kohtan laudteevälistel aladel inimesi ja ma arvan, et see suurusjärk on umbes niimoodi, et kuskil kui ma võtan ümmarguselt 10 aastat, siis Mul tuleb kaks väga konkreetset inimest meelde, võib-olla oli neid kokku ka kolm, aga rohkem ilmselt mitte, et üks oli marjuline kuskil raba servas ja üks oli jahimees. Ja rohkem ma pole neid näinud ja tõesti, et mõned kohad on sellised, kus, kus tundub nii Pole inimesi kas pole üldse käinud või võib-olla väga ammu käinud. Et kuna ütleme näiteks rabasaared on sellised kohad, millel teinekord võib-olla ka omamoodi selline ajalugu, et kui vaadata mingeid ajaloolisi kaarte ja siis kunagi inimestel mingit taliteed, mis aitasid rabasid ületada külmal ajal. Et siis on jällegi huvitav ka sedapidi mõelda, et võib-olla 200 aastat pole siin nagu käidud, aga nüüd sina oled jälle sihuke mingis mõttes nagu niisugune kosmonaut, kes, kes tuleb ja vaatab uuesti, nüüd jätab endast mingi väikse jälje kuidagi sinna maha, et mina olin siin. Üks oluline osa sellise kaemusliku rännaku kogemiseks on kindlasti aeg. Kui pikaks ajaks sa soovitad minna rappa või ütleme, need matkad missa korral, et kui ma tahan tulla sinuga selle rabamatkale ja ja ma olen valmis võtma vastu, ma tahan sellest portaalist läbi minna, kosmosesse jõudnud kindlasti ei piisa sellest, et paneme võileivakoti ja lähme õhtuks oleme kodused, kui pikaks ajaks me peaksime minema? Praegu on näiteks niimoodi, et ma olen teinud viimasel ajal selliseid, et me jääme üleöö, me jääme nagu üheks ööks ja ma tunnen, et, et see on võib-olla sellises võtmesse sihuke miinimum, et võib-olla sihuke kaks ööd juba hakkaks päris nagu midagi looma ja võib-olla kolm ööd oleks juba päris selline ideaalne. Aga tuleb ka arvestada seda, et sageli ikkagi inimestel pressib see selline töönädal ja muud asjad nagu peale. Aga ütleme nii, üks, üks selline öö teeks võib-olla sellise miinimum sellise normi ära ja seal on hästi oluline eeldus ka see, et kuidas siis selle ajasel nagu veedad, et et kas sa tuled ja terve selle sellise ülejäämise aja teed näiteks sotsiaalmeediasse pilte, suhtled teistega, et kuidas sul seal on ja nii edasi eemale rabas ja. Et et see, nagu ma ütlen, et teinekord, et inimene tulebki füüsiliselt kohale, aga see, mis on kõige olulisem, et see mõttetasandil sa oled ikka kuskil seal mujal, et sa ei lase nagu sellest lahti, et selle üheks ööks tulemise puhul on ka ikkagi võimalikult oluline nii-öelda need sellised niidid või nöörid läbi lõigata ja tulla ja, ja olla. Sinu matkakaaslaste hulgas on lisaks eestlastele ka välismaalased eestlasele alati huvitav teada, mismoodi välismaalased meid näevad, meie loodust näevad. Me peame ennast metsarahvaks Indiaallasteks. Et kuidas erineb eestlase ja mahlase suhtumine Eesti metsa? Mulle tundub, et, et, Üks asi, mis ma panen tähele, et mis läheb üle, ütleme siis selliste välismaalaste huulte kõige esimesena sageli tuleb, on just vaikus sõltumata sellest, kas sa oled metsas või rabas, et need nad muidugi hindavad seda visuaalset vaatepilti ka. Aga see vaikus on see, mis kohe kuidagi kõnetab neid. Et, et see on võib-olla see, mis kuidagi eestlasel võib-olla veel tundub mingi osa meie jaoks vähemalt iseenesest mõistetav ja nad pigem nagu siis hindavad võib-olla seda füüsilist ruumi. Väga tore, et ma tulin näiteks metsa või rappa, aga, aga välismaalasel on kohese see vaikus. Et eriti kui nad on veel kuskilt suurlinnadest tulnud, siis mõni teine kord ütlebki, et ma tean, et üks oli kuskilt Mexico Cityst, kui ma õigesti mäletan, siis ta ütles, et ta ei ole kunagi sellist asja kuulnud, et hästi nagu maagiline see heli heliruum, et selline väga väga imelik tunne, ilmselt inimese jaoks siis selle müra kõrvalt lõpuks kuidagi seda iseenda olemas tunda, et kuna ümberringi on vaikne, sa ise tuled nagu enda olemusega nagu rohkem esile. Et seda on kõrvalt väga äge vaadata. Ja teine asi, mis on jällegi huvitav, siis ütleme, on see, et kohalik inimene ei oska panna ennast välismaalase kuidagi kehasse või tema perspektiivi. Meil kipub tekkima mingisugune mõõteskaala, näiteks, et me siin Eestis vaatame ümberringi ja mõtlema, et aga et kuskil Aasias on kõrgemad mäed ja kuskil on suuremad jõed ja et meil ikkagi ei ole, et meil on kuidagi pähe ja kuidagi millestki puudu kogu aeg. Aga samas ma väga selgelt mäletan ühte sellist natukene humoorikat momenti, et tulid lõunakorealased ja esiteks oli meeletult vihmane ilm, et hommikust õhtuni üks lõputu vihmasadu. Ja kui me siit Tallinnast siis sõitsime maale ja sõitsime kuskil põldude vahel ja siis ma lihtsalt vaatasin kõrvalistmel, kuidas siis üks inimene moodi käsi põsel ja küünarnukk toetumas sinna kuskil autoaknale vaatas unistudes aknast välja ja siis siis ma küsisin talt, et, et kuidas on või kuidas, kuidas meeldib, mida sa enda ümber näed. Ja siis ta ütles, et täiesti vapustav, kui ilus tasane maastik on, et tal on kodus on tal ümberringi ainult mäed. Et ta on nagu väsinud sellest, et nii mõnusat silm puhkab, sihuke avarvasid, sa näed kuidagi niikaugele, see on tema jaoks nii teistsugune kogemus. Ja siis sel hetkel ma kuidagi mõtlesin ka, et et me ei saa nagu välismaalastele võib-olla mingis osas nagu neid asju niimoodi välja hõigata, et me võtame aluseks siis mingisugused sellised skaalad, et kellel on kõrgem mägi või suurem jõgi, et nad, nad otsivad midagi muud, siis ma olen 100 protsenti nõus ja ma olen nii mitu korda mõelnud munamedi nõuafens. Aga, ja, ja, ja kindlasti on, on, on Munamägi väga ilus koht, aga paljuga mägedes rännanuna siis? No me ei pea sellega nagu me ei pea välismaalastele ütlema, et kulged kindlasti vaadake meie kõige kõrgemat mäge. Et meil on palju teisi väärtusi ja, ja seesama üksindus ja vaikus, et hiljuti mul sõber rääkis kelle tütar abiellus Indias ja siis oli ta pulmas kohtunud ühe tüübiga, kes ütles, et et ma ei ole 35 eluaasta jooksul olnud mitte kordagi oma elus üksi. Mul ei ole olnud seda võimalust, toas on keegi, köögis on kolm lõbu, eks ole, ei ole nii, et sõidad rongiga Kloogale ja oled järsku kuskil üksinduses, et sul ei ole seda võimalust või siis sa pead olema väga rikastati, ümbritseda ennast mingisuguse müüriga, et et meil on see kõik kõik käes, ka Eesti EAS-ist kõikide matka korraldajatena, kõik nad tegelikult ootavad otsivad seda, seda nii-öelda müügiartiklit, et mis, mis võiks olla see Eesti väärtus, mida turundada lisaks sellele, et on rändrahn kuskile, et, et on seal veel äkki mõni mõte, mismoodi võiks seda Eesti loodust peale selle lamedusele ja sooled vaikusele, et mis võiks olla need elemendid, mis võiksid välismaalast siis kõnetada ajusoppi, et vahu, et see on see, mis on seal Eestis kihvt? No üks asi on kindlasti ka see, et ilmselt, mida lühiajaliselt siin viibides ei pruugi nagu ka niimoodi hoomata on ikkagi see pidev nagu muutma, et mis toimub läbi selle nelja nagu aastaaja. Aga aga ma arvan, et tõstidze selline võimalus olla olla nagu hetkeks nagu iseendaga, et võib-olla, et me hästi palju üritame turundada seda, et mida sa võid näha ja mida sa võid katsuda ja midagi sellist, aga me ei räägi võib-olla sellest, et see on nagu inimeste jaoks kuidagi sellises ülerahvastatud maailmas saamaski selline omaette nagu väärtus, et sul on võimalik lõpuks nagu oma mõtetega olla omapead ja, ja seda ka niimoodi, et sa sõidad tõesti pealinnast võib-olla tund aega ja sa oledki plaks täiesti iseendaga siin ja, ja kuidagi saad hetkeks tõesti selle pistiku väga hästi nagu välja tõmmata, ilma et see oleks mingisugune selline, aga tegi turistilik, selline kogemus, et tõesti ümberringi on lihtsalt mets või heinamaad või rabad ja sood, et see selline kohtumine enda sisemaailmaga kõlaga reisijuhina või matkajuhina anna mõni nipp, ma olen hästi palju näinud seda, et, et inimesed tõesti ta jõuab mingisse keskkonda kohale, aga tegelikult ega meie inimesed väga ei ole harjunud olema iseendaga ei ole harjunud olema üksi, võib-olla sinul looduses liikuja on elementaarne see, et ma olen näiteks päev läbi vaikuses, aga inimesed ei ole harjunud seda tegema ja kuidas viita sellesse väga spetsiaalsesse kohta kuskile ma näen seda väga palju sa viita sinna sinna, sinna kohale vaata pea ja ta ei pane sinna Instagram ja ta võib-olla ei suhtle. Telefoniga ütleb no hea küll, aga mis nüüd järgmisena hakkab nihelema, mida ma veel saan teha, kuhu minna saan, et ma nagu ei suuda siin nagu kohapeal istuda, kuidas võtta inimene, kuidas kodeerida ta seest lahti, kuidas ta panna Niialtanud ikkagi rahuneks, ikkagi suudaksin enda sisse vaadata ja endaga üks läbi. Ja ma ise arvan, et mingil hooajal see natuke jällegi sõltub sellest aastaringist, aga kui lülituda ümber vaikselt niimoodi, et sa see ümberminek või ütleme, siis üleminek ei ole, ei oleks nii kontrastne, ehk siis et sa võid tõesti oma telefoni lihtsalt kõrvale panna, aga võiks näiteks alustada mingisuguse korilusega, et pole õhtuks vaja midagi süüa teha, marju korjata, kui võimalik, seeni korjata, kala püüda, mingid sellised tegevused, mis kuidagi on ka tegevused, aga vaikselt kuidagi toovad sind nagu lähemale. Ja siis sealt edasi tõesti, võib-olla see, et ma ise kuidagi nii mõnigi kord olen seda tundnud, et et ma võin minna linnakeskkonnas sinna loodusesse. Aga väga hästi ma saan sellest aru, et, et ma kuidagi ei ole selle ümbritsevaga nagu ühel lainel, et mul ikka keerlevad peas 1000 muud mõtet. Et siis ma olen teinud näiteks sellist asja, et siin just paar päeva tagasi käisime ühe inimesega jäime üleöö viskasime lihtsalt oma seljakotid ja asjad maha ja siis kuskil kümmekond minutit. Me lihtsalt lebasime seal lebomattide peal ja olimegi lihtsalt selles vaikuses. Ja siis sealt edasi tuli mul selline mõte, et hakkaks silmad kinni, siis siin metsas käima. Ja mina siis käisin esimesena, ma arvan, kuskil kümme-viisteist minutit ja see oli hästi huvitav, et Ma olen küll varem võib-olla niimoodi kolm-neli-viis minutit seda proovinud, aga niimoodi, et 10 15 minutit, siis ma esiteks tajusin seda, et kui ma selle sellise kergelt jäätunud krõbiseva lume peal kõndisin ja võib-olla see ei olnud ka kõige ohutum mets, sellepärast et kuuskede all olid sellised välja turritavad kuivanud teravad oksad. See sundis justkui seda hoogu maha võtma. Ja kui sa seal kuskil kümmekond minutit liigud, siis sa hakkad tegelikult tundma seda, et sa kõnnid niimoodi vaikselt, sammhaaval ja järsku Sa tunned, et nüüd selle sammu kõla oli teistsugune kui eelmise sammuma tänu sellele, et kuskil toimus mingisugune peegeldus, et need puud ka omamoodi moodustavad selliseid võlve justkui seal metsa all ja siis sirutad käe välja, silmad kinni ja tunned, et ongi suur puu katsud ja siis nagu liigud edasi. Kuigi alguses oli mõte, et lihtsalt ma üksi seda proovinud, siis teine inimene muutus sellest kuidagi sattus kuidagi ekstaasi vaimustusse, proovin ka. Ja siis ta proovis ka ja jällegi selline, et seal on natukene nagu sellist tegevust ja ta ei ole nagunii järsk ümberlülitus, et nüüd pane telefon kõrvale ja nüüd istume näiteks kolm tundi siin, kas siis mingis rätsepaasendis või selili maas ja enam rääkida ei tohi. Et ta on selline väike üleminek ja siis ma tunnen, et et kuidagi see sillutab teed juba selliste asjade, need võib-olla seal õhtul lõkke ääres võidki juba 23 tundi lihtsalt vaikuses istuda, seda lõket vaadata. Meditatsioon võib toimuda ka läbi tegevuse. Võtame siinkohal väikese mõttepausi, oleme jõudnud saatega poole peale ja parajasti läheb väga hästi teemasse, kui me rääkisime vaikusest, sinu poolt kaasa toodud laul metsavaikus, Milan kokkumiksinud, kostja räägib seal Freedissi, mille oma loengus vaikus kui loodusvara. Olen seda vist korra reispassi saates varemgi mänginud, aga see teeb ainult head, sest üks minu endaga suur lemmik Laulmas. Kuulete linnulaulu ja vaikost. Okasmetsavaikust vaikust, vaikus. Metsavaikus äratab. Inimene vaikuses inimene iseendaga. Saame hingamine oma vaimu. See on väärtus, mille, mille juurde inimesed jõuavad väga sageli siis, kui seda enam ei ole. Angela. On elus vaid seal on oma Värnite oma oma parim. Täielik vaikus ei ole kunagi täielik vaikus. Tal on ikka elu sees. Kuulake, kui palju on eesti keeles sõnu tooks häälte väljendamiseks. Iga inimene kuuleb kummalises metsas metsavaikust kes ei saa. See erineb salaja suurest teest ja läheb põle puuluurest mööda südamaade poole. Hobustega sõitjad ei hooli idast ega märkagi teda. Ja mitmed neist, kes jala käivad, valivad meelsamini. Maanteekott menule metsa v näidanud oma ilusamaid väljavaateid Jumitriid looduse kõigena juttu, mass akusse. Ja seepärast käin seda teed. Kallis raadio kahe kuulaja Reispass on koos Romet Vainoga mõtterännakul eestimaa rabades. Peame oluliseks teisi meeli peale silmade ei vaata ainult rähni puu otsas, aga katsume kogu kehaga endasse immutada seda, seda Eestimaa looduse värskuste vabadust. Ma olen ise alati mõelnud, et selleks, et mõte saaks rännata, peab kehal mõnus olema ja kuna mulle pole väga palju polstrid kaasa antud, siis siis mul nagu olemas soe, et nagu mul on, külm võib seal, ma ei tea, kuidas, kuidas ma saaksin teha nii, et mul seal seal rabalauka ääres, noh, ärme nüüd räägi nüüd ainult varustusest küll aga et kuidas, kuidas seal nüüd seda kosmost vaadates, et ma, et ma ei hakkaks lõdisema seal talve talvekuul. Kuulge, vihma sajab, et, et mis, mis soovitused sul mul oleks kaasa võtma? Eks kõige parem soovitus on see, et selleks tuleb lihtsalt teadlikult oma keha treenida. Hea näide, kuidas läbielulise, sellise probleemi sa jõuad äkki kuidagi külmani või saad kuidagi selle külmaga sõbraks. Mul lihtsalt selline väike juhus, et ühel sügisel okski oktoobrikuus boiler läks katki kuskil ümmarguselt 10 päeva, ma olin siis külma veega, käisin seal duši all ja siis mingi hetk kuidagi turgatas mul pähe see mõte, et kui ma nüüd juba olen sellega ära harjunud, siis ma ei saa seda raisku lasta. Sain sooja vee, mõni koju tagasi, aga otsustasin, et ma hakkangi siis käima regulaarselt väljas ujumas käin siis läbi talve. Ja nüüd ma olen seda kuskil poolteist, kaks aastat teinud niimoodi järjest. Ja nüüd just sel talvel tekkis mul selline huvitav idee, et kui ma seal rabel hulkumas käin, et võib-olla kolida siis vähemalt hetkeliselt ära sellest justkui tsiviliseeritud keskkonnast, selle nii-öelda talvise ujumisega ja võib-olla tekitada endale ka sellist väikest nagu väljakutset, et ikkagi lageda peal on sageli ka tuuline ja külm ja võib tuisk, tuisk olla ja nii edasi. Ja siis ma otsustasingi, et võtan kodust raudkangi ja võtan siis näiteks kelgu kaasa, kuhu ma saan raudkangi panna. Ja sammun siis läbi raba ja minu jaoks on selline omamoodi justkui kangelase selline väike teekond, kus ma siis läbi selle rabamaastiku vedasin, seda kangi jõudsin kohale, raiusin selle augu sinna sisse ja hüppasin siis sinna ürgsesse sängi, sest ikkagi raba on väga ürgne keskkond ja lihtsalt minna üksi asustusest eemale, sinna keset talviti talvist vaikust sinna auku hüpata, siis kuidagi ka tundsin, et sisemiselt väga eriline tunne. Ja pärast seda ütleme üldse sellist külmas vees käimist. Ma tunnen esiteks, et see võib olla hetkeline mõju on see, et, et pärast seda, kui sa sealt välja tuled, siis kuidagi ülevoolav selline eufooriline seisund on. Teiseks on see, et tervis on kuidagi tugevam, mingid külmetushaigused sellised asjad ei kipu ligi. Ja ilmselt ka see tunne see selles mõttes, et ma olen käinud ka nüüd sellist miinus 18 kraadiga ja niimoodi talvel ööbimas kuskil rabasaarel. Et see, et ma kompangi sellist kuidagi teist sellist äärmust, et ta on mulle inimesena jällegi andnud nagu mingisugust sellist sügavamat mõõdet kuidagi elule juurde. Et sa kuidagi tunned seda külma ja teinekord näpud võivad väga valusad olla. Aga, aga mingisugune surelikkuse tunne, mis tekib, on omamoodi nagu hoopis positiivne mitmite, hirmutav et sa kuidagi, kui sa sealt tagasi tuled sellesse mugavasse igapäevasesse ellu, siis sa ikkagi ei võta neid tingimusi enam iseenesest kuidagi mõistetavalt. Ja, ja kuidagi nagu oskad hinnata seda, et kodus saad küll sooja diivani peal istuda, aga aga kuidagi. Ma teinekord isegi ütlen seda, et, et see mis puudutab kas külmas käimist või, või kuskil maastikul liikumist, et et see ei olegi niivõrd meie selline justkui vaba vaba valik, et kas me tahame nüüd tõusta sealt koduse diivani pealt püsti ja minna kuskile maastikule, et liigutada oma keha, vaid see pigem on ikkagi kohustus, et kuna me oleme justkui ma sellise minevikku või evolutsiooni lapsed, siis midagi ei ole teha, et see keha on loodud liikumiseks ja avastamiseks ja võiks öelda, et see keha vaikimisi olek on ikkagi liikumine, mitte paigal istumine. Et tänasel päeval võib-olla mõni vist juba ajab sassi Vaikimisi on see, et kui istud ja siis kui vahel on tunne, et siis liigutada. Ma arvan, et see pigem ei ole nii püsima korrases õhtuses hetkes rabasaarel, mõnel sinu matkal. Ja kui sa juba istumisest rääkisid, et ja soojast paljud ei kujuta ette Õhtut ilma lõketa või ütleme, laagriõhtut ilma lõketajate õhtu on ikka see, et lõke põleb, eks ole, jõmised seal bladeedeede suitsutatud vorstikest rabades soodes tohib lõket teha, et kuidas on sinu suhe laagri tule ka nende lõkke tegemisega on nii, et lõket võib teha kas RMK lõkke kohal või siis erametsas, kui on maaomaniku luba. Ja mina olen kombanud võib-olla mingis mõttes neid piire talvisel ajal, et kui on ikkagi lumekiht on paks, siis seal peal ma olen teinud küll rabasaarel, ehk siis mis on ikkagi metsaga kaetud kõrgem küngas eraldunud muust rabamassiivist siis talvisel ajal ma olen seal ikkagi teinud vaikse lõkke ja minu nägemuse järgi see vähemalt sellisel skaalal ei mõjuta oluliselt mingisugust looduskeskkonda, sest kevadel kasvab selts taimestik läbi ja kõik on korras. Aga mis puudutab näiteks suuremal skaalal tegemist, siis ei oleks nagu mõeldav. Samas mahus tuleks ikkagi, kas siis teha kokkulepe maaomanikuga, kellel on näiteks kuskil raba lähedal oma metsatükk või siis teha see lõke ära kuskil ikkagi RMK lõkke kohal ja hiljem minna siis kuskile nii-öelda kaugele jutumärkides džunglisse ära. Kus on siis selline pimedus ja vaikus, et, et enamasti ta nii on, et ütleme kevadisel ajal ka kuidagi kaob, võib-olla see vajadus ka mingis mõttes siin vähemalt meie laiuskraadidel ära, sest sellist pimedat aega suhteliselt nagu vähe ja kuidagi see lõkke vähemalt minu jaoks käib pigem koos sellise talvise ja lumise ajaga, et võib-olla avaldavadki uued tasandit, kui on soe suveõhtu, paned selle IPTV lihtsalt kinni siis saadki seda laukastada, lähe pil vaadata, et ei ole midagi, mis su tähelepanu püüaks. Võtaksime veel kompaksime natukene erinevat sellist meelelist reisimist, et sa ennem rääkisid silmad kinnipanemisest ja puude kompamisest ja ühes oma artiklis sa kirjutasid et vahetu kontakt keskkonnaga ja sellest tekkiv kohalolutunne on üldse väljasuremisohus, et laudteelt, kui sa kõnnid mööda laudteed, et sul kaob kompimismeel, et sa pead, noh, ma isegi mõtlen, et vaata, vanasti öeldi, et laste silmadega vaadatakse. Et mis mõttes? Et äkki veab just kätega vaatava asja, et aru saada, võtame järgmise veel, äkki näiteks lõhnad, et sa oled, sa oled kirjutanud? Jah, ma võib-olla taustaks siis ütleme, soovitan kõigil lugeda Rometi artikleid veebiportaalist veebiajakirjast edasi, punkt org väga kaunid filosoofilised mõtisklused, üks neist kannab pealkirja lõhna filosoofia ja, ja räägid sa seal siis lõhnamaastikest, on hästi-hästi huvitav, tav, huvitav termin või mismoodi rännata Eesti metsa žesti rabas, kasutades oma nina? See hakkab ilmselt väga sellistest lihtsatest asjadest, seda on ka võimalik minu arust nagu harjutada. Et Ma näiteks olen teinud lastega kuskil matkal selliseid harjutusi, et näiteks jällegi tuleb seesama see nägemismeele kuidagi selline domineerimine välja, et sa näitad lastele näpuga erinevate puude peale ja ilma igasuguste probleemideta, nad ütlevad ära kask, kuusk nii edasi. Aga kui sa paned, palud neil silmad kinni panna ja sa võtad näiteks igast puust on mingisugune oks tegelikult, mida jällegi kompides on võimalik ära harjutada, et sa tunned ära, milline on kasekoor, milline on kuusekoor, see kõik, see jääb sulle läbi kompimismeele kuidagi siia mällu. Ja teinekord näiteks kui inimene, ma annan talle selle puutüki, Ta katsub ja ütleb, et no ei oska midagi öelda, siis teinekord ma ütlengi taga nuusuta nuusutamis lõhnaga Sänn, nuusutad, toomingad, nuusutad kuuske ja need on täiesti selge, tugeva erineva lõhnaga. Ja ilmselt nagu jääb ikkagi meelde, vähemalt ma ei arva, et minul mingisuguseid erilisi võimeid selles osas nagu oleks ja selliste väikeste harjutustega minu arust isegi tekib sul selline nagu natukene süvendatud tähelepanu ka ümbritseva keskkonna osas. Just need hämarad õhtud ja kuna meil on siin pigem selline näiteks kevadised õhtud sellised natukene niisked, ka jahedad ja niisked, siis see soodustab seda lõhnade levikut ja kuna lähebki natukene hämaramaks, siis sul ongi see suurem potentsiaal just selles lõhnatajus. Ja sealt edasi teinekord on võib-olla hea, kui sul on keegi kaasas, et sa oled kasvõi kahekesi või kolmekesi ja mõtleb, tegid, liiguks nüüd nina abil läbi selle metsa ja vaataks, et mida keegi tähele paneb nagu lõhnade mõttes. Et siis on alati hea, kui on keegi teadjam, inimene kaasas, kes oskab ka öelda, et mis, kus üks või teine nagu lõht tuled. Ja minu arust ta annab inimesele sellises loomingulises mõttes nagu hoopis teistsuguse maailmataju, et muidu on see, et me vaatame, et puu katsume käega ja ongi lihtsalt kuskilt maalt on puu ja siit tuleb see piire situn juba õhk, et selgelt kontrastid või piirid. Aga lõhnamaastikud on niimoodi, et need on sellised muutuvad ja voolavad nagu lõhnahoovused tekivad teinekord, et sa võid kõndida metsa all ja kui tuul on näiteks kuskilt eemalt mingisuguse heinamaa poolt, siis sa näiteks tunned, kuidas angervaksa mingisugune magus lõhn tuleb, niimoodi voolab justkui metsa sisse. Ja mina olen nagu sellistel momentidel ka aru saanud sellest, et miks ongi see, et metsas liikudes eriti need loomad, kes võib-olla toimetavad sellisel õhtusel ajal, et see nägemismeel ongi natuke nagu ülehinnatud, et nad saavad nende lõhnade abil palju paremini hakkama ja see lõhnamaailma kuidagi sügavus on hoopis hoopis midagi muud. Ta minu arust sellest teaduslikus võtmes on sellest ka omajagu räägite, et see, selline emotsionaalne mõõde on sellel lõhnamaastikul kuidagi hoopis teine, kui ta on visuaalsel maailmal. Ilmselt sellepärast, et see info, mis tuleb siis läbi meil lina, et ta läheb kuskile aju mingisugustesse emotsionaalsetest keskustesse nagu kõigepealt ja see on ka põhjus, miks teinekord sa tunned mingisugust lõhna ja sa tunned, kuidas su keha juba reageerib sellele, et sul kuskil alateadvuses on mingisugune mälestus, kas väga rõõmus või mingi kurb seotud sellega. Aga sa ei suuda nagu kuidagi ratsionaalselt seda pilti kokku panna, et mis see olukord oli, aga kehal tekib nii tugev emotsioon. Ja sa ei saa aru, miks sa hetkega nii rõõmus oled mingi lõhna peale. Et meeled on siis nagu sahtlid, kui sa ei mäleta mingit asja visuaalselt, siis seal teises sahtlis lõhna sahtlis võib sul olla mingi väga väärtuslik selline informatsioon peidus, mis viib sind siis kuskile minevikuepisoodi oma elust. Ja mul sellega praegu tuli küll loodusest natukene kaugemale spinnide saga, aga noh, esimese asjana võiksin mõelda kohe erinevate toidulõhnasid. Ma olen ka lugenud, et inimene noh, et kui sul on võib-olla viis põhimaitset. Et siis inimese nina suudab eristada, tegeletud mingit miljonit lõhna. Et mul lihtsalt praegu veel ta nagu lapsepõlvest, et ma suudan meelde tuletada, kui ka kindlasti ära tunda, eristada Volga lõhna, Moskvitšiga, Žiguli lõhna, selles on kõik täiesti kardinaalselt erinevad. Salongist. Sa räägid palju pimedusest, päikseloojangust ja ööst ja panemegi šašlõkke kinni panemisest, rääkisime, et sa liigud palju metsas öösel ja, ja sa ja sa, ma saan aru, et sa magad ka kiige või rippmatis, mitte mitte siis klassikalisest telgis ega sellest selleks, et, et selles pimeduses lasta lasta see pimedus enda kehale ligi, et mis et öös on asju. Ja tõenäoliselt see üks taotlus on küll see, et ma tunnen, et selles sellises rippvoodis olles kuidagi see ümbritsev keskkond on mulle lähemal. Ja vahepeal võib-olla öösel ka, kui see uni on katkendlik, kui und ei ole üldse, siis kuuled, et keegi kuskil põõsa all ajab oma toimetusi, siis kiitleb sealt üle ääre põrguvalt läbi, vaatad, kas näed kedagi enamasti ei näe, pead leppima selle kuulmise poolega. Tõesti, see pimedus on üks asi, mis sageli inimestes tekitab seda kõheduse tunnet. Ma olen sellest matkadel ka palju siis matkalistega rääkinud ja mõnikord ongi nii olnud, et me olemegi lihtsalt inimestega maha istunud ja inimesed on nagu proovinud süüvida endasse, et mis asi siis ikkagi on nagu, mida ma kardan. Et selle, see pimedus on justkui esimene kiht, aga kui sa sealt nagu edasi lähete, siis sa saad aru, et seal taga peavad mingid seosed olema, et igaühel võib-olla on need erinevad, kas need ulatuvad kuskile lapsepõlve välja või, või mingitesse muudesse ebameeldivatest kogemustest. Aga laias laastus, mis välja tuleb, on siis see, et mõni inimene kardab, et see pimeduse varjust võiks tulla mingisugune loom, kes siis teeb kuidagi haiget või liiga ründab. Teine asi on see, et mõni inimene ütleb, et ta, ta hakkab iseendas kahtlema, et oma võimetes ja kõiges selles, et, et ta kardab rohkem nagu siis mitte nii väga neid loomi, aga seda, et mis temaga võib juhtuda pimedas, sest ta ei oska selle metsast nagu käituda. Et ma tunnen, et see on selline asi, millest on võimalik, kui ikkagi üle tulla, et sa ühel hetkel võib olla karjutud selle keskkonnaga ja, ja kuidagi suudad need asjad ka enda jaoks selgeks mõelda ja ratsionaliseerida, siis sa tuled sellega toime. Ja minu arust on ikkagi nii, et selles öös on nagu peidus mingisugune täiesti teistsugune maailm, et mul oli suur õnn möödunud suvel. Ma elasingi pigem sedapidi, et kuskil natukene enne päikeseloojangut ärkasin ülesse, tegin ühe loojangu matka ja siis sellele järgi tegin ühe päikesetõusu matka, Need olid sellised lühikesed mõnetunnised, matkad ja siis kuskil keskpäeva paiku või niimoodi, kui päike oli kõrgel, siis ma kuidagi tundsin, kuidas see maailm muutub uuesti selliseks pealiskaudsemaks ja tagasi, et kus sul on ainsa silmaga kompad seda ümbritsevat ja siis mõtlesin, et nüüd on see igav faased lähen magama tagasi ja siis õhtul uuesti ärkasin. Sõbrad isegi tegid nalja, et ma olen nagu Dracula. Vahetuses ja aitäh sulle et tulid raba vaikusest ja hallile Gonsiori tänavale ja avasid. Alternatiivse ja fantastilise ukse ja tee Eestimaa loodusesse. Ma olen alati öelnud, et me reisime kõikide meeltega ning neid on meil palju rohkem kui kuusk. Toimub see siis siin või sealpool ookeani ja on meie käepikenduseks siis binokkel, kalaõng, fotoaparaat või ka filmikaamera. Just viimasega seonduvalt on mul ka väike teadaanne kõigile teile, head kuulajad, kes te huvitute sensoorses reisimisest ning suurte metsade saladustest. ETV2 hakkab alates laupäevast, 30.-st märtsist näitama kuueosalist minidokumentaalseriaali millel nimeks meelte sagedus Amazonases. See on film eelmise aasta novembris toimunud väga erilisest rännakust omasooniasse kus rändavad lisaks minule ka siitsamast raadio kahest kunagine reisipalaviku saatejuht Henry Kõrvits ehk Genka ja reede hommikusaatejuht Jakob Rosin. Kes juhuks, kui ei tea, on sünnist saadik pime. Ja ehk saamegi läbi tema aimu sellest, kui oluline või tähtis on ka reisimisel see osa maailmast, mida me ei näe. Muidugi saab seda sarjaga ERR-i lehelt järele vaadata, kui ta juhtumisi laupäeva õhtul televiisori ees ei ole. Nagu saab järelkuulata kõiki reispassirännakuid raadio kahe kodulehelt kui ka igast telefonis leiduvast podcasti programmist. Suur tänu, hea kuulaja, et olid sel tunnil meiega kaasas. Külas oli Romet Vaino, kelle loodusmatkad leiate veebilehelt metaloodus, poee või ka sama sõnalt Facebookist. Kui juba seal võite kiigata ka paari fotot tänase jutu juurde lehelt ergaks Reispass lõpulooks palav, mis mulle endale alati klimbi kurku toob. See on Sten Šeripov Vi matk filmist Kirsitubakas. Mina olen nimatusetterkin, värske vaba on raadio kaks ning kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
