Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere kõigile, tere jälle, täna vastame küsimustele. Erinevad lapsed üle Eestimaa on need küsimusi esitanud ja esimene küsimus, mis siin kohe ette jääb, on küsimus, et miks on loomadel sabad? See on tegelikult väga põnev küsimust, kui vaatan, millised sabad üldse olemas on maailmas, siis loomad sabasid on tõesti üpris ise pärast kas või võtame sellise nagu sipelgad iial, kellest me alles jäägu, rääkisime tema saba nagu suurluud või pintsel taga ja sellele on raske mingit otstarvet leida. Näiteks hobusesabadega pikad jõhvid, mis seal kimbuks on koondunud ja selle otstarve on meil kõigil hästi teada, kes natuke vankris istunud hobusega sõitnud, teavad hobune, vehib sabaga, peletab eemale sääski ja kärbseid ja parme. Ja kui siis seisad seal liiga lähedal võistud vankri eesotsa peal, siis võtke ise vastu pead, selle sabaga saab koer, liputab ka saba. Ja mitte ainult koer või väga paljud teised koerlased ka mitte ainult liputad, vaid neil saparand. Kas 10 15 erinevat asendit, igal asendile oma tähendus, nii et see on saba, on lausa keelest. Samasugune saba on ka katadel Madagaskari saarel elutsevatel pool ahvidel, kes saba asendite sabaga üldse signaliseerivad üksteisele, mis siin maailmas juhtub ja saba on sihuke silma torkab ja hästi kaugele näha. No siis võtame saba karihiirel. Üldiselt on lihtsalt niisama järgi Pedamiseks, aga ühel heal hetkel on temast väga suur kasu, nimelt mõned kari, iirlased kasutavad saba selleks, et siis kui pojad, siis pojad haaravad üksteisel ja kas siis emmal sabast kinni liigud nagu elav rong ringi sabast hammastega kinni hoides siis väga paljudel hüppavatel loomadel saba heaks üüriks sabaga aidatakse seda õiget suunda hoida. Mõned teised liigid, näiteks sisalikud, kasutavad saba selleks, et eluga pääseda, terve nahaga pääseda, jättes saba maha vingerdama, ise jooksevad minema. Lindude sabadel on roll, et sellega linnud näitavad oma meeleolu, kui nad sabaga jõnksutavad, aga mõnedel on ta muutunud pulmarituaali osaks, näiteks paabulindudel on saba hiiglasuur ja tundub, et astuks ainult tüli, aga ühel heal hetkel siiski on temast väga palju abi. Sabasuled on väetised, sabapealsed suled on sellised suured, mida võimalik sabasulgede abil püsti tõsta. Ja siis on nagu tuhanded silmad otsa vaatama. Üldiselt loomariigis on sellist otse silma vaatamine, on paha komme, inimesed, vastupidi, armastad üksteisel silma vaadata, siis on nagu selgelt tegemist ausate kavatsustega. Aga loomariigis ei ole kombeks otse silma vaadata, seal vaadatakse niimoodi poolviltu mööda seal loomariigi ja tood näiteks, ilmselt te olete ise ka tähele pandud, kui koerale otse silma vaatate, siis koer läheb kurjaks või purisema teie peale hakata. Kui te kombekalt vaatate koerast veidi mööda, siis ega heades suhetes. Ja vot need paabulinnu sajad silmad, mis seal saba peal on, kui nad on paigal ja sappa laiali aetud, siis nagu rivaalile teise lisalinnule jäetakse mulje, et teda põrnitseb korraga 100 vihast silma ja see peab siis teise ära peletama. Aga nüüd, kui juhtub emalind tulema, siis emalindu ei tohi ära hirmutada ja siis hakkab isal lind seda saba laiali aetud, saba põristama, väristama natukene silmade konkreetselt, piirjooned kaovad ära ja siis Kauku ärase põrnitsemine ja muutuvad uduselt vaatavaks. Ja see ei ehmata kedagi ära, et vastupidi meelitab selle emalinnu lähedal. Ma usun, te igaüks mõtlete veel kümneid funktsioonidele Zapadele välja, aga ma usun, et saime nüüd ikka põhimõtteliselt aru, milleks sabasid, vajan. Mõnedel ju ei ole, kas neil ei olegi vaja? Tundub, et kõikidel loomadel see sappa kunagi on olnud, siis kelleldada ikka üldse vaja pole olnud siis seal tasapisi taandarenenud näiteks meie inimene meil on jäänud, sest sabas ka mingid hädised kondid ja nad tuletab ennast meelde siis, kui valusasti istukile potsatada, siis saab arvud jah, oli küll see saba kunagi olema, kondid saavad haiget ja siis kirutakse, milleks sabakont? Vajan. Aga järgmine küsimus on selline, et miks on siidi lokkad? Ma tean küll, mis mu lokkad on. Antenni eest vajalikud. Vaja on, et jah ja sinul antenniga, päris siilidel on vaja selleks, et keegi talle kurje ei saaks teha. Okkad aetakse turri ja niiviisi siis kaitseb see siil ennast vaenlaste vastu ja üldse igasuguste ebameeldivuste eest. Muidugi jälle igal asjal on siin majandus kaks otsa, tähendab, vaenlasest saab kaitsta külla, samal ajal, kui seal rohulises ringi ukerdas, jääb sinna okaste vahele parasiite nagu kamm, millega seal rohi läbi kammitakse ja selle tõttu jälle siidi suurte vaenlaste vastu kaitsevad ennast okastega hästi väikese vaenlasi tuleb jälle selga selle eest elamu, nii palju nendega võivad Nad kurja vaeva näha, nii et siili okkad on jah, kaitseks vaenlase vastu. Aga kas puud on elus? Ja see on küll küsimus, kas puud on elus, ütlesid väga paljud inimesed teavad, elustatakse ainult neid objekte, kes ringi jooksevad, liiguvad, kui asi ennast ei liiguta, siis ta pole enam elus. Sellepärast puudega võib ka tekkida üldse taimedega, võib tekkida küsimus, kas nad on elust, aga elu tunnuseid on peale liikumise veel õige mitmesuguseid, noh näiteks elu tunnuseks on hingamine ja see puud hingavad seda insete juba kõik teate, kes ei tea, siis seda võib mõne väikese taimega katsetada panna ta näiteks pimedas ruumis kuhugi purki purgi sinna peale hoida, teda näiteks pimedas, just mitte valges. Pimedas ütleme ööpäev läbi ja siis panna see purgid ettevaatlikult klaas alla, sinna õhku juurde pääseks väljast ja proovida siis põleva tikuga, see tikk põleb seal, kui ta ei ole hinganud siis tikk läheb seal ilusasti põlema. Et sellega on võimalik kindlaks teha, kas puuhingav ja ma arvan, et te saate kõik ühe tulemuse puud ja taimed hingavad küll ja see hingamine on elusa tunnust. Siis tunnuseks on see ka, et see elav organism sööb, toitub see puud, toituvad taimed, toitud, seda te teate ilmselt kõik ised maast võetakse mineraalaineid ja ja õhust tuleb süsihappegaas, aga toitumine, natuke isepärane, aga päikesevalgust vaja selleks toitumiseks, et orgaanilisi aineid valmistada. Toituvad nad ka hingavad ka kasvavad ka. Paljunevad ka need kasvamine ja paljunemine täpselt samuti elusorganismi tunnus ja ma arvan, et kui te nüüd mõtlete, siis tõesti puud on pikemaks kasvanud, seda te olete kõik näinud ja kuulnud. Ja see puud paljunevad, kui seemned maha pudenevad, hakkadest väikesed puud kasvama, see on ka olemas, nii et need elusa tunnused on täiesti olemas, kasvu käigus arenevad suuremaks, võivad kuju muuta, nii et kõik need elusolendite tunnused on puudel olemas. Et võib öelda küll, et puudun elust. Mina lugesin hiljuti ühest ajakirjast või Olisse raamatust, et, et puudel on närvid ka. See on nüüd natuke keeruline küsimus, päris selliseid närve nagu inimesel nüüd puudel ei ole, aga neil on omapärane võime juhtida elektriimpulsse, noh, tegelikult ka närvid on elektriimpulsside juhtimiseks organismis ja nad suudavad kuidagi minu jaoks päris seletamatul viisil praegu veel võta küll ümbruskonnast informatsiooni vastu siin informatsiooni, keha pidi edasi anda isegi teistele, nagu teadvustada saatoreid elektrilisi impulsse edasi. Selliseid katseid on tehtud. Ja sellist närvisüsteemi olemasolu või midagi taolist, kui närvisüsteem, inimesel ja loomadel midagi taolist võib puudel olla küll. Aga kuidas täpselt funktsioneerib, seda me täpselt veel praegu ei tea, aga siis nad võib-olla räägivad ka kuidagi. Selline asi on ka katsetega selgunud, et nad on suutelised tõesti informatsiooni ühelt poolt teisele andma rääkimine, midagi muud ei ole, kui informatsiooni edasiandmine on tehtud kunagi selline katsed, Toas olid taimed ja siis tuppa astus mees ja kõrvetas tikuga ühe taimelehte. Ja siis aparaadid näitasid, kuidas käis nagu taimelt jõnksatus läbi tähendab aparaadi ekraanile ilmus taoline jõnks. Ja nüüd järgmine kord, kui see mees Aparaadid kinnitatud ka teiste taimede peale, siis käis läbi mitme taime samasugune jõnks, kuigi kellelgi ühelegi teisele taimele ta midagi kurja polnud teinud, nii et nad olid teada saanud, et ta midagi paha teinud, pundsite ära ja reageerisid tema ilmumisele, nii et mingisugused võimed nendel taimedel on tunda, mis nende ümber toimub. Võib-olla. Pärast ühe kodus akna peal või või aias taimed kasvavad paremini kui mõne teise juures. Ma usun küll, et see on nii, et inimesel ikka teatud suhe võib välja kujuneda selle taimega ja suhtumine ka sellest taimes. Võib-olla taim tõesti suudab sellele reageerida ja vastab sellele parema kasvuga on, ma usun näiteks, et Urmasele kasvavad kindlasti toas ja kodus ilusamad taimed kui minul, sellepärast et tema oskab nende taimedega ümber käia, see on üks asi. Ja noh, ta suhtub selles Taimasse ilmselt natuke teistmoodi kui mina, aga mõnedel inimestel jah, ei taha taimed üks põrm kasvude, ma arvan, seal väga paljus suhtumises. Kui sellesse taime ta unustatakse pikaks ajaks kastmata see, võib-olla see kastmata jet, millisesse veepuuduse mõjugeni halvasti, kui just see suhtutakse sellesse taimedesse nii halvasti, taim tunneb selle kuidagimoodi ära, võib-olla midagi taolist olnud. Tore on jälle kohtuda onu Aleksiga ja täna räägime loomast, keda üldiselt peetakse kaval, peaks päris kindlasti rebast pead sa silmas, eks ole. Ega ma ei eksinud ja ei eksi. Rebane inimeste jaoks taan igal pool ja peaaegu igal pool ja alati olnud just nimelt niisugune kavalpea. Ei ole eriti tähtis loomulikult sõja kavalused ja peetmised, igas mütoloogias on väga tähtsal järjel, aga kui need mised ja kavalusega väga drastilised sünged, siis ei ole nad tavaliselt rebasega seotud. Rebane on veidi kahtlane, kindlasti petlik, vahest võlts, vahistada, kasulik, vahest kahjulik kaotaja pool kogu oma kavalusega paljudes muinasjuttudest. Aga võitja, näiteks hundist või karust saab ta muinasjuttudes suurepäraselt jagu ka. Huvitav, miks see nii on? Ilmselt sellepärast, et rebane on siiski suhteliselt väike, vähemalt keskmine, igatahes mitte suur kiskja. Ja inimene pole rebast suure tähtsa looduse jõuna ohtliku elukene võtnud. Hundiga inimestel oli ehtne sõda, kus võid väga sageli oli huntide poolel aastatuhandete vältel ka Ruhnu karust me oleme rääkinud juba, eks ole. Karu on väga tähtis loom ja, ja hästi pisikesed loomad võivad väga tähtsad olla, sest. Inimeste kardab, kuid mitte nii palju mitte tulla kanu varastama. Ja meie ajal varastab ta kanu, küülikuid, hui, keegi kasvatab neid. Aga omal ajal arvatavasti ta varastas lihtsalt toitu. Jahimehed kütivad põtra näiteks toovad sinna, kus on nende naised ja lapsed ja panevad põdraliha kuivama ütlemisel. Kas peale kaval rebane ronib isegi mingisuguse nurga all kasvava puutüve, pidi sinna üles ja varastab? Loomulikult inimene arvab, et ta on väga kaval rebane. Bioloogiliselt on kah nii-öelda kaval, ta oskab enda eest seista. Rebasejaht on üpris tõsine üritus, näiteks traditsiooniline Inglismaa rebasejaht. Seal on väga palju täitja spetsiaalseid nippe, kuidas rebast üldse leida ja kuidas tast kavalam olla, et ükskord tõepoolest talle järele jõuda. Tihtipeale Rebane laseb jalga ja läheb eest ära. Ta on tark ja tubli seda Tomson, üks Ameerika kirjanik, väga hea kirjanik, on kirjutanud ühest vana hõberebasest, kuidas ta kavaldas absoluutselt kõiki jahimehi, väga mõnusat jutud, kuigi bioloogiliselt ei ole seal päris alati kõik paigad. Kummalisel kombel ta Dionysose väga tähtsaks omal ajal saanud jumaluse loomseks kehastiseks võib-olla sellepärast, et pion Essos on peale kõige muu ka viinamarja ja viidi. Ja kreeklased suurepäraselt teadsid, kuidas rebased käivad. Viiname mägedes, viinamarju varastamas. Ühes viinamarjakasvanduses püüdis viinamarja kätte saada ei saanud ja siis üpris kavalasti hakkas endale sugereerima, ei taha ma seda viima, muidu on ju roheline on kindlasti kibe. Eks ole, arvatavasti selle toodud vandionisusega seotud, see on vähemalt soolugi oletus. Äris mütoloogia kindlasti oskavad seda paremini seletada. Teine huvitav juhtum, kus rebane on väga tähtsa jumaluse loom, on Jaapan jaapanonomaite, sellest me oleme rääkinud Jaapani mütoloogia. Väga huvitav, väga üksikasjalik, väga looduselähedane ja tõepoolest oma ettekujutustega nimelt jaapani suure viljasaagi ja riisijumalanna inaari loomaks madribade ja sellise rebasena, seesama jumalanna ennast ilmutab tihtipeale ja siis tal on maagilised võimed, taht, suurt iid, ütleme võlur, see rebane, ta ei ole iga kord kuri nõid on vahest hea võlur ka jaapani lugudes, see on väga huvitav loo, armastab viinamarju ja tundub, et kaisi teate, rebane sööb väga palju. Nii palju igasuguseid asju, sööb Rebane, et ma vist ei oska nimetada niisugust asja, mida ta puituvast ei näri. Ta sööb marju ja seeni, konni, putukaid, loomulikult hea meelega sööb ta hiiri. No arvatavasti põhiline toit, väiksed närilised nende püüdmiseks rebastel, nagu tegelikult paljudel koerlastel Lebanon koerlad. Spetsiaalne ehk kaasasündinud jahipidamise võti, kui ta on hiirele järele jõudnud, ta ei pane talle käpa peale ja ei hammusta, ei saa niisuguseid asju, ta hüppab hiire kohal ülesse ja siis pöörab ennast pea kalla poole õhus hüppes liiad maandub selle hiire peale oma esikäppade küüntega. See on päris tugev löök ja mis on kõige tähtsam, järsk hiir on ikkagi hammastega loom. Hiir võib hammustada kohtus, näiteks rebast ja hiire suus võib olla igasuguseid parasiite ja haigusi. See ei ole hea. See ei ole hea rebasele, kui hiir hammustab ta ninast. Aga ikkagi kuidas on selle riisiga? Ma usun, et ta käib riisipõldudel just neid hiiri ja putukaid küttima kindlasti konni, sest riis kasvab ju poolenisti vees ja seal on hästi palju konni, seal on hästi palju tigusid hästi palju v siilikenevat sedalaadi kraami kindlasti riisipõlluservadel võib-olla riisipõllul ka linde ja rebane väga armastab, eksid okei siis ka suuri. Muidugi kui ta kätte saab. Tuletage meelde rebast, Nils Holger soni metsa nendega reisi ajal kogu aeg jälitas, leidsin R ja muudkui tahtis üht prisked Ani endale saada. See on klassikaline rebasepositsioon muinasjutus, ta on kaval, ta on, oh linnukistele ohtlik, väikesel mehikesel eliilsele ka muidugi, aga ta ei ole eriti. Kas mulle tundub, et, et ta on siis päris täpsushüppaja, kui ta niimoodi huvitavalt ülevalt alla hüppab, siis võime teda täpsus hüpak nimetada. Muidugi muidugi kui ta on lapse eas hästi õppinud, siis kindlasti temast tuleb tubli tubli täpsushüppaja, täpsus, hammuste, kiirjooksja ja nii edasi, aga ainult siis, kui ta korralikult õppis. Ja nimelt mismoodi topivad rebasepojad, need on väga kuulsad asjad, rebasepoegade suvised mängud uru ees. Rebasepojad peavad väga palju õppima, väga palju igasuguseid asju, sest nad on nagu me juba ütlesime, suhteliselt väikesed, keskmised kiskjad ja nad peavad igasuguseid kaalusi, õpib, kuidas peitu minna, kuidas saaklooma saadab ja õpivad nagu kõikide õppivate loomakestega lapsed ikkagi mängides. Mäng on see peamine kool rebasepoegade jaoks ka kõikide teiste loomade poegade jaoks. Ja siis proovivad nad oma hambad teineteise kallal ja õpivad, kuidas teineteisega suhelda, nii et teineteisele siiski liiga mitte teha. Täpselt sama lugu on huntidega, täpselt sama lugu on hüvenidega lõvide tiigrite kõikidega, sest kiskjad nad on, relvastus on ka korralik, kadusid aga oma liigikaaslasi siiski maha murda ei tohi. Muidu sellised tõsise relvastuse nagu näiteks koerlaste kaslaste, küünte ja hammastega võib ju tõepoolest lihtsalt hävitada, teenidest peab õppima, kui kaugele võib minna seal hambaid plagistadest millegipärast on igal pool muinasjuttudes see rebane, edev ka. Vaadake seda loob milline kasukas, milline uhkes saba, punane ja mustvalge ots, vaadake ka tema nägu. Tal on suhteliselt pikk kael, ei ole selline turi jäik nagu hundil, eks ole, või karukell kaela üldse näha ei ole. Rebasele pikk kael ja muidugi hästi näha ümberringi pea püsti, hästi kõrgelt. Ja nii ilus ja ta on nii elegantne ja pea kõrgel niiviisi kuklasse aetud. Loomulikult see meenutab lihtsalt uhke Digidest. Rebane teaks näiteks, kuivõrd huvitavad ettekujutlused temast on Hiinas. Siis tal oleks kindlasti põhjust uhkustada nimelt Hiinad mütoloogias arvatakse, et rebane elab igavesti. Kui inimene vahele ei sekku, nii-öelda oma suure nuiaga või seal loodaga püsiga. Kõigepealt rebane elab rebasena 100 aastat. Tema 100. sünnipäeval muutub ta nõiaks ja siis oskab võluda ja hoiduda, siis võib ta võtta ribasse, kuju võib võtta inimese kuju, lambakuju, kas või liblika. Ta on väga tähtis nisugune, libaelukas, libarebane, aga kurjad ja ohtlikud libarebased on jaapani muinasjuttudes tihtipeale. Hiinas on see niiviisi, et 100 aastaseks saanud ribana võluri navinuiana elutseb kuni ta saab tuhandeaastaseks. Kui see tal õnnestub, siis ta nii tubli revad. Et ta läheb taevasse ja nimel ta läheb vähemalt meie läänepoolse nimetuse kohaselt Skorpioni tähtkujus, seal on kolm, üks teise järel niiviisi paiknevad eredat tähte. Vot need kolm tähte ongi võlur rebane, kes said 1000 aastaseks, läks taevasse, muutusel tähtedeks. Hiinlased arvavad, et kõik tähed varem või hiljem Gustavad. Aga nende kohad taeva peal jäävad alles ja neid tuleb täita. Nii et kui kustuvad need kolm tähte lihtsalt vaimude maa läheb siis rebane, kes tegelikult saades 1000 aastaseks, lendaks tähtedeks muutuseks, ta läheb siis vaimude maailma, võib siis tagasi maa peale tulla jälle rebasenäoga ta niiviisi esinema. Siis tuleb teise niisuguse eduka võlurebasest tekkinud kolm tähtede asemel tähe kohta taevas jääb alles tehtavaid kustuda, eks ole, aga kohti, seda tuleb täita. Väga mõnus mütoloogia, ma olen täiesti veendunud vanad roomlased ja vanad hiinlased omavahel. Infot selle kohta, kuidas tähed tekivad, ei vahetunud ometi need kolm tähte Skorpioni tähtkujus Roomas kutsuti vulbecula rebaseid kini. Miks, kas lihtsalt sellepärast, et Skorpionid on pikk saba ja rebasel on pikk saba? Võib-olla, sest roomlased teadsid kreeka traditsiooni kohaselt, see on Skorpioni tähtkuju ja nemad ütlesid seda riba sekeseks? On huvitav? On küll. Vaest on rebane just tänu oma uhkele sabale tähtsaks saanud. Ta ei ole haridusmütoloogiline loom, kes oskab muutuda libahuntidest, kõik on kindlasti kuulnud sellest, võib-olla räägime teinekord aga libarebane väga tähtis tegelane, tema võime muutuda inimesteks, hobusteks, isegi mõõdukadeks või ämbriteks või laevadeks on muinasjuttudes peaaegu igal pool käsitletud mõnusat näiteks šoti või iiri muinasjutud, kus ta on hea ja kasulik. Ta on ka seal väga kaval. Kuid kui muinasjutt jõuab lõpule ja peakangelane inimene rebase abiga on saavutanud heaolu printsessi naiseks maailma kõige kiirema ratsu endale talli, siis ütleb ta rebasele. Sa jääd elama minu juurde. Ei, kullake, ma elan omaette. Minu elu on metsas jama, mitte mingisugust teist elu elada ei kavatse, ainult luba mull. Rebasejahti ei korralda erapea pilu peale jahti saab kõik, mis ma sinust küsinud ja ta läheb omaette metsa elama. Loomulikult selline rebane palub rebaste peale jahti mitte pidada, pidades silmas teisi rebaseid, sest ei ole mingit kahtlust igalühel, kes selle muinasjutu luges, et see rebane oskab esseist. Eto lootuses oskab enda eest seista sellest paradiisi. Aga jah, rebastest väga palju mõdu sõita, mitte lihtsalt muinasjutt, vaid romaane. No näiteks väga tähtis romanderena Renaar, Rebane, Lenaar ja Reinike Phuks näiteks sakslastel see keskajal tohutult tähtsaks tegelaseks kujunenud tol ajal oli üldse ilmalikus kirjanduses tähtsamal järjel kirjandus inimestevahelised suhted, aadlisuhted omavahel ja talupoegadega ja preestritega. Kuninga ja tema massaalide vahelised suhted olid kõik nagu suures loomadelt ja teatris lavastatud ja rebane. Alati oli seal väga võimukas ja vaimukas tegelev tuli parun, rebiti seal absoluutselt kõiki, sealhulgas ka kuningate rebastest lugusid. Igasuguseid lugusid, kus nad esinevad peamiselt libarebast on vägapalju muinasjuttudest hämmastavalt tähtis. Loo Kültaasial saab hundist jagu lausa lust. Kui ma täna koju lähen, siis ma loen kindla peale mõne muinasjuturebasest. Aga metsas temaga kohtuda vist päris keeruline. Kuigi ma olen teda näinud ikkagi ei ole see väga haruldane kohtumine rebasega Eesti metsas sõltuvalt muidugi sellest, kus te elate, Saaremaal ei ole raske rebast kohata. Kuid näiteks Kuressaare linnast lähete itta hommikul vara kindlasti mõne lagendiku peol. Üldse hommikuti, kui rebane nii-öelda läheb päevasele magamisel sooniga loom peamiselt päevalt ikka puhkab ja loomulikult ei maga terved. Eriti siis, kui tal pojatud suvel siis ta tooted urust välja, et nad mängiksid päikese seisega, soojendab ennast mõnusasti, aga liigub ta ikkagi tõesti pimedusega, kus hakkab liikuma ja hommikul siis läheb koju, te võite siis teda. Aga Ma tahaks siiski hoiatada kõiki lapsi. Kas ikka normaalse looma moodi võib Antal tugevasti norus ja liikumine on niiviisi pool viltu külg ees või ütleme, üks õlg ees, mis seisus on tema karkate? Kui see on sügavalt jalgade vahel või on viltu näiteks ühele poole nagu liikumatu, nagu elu olge ettevaatlikud, kui te lähete rebast, kes istub näiteks keset teed ja kui ütleme, seal külatänavale tuleb. Selline käitumise muutus on tavaliselt seotud ikka marutõbiseks ja see on tohutu ohtlik sealt väga ohtlik. Aga jah, rebasega kohtumistest lihtsalt tuleb seda silmas pidada ja ongi kogu lugu. Meie jutuajamine läks nüüd päris tõsiseks, aga tegelikult, kui teada neid ohte ja seda, kuidas õnnetusest eemal hoida siis ei tohiks ju midagi juhtuda, midagi halba. Ja ma arvan, et soovingi teile häid huvitavaid kohtumisi ja uusi avastusi. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
