Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere täna kutsume teid jälle rändama ja kes on olnud usin rännu, saadeti kuulaja on saanud juba väga palju rännata. Loobus ja kaardi abil käib see rändamine ju kähku. Ja me oleme peaaegu kõik kohad läbi käinud ja täna oleme siis veel seal Austraalia läheduses. Räägime sellest elustikust, mida seal Uus-Meremaal leida võib ennist nii kaugel mulle tundub kuni linnulennult võtta, siis vist enam kaugemat kohtumist ei olegi siin maakera peal. Kui keegi viitsib võtta nööpnõela ja niidi ja kodus juhtub gloobus ka olema, siis võiks selle niidiga proovida panna nööpnõel Eesti koha peale püsti ja niidi pikkus ulatuda siis sinna Uus-Meremaale välja ja siis proovida, kas annab veel kaugemale see ümber maakera niidiga liikuda mõnede teisele maale. Ja seda peab proovima. Aga mulle tundub, et Antarktika on ikkagi veel kaugemal vist. No võib-olla Antarktika muidugi, Jon veelgi kaugemal, aga muud kohad vist on kõik lähemal juba. Aga kui see on meist nii kaugel, siis ta on arvatavasti üks väga huvitav paik. Aga Austraalial on ta ju küll lähedal, eks ole. Kas, kas kliima on seal samasugune nagu Austraalias? Võrreldes Austraaliaga, Uus-Meremaa palju mägise ja sademeterikkam ja Uus-Meremaale kasvaja, raugaariaid, kasvariine ega akaatsed. Ka Zorin on känguru põõsas ja Arokaarjad on tüüpilised austraalia okaspuud aga Uus-Meremaal kasvab kuni 60 meetri kõrgune arokkariate sugulane kauripuu, mida moorid kutsuvad metsade kuningaks ja parimad laeva mastid saabki kauri puust, tema tüvest tugev ja sitke ja kauripuu kui okaspuu on isegi neile kummaline, sest okkad on tal kahekaupa kimbus ja süstjad laiad nagu lehed. Ka käbi on suur ja jässakas ja ümartünnitaoline. Nii et ei meenuta siis ei mändiga kuuske või? Okka poolest küll mitte männi ja kuusega seotud ainult kauge sugulus ja Uus-Meremaal kasvav ka maailma kõige väiksem okaspuu millel küll eestikeelset nime ei ole. Tema nimi on Takreedium. Kas saab ainult paari meetri kõrguseks täiskasvanuna? Urmas, aga mina olen kuulnud, et Uus-Meremaast on üks kolmandik metsa. Mets on Uus-Meremaal küll mul juhtumise ESM reisikiri Uus-Meremaale, kus on väga paljude taimeliikide kohta üht-teist põnevat ära toodud. Ja suurim Uus-Meremaa taimede kollektsioon väljaspool Uus-Meremaad on Lõuna-Inglismaal entusiastlik taimekollektsionäär. Grey võtsin seal on nii suure vaeva näinud ja viis korda ette võtnud selle pika reisi ning kaasa toonud lugematul arvul seemneid. Kui elustaimi. Tuleb välja, et need on siis kõik seal Inglismaal kenasti kodunenud. Lõuna-Inglismaa kliima võimaldab tõepoolest enamikku Uus-Meremaa taimede avamaal kasvatamist. Väga huvitav. Ma uurisin siin enne seda ene taimkate kaarti ja mulle tundub, et Uus-Mereoma erineb Austraalia omast. Siiski erineb. Ja muidugi palju nen teeme ja üllatavalt palju on ka selliseid taimi, mille sama perekonna liike kasvab Euroopas ka Eestis ja Uus-Meremaa taimedele. Iseloomulik või omapärane on see, et väga paljud meile tuntud taimed on seal valgeõielised. Näiteks leidub Uus-Meremaal valgeõielist varsakabja Valgajalisi meeles päid, algelise kellukaid. Huvitav kas loomad ka valgemad on nool või päris valged? Tähendab, siin peab kohe täpsustama, keda need loomade all mõtled. Lihtsalt ruumi, no kasvõi näiteks lambaid. Lambad on seal tõesti valged, kuigi teistele lambaid ka, aga need on inimese poolt sisse toodud, aga vat Uus-Meremaa huvitav maa, et enne eurooplasi seal oli ainult kaks liiki imetajaid. Üks meile võõra šoti liike, üks nahkhiireliik, see oli kõik, kes seal iseenesest kodunenud oli, ülejäänud loomad olid siis linnud ja roomajad ja kahepaiksed ja teised, aga imetajaid seal rohkem ei olnud ja see on tõeline lindude paradiis. Seal linde väga palju ja suur osa sealsest linnustikust on lennuvõimetu. Kuna neid vaenlasi pole olnud, siis polnud neil vaja ka nende eest pakku lennata ja ajab konsevolutsioon. Kuulge nüüd sinna suunda, et seal vähesed nendest lendavad ja lendavad ainult äärmise vajaduse sunnil väga paljud jalutavad ringi ja kõnnivad üldsegi maa peal. Jalutajad linnud väga huvitav. Aga loomad ja lambad ja need neljajalgsed, need tõid siis Uus-Meremaal inimesed. Huvitav. Ja oleks ainult asi lammastega piirdunud, aga tegelikult liikide nimestik, keda sinna on toodud, on tegelikult hämmastavalt suur ja selle tõttu on see Uus-Meremaa loomastik nüüd tänapäevaks hoopis midagi muud, kui ta oli 250 aastat tagasi. Aga kas need jalutavad linnud on selle muutuse pärast veidi lendama õppinud või ole? See see häda ongi, et ega nad ei õpi nii äkki lendama. Evolutsiooni jaoks on see aega natukene liiga vähe ja lindudel läks elu väga raskeks, nimetati ilmumise tagajärjel, osa nendest suri hoopis välja ja teine osa siis surin suurtelt aladelt välja, nii et mõned liigid on säilinud ainult teatud kitsastes piirkondades selle lõuna või põhjasaare teatud osades ainult Uus-Meremaakudekaardilt vaatate, koosneb kahest suurest saarest. Põhjasaar ja Lõunasaar. Ja nad erinevad mõnevõrra kava loomastikult ja taimestikult. Sellel põhja poolsemal on niisket igihaljast metsa ja lähis-Antarktika laialehine ja segamets on seal ka. Sellised metsad seal tõesti on ja nii nagu Urmas ütles, on ka mägine maa. Mäed omakorda tekitavad seal probleemsele elustikule, nimelt mäed peavad kinni vihma, see tähendab, et mere poolt tulev soojad suured pilved mis on vihma täis, sajavad siis seal mägedes maha ja mererannikualadel seal lopsakad metsad ja seal, kus vihma vähemaks jääb, kuused enam ei jätkusaanutest, tasandikud põõsastikku teab võsastikus. Ja nii, et see maastik on selle tõttu ka veel omapärad ja veel, mis teeb selle Uus-Meremaa põnevaks demokioloogiline noorus, see tähendab seda, et on alles hiljaaegu oma geoloogiliste arengu lõpetanud, õieti veel lõpetamast, seal on väga palju vulkaanilise nähtus ja, ja eriti tuttavad on just need keisrid purskavad kuumavee allikad, üldiseid, kuumaveeallikaid on seal väga palju ja need kaljud ei ole veel korralikud kivistunud, kui nii võib öelda, et suhteliselt pehmed kivimid, nii et neid võib näiteks murendada ja loomad just imetajad, kes sinna läinud oma sõrgadega murendanud, neid kaljusid ja tekita Tirosioonidel, pinnas kaob ära ja need loomad, kes sinna inimese poolt on toodud inimesi enda tegevus olnud esile kutsunud väga suuri muutusi seal maal, nii et sealsete looduskaitsjate põhiline tegevus ongi üritada leida pelgupaika neile vähestele Uus-Meremaa päritolu olevatele lindudele loomadele, et nad päriselt välja sureks nende sisse toodud loomade mõju all, kõrgemal mägedes, üks põnevamaid taimi on rosett jas. Lõunalitterhein. Meil Eestimaal kasvab üheaastase põllu umbrohuna harilik Literein. Aga see lõunalitterhein on hoopiski püsitaim ja kreemikate õitega. See näeb välja nagu seedri. Käbi oleks maha torgatud ja keegius kuivanud lehtedega ta ümber kaunistanud. Nimi tuleb tal viljadest, viljad, kõrvakesed on suured, ümarad nagu litrid, tegelikult on ta ka kuni 10 sentimeetrit läbimõõdus väike toim. Ja mul on siin üks raamat, kus on ka taimepilti ja seal on siis Lõuna-Alpid. Sealsed mäed on nimetatud alpides. Lõuna Alpide päris tippudes kasvavad kummalised taimed, mida soomlased kutsuvad lammast taimedeks. Inglased kutsuvad kaeda lambataimedeks. Neid kutsutakse eesti keeles gara uurijataks, neid on raske kasvatada, sest seemned on mikroskoopilised ja need roolida korvõielised, ent õitsevad vähe, enamus on meil lehemass ja LED on neil väikesed, need moodustavad nagu villaseid viltijaid. Vati Kohilaid osa liike on täiesti lumivalgete pikakarvaliste lehtedega ja jääb selline mulje, nagu oleks keegi loom ennast puhkama sättinud. Noh, sellest võib-olla siis ka see lammast aim. Nad näevad puhkama sättinud lammastena võib-olla välja küll, kui nad õitsevad, vähemalt selle pildi järgi otsustades ma ei ole küll Uus-Meremaal käinud, aga Lõuna-Inglismaal selles Uus-Meremaa taimede erakollektsioonis olid ka üsna mitmed rooliliigid ja nad jätsid tõesti väga eripärase mulje. Midagi enneolematut. Nojah, enne mõtlesin, et eurooplased on toonud sinna Uus-Meremaal igasuguseid endale meelepäraseid loomi, et tühjaks sõnaks ei jääks. Ma loen mõned liigid ette, sinna on toodud näiteks musträstas siis veel teisi rästa liike, kuldnokk, part, erinevaid liike, kühmnokk, luik, lõoke, faasan, rohevint, varblane, ohakalind, talvike, need on meil kõik siin Eestimaal hästi tuntud linnud. Kas siis need teevad mitte lendavate lindudele liiga? Nemad liiga ei tee, aga neil on teistsugune toitumine ja kuna neil ka vaenlasi olnud, paljunevad kontrollimatult, sead söövad toidu eest ära, nii et teatud määral nad võivad liiga teha. Aga kuula nüüd edasi, siin on mõned muud eksootilisemad liigid, näiteks Indiast. Mayna, see on siis üks kuldnoka sugulane, valge seljaline harakas Ros Ella papagoi, must luik Austraaliast, kes on näiteks teinud võimatuks partide pesitsemise terve real järvedel, stantsuur ulatub sügavamalt seda toitu kätte saama, Songib muda põhjast üles ja niimoodi partidel süüa enam pole võimalik. Ja kuna need luiged on Anastanud järved partidel ei ole võimalik enam kusagil pesitseda ja kõik see alguse tegelikult paarist-kolmest Luigest, mis möödunud sajandi lõpupoole sinna Austraaliast kohale toodi, et kaunistada natuke Uus-Meremaa järvi ja tiike või mine tea, mis eesmärk seal parajasti oli. Tuleb nii välja, et igalt poolt, kus keegaga Uus-Meremaale saabus, sealt võttis aga oma lemmiklooma kaasa. Tundub küll, sest kuula veel edasi, imetajatest toodi siia. Punahirv on siis see, kes meil siin Euroopas elab. Jaapanist toodi veel üks hirveliik Virginiast Ameerikast veel üks hirveliik Austraaliast väikesed kängurud vallaabid, mägikits on ka Euroopa liik Ameerikast põder päris suur sambar hirvi Indiast, opossumid Austraaliast, vapiti hirmsad jällegi Ameerikast. Ja siis toodi veel igasuguseid koduloomi veiseid ja lambaid. Kujutis ette nüüd seal, kus enne midagi olnud, sai ühtäkki palju ja nad hakkasid kõik kontrollimatult paljunema igal pool ja eriti hullu, kui nende opossum, suppossumite lugu lausa, kui ta ei oleks nii traagiline, lausa naljakas. Nad toodi sisse nende karusnahaga äri teha, noh kujutage ette, mis karusnahkse opossum neid üldse on, muidugi keegi seda karusnahk osta ei tahtnud ja siis lõpuks farmi omanik sai ka aru, et opossum ikka rikkaks ei saa ja kõigi puuri uksed lahti lasi nupustumid laiali ja kuna neil ei ole seal ühtegi vaenlast ja siis nad hakkasid nii hirmsasti paljunema. Mõne aja pärast olid kõik metsad ja aiad ja põllud täis, opossum ei tea, inimene ise veel hävitas puid, kaelane Dubossomid ronivad meelest puude otsas ei olnud kuhugi ronida. Ja siis nad hakkasid ronima elektripostide otsa, sattusid elektrijuhtmetes, said ise surma, said elektrilöögi, lühistasid liini ära ja terved linnad jäid nende Possumite pärast pimedaks niiet tekitasid suurt majanduslikku kahju, sellepärast tulid postid kõik metalliga või plekiga üle lüüa. Nii et sinna keegi otsa ronida ei saaks. Aga miks neil siis nii vastupandamatu see ronimiskirg on? No võta sa kinni nüüd, miks opossum või selline vastupandamatu ronimis kirkonda lihtsalt tahab ronida ja ronibki sinna, kus, kus tal parajasti pähe tuleb, nad elavad tegelikult puude otsas ja kunagi ammume opossomitest rääkisime raadiokuulajatele ei saanud näidata, aga sulle ma ju näitasin ühte pilti, kus oli opossum puu, kus puu otsas vähemalt 20 apossomidki, seal rippusid küll Zapapiti ja käppapidi istrid okste peal ja see ühtegi lehtega rohelist lippu, et see puu küljes ei olnud ant kakskend, apossomit, puugile nagu mingid erilised kaunistused ja ju neil siis seal puu otsas ikka meeldib väga olla ja püüad igale poole üles ronida ja vaadata, mis seal võib olla nende uudishimu käest, opossum pidi olema kaunikesti uudishimulik loom ja uudishimu ajab neid ka sinna kõrgele, vaata et äkki seal midagi süüa või mõnus peatuspaik. Nii et salongi põhiliselt opossomid Ei, mitte ainult põhiselt opossovi, nagu ma lugesin ette siin terve pika nimekirja igasugustest sisse toodud elukatest, aga õnneks on ikka seal neid kohalikke liike ka veel mõningates paikades säilinud ja need on tegelikult väga põnevad. Seal on terve rida selliseid liike, keda kusagil mujal ei ole, aga ikka ma pean veel tagasi tulema nende juurde, kes ära kadunud. Nimelt esimesed inimesed, asukad, kes sinna Uus-Meremaal sattusid, need tänapäeva teadlased ja etnograafid kutsuvad moa Dideks ühe linnuime järgi. Need maad olid suured jaanalinnu Moody linnud, ainult et nad olid palju-palju suuremad veergu jaanalind, mõned olevat kasvanud seal neli pool isegi viis meetrit kõrgeks hiiglaslikud lennuvõimetud linnud ja siis need esimesed asukad küttisid, neid nii maadest ei ole. Elame, jälgige luid. Ja siis munakoore, sellist kraami sealt on leitud, aga leid? Lindendid ei ole ainult kõige pisem, kõige tillem nende hulgast väiksem sugulane on alles jäänud ja selle nimi on kiibi. Nüüd paljudel lastel ilmselt tuletab meelde seda puuvilja, mida te siin meil eestimaal olete osta saanud, kes on jõudnud osta, aga sellel linnul ja sellel kiivid ei ole mitte midagi ühistesse kiiv, isegi kasvavist Uus-Meremaal looduslikud, jah, kiiren hoopiski Hiina päritolu kal Jaan puitunud varrega Leon, taim ronitaim, aga Uus-Meremaa on maailma suurim kiivide tootja ja Kiievi hoopiski aktiniidia viljade kaubanduslik nimetus. Taim, mis annab nii-öelda kiivisid, on tegelikult aktiniidia, hiina aktiniidia ja temast aretatud sordid. Aa sellepärast ma ei olegi mitte ühestki targast taimeraamatust midagi Kiievi kohta lugeda saanud. Aga miks teda üldse kiivikson nimetama hakatud? Võib-olla selle tõttu, et Uus-Meremaa kõige suurem viljade tootja ja Kiievis on väga tuntud lind, võib-olla siis sellest. Aga mis seos neil kahel asjal on, seda ma küll ei oska kuidagimoodi välja mõelda, aga no olgu pealetulemise kivi juurde tagasi, see kivine kummaline välja, ta on paar-kolmkümmend sentimeetrit kõrge suled on tal nagu karvad tegelikult sulgeriks raske nimetada. Kui te juhtute suvel loomaaeda minema, vaadake kaasuary sulg ja umbes taoliseid on ka siis kiivirant kivil on pruunid mustad, nii nagu kaasuaril. Tal on suhteliselt pisike, peab ja pikk nokk küllalt tugevad jalad palju rändava seal metsa all, kus ta siis toitu otsib. Pik konsee, millega ta siis sealt maa seest otsib neid ussikesi nüüd suudab päris sügavalt 15 20 sentimeetri sügavuselt välja koukida. Ja selleks, et kindlaks teha, kus kohas elukas on sussikene seal maa, siis selleks peab siis lõhna tundma. Kivid on päris hea haistmine, ta tunneb siis läbimaad kiivi veel kummaline selle poolest, et ta suhteliselt kõige suurema muna omanik linnuriigis nimelt tema kehakaalu ja siis muna kaalu suhe on kõige suurem. Tema muna kaalub 400 grammi, aga lind ise on seal paari kilo ringis. Seda muneta siis üheainsa ja, ja sellest siis tuleb see poeg välja, kes siis mõne aja pärast jälle, kui ta juhtub emalind olemas, muneb jälle sama suure muna. Võib-olla on ta edev, tahab oma munaga uhkustada. Ei, ma ei usu, et edev on. Ma ei kujuta ka ette, miks see asi niimoodi seal läinud on, aga ka selline see siis on. Niisiis, seal on veel põnevaid linde, kellel on natukene imelikud nimed, näiteks Weeka ja see Weekatun siis rukkiräägu sarnased linnud ainult suuremat soolsuse, pruunikate sulgedega ja ja kõnnivad mööda maad ka lennuvõimetud. Aga nad on nüüd nii haruldaseks muutunud, et ega neid ka väga paljudes kohtades üldse kohati ei ole võimalik. Ja nende Weekade kohta on väga toredasti kirjutanud tarel oma raamatus, parem varblane pihus. Ta kirjutab seal, niiet kui me päikesepaistel maha istusime ja seda meeldivat einet võtsime, nägin kivi tagant, piiluvad pruuni pead huvitatud vaatasse mind oma suurte tumedate silmadega ja kadus siis. Braienetlesime üks pruun lind pistis just selle kivi tagant pea välja, jahvatest suukooki täis, see oli veega kohe, nad on kõik siin, nad lihtsalt ei suuda jätta iga uut asja uurimata. Kui Braien, kõnelesin alusmetsas, teine pruun pea vaatas meid teadjal ilmele, tõmbus tagasi. Natuke aega jätkas linnud meie piilumist küll kivi tagant, küll sõnajala puhmust. Pärast põhjalikku uurimist otsustasid nad nähtavasti, et meie pole ohtlikud ja nagu nõiaväel olimegi korraga. Weekadest ümbritsetud Nad kogunesid meie ümber kobaras ilmudes välja kõige võimatumatest kohtadest ja uurisid väga põhjalikult. Kaameraid toksisid õrnalt nokkadega, nahkkohvreid ja plekist filmikarpe. Vaatlesid peavilt statiive ise kogu aeg üksteise, oma tamm tammi vestlust pidades, nagu oleksid need tolliametnikud, kes mitt salakaubaveos kahtlustavad. Nad olid ilusad, kuigi pisut süngelt tumedat linnud, kes meenutasid suuri rukkirääk rääkkudele omanik, kõnnak, Nad asetasid oma suuri jalgu maha nii ettevaatlikult, nagu oleksid neil konnasilmad. Pea ja kael olid uudishimulikult ette sirutatud. Ülemine kehapool oli neil kenasti sügiseselt punakaspruun mustade täppidega siin-seal aga kurgualune alumine pool kehast olid hallid. Silma kohal oli neil elegantne hall trinokk, nagu jalatki oli neil punakas ja kuigi kaugelt tuli nende silmad paistnud tumedad, selgus nüüd, et need olid veetavad punakaspruunid. Sellised on siis need töökad, keda seal Uus-Meremaal filmimas käis säralt tarel ja ja noh, ikka sellele kirjeldusele suurt enam midagi lisada. Lindudel on kummalised nimed. Mõnd huvitava nimega taime sa Urmas juba tutvustasid, aga, aga neid on kindlasti veel väga palju. Ja taimed on seal palju ja räägiks paari sõnaga veel, millised puud siis Uus-Meremaal kasvavad? Okaspuudest persele kauripuu, mis annab head laeva masti materjali on okaspuudest veel samuti võimsa kasvulised kivijugapuud ka kahjuks inimene üha enam ja enam neid raiub väärtusliku puidu pärast. Sõnajalgadel ei vaata mitte meie ülalt alla, vaid peame vaatama hoopiski alt ülesse, kuna nemad on puitunud varrega ja Neid kutsutaksegi puusõnajalgadega paar perekond on seal neid puukujulisi sõnajalgu ja nendel on ilusad nimed, näiteks tiksoonia. Aga alusmetsas kasvab ka mõningaid väikesi sõnajalgu, näiteks adjountumid, mida vahel ka toas kasvatatakse. Siis koldadest on selliseid koldumisson kolinud puu otsa. Meie Eestimaa kollad on kõik maapinnataimed, aga Uus-Meremaal kasvavad mõned kollad epifüüdina pealistaimena hoopiski puukujuliste fuksijate otsas. Jah, nendele on mõeldamatu, et nad maapinnale elaksid. Ja puudest on veel üks väga omapärane täpiliste lehtedega. Kui vastu valgust vaadata, siis paistaksid need lehed nagu täpilised. Selle täpilisuse annavad näärmed, mis on tihedasti lehtedesse koondunud ja täpilise puu nimi on ereroheline müooparum. Siis rannikualadel kasvab meil viimasel ajal kapotitaimena pakutav Uus-Meremaa loorberipuu ehk Korona karpus demono viljad söödavad ja tal on suured süstivad paksud eakad lehed. Siis leidub Uus-Meremaal veel lõunamört ehk punane teepuu, mille lehti vahel segatakse tee sisse ja tema annab ka väärtuslikku puitu. Ja vahel kasvatatakse seda madalat putka liivastel aladel liivade kinnistamiseks. Rohttaimedest on meile tuntud perekondadest näiteks elulõngad. Elul on ta küll Eestis looduslikult ei kasva, aga sageli kasvatatakse aias suureõielist. Elulõngasorte Uus-Meremaaelulõngad on üsna kääbused, sageli hoopiski ilma lehtedeta, neil on ainult leherootsud ja samas suurte õitega ja üks huvitav omapära on velo saarema taimedel, nimelt paljudel liikidel lehed on hoopiski pruunid. Näiteks on teelehed seal pruunid, võivad olla pruunid meelespead. Aga ma tulen nende elulõngade juurde veel tagasi, sa ütlesid, et need on ilma lehtedeta ja leherootsud on, mismoodi nad siis fotosünteesivad, kuidas nad toituvad, need taimed? Jah, need elul on kolleegid, on, ma olen neid näinud mitega lootsusega, kultuuris kasvatatud, Eestimaal küll mitte. Need elulõngad on kääbused, kasvavad kõrgel mägedes ja neil fotosünteesivad ainult leherootsud, et nad peavad hakkama saama selle väikese assimileeriv pinnaga. Seal küll põnev taim. Ega Uus-Meremaalgi päris kartmatult kõiki taimi katsuda ei maksaks, sest leidub seal kõrvatavaid liike ja karatavad võivad olla kõige ootamatumalt taimed, näiteks mõned sarikaõielised Annisotoomed väikesed ja meeldivate roheliste lehtedega, ent õelate kõrvekarvadega ja Uus-Meremaal kasvab väga võimas kuni nelja meetri kõrgune nõges mille kohta räägitakse, et hobusele ja koerale võib-olla kokkupuude lausa surmav. Uus-Meremaa tundub olevat tõeline imedemaa, ükskõik keda või mida seal paatika ainult ohvritel kahte kätt kokku, kui sa vähegi süüvida tema elus, tahaksin veel ühe taime kohta rääkida, mis on tohutu põnev, aga kahjuks levinud siiski väga kitsal alal näeb välja nagu korall. Tema nimi on koralias käokuld, ta on siis võlglile perekonnast ja tõepoolest õitseb see korallitaoline kuld ainult väga harva ja näeb tema välja, nagu oleks tegu kivistisega. Lehed on väikesed soomused ja valged väikese rohelise servaga tihedasti vastu. Ja ta hargneb veel rikkalikult, nii et tekib ettekujutus, nagu oleks tegu surnud elukaga. See on tõesti nagu muinasjutumaa. Aga miks seal üldse nii palju linde ikka on? No ma arvan, et see on päris hea, seletust on küllalt hilise tekkega hiljem tunduvalt ilmselt tekkinud kui Austraalia vulkaaniline kujunemine osaliselt kestab tänapäevani välja. Ja siis, kui seal tekst sobivad elamistingimused, siis ta kõikidest Mandritest küllalt kaugel sinna imetajatel oli raske pääseda ja linnud on siis ainukesed, need on võimelised olnud lendama sinna. Ja ilmselt siis see on lindude rohkuse põhjus. Aga seal on ka neid lennuvõimetuid. Linde tähendab suuri lennuvõimetuid, linde, kes pole iialgi lennanud nendega, nüüd asi natuke segas nende tulekut sinna on päris raske seletada teiste elukate saabumist ja, ja tulekut on võimalik ette kujutada ka nendega natuke raskpesapaika ja toitu ja kõike pidi seal olema. Ja muidugi see evolutsioon kulges suures osas saare peal, sest arvatavasti väga paljud linnud kaotasid lennuvõime just seal Uus-Meremaal elades. Eraldumine, linnustiku kujunemine on olnud ka väga pikaldane protsess, väga kaua on see kestnud, aga ma tahaks veel ühtedest elukatest rääkida, seal on väga huvitavad kilgi moodi, loovad pikkade tundlatega ja 10 kuni 12 sentimeetrit pikad, kujutage ette sellist rohutirtsu moodi kilgi moodi looma. Ja möödunud aasta lõpus, kui tuli ajakiri National Geographicu viimane number, seal oli nendest suured pildid. Esialgu jahmatas küll, kui inimese nina all on selline suur loom peaaegu näoga ühesuurune, et kui keegi raamatukogusse juhtub minema, siis otsige sealt raamatukogust möödunud aasta Geographicut välja, sealt saate ettekujutuse hiiglaslikest Kilkidest, vääritsikatest, kes nad sellised andis, mõned elavad puu otsas, aga need suuremad ei roni puu otsa, ronivad kivide peale, kajavad maa sissemäekülgedel siukseid koopaid, kus sees nad siis elavad, need kummaliselt kaevavad tegelased on nad seal on veel palju ebanormaalseid, meie mõistes loomi, nagu näiteks kasvõi seal kuumaveeallikates elab igasuguseid sitikaid ja tikkusid sellise kuus juures, kus normaalsed loomad peaksid ammu peaaegu ära keenud olema, vähemalt ära surnud olema, ka nemad elavad seal rahulikult edasi. On väga huvitav. Aga nüüd on küsimuse küsimise aeg kätte jõudnud. Nii et jätkuled, küsimus teile on seekord selline. Tahame teada, mitu Arokaarja liiki kasvab looduslikult Uus-Meremaal. Rokkari on okaspuu ja mitusada rokkaaria liiki Uus-Meremaal Loodsas kasvab ja kes meid tähelepanelikult kuulas, siis kuulis juba vastuse sellele küsimuse eespool ära ka, kes ei kuulanud, eksi, peab siis natuke tuhnima kirjandust. Kes ekskursiooniga satub Tallinna botaanikaaeda, siis ühes kasvuhoones on eksponeeritud ka Uus-Meremaa taimed. Ja noh, see Uus-Meremaa meie jaoks nii võõras kant, et selle jaoks peab kohe midagi spetsiaalselt veel juurde lugema, kellel huvi, tekkis selle asja vast loomade kohta ma soovitaksin lugeda maailm ja mõnda sarjas ilmunud säratarelli raamatut, loomaaed pagasis. Parem varblane pihus ja minu meelest seal maailm ja mõnda sarjas on veelgi neid raamatuid just mauride elust. Otsige seda sarja sirge ja vaadake raamaturiiulis ja usun, sealt leiate veel mõningaid, aga need puudutad põhiselt seda kultuur jääb inimese elu ja loodusest räägitakse natukene vähem kui meie nütena, rääkis. Aga kõigest on ju vaja teada mis on põnev loomulikult. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
