Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, kes nüüd meie rännusaateid usinalt kuulasid, teate, et meie pikk-pikk rännak lõppes. No ma olen räbal jah, ja me külastasime väga erinevaid paiku ja loomulikult selle mõtterännaku ajal me ei jõudnud kõigest rääkida, millest rääkida, oli võimalik. Me jõudsime aint üle libiseda kõigist nendest põnevatest küsimustest ja püüdsime jõudumööda vastata neile küsimustele, mis teie meile saatsite. Aga loomulikult ei palju-palju asju, rääkimata. Ma loetleks Austraaliast rääkisime siis tegelikult oli ju selles suhtes päris vähe juttu roometest. Nendest Kaaemmetistest vihmaussidest rääkisime, aga madudest ei rääkinud eriti. Äkki räägiks. Nendest me oleme aeg-ajalt rääkinud ka kasvakse, taipan, kes on see hästi suure tugeva mürgiga või siis surmamadu, kellel see nimi on jube kole. Aga see surmamadu on tegelikult vähem ohtlikku, taipan ainult tal natuke sandi loomuga selles mõttes. Ta ei lähe inimese eest ära, vaid ta peidab enda sinna kõdunevate lehtede sisselehtede all. Ja sulab nii hästi see maastiku kokku, et nad nii kaua seal ühe paiga peal kohal, et inimesed ei pane tal tähel astuvad talle peale, siis võivad tema käest hammustada saada. Aga muidu see madu ise fantastilise saagi juurde meelitamise triki välja arendanud ajaloo käigus. Nimelt on temal saba otsast ja peenike ja siis, kui ta ise poeb sinna lehtede alla peitusse, saba jääb välja ja ta väristab seda niimoodi, et jääb mulje, nagu tegemist tillukese ussikese linnud püsiksid, imetajad, tuled ussi sööma ja siis nende kohutavaks õnnetuseks hirmuks kargab sealt lehtede alt mao pea välja koos hästi tugeva liha sellise kerega, haaraks looma kinni ja sööb ära, nii et alati kõik ussid, keda sa sööma lähed, osutubki söödavaks, osutud isep sööduks pärast selle ussi jahtimist. Taoline kummaline madu seal Austraalias on ja siis on veel üks huvitav püüton, must pea, püütan. See on sellepärast huvitav, et ta sööb ainult teisi madusid, see on tema põhiline toit, need teised maod ja ta ise ei ole mürgine, nii nagu ükski püüton pole mürgine ja selleks, et siis teisi madusid kätte saada, ta peab nad ära kägistama. Ta püüab ka mürkmadusid ja saab nendega päris hästi toiminud. Teda on nähtud ka neid surmamadusid ega taipa neid väikseid taipa neid alla Kukistamas. Ja ilmselt on ta lihtsalt hästi vähetundlik maomürgi suhtes, sest muidu ta ei saaks endale sellist luksust lubadeta. Läheb võitlusse ilma relvadeta hästi relvastatud vaenlase vastu ja, ja võidab ja saab sellest siis endale kõhu täis. Mul on üks küsimus veel, miks kukkurhunt on, aga kukkurkaru ei ole. No tegelikult seesama koaala, kellest me oleme palju rääkinud, temal on ka vanemas kirjanduses sünonüüm teine nimi siis ja teda on kutsutud kukkurkaru ehk koaala. Aga ma arvan, see kukkurkaru ei ole tema jaoks eriti õnnestunud, nii mees, ta põhiliselt elab puu otsas ja ta on nii tilluke mõnus, pigem võiks olla siis kukkurhunti siis kukkurmängukaru ta rohkem meenuda, tõesti väikest mõmmik, keda õhtul kaissu võtta, kes võiks voodis olla, aga sellist päris karu mõõtuda kuidagimoodi välja ei anna, aga see koaala on iseenesest jälle väga huvitav loom, ta sööb ainult eukalüptilehti ja puu otsas ta kohmakas, aeglane, aga ma olen mõnes filmis juhtunud nägema, kui ta maa peal liigub, tähendab, ühe puu otsast teise minema ronida otse ei ole võimalik mööda maad liikumist, ta seal maa peal näitab üles üllatavat heledust, ta jookseb väga kiiresti ja kohe nii kiiresti, et seda ei oskaks selle looma puhul ette kujutadagi, võiks arvata, et ta läheb kuidagi taarudes, täitsa täitsa. Aga oh ei, ta jookseb nagu välk ühe puu juurest teise juurde, ronib kärmelt sinna üles ja siis jätkab tervises flegmaatiline stiili, sellised puu otsas edasiliikumist ja võib arvata, et ta ei suuda küll kuigi nobedasti ennast liigutada. Ja teine koht, kus need koaalad ennast nobedasti, liigutavad vesi, nad ujuvad suurepäraselt. Kuigi võiks arvata, et taoline tegelane nagu vette kukub, seal tema hukaga ei, kohendab poja, kui emaloom velvet satub, kohendab poja endale kenasti selga ja ujub mõnusasti veekogu teisele kaldale ja ronib seal puu otsa, jätkab seal oma toimetusi. Et sellise puu looma kohta on tal üllatavaid omadusi ise kiire jooksmine ja, ja ujumisoskus. Milleks tal selline ujumisoskus välja on kujunenud, seda raske välja mõelda. Põhimõtteliselt on tegemist suhteliselt kuivadel aladel elava loomakese veega, tal eriti palju kokkupuuteid oma elu jooksul pole nagu üldse olnud. Aga ometi Voltal selline omadus kaasa antud ja ta kasutab seda väga osast. Me oleme päris pikalt juba nendest igasugustest austraalia loomadest rääkinud, kellel nüüd jäi veel midagi kripeldama nende austraalia loomade kohta siis eesti keeles peale selle Cheraltarelli raamatu, ega teile midagi soovitada ei olegi võib-olla ainult need loomade eluköited seal peab siis lihtsalt järjest järgi ajama erinevaid liike ja otsima üles siis austraalia liigid kõige kompaktsemalt Austraalia kukkurloomad saate kätte, kus löti imetajate köite alguse kohe lahti ja seal siis neid erinevaid kukkurloomi natukene kirjeldatud, aga linnud ja roomajad, kahepaiksed, kalad ja ka selgrootud, need on kõik erinevates köidetes kaunikesti pilla-palla laiali, nõuab päris tõsist vaeva ja, ja aega, et need sealt kõik kokku otsida, nendest rohkem teada saada. Aga muidugi need lapsed, kes loevad inglise või saksa või soome või mõnda teist keelt, siis nende jaoks on raamatuid raamatukogudest päris palju, sest austraallased on väga palju kirjutanud oma maa loodusest ja loomadest. Noh, neil on seal tõesti, millest kirjutada ka väga palju ja sellel on palju turgu ja neid raamatuid on meil siin müügil olnud, meie raamatukogudes on palju huvitavaid austraalia raamatuid peab raamatukogu inimeste juurde lihtsalt minema küsimat. Palun näidake, mis seal Austraalia kohta on seal küll pildiraamatuid, küll juturaamatuid, kõiksuguseid palju olemas. Küll vist suurem raskus arvata, mis mul on taskus, seal võib olla näit peks kapp või taskurätt või magus komm. Seal võib olla teks kapp või taskurätt või magus komm. Kui tasku on ka kann kurul ja ei mahu päev mul, et milleks taskut vaja tal austraalia veidral elu all, et milleks taskut vaja talla austraalia veidral elu kal. Kas ta ehk poetada salamahti oma taskuleheprahti või siis kõike, mis ta leiab, oma taskupõhja peidab või siis kõike, mis ta leiab, oma taskupõhja peida? Tegelikult minu tasku vaevalt sellist rikkust laskub nagu känguru lon hoiul soojast taskust taskutoidul nagu kännu kurul hoiul, soojas taskus taskutoidul. Danny turul on taskus vara, mida ta ei anna ära, taskus siseneb, kui koju väike kängu Rute koju taskus, siis väheneb kui koju väike kännu kurute poju. Ühes saates rääkisime Uus-Meremaast, mis seal on ja kes seal on ja see oli nii huvitav maa, et nii palju ei rääkimata. Ja mõtlesin, et võiks veel natuke rääkida näiteks. Me ei rääkinud üldse Uus-MereMopagoidest. Üks väga huvitav papagoi, kelle nimi on Gea ja see on sihuke hallikasroheline, mitte midagi ütleva väljanägemisega. Kunagi oli ta normaalne papagoi sõi puuvilju ja ja noh, osad söövad praegugi, aga viimasel ajal viimastel aastakümnetel on temast kujunenud siis lihatoiduline papagoi. Tähendab, nad teevad häda nendele lammastele, lambakarjadele söövad siis. Mingise põhjal hukkunud lammaste liha aga on võimelised vanad papagoid ise lambaid surmama, teevad talle selja sügavalt 10 12 sentimeetri pikkuse haaba oma terava nokaga istuvatele siis selga lammas jookseb, jookseb, jookseb seni, kuni jookseb ennast surnuks. Süda ütleb üles ja siis tuled papagoid ja hakkavad teda sööma. Nagu mõrtsuk haises juba, on küll, aga üldiselt ega neid tapjaid kihasid väga palju ei ole ja siis hakati neile igatpidi nagu häda tegema püüti neid maha tappa, eriti lambakarjust said nende peale eriti vihaseks. Aga ega see ei aidanud, vastupidi tähendab nutiti küll, aga aga nad lisandusid sellise kiirusega, et neid sai pidevalt rohkem, kui need suudeti ära tappa ja lõpuks loobuti sellest lootusetust võitlusest. Ja asi on ilmselt selles, et nende poegade suremus on väga väikesed, pojad elavad niigi heades peidupaikades kaljulõhedest, kus neil praktiliselt keegi midagi viga teha ei saa ja nad sajaprotsendiliselt kõik saavad täiskasvanuks. Tavaliselt ikka nii, et linnupoegadest peaaegu 90 protsenti sureb maha, aga kevadel on see asi kuidagi nii hästi sätitud, neid peaaegu kõik jäävad ellu. Ja tänu sellele siis ei suudeta neile selle hävitamisega suurt häda teha. Aga kas seal on selliseid normaalseid papagoisid ka ikka või? On ja seal on kaakad, kes on sellised suured ja kohmakad ja natuke naljakad. A kas nad kaagutavad? Ei, nad ei kaagutavad, kisavad nii nagu teisedki papagoid ja ja pidid olema küllalt inimsõbralikud ja Seltsivad. No ja siis on neid igasuguseid muid linde, kes on nii võõrad, et nendest on raske rääkida, siis elavad seal veel Alba trossid Albo trossid hiiglaslikud meredel ringi lendlevad linnud, kes teevad vist kõige pikemaid õhumatku üldse, mis on, nad võivad aastas üheksa, 10 kuud olla ainult lennus ja, ja mitte kordagi maanduda. Nad oskavad suurepäraselt kasutada neid õhuvoolusid, mis seal mere kohal on tõusvad ja laskuvad õhuvoolud ja neid ära kasutades võivad nad seal mere kohal planeerida ja siis tulevad nad ainult pesitsemisperioodiks kaldale teevad seal mägedesse pesa ja siis poja kasvatamine võtab ka päris pikka aega seal. Enne kui poeg lennuvõimeliseks saab, võib minna kuni kaks aastat aega ja nad on ise väga suured. Soovitakse minna jälle loodusmuuseumisse vaatama neid asioloogia muuseumisse, seal on nüüd välja pandud, välimuselt on ta nagu hiiglaslik kajakas, aga ta ei ole kajakate sugulevaid, tal toru ninalister seltsist. Kummalised ninasõõrmed on tal nagu torud seal nina peal. Neid linde küpse nägema, siis saab nendest hea ettekujutuse. Väga põnev. Aga kas sa tahad veel midagi öelda? Näiteks lapsel roomaja, kellel ei ole ühtegi teist sugulast siin maailmas, ta oli kohe nii erandlik nähtus rooma tulles, et tema jaoks tuli luua omaette selts, proseltsitase on see näiteks krokodillid, kõik kuuluvad ühte seltsi, seal need alligaatorid ja kaimani kõik, kes nad on kuuluda ühte seltsi või siis maod, sisalikud kuuluvad kõik kokku, aga temal ei ole ühtegi sugulast tuttavat siin maailmas ja selle looma nimi on 1000 taara. Vanasti kutsuti teda ka hateeriaks väga sisaliku moodi, aga tegelikult tema lähimad sugulased need ammu välja surnud dinosaurused. Ehk ei, alles sellepärast, et ta on nii tilluke. Nojah, ja ta on saanud seal konkurentsivabades tingimustes elada seal Uus-Meremaa ja tema kolju on äärmiselt põnev ehitusega ka sellest me ei hakka rääkima, keda see asi huvitab, lugegu loomade elu viiendast köitest. Sest kolju ehitust on väga pikalt kahel leheküljel juttu, aga mis raadioteel on võimalik selgeks teha seal tema omadus nimelt on tal kolm silma, tal on kaks silmakülgede peal ja siis pealae peal on tal veel kolmas silm küll tinglikult silm, valgustundlik element seal pealae peal, seal on uuritud juba väga pikka aega. Tema otstarvet ei osata veel hästi seletada, aga vajalik ta sellele loomale kindlasti on, sest muidu teda poleks kujunenud. 1000 aara elab mägedes päris kõrgel ja ta on omapärane veel selle poolest näiteks roomajatest erandlikult taluta äärmiselt madalaid temperatuurid mägedes ongi madalad temperatuurid ja ta võib täitsa rahulikult elada seal 10 12 kraadi juures. Kusjuures enamik roomajaid langeb siis kohe talveunne sureb hoopis maha, kui ta troopikas pärit, aga tema elab väga hästi ja seedib normaalselt, nii et tema jaoks ei olegi siukseid kuuma teraariumit vaja, kui teda loomaaias pidada ja, ja väga palju taarast alguses surigi loomaaedade terrariumis just sellepärast, et nad pandi sinna normaalsesse roomaja tingimus üle 20 kraadilise tempel tuuri, aga see oli tema jaoks liig, nii et õige pea suri juba maha ja siis, kui elu liiga kuumaks läheb, siis läheb tema hoopis kalju urgudesse peitu ja, ja seal on ta siis koos tormi lindudega elab, nad elavad nagu koos ühtede surgudes ühes otsas totaala, teises otsas tormilind ja nii nad seal pesitsevaid üldjuhul üksteisele viga ei tee, aeg-ajalt tantse 1000 lihaisu läheb liiga suureks, siis ta võib murda mõnese tormilinnupoja maha ka üldiselt elada nii rahulikult kõrvuti koos ja teineteisele häda nagu ei tee ja siis on seal kindlasti konni ja seal on konn ja mõned on päris huvituvad. Konnad munevad munad hästi, suured munade munevad nad kivide vahel. Nüüd jälle ei ole see klassikaline kahepaikne, millest me siin Austraalia juures juba rääkinud olen. Ja siis seal muna sees toimub areng, nii et isegi moone toimub seal muna kesta sees ära. Lõpus närib sisse, väike konnake kestab puruks, hüppab sealt laia maailmakulle staadiumitmis vees ringi, ulberdaks seda siis nagu ei olegi. Lapsed kui teil kombel küsimusi tekkis Uus-Meremaa kohta või ükskõik mille kohta siis kirjutage, küsige, võib-olla mul tekib veel küsimusi Uus-Meremaa kohta või ükskõik mille kohta. Mul linud pingviin, kaasson saa la Dust ka siin. Et allenna ta ei ka või ehk kõhusõitu vihkad. Et saal lennata ei kamm või kõhus sõitu vihkad. Was ta mul siis pingviin, kuhu lennata on siin kõik con, lagepuid ei ole. Muidu lendan küll, mis kole. Kõik on lagepuid, ei ole. Muidu lendan. Tulimis kuule, see laul aitas meid ehk mõelda sellisel tõesti soojal ajal natuke külmemasse paika või tegelikult vist päris palju külmemasse paikad. Antarktika saatesse tekkis üks küsimus. Seal oli hülgest juttu ja pingviinid juttu, kuidas see hüljes ikkagi saab, nii kaua seal vee all olla, et kus ta seal õhu võtab, on tal kuidagi balloonidega kaasas, kui inimene ei saa nii kaua Vial ballooniga tal midagi kaasas ei ole, aga tal on omamoodi mehhanismid, kuidas seda asja reguleerida. Ja ma juhtisin ühest raamatust lugema, kus oli võrreldud inimesi hülgevõimalusi, vee all viibimiseks ja hapnikutarvitamist ja sealt olid väga huvitavad andmed välja. No näiteks on tehtud sellised katsed võrreldud nüüd inimest ja hüljest selles mõttes, kui palju nad seda hapnikku endale kaasa võtavad. Noh, on tulnud välja, et näiteks inimene iga keha kilogrammi kohta sukelduda sahmib kaasa endale umbes 30 milliliitrit hapnikku, hüljes suudab kaasa võtta või vee alla sukeldudes umbes 50 milliliitrit hapnikku, nii ainult kaks korda enam. Aga samal ajal vee all on ta umbes pool tundi inimene poolteist minutit, nii et see ei saa olla nii, et hüljes võtab kaasa rohkem hapnikku vaid ta lihtsalt kasutab seda hapnikku. Oskuslikumalt lülitab osa hapnikku vajavaid organeid välja tööst ja näiteks ka südamelöögid. Kui hüljes ujub, siis tema südamelöökide arv aeglustub tunduvalt, umbes neli kord aeglasemalt muutuvad südamelöögid ja selle tõttu väheneb ka nende hapnikutarve, nii et tema kasutab lihtsalt ökonoomsemalt seda kaasa võetud õhutagavara. Selle tõttu siis võib öelda, et kui võrrelda inimest mootorina ja hüljest mootorina, siis hüljes on umbes neli-viis korda kasulikum mootor kui näiteks inimene mootoril. Aga see muidugi natuke narr võrdlus, tegelikkuses ta niimoodi välja tuleb. Me ei pea vist rääkima sellest pingviinide koloonia ealisest elust niimoodi koos karjad on elavad sellesse. Ma ei usu, et ükski laps oleks, kes ei oleks näinud seda Lolo multifilm ja see on minu arvates üsna teaduslikult tehtud, nii et ega seal midagi valet ei ole. Jah, see on tore küll, aga ma olen tähele pannud, lapsed kardavad koledad, seal on paar päris õudsat kohta, kus need merileopardid ja röövkajakad ja kõik, kes sinna kallale tulevad, neile pingviinipoegadele, siis on päris tõetruult ja õudsalt tehtud, nii et mõned lapsed paned silmad kinni kohe, kui nad vaatavad. Aga need ohud tegelikult on nende pingviinide elus kõik olemas ja ka selline lasteaed on pingviinid olemas, nii et lapsed jäävad mõne vanema hoole alla, kes siis neid jälgivad ja kaitsevad. Ja need pingviinipojad on tõesti, kui nad sünnivad siis udusulgedest, mis vett läpilaskute märguvad, need alguses kohe nad vett ei saa minna, nad peavad enne sulestiku ära vahetama tulema udusulestiku asemel siis päris sulestik ja rasvarikast, mis ei muutu vees raskeks, ei märgu. Sulestik on taoline. Aga noh, selleks kulub päris pikk aeg, nii et nad on seal külma tuule käes ja lume käes ja kaunikesti kole on ja tegelikult kui need temperatuurid ikka väga madalaks lähevad, lumi tuiskab ja, ja siis vahepeal sulatab, seal tuiskab, külmemaks läheb, siis hukkub väga palju pingviini poegist, nad märguvad ära, külmuvad siiski seal ära, nende rasvakiht ei ole ka veel nii paksuks saanud, nendega seal elu muidugi mingi meelakkumine selles piirkonnas ei ole. Ei pingviinide lei hüljestel ja teistel lindudel on selles mõttes natuke kergem, et neil on tiivad ja üldiselt väga paljud linnud, kellel on tiivad lendavad linnud on sättinud oma elurütm selliselt siis kui asi ikka väga hulluks läks, nad lihtsalt lendavad sealt minema tähendalt kaugemale, aga pingviinide sellist võimalust ei ole, nemad peavad siis ka need hullud ajad seal ülelam. Ringviinidega on minu jaoks selline tore asi, et kui vaatad mõnda muud looma, siis ei pruugi nii olla, aga, aga kui näitab televiisorist või kuskilt dokumentaalfilmi pingviinide, siis ta paratamatult ajab naerma. Naljakas loom, miks tema liikumine jooksmisel ja hüppamisel ja, ja need on minu jaoks küll väga koomiliselt kõik. Ja kui nad oleks väga head koomikud, kõik. Ja sellepärast vist me tunnemegi seda naljakat maiku asja juures, et nad on väga, meile sarnased, aga samas liiguvad nemad veidralt. Eks ta nii ole. Neil on tõesti selline kummaline sulestik, kummaliselt värvunud sulestik eest, on ta siis valge selja poolt tume ja ma usun, et see on neil üks kaitse kohastus, kui te võrdlete nendest pingviini kaladega, siis nad on enam-vähem samamoodi värvunud kui kaladki, kes on samuti selja poolt tumedad ja kõhu alt heledad. Ja see on siis see, et noh, ta vaenlasele teeb ta natuke nähtamatuksime saakloomadele, kaladele teeb, teeb selle looma nähtamatuks, sest vastu valgust ülespoole vaadata, sest kui see saak, vaenlane allpool, siis ta vaatab vastu valgusti valge kõht sulab siis selle taeva heleda taeva kõht. Kui ta vaatab ülevalt poolt seda pingviini, siis tume selg sulab jällegi põhjaga ühte esse, pingviin ei torka nii hästi silma ja see näitab ka seda, kui hästi nad kohastunud veeeluga on. Et see kohastumine on tekkinud just nimelt eluks vees, mitte mingisugust kaitse väärustel maismaa maitsma kohtust, maismaal neil praktilises vaenlasi ei ole. Need, kes need süüa ähvardavad, need elavad ka vees, nii et ka selle tõttu neil pole sellist kaitsevärvus näiteks maismaa jaoks üldse välja kujunenud. Aga see albatross liigub sealkandis Antarktika tal olevatel saartel kudekaarti vaatama, seal ümber on terve rida väikesi saari, seal elavad veel ühed tähelepanuväärsed linnud, need on Albatrossid, Nendest, vanad meremehed. Kui inimesed sinna lõuna poole purjetama, hakkasid suid täis vaimustust sellepärast et Albodroshib tiibu liigutamata, mõnikümmend tundi planeerida, sära, tõusvad ja laskuvad õhuvoolusid ja ta on üks suurema siruulatusega lind üldse maa peal, näiteks hiid Albo trossi tiibade siruulatus võib olla 3,8 meetrit. Ja seda üpris raske ette kujutada, selleks hiiglaslik lind lendu tõuseks, vajab ta lausa stardirada, nii et seal, kus nad pesitsevad, nendel saartel, kus nad maapinnale siis tulevad tihtipeale jooksevad niimoodi kusagil kallakut pidi alla vastutuult, et saada tuult tiibade alla, siis saavad lendu, kukutavad ennast kusagilt kõrgemalt kohalt alla, tiivad laiali, siis tuult tiibadesse saada. Ja noh, filmides on maandumine ka üpris kohmakas, ega nad nii väga osavad maanteed ei ole emale kunagi näinud ühte Walt Disney multifilmi, kus on siis albatross nagu peategelane, kes omab enda näol lennufirmat kes seal lennufirmast omanik ja lennuk üheaegselt ja siis kasutada just ärase filmi tegemises, albatross, kohmakas maandumine ja lendutõusmine, lendu tõusmine läheb tal päris hästi, aga maandumine alati paari uperpalliga ja kuhugi kinni takerdumisega ja ta on alati väga uhked. Seekord läks eriti hästi see maantee, et see on päris naljakas multifilm ja tegelikkuses saabudosside tõusmine, laskumine on päris naljakas ka. Ja ega nad sellepärast ilmselt nii tihti laskubki, ainult pesitsusaeg ajab need sinna saartele kokku, seal siis kogunevad ja pesitsevad nad kord kahe aasta jooksul. Kõige suuremad liigid, sellepärast et poja lennu võimestumine võtab niivõrd kaua aega, et iga aasta lihtsalt ei jõua seda teha, et poeg lennuvõimeliseks saab, kulub üle 350 päeva, mis on vahepeal vaja rannast kosutada, ka natukene poetud lenduma õppima ja ja noh, tema lennuharjutused võtavad siis õpetamine võtab ka natuke aega, nii et alles kahe aasta pärast on võimalik uuesti lindudel pesitsema asuda. Noh, seda Antarktika on, aga me oleme oma reisi nagu saanud tehtud pikka aega ta kestis, sai päris huvitavatest elukatest huvitavatest paikadest räägitud ja mulle endale küll meeldis ennast täiendada sellel alal ja tegelikult on siin väga palju asju, millest oleks võinud rääkida, aga kõigest ei jõua. Aga ma arvan, selline asi vähemalt sai selgeks, nagu see, et igal loomal on oma kodu, millega ta seotud on, millega ta kohastunud on yldiselt, loomadel, taimedel, samuti päris ranged nõudmised nendele tingimustele, kus nad elavad, saavad ja et inimene on päris palju loomade ja taimede elus segi keeranud ja selle tõttu väga paljud loomad on sattunud hävimisohtu ja muutunud haruldaseks ja neil pole oma kodus võimalik enam edasi elada. Loomadel üldiselt ei ole seal suurt midagi, kas inimene elab siin, ei ela taimede täpselt samuti, nemad tulevad suurepäraselt toimega, aga meie enda huvides, et neid taimi ja loomi, aga seda mulda, kive ja, ja maavarasid ja kõiki jätkus võimul kauemaks, sest me oleme neist ikkagi sõltuvad nii loomadest, nii taimedest, nii maavaradest. Ja kui see kõik ühel päeval otsa saab, siis ega meiega pole siin suurt midagi enam teha. Ja muidugi, see saidile vast ka nüüd natukene paremini selgemaks, kes kus elab, sest et eks me ju ikka teame lapsepõlvest kõik tal olemas lõvi, karu, ilves, ahvid. Ja veel veel need tuhanded tuhanded muud loomad, putukad, linnud, kõik, kõik, aga alati ei tulegi kohe meelde, et kus ta parasjagu elab, on küll karu, aga. Erinevad karuliigid ja võivad elada erinevates paikades, need karuskaru ei ole üksainus karuliike, palju, samuti hundi moodi loomi on palju ja kassi moodi, loomi on palju ja üks elab seal, kus on tema kodumaa, mõned levivad laiemalt, mõned on ainult väikeses piirkonnas levinud, kasvõi näiteks need Madagaskari või Austraalia loomad, kellel ei ole kodu mitte kusagil mujal kui ainult seal, kus nad on välja arenenud. Ja ma arvan, et kui need kuhugi mujale ümber lülitada, paigutada, siis nad sureksid hoobilt kohe välja, kui sinna tuua näiteks selliseid loomi, taimi juurde, kellega nad nagu läbi omavahelise. Nii et väike tagamõte oli siin saate tegemisel ka see, et see kõik kaunis, mida ümber näeme, loodus ükskõik kuskohast on, see on ikka väga pika aja jooksul välja kujunenud ja ja peab väga ettevaatlik ja väga niimoodi hoolikalt mõtlema kaaluma, enne kui me hakkame ise oma käe järgi midagi ümber korraldama, sest ega me ei tea asjast kuigi palju ja see, mis esimesel pilgul tundub võib-olla mõistlik õige olevat, osutub 10 või 20 aasta pärast selliseks rumaluseks, mida enam kuidagimoodi ei anna parandada. Võib öelda, et ah, niikuinii ma kusagile ei taha sõita või ei saa sõita, mis, mis siis mul ükskõik, mis seal mujal on. Ja noh, see on ka väga rumal ja lühinägelik suhtumine, sellepärast et tegelikult see maakera pole üldsegi nii suur, nagu ta tundub, meile inimesele tundub võib-olla küll esimesel silmapilgul hirmus suur ja lõpmata ja aga tegelikult, kui me hakkame nüüd juba kasvõi neid lehti loeme, siis me näeme, et see, mis juhtub kusagil meist kaugel, tasapisi, mõjutab ka meie elu ja näiteks kas või see, et me siin kunagi kümneid aastaid tagasi kasutasime selliseid mürkaineid nagu DDT-d ja Antarktikas pole kellelgi iialgi mõttessegi tulnud TTT kasutada, ometi on leitud seda teete teed nii pingviinidest kui Antarktikas elavatest hüljestest ja kaladest. Näete, ta on läinud sinna, kuigi seal pole iialgi midagi kasutatud. Jäänudki kuhugi põhjapoolkeral kasutusvõimalused, aga ta on levinud tasapisi ja nii on väga mitmete keemiliste ainetega, nii et need mõjud noh, ei ole enam üldsegi kohapealsed, ei ole mitte lokaalsed. Tihtipeale paljud asjad mõjuvad väga globaalselt, tähendab väga suures ulatuses ja noh, tänapäeval räägitakse väga palju nüüd radioaktiivsusest ja radioaktiivsest saastamisest ja ka see on selline asi, mida silmaga ei näe, ega hamba all ei tunne, kommitid on olemas ja ja ta võib olla väga ohtlik ja väga suure laia levikuga võib avaldada oma mõju just seal, kus sa uneski ei oska seda tegelikult ette näha. Niisugune väike muutumine on kogu aeg, mõned surevad, paned, tekivad juurde protsessi väga pikki, kui see väljasuremine hetkel muutub väga massiliselt, väga palju liike korraga ära ei siis sellele lisaks kaovad need liigid ära, kaovad ära ka see keskkond, kus nad elavad, nad on omakorda mõjutanud see keskkond, mis selle tagajärg, võib-olla see on lausa ettearvamatud, raskesti ennustatav. Tsem reis ümber maailma, minule ta ise küll kasu, nii palju huvitavaid sai teada ja ma loodan, et kuulajatele tuli ka kasuks. Võib-olla tekkis huvi mõne koha vastu või sai teada äkki hoopis mingi eluka, kellest üldse ei olnud aimugi, ennetti, selline elukas võib maa peal elada. Ega ei olegi muud, kui kellel on vähegi võimalust, siis muudkui sõitke ringi ja vaadake maailma ja kasvõi juba sellepärast, et aru saada, et kodus on ikka kõige parem olla kodus kõige armsam. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
