Tee. Kui kõledas veebruari öös on kuulda kähedahäälseid haugatusi  siis ei tule kohe pähegi, et see on kellegi armuhüüd. Ja paljudele on üllatus, et selle üsna koleda hääle tekitaja  on tegelikult väga ilus loom. Me elame temaga külg külje kõrval ja lapsepõlvest on ta  meile tuttav muinasjuttudest. Tänase loo kangelane on rebane. Talvel on rebane ilusas kohevas talvekarvas. Küll aga võib loom olla kärntõves ja siis on tihti kohe saba  asemel kole roots. On aastaid, kus kärntõbi on laialt levinud  ja on aastaid, kus seda esineb vähem. Kui jooksuaja jooksul jookstud, on rebase ainus  ja põhiline eesmärk leida toitu. Söögiks kõlbab kõik, mis vähegi on saadaval prügihunnikust  leitud kartulikoorest, kuni maitsva hiire  või hõrgu linnulihani. Varasematel aegadel oli marutaud üks rebaste arvukuse  tõsiseks reguleerijaks aga nüüdsel ajal on inimene  selle vastu külvanud vaktsiin ja haigus nii laialt enam ei levi. Paksu lume korral peab loom väga huvitavalt hiirejahti. Kõigepealt tuvastatakse närvilise koht lume all  ja siis tehakse hiigelhüpe, et hiir kinni napsata  ja nii hommikust õhtuni. Vahel on elu rebase vastu heldem ja ta leiab lausa sadade  kilode viisi liha, näiteks surnud põdra. Nüüd ei ole muud, kui mine ja söökõht punni  ja tule järgmiseks söögikorraks tagasi. Paraku on lihast huvitatud ka teised liigid,  näiteks rongad ja kotkad. Kui rongad on lihtsalt tüütud, siis kotkas võib juba ohtlik  olla ja rebasest endast lõunasöögi teha. Seega tuleb raipe kallal tegutseda kiiresti  ja pidevalt valvel olla. Kui päev hakkab pikenema ja kevadine päike silitab pehmelt  ei pea rebane paljuks teha varjulises jõekäänus  ka väikest uinakut sest öösel ootavad ajamist tähtsad rebase asjad,  millest jäävad järele nöörina kulgevad jäljeread.
