Tere kuulajatele rändaja no et Antarktika ja tema ümbrus on jätkuvalt täis, kellele hirmuäratavaid, kellele armsaid loomakesi, siis pöörame meiegi neile täna jätkuvalt tähelepanuvõhiku. Nimetus merikaru esimese hooga segadusse viia, sest et ma ei tea vägisi kujutlusvõime karule midagi vees elutsemiseks vajalikku külge pookida ja ei pruugi üldse selle peale tulla, et tegemist on hokis hülgega. Täpsemini öeldes hülgesugulaseks. Selline vihane mürin meenutab tõesti veidi karu häält, ihukarvad tõusid püsti ja et päris nagu ähvardav isegi. Ja tegelikult on ta tõesti siis mitte karu, vaid vaid hüljeste sugulane. Ja need hääled, ma salvestasin siis ühel vaiksel õhtal Antarktise mandri lähedal pettumuse saare tollal oli juba üsna hämar ja niisugust madalat ja kurja häält teevad siis muidugi just isa merikarud. Ja seal taustal oli siis kuulda aga niisugust imelikku niutsumist, need olid siis emad ja noored. Ja muidugi see isa nisugune, väärikas värin oli põhiliselt, et et noh, et igaks juhuks ja nägi mind, ma olin paarikümne meetri kaugusel, seisin seal oma mikrofoniga seda igaks juhuks mina poole selliseid hääli mõnikord noh, neid oli seal mitu tükki tegelikult eeldades, et tegemist on intelligentse inimesega, saab kohe aru jah, ja et küllap ta selle hääle peale lähemale ikka ei tule. Mis oli ka õige. Ja need emadel noored, need seal niisama seal liikusid seal ranna selle klibu peal edasi-tagasi ja olid veidi lihtsalt sama rahutud ja siis nad tegid siukest häält. Ja see on niisugune tavaline aeg, ütleme, nende elus. Kui koloonia elu on juba praktiliselt lõppenud, rannad hakkavad tühjenema ka mingisugused jäänused, siis kolooniast on veel olemas seal rannas ja see isa, noh, see on niisugune noh, niisugune kahemeetrine tegelane kaalub seal kuskil veidi üle 100 kilo ja ta on tõesti suur ja väärikas, tal on niisugune hästi jäme kael, just see annab talle erilise niukse maadleja välimuse. Ma olen lugenud, et 200 kilo võivad nad ka kaaluda ja isasloomad parimatel juhtudel jah, kui nad on kõige-kõige paremas konditsioonis ja emad on peaaegu et poole väiksemad. Et see on merikarudele tüüpiline, et emad on kohe hästi palju väiksemad kui isad. Ja seal noh, nende merikarude toonid olid niisugused, et isad olid niuksed, tumedamad, peaaegu niuksed hallikasmustad, aga emad olid nagu niuksed. Eriti esikeha oli niisugune helepruun või peesitada, kas õieti, ega see värv ei ole seotud mitte selle liigi ka sooga, vaid ta on pigem seotud sellega, et kas ta on saanud tänavuse uue kasuka igal aastal nad saavad uued kasukad ja nüüd just sügise poole on niimoodi, et osa merikarudest Nad, uued ja uus kasukas on alati siis tume. Ja siis vana kasukas pleegi vastu jaoks nagu heledamaks kogu aeg. Ja osa poegadest olid juba peaaegu sama suured kui emad, nii et praktiliselt nagu välimuse järgi üsna raske vahet teha, aga vaatad nägu. Laps on ikka laps, sihukese ümmarguse näoga koonsugune, armsalt ümaram kui täiskasvanutel ja hästi suured tumedad silmad. Eksid, usalduslikud lapse silmad olid agaks, kasv oli nendel noortel täiesti juba nii nagu emadel. Nii et nägu oli beebi omaga, kasv oli juba hiigelmõõtmetes ulatuv. Ja, ja et et võimsad loomad ja et näiteks see merikaru, et kuidas ta ikka välja näeb. Ta, see nimi on tulnud sellest, et need kunagised ammused meresõitjad, kui nad nagu olid näinud igast maismaa loomi merikaru esimest korda nägid siis siis merikaru pea meenutab kuidagi nagu karu pead näha, et, et selle järgi tulnud see nimi, muud seost praktiliselt ei ole olemas. Aga näiteks, kui sa võrdled nüüd merikaru nagu hüljest, aga no meil ju Läänemeres ja Eesti randadel on ka vahel näha rannale deshülgeid siis merikarud on väga teistsuguse kehahoiakuga. Nende esiloivad on tõesti nagu maismaal kõndiva karu esikäpad, nad toetavad niimoodi hästi tugevalt kahele poole maha ja kogu esikeha on nagu ülessirutatud. Nii et nad näevad palju rühiga kamad välja kui hülged. Hüljes tavaline hüljes on lihtsalt kõhuli maas, eks ole, ja vahel vaevaliselt oma pead tõstab, aga kunagi ta ei tõsta kogu esikeha ülesmaast. Ja merikarude kuumised loevad, on ka nii, et ta toetab neid ka, umbes nagu maismaal olevat imetajad oma tagumisi käppasid kahele poole. Et hülged ju oma tagumisi, Loibasid hoiavad nagu tahapoole sirgu, nad ei suuda kuidagi nende peale toetada, toda aga merikarud suudavad ja niimoodi eemalt vaadates vahel peaaegu võiks vaadata, et seal mingi neljajalgne olend seal, et tal on nagu neli jalga, tegelikult ta toetab neljale loival karu ja karu ja siis, kui ta arvab, et ta peab kuskile minema maismaal, siis on ikka väga käbe minek, ta läheb suure kiirusega ja ta läheb niimoodi hüpates niimoodi hops hops väga-väga teistmoodi, kui hülged, liiguvad nad maismaal. Ühesõnaga karunimi on ikka üsna ära põhjendatud ja õigustatud loomakese vool mingil kombel nad on, nad on säilitanud tõdenud oma kunagiste kaugete esivanemate. Neilgi olid esivanemad maismaal ja oletatakse, nende esivanemad olid, olid mingisugused kiskjad maismaal, et natuke rohkem säilitanud oma niukse liikumismaneerid maismaal, sarnastena oma esivanematele, et kui näiteks hülged, hülged ainult ju roomavad lihtsalt mööda maad ja on üsna abitud. Ja teine asi on see, et merikarud noh, on, on siukse suhteliselt saleda kehaga, sellepärast no igasugused hülged ja hüljeste sugulased on noh, reeglina niisugused hästi prisked tüübid. Aga merikarud on suhteliselt saledad ja nad on väga pilkad, paindlikud ja, ja saledad loomad. Ja siis on neil ka väga teistmoodi kõrvad, kui on päris hüljestel ehk tavalistel hüljestel tavaliselt hülgel võib öelda, et kõrvuliselt ei ole. Täpsemini oli see ikkagi on, tal on kõrvaavad, aga tal kõrvaavad on nagu seal kasuka sees, nii et häältse tal kõrvu oleks. Jäävad nii nagu ei olegi nagu ei oleks, aga ta kuuleb väga hästi, hüljes kuuleb suurepäraselt seda paremini ja võib-olla merikaru kuuleb ka väga hästi, aga temal on sellised pisikesed niuksed nownigsed, kelmikad, püstkõrvad, väiksed. Ja jällegi, kui mõtled, et karukarul on ka tegelikult niisugused püstkõrvad väiksed püstkõrvad, nii et jällegi mingi sarnasus ikka karuga. Aga vot nende kõrvade järgi merikarud kuuluvad mitmete teiste lähemate sugulastega kõrvu hülglaste sugukonda. Selle järgi on see sugukonna nimi siis saanud kõrvu külglased, et neil pisikesed kelmikad, kõrvad ja nende kõrvu küll laste hulka kuuluvad, et maailmas veel kotikud merilõvid. Ja kui nüüd mõelda, kes need sugulased siis on, siis kotikuid mina olen siis kohanud kusagil komandöri saartel kaugetel aegadel käisin Venemaa Kaug-Idas seal vaikses ookeanis, pisikestes saartel ja need kotikud on üsna merikarude moodi. Aga nad elavad põhjapoolkeral ja nad on nagu väiksemad kui merikarud, natukene väiksemad. Aga merilõvid jällegi on merikarudest suuremad, aga nad kõik noh, liiguvad ja näevad välja üsna ühtemoodi. Ja merilõvid on tegelikult nendest kõikidest kõruk hiljutistest kõige suuremad ja neid leidub nii lõuna, poolkeral kui põhjapoolkeral. Ja näiteks lõunapoolkeral. Ma olen neid Lõuna Ameerika rannikul kohanud mitmes paigas, aga, aga kõige lõunapoolsem punkt, kus ma neid pikemalt jälgida, oli just seal tulema saartel tulema. Saared on siis nagu selle Lõuna-Ameerika mandripikendus veel lõuna poole ja seal selles Tiigli väinas olime kevadisel ajal ja seal need merilõvid, nemad siis annad, nägid välja ütleme siis priskem kui merikarud mitte ainult suuremad ja raskemad, vaid ka lihtsalt niuksed, rasv on omad ja miks merilõvi oma nime on saanud, see oli ka sealsamas väinas nende kaljude peal, kui need isad seal olid uhkelt ennast näitamas, siis tõesti nende kaelal niuksed, pikemad karvad, mis tõesti meenutab natuke nagu isalõvilakk ka. Et selle järgi see merilõvi nime saanud ja, ja seal sel ajal. Me olime kevadisel ajal, seal oli sissekoloonias käis ikka täis melu seal merilõvide koloonias, need et seal, noh, nii nagu koloonias ikka alati ja on kõikidel tohutult tegemist ka omavahel õiendavad, suhtlevad tegelikult valitseb sisemine range korda, eks ole, ja ka seda pidevalt nagu oma liitumisega kontrollitakse, et kus need piirid on ja, ja sellepärast tekib see, et näiteks ütleme siis on lapsed, kes otsivad, sel kevadisel ajal oli merilõvide lapsed väga pisikesed ja siis neil oli vaja kogu aeg oma ema üles leida, jätkuvalt piima saada vaata selle käest. Ja isad muidugi nii nagu üldse kõikidel kõrvu hüljestel need kogu aeg on mures oma haaremi pärast ja ja oma piiride pärast ja et, et kas kõik korda on majas, nende meelest kogu aeg ikka kord ei ole majas ja kuskil piiri peal käivad alailma piiritülid ja see isand, ausalt öeldes ta mõjubki nagu selline pealetükkiv ana, sest tal on kogu aeg õiendamist teistega ümberringi ja põhiliselt ikkagi tahab kallale minna kellelegi. Aga need enamasti sihuksed, sümboolsed liigutused, aga see on nagu, nagu tema nii-öelda töö seal seal selle koloonia eluajal ei ole kerge see elu ei ole, koloonias on Al pidev niisugune tõsine sugune hommikust õhtuni, kõigil on käed-jalad tegemist. Eks ma lugesin ühest reisikirjast merikarude lasteaiakohta, et siis ühel kaljunukil oli seal noh, niimoodi ütleme, paarkümmend mudilast ja siis kolm neli täiskasvanut, neid jälgisid pealtnäha laisalt, aga tegelikult väga tähelepanelik. Ja merikarudele, merilõvidele, kotikutel on see tõesti niimoodi, et mingis eas need, kui vanemad hakkavad käima söömas, kui nad saavad, saavad endale lubada juba, et nad saad merre otsima süüa siis lapsed pannakse nii-öelda lasteaed selleks ajaks, et see on natuke, nagu nad juba natuke suuremad on. Ja nüüd nende meri lõvidega on küll niimoodi, et merilõvide kõige lõunapoolsemad alad ei ulatu, kui õieti Antarktikasse välja, nii et näiteks kui nüüd Antarktikasse läksime, siis Falklandi saartel olid veel viimased merilõvide kolooniad. Aga siit edasi lõuna poole ehk siis külmemates vetes nad enam kolooniaid ei, ei tee. Ja Falklandi saared jäävad siiski Antarktika, noh, sellest polaarfrondis väljapoole, nii et rull Antarktika juurde ja miks merilõvi ei suuda siis elada nii külmades paikades kui merikarud, sellepärast et tal ei ole nii head kasukat. Et merilõvid on nii-öelda ühekordse kasukaga, meil on lihtsalt üks niisugune korralik niisugune karusnahk, aga merikarud on kahekordse kasu. Me rääkisime sellest ka natuke sellest hülgeküttide juttude juures kunagi, et merikarude kasukas saigi neile saatuslikuks, sest see oli tohutult paks, oli hirmus kallis, seda kõik tahtsid Kanda kangesti ja sellepärast läks tema nahk turul ja sellepärast neid nii hirmsasti taga aeti ja peaaegu katastroofilised kahanes nende hulk seal 19. sajandil, aga et merikarul on siis niimoodi, et need pealmised, karvad on niuksed, pikad ja karused, aga seal all see alumine kiht karvu. No see on täiesti uskumatu, et kui tihedalt nad on niisugused hästi pisikesed karvad hästi niuksed, pehmed ja meeletu tihedusega. Nii et teadlased on täpselt kokku lugenud merikaru ühel naha ruutsentimeetril on neid aluskarvu 46000. Võrdluseks võib siis võtta inimese alati, kui palju on normaalse juuksekasvuga inimesel juukseid peas siis ühel ruutsentimeetril on 15000 juuksekarva või me mõtleme siis 45000 15000, siis kolm korda rohkem kolm korda tihedam kasv kui inimese juuksekasv, et meel, et uskuma tihe karv. Ja loomulikult see kaitseb suurepäraselt külma eest ja vot siin on see põhjus, et näiteks hülged, kes elavad külmades vetes, nende kasukaks, on tegelikult seal rasvakiht seal naha all, samuti pingviinide, aga merikarud võivad olla saledad, sellepärast et neil on selline väga soojapidav kasuks, et, et see ongi see, miks nad nii ilusad ja saledad ja inglise keeles on, on muide selle merikaru nimi sös siil seal siis nagu ei karusnaha küljes otsekohe selle tarbimise järgi antakse nimi pandud ja merikarud olid väljasuremise äärel. Aga pärast seda, kui need on need väga piiratud koguses lubatud küttida ainult juba palju aastakümneid, siis on nende arv päris kõvasti kasvanud. Nii et näiteks seal Antarktikas juba seespor polaarfronti lõunat, George'i saarel on juba ainuüksi neli miljonit merikaru meeletu hulk. Ja seal mega käisime nende kolooniates ja mõned miljonid on siis veel kusagil mujal Arktikas laiali hajutatud. Nii et merikarudel nüüd seda seisu küll ei ole, et nad oleks nagu kuidagi väljasuremisohus. Aga neid kütitakse aga, aga väga, väga piiratud hulgal. Ja kui Me räägime, et kus nad on, siis see ei ole kuigi täpne, sellepärast et ega merikarul tegelikult ei ole noh, selles mõttes õiget asupaika, suurema osa oma elust veedab ta ookeaniavarust, ta lihtsalt ujub lõpututel avarustel ringi enamiku aastast ja ainult koloonia ajal, ta tuleb siis sinna oma kodupaik ka ja on seal mõned kuud siis nagu nagu rannas ja see, kuhu ta rändab, seda teatakse isegi suhteliselt vähe, aga, aga igal juhul, kui tuleb talv, siis ta läheb nagu põhja pooleks, siis soojemates vetes ja, ja tema liikumine omakorda on ikkagi rohkem seotud toiduga. Et tema saab kõik oma toiduju, ainult vest kätt, sellepärast peabki ta vees liikuma, et oma kõhtu täis saada. Ja meri arude toit on ikka otse sama grill, millest me nii palju oleme kõik need, need, need pisikesed vähilised, kellest ka vaalad oma kõhu täis saavad, seda on seal hirmus palju seal Lõuna-Jäämeres ja nii peabki olema tohutus koguses meri, Karukeneva hiiglane oma kõhu täis ja veel ütleme, kuus miljonit, meri karukeste. Ja peale selle nad söövad ka mingeid väikseid Meyrail loomi ja kalu ja noh, väga palju kõike, mida vees leidub ja vees nad liiguvad niimoodi, et nad kasutavad neid esiLoibi siis nagu noh, nagu sõudmiseks otseses mõttes sõua dial ja tagumiste Loibadega nagu aitab veel sellele kogu kaasa. Ja ta keha tohutult painduvad, see on huvitav, et kõigiga hüljestel, aga eriti meri, karudel on, on see selgroog palju painduvam kui enamikul maismaa loomadel. Ja selle tõttu nad teevad vees niisugusi noh, nihukesi lainelisi liigutusi, kui nad ujuvad kogu aeg ja on tõesti tohutult kratsilised ja, ja hästi osavad ja kiired eta. Ka maismaal kõndides olla nograatsilisem kui võib-olla teised tema kauged sugulased, aga vees on ta pingviinilaadselt hästi kiire, väle ja. Ja see on ikka tema päriskeskkond, see, kus ta tunneb ennast tõeliselt nagu kodus, väga-väga osav ja saab väga hästi hakkama seal. Aga noh, see koloonia elu, see käib niimoodi, et, et siis mingil ajal noh, kõige varem kuskil ütleme septembri lõpp, puus ilmuvad siis nendele randadele kõigepealt isad ja need hakkavad seal korda looma korra loomine seisneb maade jagamises. Nad hakkavad seda randa omavahel jagama ja see jagamine läheb keelemiseks jagelemiseks väga kiiresti kätte. Nad võitlevad, Nad teavad tegelikult seda, et kui emad tulevad, nad isana ka natuke vaatavad, aga tegelikult nad vaatavad palju rohkem seda, et kas see on nüüd hea maatükk, kuhu tulla ja isad teavad täpselt ise ka, mille järgi seda head maatüki leida. Sellepärast paremate tükkide pärast, sellest on alati puudus. Sellepärast käib ikka tõsine võitlus ja siis need isad seal omavahel siis on ikka veriga lahti, teinekord kui nad seal omavahel kokku lähevad. Ja alati on ka palju merikarusid isaseid, kes ei saa mitte mingit maatik, need jäävad siis lihtsalt mängust välja. Neid on palju, nii et öeldakse, et isegi niuksed tugevamad isa merikarud suudavad kas kaks või kolm aastat kõige paremas jõulisemas eas vallutada endale mingi tüki ja seda enda käes hammaste hoida. Ja siis, kui nad on omavahel siis piirid ära jaganud, siis tulevad emad ja siis hakkad valima, et mis mulle sobib, kes mulle sobib ja umbes iga isa kohta on siis umbes kuus ema. Ja kui nad on nädal aega juba rannas olnud, siis emad juba poegivad ja siis ka väga kiiresti pärast seda jälle umbes nädal või 10 päeva algavad emadel nii-öelda pulmaajad ja siis läheb asi jälle väga keeruliseks, sellepärast et et seda on nagu kael loomavaatlejad täitsa selgeks teinud, et ta võis küll oma poja seal ühes heas rannas niimoodi ilmale tuua, teda natuke kasvatada. Aga kui ta nüüd hakkab vaatama, et kes mu järglase isaks võiks saada, siis ta väga kergesti võib sinna naabrimehe poole hakata kiikama ja lähebki sinna, heidab raugeid pilke selle järgmise isa poole. Ja muidugi ei saa, kelle juures ta ära läks, sellele see muidugi ei sobi. Hakkab jälle Sabik segi ja, ja siis hakkab jälle läheb lahinguks ei, all on kõvad konfliktid ja sokutatakse, sikutatakse, käratsetakse, võideldakse, aga, aga üldiselt jällegi loomauurijate, nagu tähelepanek, on see, et tegelikult ikka emad, et üldiselt ikka valivad selle, keda nad tahavad ja ongi kõik sakuta käsikutegi nii palju, kui tahan ja, ja siis nad kasvatavad need emad pärast seda veel seal poegi. Karudel ikkagi kokku umbes paar kuud, paar-kolm kuud see aeg, kui need poeg seal rannas kasvatatakse ja aina rohkem hakkab ema nüüd ära käima, sest ka tema on nagu kõhnunud ja näljaseks jäänud poeg jääb nüüd üksinda randa või ema on oma kõhu täis saanud ja tuleb randa siis, et kuidas ta nende laste hulgast siis seal näiteks lasteaias siis oma lapse ära tunneb, see käib niimoodi, et ta hõikab. Ja laps hõikab vastu ja ta tunneb ikkagi oma lapse hääle inimesel täiesti eristamata, niuke mäegimine käib seal tohutu koor väikseid Mägib vastu, eks ole, aga ta tunneb eksimatult selle ära ja läheb oma lapse juurde. Inimene tunneb ka oma lapse hääl ära ja täpselt nagu 1000 hulgast ja väga Nendel viise ja kunagine sassi ei lähe mõnikord natukene niisugust asja, et näiteks mõnikord mõni laps otsa saanud ja mõnikord on jälle mõni ema otsa saanud seal koloonia ajal ja vot siis on niimoodi, et siis mõni ema, kelle last ei ole, otsib endale kasulapse. No selle tunneb ka ära sellepärast, et kasulapsed trügivad iga ema juurde meeleheitlikult. Aga alati on merikarudel üks laps, neil ei ole kunagi rohkem ja kui emal on üks laps, siis ta on selle teise suhtes, kes näljas, reeglina täiesti ükskõikne, väga üksik, kuid emasid merikarusid, kes tahavad ka kasulast imetada, kas on väga ohtlik, sest tal on ainult ühe lapse jaoks toitu ta ei jaksa neid kahte suureks kasvatada. Aga kui ta on tõesti lapsest ilma jäänud, siis ta võtab ühe kasulapse kasvatada ja on veel huvitaval kombel avastatud, et et need kasulapsed kasvavad tegelikult riskemakse kiiremini. Sest neil on siis nagu kas toitjat, eks ole, algul tootis üks ema ja siis toidab veel järgminemaatilise toitmisega, periood on palju pikem selle tõttu. Aga nendel pole kasulapse saatus kuigi kurb. Ja sellisel juhul, aga kindlasti on seal ka selliseid juhtumeid väga karmil kujul, lihtsalt et mõni laps, kuna tal ema ei ole, siis ta suureks ei ole määratud. Kasvame. Ja igal juhul kusagil nüüd et siis lõpus, aprillis muutuvad need kolooniat täiesti tühjaks ja talvel ei ole seal mitte kedagi näha. Meie olime nüüd just et nendel aegadel, kui see koloonia elu hakkas lõppema seal Antarktika kandis ja, ja me nägime noh, niisugust seisu, et enamasti olid isad juba täielikult jalga lasknud, nemad jätavad koloonia kõigepealt maha. Ja olid emad ja lapsed ja noh, paar niisugust värvikat isiklikku elamust lihtsalt nendega. Üks oli niisugune, et kui mees lõunatsioodža saare juurde jõudsime ja väikeste kummipaatidega seal ranna lähedal liikusime, siis siis seal vees meie juures oli parajasti ilmselt üks merikarude lasteaiarühm parajasti nii-öelda loodusretkele. Ja see oli väga naljakas, tähendab, vesi kubises nendest pisikestest elukatest, nad on eksinud. Tõesti noh, nihukesed hästi hästi armsad suured silmad ja nad lapsed, mis lapsed ja neid oli palju ja nad möllasid seal vees. Noh, nii et vesi kees täiesti seal olid mingisugused kivid, siis oli niimoodi, et keegi siis ronis sinna kivi otse sinna uhkelt seisma, teine tuli lükkas põmm selle vett. Dali ise kivi kuningaid häpselt Kivilisel täiskasvanuid oli, täiskasvanud vaatasid ainult rannas, nad üldse ei sekkunud sellesse asjasse, sest need lapsed olid siiski juba peaaegu iseseisvus. Ühesõnaga mitte merikarud, vaid mürakarud. Ausõna. Ja nad olid ka väga usaldavad ja uudishimulikult natuurilt kohe paati, nälitult paadi juurde niimoodi tõstsid oma pea veest välja, vaatasid, kes sinna on. Tere, mina olen see, eks ole, kes sina oled niisugune hästi niisugune nagu lapsed tõesti, seltskondlikud, väga seltskondlikud, hirmus elavad Peaegu ohjeldama Läheb natuke aega ja siis nad muutuvad vähem usaldavaks ja märksa umbusklikumaks ja nii nagu nende vanemadki ja kusagil seal randadel käisime seal mõnikord liikusime siis seal maismaal merikarude vahel, siis oli juba näha seda ehk et kuidas seal. Ühesõnaga, emad üldiselt on suhteliselt neutraalsed, isad olid kadunud, aga siis kuidas, kui erinevalt suhtuvad lapsed merikarude lapsed inimesesse, et ütleme, enamasti nad põhiliselt pikutasid, seal lesisid niuke silmad kinni, kuidagi niukses lõdvas poosis, mõnikord on seal mingi suur nisugune rohumätast mätta otsa, kael on niimoodi üle ääre, niimoodi pikalt ripakil, magab sügavas unes. Ta ei märka, kui sa oled isegi meetri kaugusel. Ja alailma oli nagu see oht, et seal on sügavrohi. Et kas sa kõnnid, et sa pead kogu aeg vaatama, et mõnele peale ja seda jumala eest ta ei lähe eest ära, eks ole. Aga üks näiteks 20-st keskmiselt oli hoopis teistsugune ja see tahtis näidata, et ma olen kõvem kui sina. Ja tõepoolest ta ta ründas, tuli kallale, see oli tõesti ja tegi siis tuleb ikka lähemale ja juba eemalt sõnalt eemalt ära ja ütleme, paarikümne meetri pealt, nagu ta näeb, nii vaatav ja tuleb Opsot oksad ja ise uriseb oma niukse murdeealisena häälega, eks ole, ja tuleb muudkui lähemale ja täitsa selgesti tuleb. Sinul tekib see tunne, mis sul on koertega kogemused, eks ole, koer tuleb ja võtab kintsust kinni. Ja tegelikult meid õpetati instrueeritud ehk et võibki nii olla, võeti tulla ja võtabki jalast kinni, täitsa niisugune agressiivne käitumine ja siis meid ka õpetajate, et mida siis teha, et noh, et esimene asi on niimoodi, et ei tohi jooksu panna, see on alati kuldne reegel igalt poolt loomadega käitudes, ega inimene jookseb kiiremini, kui see loomake ei jookse, jookseb Ta jõuab järele, kui ta tahab, ta jookseb ikka nagu koer uskumatult kiiresti see merikaru merikaru ja, ja seal ei ole ka, teed sa nagunii funksleid seal mätaste vahel ja tema hüppab üle mätaste ja, ja ta võib su kätte saada täitsa vabalt. Ära sa ei pääse, aga, aga nii nagu ka maismaal ka ütleme, minu meelest koeraga suheldes on ju niimoodi, et suurim viga jooksu panna. Siis ta saab aru, et ahaa, et, et tal algab see refleks, et keegi jookseb eest ära, järelikult ma pean ta kinni püüdma. Täpselt vastupidi, pöörab tema poole ja noh, see merikarulaps ja noh, ta on, ta on ka ikka niisugune pooleteist selline aga mitte suurem ja pöörad tema poole ja siis ajad enda ise niimoodi käed laiali, niimoodi jalad laiali. Ühesõnaga, teed ennast hästi suureks, näitad, et ma olen sinust suurem. Ja kord siis ta jääb niimoodi vaatama seal paari meetri peale ikka müriseb vastaja ikka justkui, et ma võiks ikka soovida seda, et kas sa ikka oled suurem ja siis tuleb järgmine koht, et et siis plaksutab, plaksutab käsi ja vot see käte plaksutamine, see reeglina toimib väga hästi nende merikarudega, nii et see talle ei meeldi. Ja siis ta järsku Talle tundub, et siin on midagi väga hirmutavad ja täpselt seesama noh, kohe väga kaljukindel veendumus, et ma ründan sind ja sa jääd mul alla, muutub täpselt vastupidiseks, muutub paaniliseks hirmuks, pöörab ümber ja paneb hirmsa Padinaga möödub, et minema ja vahel ei saa enne pidama, kui on vette jõudnud, ujub seal natuke ringi, siis vaatab tagasi, tuleb kaldale ja siis hakka peale sind põrnitsema ja kõik see asi uuesti korduda. Haugi mälu öeldakse selle kohta meri karuga on tegemist alles oli ju selge, et see suur tegelane plaksutab. Aga ta arvab, et võib-olla järgmine kord. Plaks ilmselt tal on mingisugused hormoonid, lauad, eks ole, ja refleksid toimivad ja ja ta allub nagu oma instinktidele, eks ole. Aga selle niisuguse korduvad, niisuguse stsenaariumi korral hakkad muidugi vaikselt mõtlema, et kas ta seda ikka tegelikult nii väga tõsiselt teeb. Et järsku noh, mina võtan seda nagu, et ta ründab, aga tema võib-olla võtab seda nagu ka mängu tegelikult ta harjutab midagi oma täiskasvanu eluks, aga tegelikult ta mängib Niuke mängulust, mis võib-olla ja kõik on võimalik, aga et võib-olla seal on ikka kah niisugune niisugune mängulust ja, ja nad omavahel ka lapsed, seal nad kraaklevat kogu aeg. No täpselt nagu teismelised poisikesed teinekord, et on vaja jõudu katseteks on kõvem, hormoonid möllavad, eks ole, noh, näidata, et ma olen ikka väga kõvak ja kogu aeg järgi proovida teiste peale, et kas ma ikka olen nii kõva mees, et see on see merikarude elu ja ja kui me nüüd siin lõpus veel kord kuulame seda salvestust merikarudest, mis on seal pettumuse saare juures Antarktise lähedal tehtud ja kui ma seal seisin niimoodi, et kes need hääled iseenesest ju on päris ilmekad, et tõesti see isade nisugune väga veenev, väärikas, jõuline hääl ja selle taga siis emade ja laste nisukesed abitud ja natukene otsivad või igatsevad niutsumised. Seesugune oli siis tänane saade põhiliselt merikarudest ja natuke ka teistest elukatest, millest tuleb juttu, järgmises räägime siis päris hüljestest. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
