Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere eetris on raadio kaks alanud saade kannab pealkirja puust ja punaseks saade, kus me järgneva tunni jooksul serveerime teile põnevamaid uudiseid teaduse ja tehnoloogiamaailmast ning nagu alati on meil külas ka üks tark inimene, kes siis aitabki neid teemasid teha puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning tänane saade on meil pühendatud tehnoloogiamaailmas toimuvale ning nagu sel puhul ikka, on meil siin stuudios abiks Tartu ülikooli robootika Heilo altim, tere. Tervist. Teemasid oli meil selle saate jaoks välja otsitud päris päris palju, päris raske oli seda valikut teha, aga alustaks võib-olla sellisest? Noh, ütleme väga päevakajalistest teemast. Siin hiljuti kukkus Etioopias alla reisilennuk, neli kuud varem oli Indoneesias alla kukkunud samasugune lennuk. Need lennuõnnetused olid üsna sarnased selles mõttes, et need juhtusid sama tüüpi lennukiga üsna uute, alles mõni kuu või mõni nädal varem tehasest välja tulnud ja lendama hakanud Bowingitega Bowingi uute mudelitega. Samamoodi õnnetus oli selles suhtes sarnane, et juhtus mõni aeg pärast starti. Ja loomulikult selliste Sarasuste peale on päris palju spekuleeritud, et et kas siis mingisugune sarnane probleem võis olla mõlema õnnetuse põhjuseks. Uurimised muidugi alles käivad, aga erinevaid arvud Plusi spetsialistide seas on olnud juba omajagu. Kuidas sulle Heilo tundub, et kas need sarnasused õnnetuste vahel on praegu piisavad, et me võiksime hakata umbes näpuga näitama, et, et seal võib-olla tõesti mingisugune lennuki enda sisseehitatud probleem, mis võis need kaasa tuua? No neid lennukeid just seda Boeing seitse, kolm, seitse Mäks kaheksa tüüpi artikli järgi on hetkel maailmas ringi lendamas 300. Ja ka tellimusi on neil ootamas sellele ka 5000 aga nende 300 pealt, et teha järeldus, kui kahel juhtub õnnetus, et see võib olla sarnane probleem on minu arvates päris võimalik. Ma ei tahakski nüüd nagu siin hakata lahkama seda, et mida siis bovingutaks õigesti tegema ja kui palju seda ise uurima näiks nad uurivadki, aga, aga pigem nagu keskenduda sellele, et et mis siis nendel lennukitel Nadeni uued lennukid, mis seal siis tegelikult valesti võib olla läinud. Ja üks selline kitsaskoht, mis on välja toodud, mille tõttu on ka varasemalt lennuõnnetusi juhtunud, on tegelikult pilootide treening. No treening. Et iga kord, kui tuleb uus lennuk, siis loomulikult piloodid läbivad teatud tasemel nii-öelda kasutusjuhendi, koolituse või treeningu. Aga mis selgus pärast seda, esimest lennuõnnetust? Oli see, et tegelikult piloodid ei olnud päris lõpuni teadlikud nendest turvamehhanismidest, mida siis seitse, kolm, seitse Mäks kaheksa rakendab teistmoodi kui vanem seitse, kolm, seitse seeria lennukid. Ja üks nendest ongi see, et Tal on ilm, lennuk on muidugi täisandureid, et seal on neid väga-väga palju ja nad mõõdavad väga palju erinevaid parameetreid, aga sellel seitse, kolm, seitse Mäks kaheksal on siis mingisugune turvasüsteem sisse ehitatud, millest siis julgetakse rääkida, mis mõõdab lennuki nii-öelda kallet. Ja kui me teame, et lennuk tõuseb õhku liiga järsku noh, et kujutame nüüd kõik vaimusilmas ette, siis ta muudab selle kaldenurga väga suureks siis üks het, nendel mootoritel ei ole enam tegelikult piisavalt jõudu, et seda lennukit tõugata ja võib tekkida oht, et lennuk jääb nagu korraks õhus seisma ja kuna lennuk on aerodünaamiline, mis tal seda tõhust püsimiseks ikkagi tiiva ümber peab õhk liikuma, siis noh, sealt edasi ei olegi enam pikalt mõelda, mis, mis võib juhtuda. Ja selle jaoks nendelt lennukla arvutiandurid teevad tööd. Et kui nad tunnetavad, et see lennuk hakkab võib-olla liiga järsu nurga all üles ronima, siis nad ise keeravad seda nina alla. Ja piloot seda ei kontrolli, kuigi Boeing väidab, et igal hetkel on piloodil võimalik kõike kõike katkestada, kõik ise teha. Aga samas me teame, et lennukid maanduvad ja tõusevad õhku juboidki ja lendavad suhteliselt iseseisvalt siis kui, kui sa oledki harjunud kogu see aeg usaldama, lennukid kõiges ükset nüüd lennuki enam ei tee, niisiis sa oled väga kiiresti väga täbaras olukorras. Nii et tegelikult ongi nagu spekuleeritud, vähemasti selle Indoneesia õnnetuse puhul võiski olla põhjuseks asjaolu, et, et kuidagi see andur luges lennukikallet valesti, et lennuki kalori täitsa normaalne, aga andur arvas, et see on liiga suur, hakkas nina allapoole keerama ja, ja piloodid olid nagu siis täiesti segaduses. Nendest ei olnud ka väga võimalik seda uuesti ülespoole keerata ja sellise nii-öelda pilootide ja tarkvaravägikaikaveo tulemusel juhtuski paraku niimoodi, et piloodid jäid tookord nagu kaotajaks, selline vigane automaatika võib-olla hukutas selle lennuki. Täiesti võimalik, eks me ootame siis täpsemalt ära, mis, mis see uurimine näitab. Aga see ei ole, et esimene sarnane juhtum, et mulle lihtsalt meenus seda artiklit lugedes, ma juhtusin nägema, kas National Geographicu või Discovery pealt ükskõik, jookseb lennuõnnetuste uurimine ja, ja seal oli üks väga huvitav juhtum, mis mulle on siiamaani meelde jäänud, oli selline, et see juhtus vist. Võin eksida ka kuskil üheksakümnendatel või veidike hiljem. Euroopas oli ka mingisugune uuemat tüüpi lennuk ja sellel lennukil oli siis selline ja ta oli turboreaktiivmootoritega tuli selline süsteem sisse ehitatud, et kui ta maandub. Ma nüüd vabandan lennuinimeste ees, et ma võin eksida terminoloogia vastu. Aga kui ta maandub, siis tegelikult selle mootori taga, sellised kate tiivad avanevad ja tekitavad sinna tugeva, nii-öelda vastu õhutakistuse, kuna see mootori nii-öelda see turboreaktiivjuga enam ei jookse mitte lennuki taha, vaid tegelikult need katteplaadid juhivad seda hoopis lennuki liikumissuunaga samas suunas. Ehk ta nagu pidurdab lennukit. Aga nüüd lennukil oli sisse ehitatud selline turvamehhanism, et kui peaks juhtuma olukord, et need pidurdusplaadid avanevad, kui lennuk lendab õhus olles, kui nad sel hetkel avanevad, siis turvamehhanism lülitas selle mootori lihtsalt välja. Ja mis juhtus, oligi see, et mingil põhjusel need plaadid tulidki, sest ühe lennuki õhkutõusmist lahti ja lennuk võttis kohe vastu otsuse või see arvuti, et ma pean nüüd selle mootori välja lülitama, sest et muidu lennuk hakkabki ühele küljele tirima, kuna üks mootor mitte enam ei lükka, aga takistab piloodid ei saanud aru põhjusest, et miks see mood tor miks lennuk tõmbab mootori nii-öelda võimsust maha, meil on seal kuna filmidest innud või kabiinid minu vaadanud on seal keskel need kangid arvuti tõmbas siis seda kangi maha, tõmbas ühe mootori võimsuse maha, piloodi saanud põhjusest aru ja muid, kui surusid, surusid sellele peale, et võimsust tagasi panna ja kui niuksed seal oligi põhimõtteliselt selline jõudude mängimine lõpuks mootori tross katkes, mis seda mootori võimsust kontrollib ja, ja lennuk sealt ikkagi alla kukkus ja hiljem siis selgus, et jah, pilootide treening oli olnud puudulik, piloodid ei olnud teadlikud sellisest turvanii-öelda Figherist või omadusest, et et nii võib minna. Aga kõige selle juures on nagu väga huvitav just see, et kui palju ikkagi tänapäeva lennukid lendavad tarkvaraga ja siin tekib loomulikult alati küsimus, et, et kui noh, me teame, et ega tarkvaraga ka võib juhtuda igasuguseid asju, et kui nagu turvatud see on selliste erinevate riket Te või, või siis vale lugemist või probleemide vastu, et kui nagu tõesti neid otsuseid hakkabki vastavalt peaaegu ainult arvuti ja see piloot on nii-öelda see reisisaatja ainult seal kabiinis, kelle ülesanne on reisijatele ilmateadet ette lugeda, et kui tõenäoline on, et et need asjad võivad nagu valesti minna, kui tarkvaral on nii suur võim Üha rohkem ja rohkem, et sellest artiklist ka tegelikult tuli välja. Kui me inimesed näevad, et lennukil on tiivad, sabatüür mis kõik veel, et lennukit õhus hoida, siis tegelikult tänasel päeval on tarkvaral täpselt sama suur roll kui lennuki enda kerel aerodünaamiliste omadustel. Kui tarkvara kukub läbi oma ülesannetes ei suuda toime tulla, siis see tähendaks peaaegu, et sama, et kui, kui lihtsalt lõigata üks tiib ära otsast. Et, et see on väga-väga suur osa lennukimaksumusest, samuti näiteks sõjaväelennukitel lõpphinnast pool moodustabki ainuüksi tarkvara, aga teatud mõttes tundub nagu veidike naeruväärne mõelda, et kui nad on praegu me alguses rääkisime, et lennukil on seal andurid aga on ju ka teada, et andurid võivad ju riistvarana mitte töötada siis neil on veidikene paremad, siis tehnika ainult üks andur. Nad üritavad tegelikult mõõta ühte sama parameetrit mitme anduriga korraga ja kui üks neist peaks Väljastama vale näit siis lennuki arvuti püüab aru saada, et ahaa, sellel see näit on nüüd väga mööda sellest, mis need 12 andurit mulle hetkel räägivad, järelikult ma peaks seda neid teisi andureid usaldama, aga artiklis oli väidetud, et Neid süsteeme on seal rohkem ja rohkemgi ja see ei ole ainult andurite dubleerimisi peale üles ehitatud, aga sellest ei olnud enam pikemalt ilmselgelt räägitud. No igal juhul Boeing on teatanud, et nad vähemalt praegu välja nii-öelda tarkvara uuendust, tarkvara uuendust, mis siis just sedasama võimaliku probleemi nende kaldeanduritega lahendaks, et lisaks ning teisi andmeallikaid, et ta tugines ainult sellele ühele andurile, mille rikkimineku korral võibki siis see probleem juhtuda ja nagu nad lubavad, et pööravad rohkem tähelepanu pilootide koolitusele, tõepoolest, piloodid teaksid, mis siis on muutumas ja kuidas mingites olukordades toimida. Nii et muidugi väga kahetsusväärne, et sellised muudatused, sellised otsused tulevad pärast selliseid kurbi sündmusi, et et neid ei olnud võimalik kuidagi ette näha ja ennetada. Jah, ega me arvame, et ilmselt ilmselt nad tegelikult testivad ka väga palju oma oma uuendusi, aga nagu oli ka kirjutatud, et ühe lennuki tarkvara uuendamine ei ole nagu meie uuendan oma nutitelefoni, ütleme et uuenda paneme internetti sisse, tõmbab alla ja ja ongi tehtud vaid et tegelikult on arvuti, mis ühendatakse ja võtab 60 minutit aega. Et see on väga tõsine turvarisk, muidu aga lihtsalt on veidike raske endale nagu inimesena teadvustada, et võib-olla tõesti need lennukid kukkusid alla lihtsalt tarkvara vea tõttu. Eks alati iga lennuõnnetuse puhul on tegelikult need tegurid alati rohkem kui kui üks suur probleem, eks ole, tähendab kui sattuma palju selliseid ebasoodsaid tingimusi, aga kahtlemata selline niimoodi ootamatu uuendus, mis hakkab käituma pilootidele niimoodi ootamatul moel. Võib-olla üks sellistest väga tugevatest faktoritest. Kuulame siinkohal esimese muusikapala meie saates ja jätkame tehnoloog uudistega kohe pärast seda. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, täna tehnoloogiauudiste teema siin stuudios saatejuht Arko Oleski robotiks Eila altin. Eelmises saatelõigus rääkisime, kuidas tarkvara, võib-olla potentsiaalsed probleemid võisid kaasa tuua need viimasel ajal lennule väärtused mille puhul on siis alati väga mõtekas ja mõistlik küsida, et kui palju me ikkagi teame selle kohta, kuidas arvutid mõtlevad ja mille alusel nad neid otsuseid langetavad. Nendes lennukites ilmselt ei olnud see nii-öelda tehisintellekt või, või selline masinõppetarkvara, mis mis neid otsuseid langetas, aga me teame, et tuleb ju väga palju uudiseid selle kohta, kuidas töötatakse välja erinevaid nii-öelda tehisintellektiga süsteeme, masinate süsteeme, mis lahendavad erinevaid probleeme. Ja nende puhul on nagu eriti see küsimus, et et Me anname neile ette selle probleemi ja nemad mingite katse-eksitus meetoditega õpivad nii-öelda need kõige paremad lahendused selgeks ja hakkavad selle põhjal tegema otsuseid. Aga ega me tegelikult ju päriselt ei näe sinna masina sisse, kuidas ta neid otsuseid teeb. Eks ole, Heile. Jah, see tuletab meelde meie eelmistel hoogia saadet, kus me keskendusime väga pikalt sellel tehisintellekti ja masinõpe teemale ja sealt kiire meenutusena oligi üks näide ühest maleõppi programmist, mis sisuliselt endale sellise andmebaasi käikude andmebaasi, mis viivad võidule tekitamiseks, mängis iseendaga tunde ja tuhandeid-tuhandeid mänge ja selle läbi õppi seal siis tekitas endale sellise, kuidas öelda nagu vihiku, kui meie mõtleme, kust ta saab vaadata, et mida ma pean tegema, sellises olukorras? Teadlased senini ei ole nagu väga palju sinna vihikusse või või sellele otsa vaadanud, et okei, siin on siis otsuste andmebaas, aga mis on ikkagi see algoritmi, missugune metoodika, millest see masinate algoritm lähtub, et siis konkreetset probleemi lahendada ja ma annan kohe sulle sõna tagasi, aga ma enne mainin seda, et näiteks teatud mõttes oli juba 20. sajandi alguses tegemist sarnase probleemiga. Kui kes võib-olla teavad, oli olemas selline hobune nimega siis Tark Hans ja arvati siis. Tark Hans hobune oskab matemaatikat, ehk oskab arve loendada. Ja mis selgus hiljem, oli see, et Hans tegelikult ei osanud matemaatikat, vaid ta pigem jälgis küsija näoilmet ja käitumist. Kui küsija ilmutas üks hetk sellist ülevoolavat elevust, siis ta lihtsalt rohkem ei loendanud enam. Ja samamoodi on teatud mõttes ka nende masinõppealgoritmidega, et et sarnane näide ilmnes, kui küsiti masinate algoritmid, mis tehisintellekti milliste pihtide peal asub laev ja tehisintellekt läks lõpuks seda teed, et lihtsalt otsis piltide pealt vett. Ja kui ta nägi seal pilditöötluse käigus, et on suurem kogus vett, siis ta järeldas ka sellest, et seal peaks olema laev. Ja tõsi, 90 protsenti juhtudest on, see on see õige, aga ülejäänud hetkedel tegelikult seal ei pruugi laeval. Ja tõepoolest, eks ole, kui, kui targale Hansule anti samamoodi ülesanne siin matemaatikatehe, eks ole, ma ei tea, 17 pluss kolm või, või, või kaks korda kaheksa ja siis tema hakkas seal kabega koputama, neid õigeid vihjeid, arve tõepoolest tegi oma otsuse, mitte sellepärast, et ta oleks reaalselt teinud neid arvutusi, vaid, nagu sa kirjeldasid, vaatas siis tõesti inimeste reaktsiooni pealt ja siis ja nüüd selgub, et mingi osa nendest tehisintellektisüsteemidest nagu täpselt samamoodi ei, ei lahenda mitte seda põhilist probleemi, vaid lahendavad mingisugust muud probleemi, mis on, mis on tõenäoliselt väga üsna lähedalt seotud selle põhilise asjaga ka on ikkagi nagu nii-öelda natukene petmine. See on natukene petmine ja, ja see, me arvame, et me tegeleme või räägime targa targa masina intellektiga, aga sisuliselt, et ikkagi see jälgib algoritmi, mis, mis, mis tema arvates on kõige õigem, ehk mis senini on 90 või mis iganes 100-le väga lähedase protsendi ulatuses andnud õige vastuse. Et me rääkisime siin ka teatud ühes saates sellest, kuidas tehisintellekt koostas toidupilte paljalt selle baasil, et ta vaatas, mis on selle retsepti sees. Ja taaskord on olukord, et tegelikkuses tehisintellekt ei tea, missugune see toit peaks lõpuks välja nägema, aga siis, kui ta on seda veidikene õppinud, kui on, talle on ette antud mingisugune juba retseptiraamat, kus on ära toodud, et vot nendest nii-öelda toiduainetest saput sellise toidu ja selle baasil lihtsalt ta järeldab, et, et see võiks nii olla, et ja inimene loomulikult ei, ei suuda nii kiiresti nii suurt andmebaasi kähku läbi töötada kui tehisintellekt ja, ja sellepärast neid kasutatakse, et neil on tohutu arvutusjõudlus. Aga kui me tahame jõuda sinnamaale, millest ka siin eelmises saates rääkisime, et et võib-olla minu asemel või, või Arko asemel on siin saates hoopis arvuti, mis räägib ja suudab probleeme ja neid lugusid niimoodi analüüsida, nagu meie teeme siis hetkel nagu selle uuringu järgi, mis siis saksa ja Singapuri ülikoolid välja tõid, ei tehisintellektist veel ei, ei küündinud. Ja see uuring, miks me üldse sellest teemast räägime, ongi siis, et teadlased Berliinist ja Singapurist töötasid välja nii-öelda tarkvara, mis nagu vaatab siis otsa endale tehisintellektisüsteemidele ja JS püüab nagu aru saada, kuidas nad oma otsuseid langetavad. Ehk siis kas nad kasutavad nii-öelda sellist otse probleemilahendusstrateegiat või nad petavad moel või teisel ja, ja tõepoolest nad leidsid, et selliseid lähenemisi, probleemi lahendamise lähenemisi on päris palju, mida tehisintellektisüsteemid kasutavad, mõned neist on nagu tõepoolest eriti adekvaatset isa ja asjakohased ja head ja teised pigem kasutavad just sellist petumehhanismi. Et tegelikult arvestades tõepoolest, et kui oluliseks sellised süsteemid meie igapäevaelus saanud on ja järjest rohkem saavad siis nagu aru saada, et milliseid neist me võime nagu tõepoolest usaldada. No see on ikkagi väga väärt teadmine. See on väärt teadmine ja selles mõttes on sul õigus, Nad töötasid, väljund tehisintellekti kvaliteedi hindamise esimese võib-olla süsteemid, sest senini kutsuvad ju vabalt igasuguseid masinõppe algoritme, millel on väikenegi närvivõrgu omadus juures tehisintellektil, eks, aga kui targad nad tegelikult on, seda na keegi ju senini väga ei hinda, et kui Me plaksutame käsi, kui tehisintellekt ütlebki meile üheksal juhul 10-st pildi peal on laev, mis sest, et seal Leond või suudab joonistada lindumis näeb ühel juhul 10-st ainult tõetruu välja. Aga samas on kõik aus, et see on pidev areng ja sinnapoole me liigume. Aga selleni läheb veel veidike aega, enne kui ma usaldan tehisintellekti kedagi opereerima, et arvab, et lahenduseni viib tee, mis inimese silmis on tegelikult petmine ehk ta ei hakka sind võib-olla skalpelliga suuski mitte kuskilt õigest õigelt poolt või Dorbed teiselt poolt on lähem info, siis see ilmselt ei oleks kõige parem lähenemine. Tõepoolest, see näide ka, mida needsamad autorid välja toovad, ongi see, et ta oli väga palju räägitakse sellest, kuidas tehisintellekti kasutada meditsiinis ja just diagnostikas, ehk siis, kui sul on erinevad sümptomid igasuguste laboriuuringute tulemused, et siis tehisintellekt vähemasti mõned süsteemid väidetakse, suudavad teatud haigusi diagnoosida juba palju tõhusamalt ja täpsemalt kui, kui arstid. Aga jällegi ongi, et, et kas me saame seda tema otsustust usaldada, seda me saamegi selle uue tarkvaraga ja loodetavasti ka edasi arendatud tarkvaradega tulevikus kontrollida, et siis kasutada neid süsteeme, millest me saame täiesti kindlad olla. Kuulame siia vahele taas muusikapala ning jätkame juba õige pea. Jätkub saade puust ja punaseks, räägime täna tehnoloogia teemadel ning järgmine artikkel on ka selline, nii-öelda pisut kainestab artikkel, et kui me tõepoolest täna tänases saates oleme siin rääkinud erinevatest probleemidest, mis võivad kaasneda tehnoloogia arenguga, siis siis üks asi, mida ka päris tihti välja tuuakse, on nii-öelda digiseadmete ökoloogiline jalajälg. Me oleme siinsamas saates rääkinud, et näiteks kui palju elektrienergiat kulub krüptorahade tootmiseks ja, ja toonud välja, et, et see on olnud üsna märkimisväärne koormus maakera ökosüsteemile. Ja see uuring, mille me nüüd ette võtame vaatleb seda teemat pisut laiemaltki, et kui suur võiks olla üldse meed kogu digielu jalajälg ja, ja mida me võib-olla peaksime tegema. Et selles osas olla ka keskkonnasõbralikumad ja planeedi sõbralikumad. Et digielu on üsna energiakulukas. Jah, see on tõsi ja mitte ainult see, et kui Kõitmist kuulajate arvavad praegu või enamus neist, et aga mina ju krüptorahaga ei tegele, mis mul sellest, et mina sellesse planeedi siis kasvuhoonegaaside tõusu ei panusta, siis tegelikult ka iga kord, kui sa teed oma nutitelefoniga mõne pildiklõpsu laadid selle sotsiaalmeediasse üles ka see juba avaldab päris suurt mõju, sest et tegelikult ei oleks midagi hullu, kui see pilt jääb sinu nutitelefonid, sest teda lihtsalt salvestub kohalikul mälul. Aga kui ta üles laadida pilte kuhugi mujale, siis see tähendab, et ta läheb kuhugi serverisse. Kuskil serveris on palju palju pilte ja need serverid toodavad soojenevad ja neid on vaja jahutada ja tarbivad elektrit ja nende kõvakettaid oma välja vahetada ja nii edasi. No ilmselt on tõde selles, et meie väike Eesti ja Eesti inimesed ei, ei avaldanud kõige suuremat mõju, aga esimest korda juhiti sellele probleemile või juhtis sellel probleemile tähelepanu Anders André Huawei tehnoloogiatest, see diagnoos siis aastal 2015. Ja, ja tema uuring oli siis esimene sellistest, mis hoiatas inimkonda nutiseadmete liigse kasutamise eest just kasvuhoonegaaside tootmise pärast. Aga tema uuring või selline? Raport oli pigem liiga äärmuslik et ja siis sellepärast matise maha, aga nüüd toimus siis üks mõttekoda Pariisis, kus siis 12 ekspert, Briti mõttekoja Sist Shift projekti raames koostasid uue sarnase uuringu ja nad tõid välja, et iga aastaga tõuseb kasvuhoonegaasi just üheksa protsenti meie digitaalsete seadmete pärast või kasutamise pärast. Et see paneb tegelikult mõtlema, sest et me ju nagu eelnevates uudistes ka rääkisime, liigume üha rohkem tehisintellektimasinasse kõikide selliste tarkvarade kasutamise poole, kui tulevad nutiautod, siis nad kasutavad samamoodi ju mingisugust tarkvara. Võib-olla nad on ühenduses mingite serveritega, et tõmmata alla jooksvat informatsiooni ja, ja kõik see tegelikult panustab sellesse suurde. Tasse, ja mitte ainult, eks ole ju nii-öelda see digineed, tegevused, eks ole, Meie Google'i otsinguid üleslaadimisest triinimised vaid tegelikult ka need seadmed ise tootmine on üsna energiamahukas, nii et kui me vahetame igal aastal välja oma telefoni, ostame uue arvutiga paari aasta tagant või televiisori siis, siis tegelikult see nad viitavad samamoodi panustab sellesse kasvuhoonegaaside tõusu ikkagi üsna oluliselt. Jah ja samas, kas me saame seda inimestele pahaks panna ühe külje pealt ja sellepärast, et kõik uuemad äpid tarbivad rohkem ressurssi ja minu telefon on minuga olnud juba, ütlen ausalt siin vist kolmneli aastat ta on vastu pidanud ja, aga ma tunnen, et tegelik need viimase aja äpid, mida võib-olla millest mõned tarbivad rohkem ressurssi. Et mu telefon jääb nende jaoks aeglaseks ja selle tõttu ma ei ole veel teinud, aga ma võib-olla kaalungi vahetamist, et et näiteks kas või tee peal sõites veisi kasutada, sest et praegusel juhul okei, töötab, aga võib-olla aasta pärast tulevad mingisugused uuendused ja muutub see kasutamine päris päris raskemaks, et see tarkvara tarkvara pealetung sunnib vahetama riistvara ja programmeerijad on tarkvaraarendajad on selles mõttes veidrik võib-olla laisad, et nad ei püüagi väga palju oma algoritmidest, taaskasutada iseennast või, või teha neid efektiivsemalt ökonoomsemalt, et, et nad ei tarbiks nii palju seda ressurssi, mis meil taskus on. Eks nemadki lähtuvalt sellest, et need seadmed, mida me kasutame, lähevad aina aina võimsamaks, ehk siis millele saab teha paremat tarkvara, nii et kuna seda Moore'i seaduse lage ei ole veel ette tulnud, siis tegelikult tehaksegi järjest paremaid seadmeid, mistõttu tehakse ka tarkvara ja mis sunnib inimesi neid pidevalt järjest välja vahetama. Tabasid naelapea pihta, et eks sel hetkel, kui moori saadus saavutab oma lae ja me ei suuda enam telefone võimsamalt ressurssi sellesse väiksemasse korpusesse mahutada või televiisorite ja arvutite puhul siis ka tarkvaraloojad, et peavad hakkama rohkem keskenduma sellele, et kasutada ära olemasolevat resurssi Efic tiivsemalt, kui seda senini on tehtud. Ja needsamad 12 eksperti, kes selle mõttekoja raames omapead siis kokku panid ja selle raporti välja töötasid ka tegelikult andsid välja soovitused. Et nende ideaalis võiks riigid juba praegusel hetkel panna või võtta, et teatud mõttes strateegilise eesmärgi seda nutikainust hakata propageerima või suurendama ja tuues eeskujuks kasvõi iseendid, kui, kui nad tõesti vahetavad neid seadmeid harvem välja kasutavaid olemasolevaid pikemalt ja ja soovitavad sedasama ka rahval teha. Ja mu mulle ka see mõiste meeldib, mis nad välja pakkusid, selline digitaalne kainus või karskus, et, et me ei pea olema nii ülevoolavad oma tarbimiskäitumises ja tõepoolest, et me ei pea ostma seda kõige viimase võimsusastmega seadet, kui meil seda tegelikult vaja ei lähe, me ei pea nii tihti neid välja vahetama ainult siis, kui tõesti juba juba häda käes ja me peaksime leidma ja püüdlema selliste energiasäästlike lahenduste poole niimoodi, et ma arvan, et paljud inimesed ei olegi teadvustanud üldse, nagu sa alguses mainisid, et kuivõrd meie need tegevused mõjutavad üldse keskkonna olukorda, et valdavalt räägitakse hoopis teistsugusest aspektidest reisimine eks ole, kas sa ostad kilekotte poest või mitte, et selline digitaalse elu mõju on kuidagi jäänud tähelepanuta, senimaani. See on jäänud tähelepanuta ja, ja eks põhjuseid ole veidikene ka selles, et me oleme ju toonud välja, kui palju on digitaalsed lahendused meie elu paremaks ja lihtsamaks muutnud. Ja see ei olegi vale. Et kui täna me istume siin erinevates kohtades sinuga ja, ja räägime nendest jutujuttudest, sest digitaalsed lahendused võimaldavad meil seda teha, aga teisel juhul peaksime sõitma kas siis Tartusse või Tallinnasse kokku saama. Sama lugu on ju kõikesuguste, konverentside ja muude asjadega. Et digitaalsed lahendused aitavad seda siiski veidikene vältida, et me võib-olla ei kuluta autokütust siin nii palju ja, ja muid ressursse, aga ma arvan, et see infokilluke võiksin päris paljud lapsevanemad panna mõtlema, et võib-olla see nutikainuse tund teha ikkagi õhtuti või mingil hetkel mitte ainult sellepärast, et öelda nutmas, silmad puhkavad, vaid öelda, et planeedid Ka päästmist just seda tundi mitte asendada sellega, et minna välja ATV-dega sõitma või lehepuhuriga möllama vaid, vaid ka see tuntsis täita mingi sellise keskkonnasäästliku tegevusega, sest sest mida need autorid ka välja toovad, ongi see, et, et need kõik need asjad, mida tegelikult on öeldud, et see, need digilahendused aitavad tegelikult olla inimestele kokkuhoidlikumad, noh näiteks, et ei pea enam kokku kui sõitma konverentsile, lendama üle maailma ühte kohta kokku, et seda konverentsi pidada vaid selle saaks teha ka videokõne kaudu, siis tegelikult neid lahendusi ei ole ikkagi niivõrd kasutatud, et sellel oleks nadi käega katsutav mõju, nii et ilmselt ka selle tõttu, et neid ei ole nii väga teadvustatud. Ei ole ja sul on õigused, nii nad tõesti kirjutasid. Ja kui ma mõtlen enda seisukohast, kus meil on siin tõesti rahvusvahelisi, kasvõi Skype'i koosolekuid, siis no olemegi teisi lahendusi proovinud, aga tõepoolest, ega tegelikult hetkel ei ole päris sellist 100 protsenti töötavat lahendust. Igast ma ei tea Euroopa partnerriigist, kes mingis projektis on, me saaksime kõik omavahel vabalt rääkida, alati läheb 15 20 minutit selle peale, et saada kõik oma mikrofonid, oma kõlarid või ühendused toimima. Et selles on tõetera sees, et lihtsam on hetkel veel. Kui saadab ja me vajame uusi ja paremaid digilahendusi selleks et meie digijalajälg oleks väiksem väljakutse kõigile, kes meid praegu kuulavad. Muusikapala, aeg ja oleme tagasi juba õige pea. Saade puust ja punaseks täna tehnoloogiauudistest ja kui meil kuidagi on sattunud niimoodi, et kõik need senised uudised on käsitlenud neid potentsiaalseid probleeme, mis kaasnevad tehnoloogiaga, siis siis lõppu sobib ikkagi mõni selline positiivsem uudis ka, et kuidas uued tehnoloogilised lahendused aitavad meie elu paremaks teha. Ja see uudis, mille me siis välja valisime, kuidas nüüd öelda, vähemasti nad lubavad välja, et tulevikus võib-olla mingit teatud ajuimplantaadi ka võimalik hakata rääkima neil, kes moel või teisel põhjusel või teisel on praegu, kes ei suuda seda teha, ehk siis näiteks halvatud inimesed või tummad inimesed et mingisuguse aju implantaadi ka oleks võimalik lugeda välja inimeste teid ja siis robothäälega neid väljendada. See Heilot kõlab tõepoolest niimoodi lootusandvalt ja, ja mõneti võib-olla revolutsiooniliselt. See on väga-väga huvitav, ma ei tea, kas meil on võimalus seda mängida ette, mismoodi see robotihäälselt tuli, aga igal juhul see idee, kuidas nad seda teostasid, oli, oli väga põnev või on väga põnev. Nad sisuliselt me jõuame jälle tagasi tehisintellekti teemasse ja, või masinõppeteemasse. Ja nad teadlased lasid siis Buy paigaldasid inimestele, see oli sellised ajuelektroodid nendele, kelle pealt nad õppisid, paigaldasid nad need pea peale, mitte mitte pea sisse ehk operatsiooni teostatud ja nad lasid nendel inimestel siis lugeda ette numbreid ja samal ajal siis see, need elektroodid tegelikult nii-öelda see arvuti õppis, et missugused ajulained nägid välja, missugune ajutegevus samal ajal toimis, kui, kui inimesed lugesid, need numbrid ehk mõttes mõtles, mõtles ideid, numbreid ja, ja sellesama andmebaasi, mis seal siis tekkis, nende numbrit lugemise pealt kandsid nad üle siis sellesamale programmil, aga nüüd võitsid nad katsesse siis patsiendid, kellel on probleeme siis rääkimisega erinevatel põhjustel ja, ja palusid neil siis mõelda numbreid nullist kuni üheksani. Ja, ja kuna nad rääkida, sest nad mõtlesid selle peale ja nüüd need ajusse opereeritud implantaadid lugesid siis selle tegevuse üles, võrdlesid seda tegevust olemasoleva andmebaasi vastu ja, ja siis robot siis saatsin informatsiooni juba arvutile, mis luges sellise robothäälega neid numbreid, mida need inimesed mõtlesid ja kui ma selle video või selle heli panin käima, siis ma alguses ei taibanud ka ära, et mis asja nad seal inglise keeles loevad, aga umbes seitsmendast ma sain aru, et juba Seveneid siis seal juba arusaadav, et tegelikult tõesti seal on, seal on seal, kus sa kuuled seal inimese mõtteid, kes, kes seal neid numbreid oma peas mõtleb. Selle klipi paneme üles meie Facebook'i küljele kas puust ja punaseks niimoodi, et tõepoolest igaüks saab minna ise selle ära kuulata. Aga ongi, et see, see potentsiaal sellel lähenemisel ongi see, et et et nii-öelda ongi seade, mis, mis loeb su mõtteid, kuigi nagu ma aru saan, siis, siis praegu selle eelduseks on see, et arvutis on ikkagi olemas nii-öelda andmebaas inimese mõtetest, ehk et kui, kui antud juhul sul pidi olemas olemas andmebaas ühest üheksani numbrite kohta, millega siis saab hakata mingeid mõttemustreid võrdlema niimoodi, et kui tahta nagu natukenegi laiendada, siis siis peab nagu seda andmebaasi laiendama, et sul oleks nii-öelda rohkem neid mõtteid, millega võrrelda. Ja nii on ja selleks. Ma ma täpselt siit praegu välja ei lugenud, aga kui ma hakkan mõtlema, et kus kohas seda andmebaasi hoitakse, see inimene peab olema kogu aeg arvutiga ühenduses. See andmebaas läheb lihtsalt nii tohutu suureks, sest et seal peavad tõesti olema ju talletatud miljon miljardit. Mõttemustrid, mis need inimesed ei mõtle kõiki sarnaselt ajulaineid ei ole kõik lõpuni sarnased. Et, et võib-olla jah, tulebki väikest sülearvutit kaasas kanda teistpidise see uudis on minu jaoks veidikene ka. Ma ei taha öelda hirmutavalga ehmatav, et me oleme tõesti jõudnud sinnani, et Ma ei tea, keegi paneb sulle, võib-olla ei peagi opereerima 10 aasta pärast, vaid vaid naha külge käibki kiip ja, ja nad on võimelised lugema su mõtteid, siis ma ei ole veel valmis oma mõtteid kõiki jaga. Just just et see mõtete lugemise faas on ju tegelikult nagu kõige eelduseks ja esseed. Et robot seda välja hääldab, on ainult nii-öelda ainult rakendus selles osas, et et tõepoolest, kui see tehnoloogia on olemas, siis võib neid mõtteid lugeda praktiliselt kellelt iganes. Jah. Et praegusel hetkel me tõesti aitame neid inimesi, kellel on füüsilised probleemid või, või need sündroomid ja nad ei saa, ei saa korralikult rääkida ja praegusel hetkel see tehnoloogia ei ole veel valmis kõikideni jõudma, aga vähemalt selle ma soovitan kõigil, kel võimalik, siis hiljem kindlasti Facebooki külastada ja seda seda klippi kuulata, siis see annab väga selge indikatsiooni, et me pole ka sellest väga kaugel. Igal juhul jah, kas loota või karta. Ta on jälle järjekordselt selline teema, mille puhul me ei oskagi tegelikult väga ennustada, kuhu see kõik areneda võib. Kas ta suudab oma lootusi täita või kujuneb sellest võib-olla selline hirmuäratava mehhanism. Oleksime eal suutnud karta nii, et ootame arenguid, jälgime ja külastage meie Facebook'i, kui te tahate kuulda seda, kuidas robothääl loeb ette inimese mõtteid. Selline saigi tänane saade puust ja punaseks. Rääkisime viimase aja tehnoloogiateemalistest uudistest siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja abiks kommenteerimas Tartu ülikooli robootika Heilo altim. Tänan sind. Täname kuulajaid. Uus saade on eetris nädala pärast, siis juba täitsa uutel teemadel. Aitäh ja kuulmiseni.
