Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tänases saates vastame teie küsimustele, neid on palju ja ma usun, et me leiame mõned päris põnevad küsimused ka nende hulgast. Hiirtest on meie saadetes viimasel ajal olnud päris palju juttu, aga ju siis need tegelased on huvitavad. Ja alustame siis sellise küsimusega, et kui vanaks elab hiir. Noh, sellele võib mitut moodi vastata, kõigepealt see võib alustada sellest, et need hiire on väga palju liike üldse maakeral ja need on kaunikesti erineva elu ja aga aga kui me vaatame üldiselt noh, ilmselt on mõeldud koduhiirt ja meie Eestimaal elaudi, siis nende eluiga on suhteliselt lühike. Üldiselt elavad hiired kaks aastat, poolteist aastat, mõned vähem, mõned natuke kauem, noh, võib-olla juba kolme-nelja aastane hiir on tõeline Vannakene vanaisa. Ja kui ta juba viis aastat vanaks elab, noh, see on tõeline ime, see on umbes sama suur ime, nagu oleks mingisugune 120 100 kolmekümneaastane inimene. Et hiirte eluiga jääb sinna ühe aasta ja kahe poole aasta vahel. Kõik vanemad on juba mihukene Fliga vanakesed ja, ja kes nooremalt ära surevad, siis need on jälle liiga noored suremiseks. Miks nende eluiga nii lühike? Ma arvan, et üks põhjus on selles, et ta nii tillukene ja loodus on niimoodi, et need tillukesed olendid kulutavad oma keha mõõtmete suhtes väga palju energiat, tähendab kõik need eluprotsessid, kus elutegevus on hiire sees palju aktiivsem kui näiteks minu sees või, või näiteks elevandi sees või ükskõik millise suurema looma sees kõik toimub seal, süda lööb tal kiiremini, kopsud hingavad kiiremini, pumpad õhku sisse-välja, veri ringleb kiiremini rõhkkond, tema kehas suurem, kulub palju rohkem vaeva, et seda kehatemperatuur nii kõrgel hoida nagu need hiired, kes tal tavaliselt on. Ja kõik, mis kiiresti ja palju ja energia töötab, see kõik kulub ka kiiremini selle pärast nende eluiga siis nii lühikene on ka noh, näiteks on teada, et karihiirte, need on siis päris hiire moodi, aga putuktoidulised loomad, hiired kuuluvad näriliste hulka. Karihiirte eluiga ei olegi juba looduse poolt programmeeritud pikemaks kui üle ühe talve elada. Sest järgmisel aastal neile kasvõi isegi enam uut talvekasukat selga nad külmuvad tahes või tahtmata, ükskõik kui hästi nad ennast ei hoiaks või oskuslikuks oma elu ei sätiks, külmuvad loodus surnuks. Loomulikult on neid võimalik elus hoida näiteks loomaaias, erilistes tingimustes või kusagil, aga looduses neil teist korter on, talvekarva üldse selga ei kasva. Ja ilmselt on siis juba nii geneetiliselt määratud. Nad jõuavad paljuneda selle ühe aasta jooksul, tegelikult iga looma elu eas ongi tähtis see, et ta jõuaks oma elu jooksul anda vähemalt ühe paari järglasi, kes jätkaksid jällegi sugu. Kui see ülesanne on täidetud, siis selle looma isend on tiigi ees, kui nii võib öelda, kohustuse täitnud ja ja rohkem teda nagu evolutsiooni seisukohalt tarvilik ei olegi. Aga juba mõnda aega ootab vastamist ka üks kiri, siin on kirjutatud sellest umbes 50 60 aastat tagasi Tartus, kui ühest pagariärilaost mööda minna, siis võis seal näha akna taga sibamas valgeid rotte. Tavaliselt on ju rotid ikka hallikad, aga need olid lausa lumivalged punaste silmadega ja kuidagi väga enesekindlad ja toimekad. Kirja kirjutajal tekkiski küsimus, et kus nende rottide kodumaa on ja kas nad sattusid ehk juhuslikult Tartu linna või oli see päris tavaline asi, et nad võisid seal ringi sibada? Punaste silmadega valged rotid kui hiired on ilmselt lastele päris tuttavad. Mõni aeg tagasi oli meil Eestimaal tõeline rotibuum, kus peaaegu igas peres oli oma rott, keda siis lapsed kandsid õla peal ja kaasas ja ma usun, et väga paljud on seda valget punaste silmadega rotti näinud. Aga siis võis olla niimoodi, et korraga sattus sinna lattu terve laboratooriumi rottide parv. No vot seda ma ei oskagi nüüd öelda, seda raske muidugi tagantjärgi kindlaks teha, kust need rotid sinna sattunud seal on õige mitu võimalust, et tõesti oli kusagil pääsenud lahti baar, laboratooriumi rott, tartus võib-olla tehti mingeid meditsiinikatseid ja nad leidsid seal veskis seal laos endale hea varjupaiga, kuna jahu, nagu te teate, on valge ja valge taustal ei torka nad üldse silma, siis kassid ei leidnud või pole neid nii hõlpsasti üles ka või olnud seal kas igatahes neil võimul paljuneda. Ja neil valgetel rottidel sünnivad enamasti valged järglased. Ja niimoodi need sinna siis nii palju sai. Teine võimalus oli see, et, et seal oli tavalist rottide paar kunagi elamusi, millegipärast tekkis seal pesakonnas ühel või paaril siis rotatsiooni, et tekkisid Need, albiino rotid, valged, kellel värvi oma karvades ei olnud üldse seda pigmenti ega värvainet ei moodustanud oma organismist, neil isegi puudus. Ja nendest sai kõik see asi alguse hiljem, noh, neil on nagu kaitsevärvus varem ja kassid näiteks või kütjad, need teised rotid said hästi kätte, sest need olid hallid ja ja paistsid sealt paremini silma ja jäid alla ja siis need paremini varjuvad valged rotid. Kuigi ega ma isiklikult päris seda ei usu, sest see nõuaks väga paljude siukest soodsate tegurite kokkulangemist. Ma kahtlustan, et kusagilt pääsesid ikkagi laboratooriumi rotid, aga tagantjärgi on seda muidugi võimud töölt. Aga muidugi on ka veel kolmas võimalus. Ilmselt see kirjakirjutaja on kuulnud valgetel rottidel peavad olema punased silmad ja kui see toimus 50 60 aastat taga, siis võib-olla seal jooksevad ringi tegelikult hallid rotid, kes olid ennast jahuga valgeks määrinud ja hiljem mälu võib-olla ei ole nii täpne, võis lihtsalt joonistada juurde. Need, punased silmad nendele valgetele rottidele ka selline variant on olemas, võib-olla jooksid seal ringi lihtsalt need tavalised rändrotid, kodurotid, kes siis teab, kummad seal parajasti olid ja nemad siis olid ennast jahuga valgeks määrinud, nägid kaugelt valged välja. Nii et kõik need võimalused ühteviisi tõenäoliselt ja eks küsija nüüd ise peab välja valima, milline vastusevariant talle kõige rohkem meeldib. Aga kas looduses olevat rotti saab ka kodustada. Näiteks kui mõni laps leiab rotipoja ja tahab seda kodus hakata kasvatama, kas temast saab nisugune taltsas õla peal istuja? Jah, tähendab vist saab, kahjuks ma päris täpselt ei oska vastata selleks. Me peaksime korra sõitma Tartusse Tartus töötav mees Andrei kes teab praktiliselt kõike neist rottidest üldse, mis võimalik. Minu meelest siin Eestimaal teada on. Ja ta on teinud ka selliseid katseid, neid metsikuid, rott kodustanud, aga ma arvan, et seda peaks tema enda käest kunagi küsima. Täpsemalt. Usun, et põhimõtteliselt on see võimalik, aga nii nagu inimeste hulgas on erineva iseloomuga inimesi teiste hulgas on erineva iseloomuga rotte ja ja mõni on selline, keda on võimalik kodustada, mõni jälle ei ole nii et põhimõtteliselt peaks olema võimalik, aga võib ka asi äparduda sel lihtsal põhjusel trottinud sant loomus ja ta ei lase ennast ära kodustada. Igaks juhuks sellel suvel suured huvilised ei maksa ikkagi rotti kodustama hakata. Kannatame sügiseni. Ega me enne seda meest üles ei leia? Võib-olla siiski oleks targem enne täpselt järgi küsida, rikkalik kogemus olemas ja ja tema käest täpselt uurida üldse rottidest, ta võib rääkida väga palju põnevaid jutte, ma usun, et me peaksime ühe pikema roti saate kunagisi sügise poole tegema. Olen roidki kava, Laan nimeks on. Vahel harva lla on ka siis, kui keegi poole kuula. Siilipoiss, mis sa arvad, ehk me rohkem netti hiirtest ja rottidest ei räägi, täna? No neist on mängitud küll juba laulnud trotti, me kuulsime ka, see oli küll muidugi selline tegelane, kes oli pärit ühest lastelavastusest, mida kunagi ammu mängiti ja selle roti nimi oli templit all. Aga mis on järgmine küsimus? Miks on kalal luud? Jah, see on tõesti küsimus, miks tal on luud, sest kui me vaatame kala nüüd sööki aspektist, nii et me hakkame teda sööma siis tõesti tekib küsimus, miks on need lood, mis on peeniksid, miks on neid nii palju ja mis nad kõik kurku tükivad, mine küsimusi, kohe tekib see kala juures palju, aga tähendab seda ainult sel juhul, kui me vaatame kala kui toiduainet. Aga kui me vaatame kallaku elusorganismi, siis saab ka meile selgeks, miks ta need luud on. Sest meil on luud ja koeral ja kassil ja hobuse üldse kõigi selgroogsete loomade luud, selleks, et nende külge kinnituvad lihased seal selline toetus, kus tugi ja kalad on esimesed loomad maakeral, kellel siis selline sisemine toestus luustik ilmus, see oli siis luine ja need lood on siis selleks, et nende külge saaksid kinnituda lihased. Roided, mis kaitsevad siseelundeid päris mõjutuste eest, on kolju, see kaitseb ajuväliste igasuguste ohtude eest. Mida tugevamad on Luutsel, tugevamad on need lihased, mis sinna luude külge saavad kinnituda, seda paremini on seal kalavõimeline liikuma. Nii et nende luude tähtsusele kala elus on väga suur, kui me vaatame kallaku elusorganismi. Aga kui me vaatame teda jälle nii nagu toitu, siis tekib ikka seesama rumal küsimus, et milleks tal neid nii palju luid. Kas siis merekalal ei ole nii palju luid vaja, kui sellel jões elaval kalal? On küll noh, kalad on väga erinevad ja nende areng on kulgenud väga erinevas suunas ja ilmselt sellepärast ka mõnedel kaladel on neid luid natukene rohkem ja teisel natuke vähem ja mõnedel ei ole üldse luid vedanud kõhre, nii nagu näiteks Haidel ja Raidel neil luude asemel olnud selline eriline moodustisi, mida kutsutakse kõhnaks, aga luustiku ehitus, põhiplaanilt kõikidel kaladel ühesugune neil on siis kolju, siis on selgroog ja sinna selgroo külge kinnituvad roided. Ja siis on veel nüüd uimed, mille sees on uimekiired, taoline nagu põhiplaan, aga seal võib olla selliseid väiksemaid luid veel mõningatel kaladel ja noh, need on just need, mis nende särgede ja latika ja mõne teise taolise kala juures meile nii palju pahameelt jäävad, aga need on temale vajalikud selleks, et lihased korralikult kinnituda saaksid ja kallaise liikuda saad. Lastel on väga huvitav küsimus. Aga mis on järgmine? Kas inimahvid on olemas? On tõesti olemas, neid on õige mitu liiki elavad erinevates maailma nurkades ja kui me tegime oma seda rännusaadet, siis nendest mõningatest rääkisime ka näiteks Kagu-Aasias elab väga tähelepanuväärne suurekasvuline inima selle nimi, Olangutan ja seolangutan on märkimisväärselt suur ahve, eriti isasloomad. Nende kaal võib ulatuda 200 kilogrammini ja kõrgusmeeter kuue, 70 80, isegi nii, et väga aukartust äratavalt nende mõõtmed ja siis on neil veel kummaline lai nägu rasvapolstriga Padiendiga, mis annab näole sihukse lameda ilme, seal ninaga kuidagi lamedalt sinna näo sisse surutud ja kurgu all on tal suur häälekott või hääle resonaator. Ta on selline, kes märgib oma territooriumi hüüetega, siis ta puhub selle kurgu all oleva koti, see võib mahutada kuni kuus liitrit õhku, puhub õhku täis ja siis, kui ta hõikab, siis see kõik kõmisev vastus on nagu näiteks kitarril otse kõlakast või kontrabassil vä ja hõiskab seal kõvasti siis kõmise vastu ja see on noorematele isastel Orangutandidele küll selline kolle hääled. Kui nendest puu otsast hirmuga alla pudenes, istuvad nad vähemalt tunnikese-paar täiesti hiirvaikselt ei julge ennast liigutada ka, sest nad ei julge isegi mõelda selle peale, mis neist võiks saada, kui nad isase silmu alla satuvad. Üldiselt ei saalidest siis midagi, sest nad on suhteliselt rahumeelsed loomad, nüüd orangutangi, aga vahel, kui nad liiga lähedale selle isase territooriumile läheb, eriti kui pulmaaeg on siis noored isased võivad päris korralikult nuhelda, saad samal ajal emaste vastu, kes on isastest palju väiksemad, on need isa Olangutanud väga õrnad, nad laulavad, ilusta, ajavad huuled pikalt torru ja undavad kauni häälega ja kingivad lilli ja no nendega koos elab seal Kagu-Aasias veel kipponeid. Neid on õige mitu erinevat liiki, Nad on orangutangi väiksemad, hästi pikkade esijäsemetega ütlemisinimese jaoks kätega lühemate jalgadega, nemad on sama osavad puu otsas, turnivad valangud, taanid või tegelikult palju osavamad, sest nad tõesti nagu liug läksid seal puu otsast puu otsa. Peibutavad ennast nende tugevate käte abil ühest paigast teise. Kõndijad nad suurt asja ei ole, aga selle eest nad tõesti lendavad. Puult puule on suurepärased akrobaadid, ka nemad, muuseas laulavad ja nende laul on ka väga omapärane. Kunagi ammu-ammu olen ühes filmis juhtunud kuulma, kuidas Cybon laulis ja see oli tõesti selline hingiminev laul, natuke müstiline, natukene kurbi, väga omapärane, sõnades raske kirjeldada, aga aga täiesti tore oli seda kuulata ja ülejäänud inimahvid elavad siis Aafrikas. Gorillad, kes on maailma kõige suuremad ahvid üldse inimahvidest samuti kõige suuremad seal isased võivad kasvada üle kahe meetri ja mitusada kilo raskeks. Eriti loomaaias kipuvad nad üle sööma nii Orangutanid kui ka gorillad. Nad mõlemad, kui nad liikuda ei saa tihtipeale kaks korda raskemad, kui looduses nad tavaliselt kasvada võiksid. Tõelised rasva upuvad nii nagu inimesedki, kes vähe liiguvad ja palju söövad. Lisaks korilladele, kes on muuseas täiesti taimtoitlased ninna korrangutanudki, elavad seal Aafrikas veel šimpansid, kääbusšimpansid ehk Ponobot inimahvidest arvatakse kõige nutikamad arukamad. Nemad elavad rohkem tasandikkuse, metsaservadel käivad palju rohkem maa peal ja no nendest me oleme minu meelest päris palju rääkinud ka. Et Need on siis samuti inimahvide hulka kuuluvad. Ja võib-olla kunagi hiljem tuleb nendest veel meil jutuga. Aga mina olen mõtelnud selle peale, et miks neid nimetatakse inimahvideks no et kas inimesed on nende sarnased või vastupidi. Ahvid on inimestel sarnased. See on just nii, nagu sulle meeldib, kas meie oleme nende või nemad meie põhiliselt sellepärast, et me oleme siiski nendega väga sarnased. Oleme süstemaatiliselt nii lähedased, et me kuulume ühte sugukonda ja see on samasugune sugulusaste juba nagu ütleme koeral šaakali hilja, kui otil omavahel on, võta nüüd ise kinni, kas on lähedane suguluskauge või kumb kummale lähedane sugulane on, ma arvan, et see on lähedasem sugulane, kes teisele parajasti sammu lähemale astub, tunneb vajadust selliseks kontaktiks ja näiteks biokeemilisel tasemel on see erinevus meie Impatsete vahel. Ainult üks protsent. Valkude suhtes on niivõrd tühine erinevus, et tõesti kui oleks võimalik biokeemilised asjale läheneda, siis praktiliselt võiks öelda, et oleks ühe sama liigiga tegemist. Ja muidugi neid kohe võib kellelgi tekkida. Veel teine küsimus, et, aga noh, kui nad on ikka nii inimesesarnased ja kui nad on ikka nii arukad ja kõik, et miks siis nendest nüüd ei ole juba seda inimeste arenenud ühtemotsis inimest ei ole saanud. Aga võib-olla nad lihtsalt ei soovi seda. See võib olla, et nad ei taha ja ilmselt pole ka neil vajadust, sellepärast igasugused muutused tekivad selle tagajärjel ka siis keskkond muutub, või siis teine võimalus, et tekib seal nende geenides mingisugune selline muutus, mis selleks, et ellu jääda, sunnib uutele kohastumistele ja uute kohanemistega kaasa minema ja uusi asju või ülesandeid lahendama. Aga see kõik on väga pikk protsess ja mine tea, võib-olla näiteks kolme miljoni aasta pärast ongi šimpatsitest midagi päris inimese taolist arenenud käega sedagi päris kõrvale jätta ei saa või tekib seal näiteks šimpansid mingi kõrvalharu, kellest tuleb üks uus inimeseliik. No siis tuleb midagi ahvide planeedi sarnast välja. Tuleb veel ei tea, kas ta nüüd ahvide planeet tuleb ja miks ka mitte, võib ka tulla ahvide planeet, sest igatahes selle filmi järgi raamatu järgi otsustades, ega see nii hull variant ei olnudki, see võib olla isegi parem variant, kui inimeste planeet. Aga nüüd võiksime kuulata jälle laulu. Tahan olla poiss. Ma Viira seatäht. Ja mis on järgmine küsimus? Kes on põhjapõder? Põhjapõder on ju põhjapõder? Põhjapõder, aga võib-olla tõesti, kui sa iialgi poleks põhjapõtru näinud, oled kuulnud ainult nime, siis sa tahaksid teada, et kes on, ma arvaksin, et ta elab kusagil põhjas. Ja, ja seal on päris õige arvamus, ta elab tõesti palju rohkem põhjas kui näiteks meie põdrad, kes meie metsades ringi luusivad ja ta on meie pudrastiku tunduvalt erinev ka don kogult väiksem ja Matsaka kerega lühikeste jalgadega ja jalgade toetuspind põhjapõdral on erakordselt lai, tema on kohastunud eluks lumes ja siis, kui ta seal pehme maa peal on, siis nüüd sõelad vajuvad laiali ja moodustage laia nagu padja, mille peal ta kõnnib ja tema ei vaju hoopiski nii hõlpsasti lume sisse nagu meie näiteks. Ja tal on veel väga uhked sarved, erinevalt teistest hirvlastest on need sarved nii isastel kui emastel, me teame, et enamikul teistel on nad ainult isal, loomude Lemmustel ei ole üldse sarv. Põhjapõdral on ka emasloomadel sarved ja selle üle on mõtisklenud päris pikalt, et mis pärast sarved ikka neil ema loomadel on, milleks seda vaja on? Ja üks selline hüpotees on selline, et põhjapõdrad elavad suurtes karjades väga suurtes karjades. Et võib-olla siis, kui see poegade sündimise aeg on ja see kari on kogu aeg väga närviliselt liiku, et siis kui see poeg on veel jalule tõusmata abitu siis emal on vaja neid sarvi selleks takistada karja juhuslikult selle pojale peale astumist ta kaitseb sellega. Poeglis on ainuke võimalus seda poega seal karjajooksu kõndimise keskel natukenegi ära kaitsta. Ja võib-olla, et see ongi selline põhjus, aga väga raske on neid põhjuseid niimoodi kindlaks teha, sellepärast et loomad ise ei räägi ju, ja see kõik on toimunud nii kaua aega tagasi, need arengud juba, võta sa kinni, mis see põhjus oli, mis selle vallandas selle muutuse, miks ta siis nüüd nii kaua säilinud? Igatahes need sarved on küll ilusad, mulle meeldivad, aga kas see põhjapõder erineb meie metsades elavast põdrast vähe või natuke rohkem, kui vähe? Ta erineb natuke, kui võrrelda näiteks mõne teise loomaga, ütleme, hunt erineb palju rohkem kui põhjapõder. Aga kui vaadata ja võrrelda samast liigist isendiga sama põdraga, siis loomulikult erineb ta suhteliselt vähem kui näiteks hundiga võrreldes. Nii et see võrdlus sarnasus-erinevus sõltub väga palju sellest, kellega me parajasti võrdlema, kas ta sellega sarnasem või teise või kolmanda sarnased või erinevad. Meie metsades talvist küll elada ei meeldiks. Kosta üldse elada saakski siin. Põhimõtteliselt saaks küll ainult et jah, ta ei ole metsaloom, ta tahab Vabarustada tasandike ja suuri maa-alasid kõndimiseks, rändamiseks, toitumiseks ja seda kõike siin Eestimaa peal ei ole, nii et sellepärast ta ilmselt siin elada ei saa. Aga Ma saan aru, et sa tahtsid teada kliima mõttes või soojuse külma mõte siis selles mõttes ahta küll elab loomaaias, nad elavad väga edukalt ja paljunevad regulaarselt ja neil pole häda seal mitte midagi, sest neile toit tuuakse etega. Suurtele põdrakarjadele siin Eestimaa peal ruumi ei ole. Neil ei ole piisavalt avarusi, kus nad toituda ja, ja kõndida saaksid. Küsimustele vastuseid kuulates läheb see aeg nii ruttu. Aga sa, Georg, võiksid vastata veel täna ühele küsimusele, kuidas inimesed jõudsid igale poole puid istutada. Sellele on väga raske vastata, sest ma kardan, et inimesed on istutanud tegelikult siin maa peal üpris vähe puit. Enamik puid, mis maakeral kasvab täitsa ise ilma inimese abita siia kasvama hakanud inimene ei torka silma siin maakera selle poolest, et neid puid nimega istutakse, vaid pigem selle poolest, et ta need ise kasvama hakanud seemnetest või siis võsudest, kuidas mingi puu kasvama hakanud, nendest kasvama hakanud puudest on ta suutnud suure osa maha raiuda ja minu meelest tema on rohkem ikkagi selle ala spetsialiste raiumise spetsialist, kui selle istutamise spetsialist aga siiski on istutatud loomulikult, kui näiteks mõne ajaloo tund aegamööda Eestimaad ringi rännata, siis iga suurem puu, mis siia tee äärde jääb, ikka osatakse jälle rääkida, et kas siis Peeter, esimene, Karl, 12. või keegi kolmas kuningas, aga tingimata mingi kuningas on istutanud selle puu ja hiljaaegu, kui käis Rootsi praegune kuningas, siinses Ta istutas kõmale kolmneli puud, aga ma arvan, et kui kolme-neljakümne aasta pärast räägitakse sellest loost ja mis siis 100 aasta pärast siis kindlasti on need puid, mida te siia istutus vähemalt neli, viis korda rohkem, kui ta neid tegelikult suutis maha panna. Suur osa nendest temale omistatud puudest hiljem selgub, et on täitsa loomulikult ise kasvama hakanud, võistvate selle puu, hoopis mõni Jaan või Jüri, kellest keegi midagi ei tea, aga, aga nimi pannakse talisele kuninga järgi, kes juhtus ka sealtkandist kunagi möödamine. Suver olekski päris huvitav vaadata. Missuguseid puudest võiksid olla istutatud ja missugused ise kasvama hakanud? Ja metsas on seda päris hea selgeks teha, sest need metsad, mis on istutatud, eriti noorendikud, seal on puud ilusti rivis ükskõik kuhu suunda vaata, igal pool on sirged puuderivid pandioni korrapäraselt kasvama ja see reedab kohesele inimese kätetöö. Aga seal, kus nad on ise kasvama hakanud, seal on nii, nagu on sattunud nii nad kasvama hakanud, nii et seda on võimalik teil vaadata ja, ja viimasel ajal ma olen tähele pannud, ega vist. Neid puid enam metsamehed ei tahagi väga palju asemele istutada, et nad jätavad mõned seemnemännid või seemnekuused kasvama ja lasevad sellel puul või nende seemnepuudel sisendid hoolitseda, et see raielank saaks seemneid täis külvatud ja seal taimed ise kasvama hakkaksid. Iga elusolend vajab hoolt ja hoidmist ja hoolitsemist. Jah, aga Georg ütleb, mida praegu veel nagu tasuks uurida, noh, praegune huvi ja aeg on väljas kõndida ja jalutada ja ringi vaadata. Oi, praegu tasub palju asju uurida, kui teile mõni tiik või lomp lähedal seisvat keset purgikesega vett ja üks mingisugune määre raamat kõrval ja vaadake, kes teil seda purki jäi ja kui teil on veel võimalik mingisuguse ise meisterdatud kahvaga võrguga sealt põhjast seda muda sinna purki panna, siis sealt leiate igasugused elusolendid. Ja kui ta seal natukene uurite purgi sees, püüdke säraga määrata, kes nad on, kas nad on putukad, siis on neil kuus jalga või, või ämblikud või mingisugused muud tegelesin kaheksa või rohkem jalga. Kas nad on vastsed valmikud enamasti sealt veest, saatide vastset kätte, sealt võid saada Ta vastseid ja kiilivastseid ja igasuguseid muid Martin kaid elamus ja siis puruvanasid, kes on ehmest diivaliste vastseid ja seal tegelikult on väga rikkaliku elu ja kui seda veeeluga tutvuda, sealt leiate kõik võimaliku kraami vaid kõikvõimalike elusolendid ja siis te võite ka vaadata näiteks, mis seal vee ääres on, sellist, mis seal vee ääres mitte olema ei peaks, sinna jääte, mis kuul üldsegi. Plastmasstopsikud purgid ja kõndi näiteks paar kilomeetrit mingit randa pidi ja värki kõik üles, mida te näete, vaadake, kas te leiate mõne siukse täiesti puhta kilomeetri, kus mitte midagi inimene maha jätnud ei ole jäätmete hulka võiks arvata kõik need paberid ja pudelliti, traadid, tasemed ja igasugused muud kõik inimtegevuse jäljed. Ja vaadake, kui paljudes oma kodu ümbruses sellist kohta leiate, kus inimene ei ole oma jälgi maha jätnud, sama võite te korvata näiteks metsaniidud ja igal pool. Ja vaadake, kui palju te leiate suve jooksul selliseid kohti, selliseid kilomeetreid, mida te saate käia nii, et inimene seal midagi kurja pole teinud, inimene oma jälgi pole sinna jätnud, see on selline päris ehtne loodus. Et ei leia seda. Kurb küll, et see meie maanigi sodinani, aga me oleme sellest nii palju rääkinud, et sellest on natuke piinlik juba rääkida. Ega ma hästi ei usu nüüd, et keegi sellele üleskutsele reageerib. Aga võib-olla on selle kõndimise selline õpetlik lõhn või maitse juures, et siis, kui te kõnnite vaatajate, kui palju prahti on siis teinekord, kui käsi nagu vägisi kipub midagi maha viskamas, tuleb see jalutuskäik meelde ja võib-olla jääb see käsi siis taskusse ja keegi teine, kes kunagi teie järel kõnnib, siis sellel ei olegi äkki midagi leida. Ja me oleme ju õige mitu aastat iga aasta korrapäraselt hõiganud siin, et Eestimaa puhtaks teha ja puhtaks teha ja aga ega sellest suurt tolku pole olnud, kui päris aus olla, sellepärast et eks ta ole ikka selline, nagu ta on. Ehk siis see ole igaühe südametunnistuse asi, kui mõnele meeldib maha visata, siis viskab selle asja sinna maha. Teine, kellel on teistsugune hind, meeldivad teistsugused asjad, siis jätab selle tegemata. Et natuke vist peab olema seda sundvalikud ka ja ma arvan, et need, kes pärast meid ja tulevad elam, lapsed ja lapselapsed ja elus päris kole siin ringi vantsida, kaelast saadik igastahes purkides, topsikutes ja muu sodi sees taas ka võib-olla seda ilusat metsa näha ja käia ja kõike muud. Ja, ja võib-olla tõepoolest kõik, me saame ükskord aru sellest, et vabadus on see palju korda. Ja paljusid asju, mida võiks teha, on võimalik ka tegemata jätta. Minu meelest see on väga tähtis selline asi, mis tuleks endale selgeks mõelda, et põhimõtteliselt on võimalik väga palju asju siin ilmas teha. Aga kui sa oled juba täiesti vaba, siis sa jätad enamasti rumalust tegemata. Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
