Tere hommikust, tere hommikust. Eks igaüks ärka hommikul omamoodi, aga võib-olla mõnel täna hommikul paitas kiisu sabaga või käpaga tasakesi. Või vaatab sulle suurte silmadega otsa. Jätkurn, jää on. Laske mind välja. Kas on meie tänases lastehommikus päris tähtis tegelane? Jah, kas on meil tõesti täna tähtis tegelane küll on neid laule ja luuletusi Jutagi kassidest. Ja ma usun, et see käib. Salmike, milleni Tõnis teile ette loeb, on paljudele tuttav. Meie kassil kriimud silmad istus metsas kännu otsas, piip oli suus ja kepp oli käes, kutsus lapsi lugema, kes ei osanud lugeda, see sai tukast sugeda, eks oleks ju selline koolmeister, vahva küll, eks jah, kui ainult tukast sugeda ei saaks. Jah, aga eks neid väikesed kiisupojad käivad ka omamoodi koolis. Loomalapsed teevad samamoodi õppima nei õpime koolis, aga nendele õpetab nende ema, näiteks. Minul on kass nimega miisu. Ta on halli värvitriibuline kõhu alt täpiline hästi suurte silmadega ja väikse peada. Temal olid pojad ja armastas neid puu otsa ronima õpetada. Kõigepealt kutsus pojad puu alla näo, kus nendele või korrus. Ja siis taganes, võttis hoogu ja hüppas suure hooga puu otsa. Ja nii tegi ta nii mitu korda, kuni pojad hakkasid kah tegema. Ja kui pojad hästi sellega toime ei tulnud, siis näitas ema uuesti, et kui üks poeg näiteks ei võtnud hoogu ja ei jõudnudki eriti kõrgele puu otsa, siis ema tiristaselt alla ja võttis uuesti hoogu, et näidata, kuidas õige ronimine käib. Ja kui kassipojad olid ronimise selgeks saanud usinad ronida nii kõrgele kui tahtsid. Nii nagu meie inimesedki, kui midagi selgeks saame, võime seda elus kasutada. Ma arvan, et sul on teisigi huvid vaid asju oma kassist rääkida. Esiteks on tore lugu, kuidas ta meile tuli. See kastili meile niimoodi kargas lihtsalt ühel päeval aknast sisse. Ja jäigi meile, kuna ta oli nii armas ja tegi ennast armsaks oma suurte silmadega, vaatas otsa ja jätsime ta lihtsalt endale deta. Nii meeldis meile hallija pruuni segu on meie kassa ja kui mõni teine inimene vaatab teda tänava peal, võib mõelda, et see kas pole küll iial kodus olnud, aga tegelikult tal on need karvad lihtsalt niisugused mitte eriti ilusat värvi, aga kui teda hakata vaatama, siis on ta ilus ja võtsimegi siis kassi endale. Ja niimoodi ta jäigi. Nüüd on ta meil juba kaks aastat, kahe aasta jooksul olete teineteist küll vist päris hästi tundma õppinud. Ja oleme küll, kui ma õhtuti mõnikord õues jalutamas käin, miisu on alati kaasas muga ja talle meeldib hirmsasti minna meie kõrvalhoovi, kus elavad ka kaks emast kassi. Nende üle nagu naerma. Kui mina olen kaasas, ei julge need teised emased kassid niisule mitte midagi teha, siis meie nisu on hirmus uhke, käib saba püsti minu kõrval ja vaatab põlikku näoga teisi emakasse ja sinu juurest plehku ei pane. Ei, ta on ise tulnud ja Ta ei ole plehku pannud, kui oleks võtnud, siis oleks oht kogu aeg olemas, et paneb plehku, aga kuna ta ise tuli, hüppas aknast sisse, siis ma ei usu, et ta plehku paneb. Mis sa arvad, miks teist sinu aknast sisse hüppas, ootasid sa teda või? Ei, mina teda nagu sel hetkel ei oodanudki, ma ei osanud teda oodata, aga asi oli niimoodi, et tal olid vist pojad tulekul ja keegi oli ta kodunt välja visanud. Tal kombed olid head tai käinud laua peal ei roninud kaardinas nagu kassid tavaliselt teevad, ta teadis, mida teha ei tohi ja tuppa ei teinud ja nagu teised kassid mõnikord teevad, kes pole ennem inimeste juures olnud, ta oli olnud inimese juures, aga nagu see inimene oli näinud, et tal pojad tulevad, kohe oli ta vist välja visanud. Nii, ta tuli nagu abi paluma sinna sinu juurde. Jah, ta tuli abi paluma, tegi ennast armsaks ja palus abi. Ja siis, kui ta meile oli tulnud, tulidki tal varsti pojad ja need pojad jäävad mulle eluks ajaks meelde just sellepärast, et nad esimesed olid. Ja just see oli põnev, et ma nägin kassipoegi ühepäevasest alates kuni nende peaaegu viimase suurusastmeni ja need olid nii toredalt kogu aeg, nad muutusid absoluutselt kogu asemalt, muutusid kõigepealt olid päris pisikesed, siis kasvasid, iga päevaga kasvasid keerad, läksid paksemaks ja silmad tulid ka üheksapäevaselt pähe ja kähisesid siis inimese peale. Nad tegid ennast nagu hirmsaks oma arust. Tegelikult nad olid nii pisikesed ja armsad, aga kui nad käivad, siis nad arvavad, et nad on õudsalt hirmsad loomadeks. Ja siis need pojad, kõik oleme kenasti ära andnud. Mõni arvab, et kassipoegi keegi võib-olla nii väga ei taha. Aga kui pakkuma hakata, siis ikka tahetakse küll. Ja seda ma tahan kasside kohta öelda, et kui keegi võtab endale kassi, siis ärgu mingil juhul mõelgu, et emane kass ei ole nii hea kui isane. Kui inimestele hiiri, siis ostku emane kass või võtku sellepärast, et emane kass ei magan nagu isane. Kui isane saab üle aasta vanuseks, hakkab ta ainult magama ja sööma tuleb niisugune kõutsi, nägu pähe ja mitte midagi ei ole. Magab ja sööb, aga emane, kas see on kogu aeg üleval? Isane kass on nagu lõvi, et peab 20 tundi ööpäevast magavad, neli on üleval, siis ma ei tea, kust ta üleval on, kas õues või toas, nii et ei näegi, välja arvatud, lesivad kassi. Aga ma soovitan kõigil, kes tahavad kassiga emane kass võtta. OP. Käiama oli koiki. Ta. Niisuguseid juhtumeid, kus tänavalt kas tuppa tuled või tuppa lastakse, eriti palju ei ole. Neid kasse, keda toast välja aetakse, on hoopis rohkem. Ja ma tean, et paljud-paljud lapsed igatsevad endale kas koera või kassi või hamstrid ükskõik missugust looma. Sellepärast et kui need pisikesed on, siis on need tõepoolest imearmsad. Ja ühel päeval lihtsalt ei taheta jaksate enam temaga jännata. Sinul ei ole kunagi tulnud niisugust mõtet, et miks kask minu aknast pidi sisse tulema? Et nagu tüliks või niimoodi või ei, ei ole mitte kunagi ei ole olnud. See, kas ei ole sugugi tüliks, nüüd on ta mul juba pereliige. Ta oli kohe pereliige, kui ta natuke aega oli meie juures elanud, näiteks see. Et sina teda aitasid või teie pere, õigemini aitas siis, kui ta oli ilma kodutaja. Suures mures, on ta teile väga tänulik, just, ma tahtsin rääkida, et meie kass on meile väga tänulik. Pärast seda, kui ta meie juurde tuli, siis ta oli öösiti väljas ja hommikuti lasime ta sisse. Ta käib muidu aknast sisse ja välja, luft aknast. Me elame esimesel korrusel ja iga kord, kui ta hommikul sisse hüppab, ütleb ta meile. Tere. Kõigepealt läheb ema juurde, ütleb kur, kurb, niimoodi seal siis nagu tere. Siis tuleb minu juurde, ütleb kur, siis läbisajud, ütleb kur. Ja see on nagu tere. Ja siis, kui süüa annad, siis alguses kah nagu tänutäheks kurrusk, ta on hästi hea iseloomuga kass, võiks öelda siis, kui ükskord mina nägin öösel paha und ja siis läbi une hüüdsin midagi, siis kas tuli kohe minu juurde ja vaatas mulle suurte silmadega otsa ja siis mul läks kohe hirm ära, nagu rahustusin. Suvel, kuma suvitan Võsul, siis tavaliselt, kui ma lähen muuli peale või metsa, siis ma alati kutsun miisu kaasa ja miisu käib nagu koer kaasas. Kogu aeg öeldakse, et kas käib oma peadega. Meie kass küll oma pead ei käi, muidugi käib ka, aga nii kui sa teda kutsud kiskis, siis tuleb meie kassi kenasti kaasa. Käisime muuli peal ja isegi poodi on tahtnud tulla poodium Võsul liiga kaugele minna ja sinna, kas ikka ei tule. Aga metsa nagu muna lähen kohe, ma kutsun kassi kaasa ja siis käime kassiga, jalutame koos. Kassiga saab rääkida ja omamoodi, millest te räägite, tema eriti vastama, lihtsalt näitan talle asju ja küsin ja isa, ma räägin nagu, nagu lapsed räägivad loomadega. Ma ei tea nüüd, kas ta saab aru, aga mul on niisugune tunne, et ta natuke saab aru, mis ma räägin. Vähemalt ta näitab üles uudishimu ja on aga tänulik kuulaja. Ja ta on tänulik kuulaja ja näitab üles väga suurt uudishimu, kuulata kannatlikult juttu, ära kuula kannatlikult jutu ära ja aga noh, ega ta ikka alati aru ei saa. Näiteks siis, kui Ma näiteks terava okka peale astun, paljajalu käin ja siis ütlen hai või niimoodi natukene erutatud häälega kohe jookseb minu juurde ja vaatab, mis mul viga on. Aga temaga niisugune lugu, et ma ei või ema ja isaga mürada kodus. Tema arvab, et ema ja isal teevad mulle liiga, tegelikult meie mürale siis miisu tuleb ja näksab nüüd õrnalt kas kannast või säärest hästi õrnalt niimoodi hoiatavad, et et mis sa teed, nimetati seal noh, tavaliselt mina kiikan ka hirmsasti, kui ema isa minuga müravad vini. Ja siis kas tuleb nagu mulle appi oma arust kuulata oskab appi, oskab tulla, lohutada ka ja lohutada oskab ka. Ükskord oli mul niisugune lugu, et ma sain koolis halva hinde ja siis tuli nutt kodus peale, nutsin natukene ja siis tuli kass minu juurde ja pühkis oma käpaga minu põse pealt pisara ära. Niimodi pani käpa põse peale ja pühkis pisara ära. Minul läks muidugi, et üle hakkasin kassi kallistama ja silitama ja tema üle olin väga uhke, segab ta sind ka mõnikord, tema pole mind siiamaani veel ühtegi korda seganud, ta on mulle seltsiliseks heaks olnud, mõnikord näiteks, kui ma läksin maale suve alguses, ilma emata ja isata, nendel oli ma hirmsasti tahtsin maale minna ja siis kassiga koos läksime kassiga koos. Kass oli mul koti sees ja läksime siis bussiga maale ja siis suvilas kahekesi kassiga elasime neli päeva ja õhtuti oli nii hea õhtuti üksinda on igav, on ju magama heita ja niimoodi võib-olla natuke kõhegi, aga kui kass kaasas oli, siis vaatasin teda ja rääkisime juttu jälle ja kuulasime raadiot ja läksime magama nagu mehed muiste. Kapil käigu tahti kra. Kassist on tõesti palju laule ja palju jutte, luulet. Tõsi, oma kassi pärast ma lugusid loomadest ei lugenud, aga ma olen oma kassile näidanud tema suuremaid sugulasi, lõvisid ja pantride tiigreid ja Puumasid leopard, jaaguar, kõiksugune, niisugusi, võimsamaid kiskjaid. Mul oli ükskord loomakalender ja on praegugi. Ja kui ma selle sain, siis esimene asi, mis ma sellega tegin, näitasin oma kassile neid pilte. Tema muidugi suurt aru ei saanud, aga mina nagu arvasin, et ta sai. Sul oli vähemalt seltsi vaadata neid noh, mis seal seltsi vaadata, aga lugesin kõva häälega etega natuke tiigrist seda eriti aru ei saanud, mul on tunne. Aga kes teab, mõni arvab, et kas ei ole üldse tark loom, aga kui korralik, kas juhtub inimesele siis selle kassiga võib minu arust vägagi hästi sõbraks saada. Öeldakse, et kassid ei talu reisimist ühest kohast teise. Et kohe lähevad koju tagasi, et algul ma kartsin kah, kui pidin kassiga koosmaale minema. Läki, kas lippab minema mu juurest lihtsalt läheb näiteks 70 kilomeetrit võsult Tallinna tagasi jookseb jälle koju süüa Toompeal. Aga ei minu kassi läinud ära minu käest, tõstis kohe saba püsti ja läks kohe otsejoones suvilasse Külki. Mina ei saa aru, kuidas kass sai aru, et köök on küll ja kohe kööki kas lõhna järgi või paju säravus, pliit on igal juhul otse kööki, no ja siis pidi talle seal süüa andma. Ühesõnaga minu arust võib kassidega väga hästi reisida ja ringi käia. Muidugi mitte liiga palju, et käid nagu koeraga rihma otsas või niimoodi. Ma usun, küllap need olid need lõhnad tõesti, mis sinna kööki meelitasid. Aga sa ütlesid korralik, kas. Mis sa arvad, kas kassile meeldib olla korralik? See oleneb suuresti kassi iseloomust. Minu arust sinu kassile meeldib olla korralik. Ma ei tea, kas talle meeldib, ta lihtsalt on korralik. Kassi korralikus on see, kui ta küsib kenasti õue, kui vaja on. Ei varasta toitu laua pealt ei karga säärde, nagu mõningast teeb. No ja see ongi põhilised kus tal kõige rohkem mingi bulla. Kui ta toas ohkuda toas on, siis talle meeldib olla keskmises toas laua ääres ühe tooli peal pikutada. See on tema tool, aga see on minu ema tool ka, nii et tahes-tahtmata peatselt mõnikord teise tooli peale rändama. Ja mis ta teed, puhas? Otsib hiiri, vaatab aknast välja, tema põhiline meeldis tegevus on see, et ta läheb akna peale ja vaatab välja, et võib tundide kaupa akna peal istuda ühe koha peal, liigutamata ilmatuma, kaks erksate silmadega vaatab ringi, pea käib, ainult vaatab ringi, mida seal vaadata on kõik linnud ja mina olen tähele pannud seda, et kui Kasneb lindu siis hakkavad ta lõualuud edasi-tagasi liikuma, justkui juba sööks linnukest. Ükskord oli meie kassiga niisugune lugu, et meie kassil olid parajasti pojad pesas. Me tegime talle pesakastist. Ja õue peal eksles musträstas alles noor ja meie kass hiilis talle nii lähedale kui saia, hüppas krapsti temale kinni ja sai ta kätte. Igal juhul hüppas sisse musträsta poeg hammaste vahel tuppa ja otsejoones oma poegade juurde, aga meie emaga päästsime loomulikult musträsta poja ära ja viisime õue tagasi. Kas ta kuulab sõna, ta ei tiku murdma, kui talle ikka õpetad, et seda ei tohi ja teist ei tohi. Ei, pärast seda pole ta meie tead ühtegi lindu murdnud. Ega see murtud lind, ta sai ta kätte lihtsalt viis poegade elusalt. Nagu mängida. Pojad olid nii pisikesed, et neil polnud silmi, Gibias, mis nad seal mängivad? Ja küllap niisuguseid röövlitegusid lähevad tegema need kassid, kellel on kõht tühi ja kes on kodust välja visatud. Ja kui neile pole ivakestki kombeid õpetatud. Jah, aga seda ei saa nii-öelda, et need kassid on röövlid sellepärast et metsas on sel juhul kõik loovad röövlid, sellepärast et iga loom toitub kas teisest loomast või siis rohust või puulehtedest või igaüks peab elama ja igaüks peab toituma ja nõnda ei saagi öelda, et üks või teine loom on paha, näiteks hunt on paha, ta lihtsalt tahab süüa saada, tahab elada. Aga koduloom peab süüa saama kodust? Jah, koduloom on see, kes peab süüa saama kodust ja kes peab elama kodus. Kas tema võitleb oma elu eest, kui ta on ukse taha visatud siis tal ei jää muud üle, kui ta peab minema süüa otsima ja inimesed pahandavad, oi missugune, kole, ja rääbakas, kas oi, mida ta teeb. Aga see, kas on kunagi võetud koju selleks, et rõõmu tuua ja ühel päeval, kui temast on ära tüdinenud, endale lihtsalt ukse taha visatud. Nii et tegelikult ei ole mitte see kas süüdi ega, kas paha vaid see, kes kassi kodust ära ajas. Perenaine või peremees peavad ikka väga mõistvad ja head olema oma kassi suhtes, kui kas on tõesti toas kinni hoitud ja siis on nurka teinud näiteks ega siis ei saa teda karistada, kuna see on lihtsalt perenaise või peremehe viga, kui ta ei ole teda välja lasknud õigel ajal. Aga muidugi, kui kas niisama teeb, siis mina olen tähele pannud seda, et kassid teevad nurka sellepärast et oma tujusid väljendada. Kui kass on solvunud, teeb ta kindlasti nurka näiteks nüpeldate kassi ilmaasjata või siis tõesti ei anna süüa siis lihtsalt kas nagu väljendab oma tuju sellega, et laseb teile nurka tuppa ja siis ei ole see kassi süü, sest et kas ei oska ennast teistmoodi võib-olla arusaadavaks teha just Teile, võib-olla ta tõesti tast aru ei saa. Ja sellepärast siis ei tohi kassile. Pahane olla sinul on kas väga heaks sõbraks ja ma usun, et väga-väga paljudele, kellel kodus on, kas see oleks kõige parem, kui loom tunneks kodus seda sõprust ja soojusti seda, et teda vajatakse seal kodus sedasama soovib neist ju igaüks. Et meisse suhtutakse hästi, neega, käitutakse kenasti, neid hoitakse, meid oodatakse ja kus me siis võime võtta või arvata nii et loom sedasama meelt joota ikka ootab? Ja loomutab kah meilt tänulikkust ja headust ja kui inimene on midagi loomale head teinud, siis loom peab seda meeles ja on omakorda tänulik. Seda olen ma ka oma kassi pealt nagu välja lugenud või tähele pannud. Kellel ei ole südames sellist tunnet, ei pea usku, et ma saan selle kassihoidmisega hakkama siis lihtsalt uudishimust või ei, saamahimust ei maksa seda kassi kuju tahta ka ükskõik missugust teist looma. Pange ennast kassi olukorda näiteks kassid on nüüd sama nagu inimesed praegu ja võtavad inimesi endale. Oletame, et meie jookseb linnas niisama ringi ja nuusime põldkastides, noh, võetakse siis näiteks teid ühe kassi juurde, üks kass võtab teid nüüd endale, hoiab teid natukene, toidab teid natukene ja siis vaatab, et näed, sööb liiga palju, vaata, kui suureks kasvab, teine viskame välja, õige, mis ma tast ikka hoiame küll ta saab ise hakkama. Ja isataksegi niimoodi vaene inimene välja. Kuna ma tõin näiteks inimese. Ja pange nüüd ennast veel kord tema olukorda, mis tunne on teil, kui te ei saa enam sinna tuppa, kus te elate, harjunud vihma ajal või lumesaju ajal või tuuletormi ajal öösel näiteks toas olema? Noh see on kurb tunne, et see nagu reetmine. Oleks päris tore kuulata üht imearmast muinasjuttu ja selle muinasjutu pealkiri on muinasjutt mustast ja valgest kassipojast. Elasid kord ühes kojas ühes kojas ühes kojas, musta-valgekirju, kassipojad, kassipojad, kassibaja. Nii laulsid endast kassipojad, ehkki tõele au andes peab ütlema, et üks neist oli täitsa must ja teine üleni valge. Aga kui nad kahekesi mürasid põrandal või mängust väsinuna, magasid teineteise kaisus. Ema juures nägid nad välja nagu üks kohev musta-valgekirju lõngakera. Kui nad ühel hommikul ärkasid ja hakkasid haigutades und tõrjuma, ütles kassiema neile. Oi, kuidas kiisukesed rõõmustasid, rõõmustasid nii, et lõpetasid kohe haigutamise ja hakkasid laulma. Must vändia, valge vein, valge vein, valge vend lähevad nüüd kõndima laia ilma rändama. Ja nad läksidki, ronisid üle läve, sibasid õue, vaatasid ringi ja nägid kuudis istuvat koera. Kassipojad polnud veel kunagi oma lühikese elu jooksul koera näinud ja nad ei teadnud, mis loom see on. Hakkasid valjusti näokuma ja hüüdsid ema ema, ütle, kes see on. See koer? Vastas aknal istuv kassiema, ärge teda kartke, ta on väga korralik koer ja sõbrustab kassidega, seepärast ärge pugege peituvaid, astuge lähemale, kummardage kenasti ja tutvustage. Siis pöördus kassiema koera poole. Isa, koer. Te vaadake vaid, millised toredad pojad mul all. Üks on must ja teine valge ja ma olen nendega vähkaa rahu. Kui üks on must ja teine valge, vastas koer, siis vabandage väga, on minu silmanägemisega midagi korrast ära, sest ma näen siin ainult valget kassipoega. Kuidas nii? Kahtowalg, et imestas kassiema küünitades aknast välja, et pojukesi paremini näha. Aga kui ta neid nägi, hüüdiste munult? Üks valge, teine valge, küsima pean, ilus, üks valge, teine valge, aga kumb on must? Armas emake, see juhtus siis, kui sa parajasti mujale vaatasid näo, kus üks valgetest poegadest ja patsutas käpaga oma venda. Teema puges jahukotti ja nüüd on ühe asemel kaks valget kiisut. Ega midagi, ütles kassiema. Tulge kohe tuppa ja peske puhtaks, sest muidu ei oska ma üht teisest eraldada. Oi, emake, luba veel väljas olla, palusid kassipojad peesitada, võib hiljem, praegu aga tahaksime veel veidi ringi vaadata, sest õues on nii tore, päike paistab, linnuke lendab. Lennuk imestas kassiema. Või nii? See on ju minu vana tuttav Kääma, kes äsja peenart sibilis, tere päevast, kanaemand. Kas olete minu pojukisi näinud juba? Üks neist on valge ja teine must, kuid natukese aja eest ronis must kiisuke jahukoti ja nüüd on nad mõlemad faasist. Aga aga kas ma olen värvipime või kuidas hakkas kana kaagutama või valge? Ma näen ju imehästi, et siin on kaks musta kaga kaga kassipoega. Kaks musta Maugus kassiema. Annan ausõna, et alles alles olid, mu mõtted on valged. Just nimelt olid valged, aga äkki enam ei ole? Arusaadav vastascana, eks ole, sellest torust millisest torust imestas kassiema ikka sellest torust, kuhu me kahekesi ronisime, kui sina kanatädiga vestlesid, armas emake, nõugusid kassipoisid, kes olid tõepoolest mõlemad pigimustad. See toru oli nõgine, Jänime määrisimegi mustaks. Me ei tea enam isegi kummistun mustakarvaline, kumb nõginina? Mina ka enam idia ütles kassiema. Kuid kõlbese mina asjasse selgust toob ja ära kuulanud kassipoegade laulukesi näita seda neile, kus asuv vannituba. Lauluke kõlas nii. Täitsa mustad oleme, oleme, oleme õues tuppa tuleme, tuleme, tuleme, vaidleme, küsime, küsime, küsime, kuis nüüd puhtaks saaksime, saaksime, saaksime. Aga pärast pesemist polnud enam vaja vaielda ja küsida, sest otsekohe oli kõik selgemast selgem. Kassiema teadis jalamaid, kumb on valge, kumb must kiisu. Jaga kassi, poistel ei tekkinud isekeskis enam mingit segadust. Muinasjutt kuulatud, jutud räägitud, head kassi on ja kui näete tänaval sorgus olekuga kassi, siis ärge öelge, et fui külon, vastik loom. Võib-olla just seesama kass ongi välja visatud kes on ennem olnud kah heas peres. Aga muidugi igat kiisut, keda tänaval kohtate paitama ka ei tasu minna ja igaüks, kes soovib, et kas majja haigust ei too siis tasuks minna loomatohtri juurde ja teha kaitsesüstimise, siis ei juhtu kunagi niimoodi, et ühel päeval kuigi isu on käinud natukene pikemalt jalutamas tuleb koju haigusega ja kodus on palju pahandust. Kõigile kena suvepäeva. Kõigile kena suvepäeva.
