Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Kiri praegu on veel esimene päris kirju suvi, aga september ei ole ka enam kaugel ja, ja siis tuleb jälle uutmoodi kirevus. Saade on meil ka täna omamoodi kire, sest me vastame küsimustele ja, ja Georg vastu, palun kõigepealt küsimusele, miks liblikad on värvilised. Ma kõigepealt avaldasin oma arvamust suure kirevuse kohta, minu meelest nüüd suvi teisel poolel ei ole üldse enam, kirjeldan kuidagi üksluiselt roheline ja ei ole üldsegi neid värv enam nii, mis oli näiteks suve alguses või kevadel ja ma ei tea, kas teil on veel meeles näiteks, millised kevadised metsad, palju rohelisi värvitoone seal kevadises metsas võib näha, nii et sellist värvikirevus seal praegusel hetkel ei ole, aga nüüd, kui külmatule seal hakkavad puud kirevamaks minema, siis on jälle seda värvi juures, aga noh, loomad, kes värvilised on nende hulgas kahtlemata ühed ilusamad, on need liblikad, kelle kohtaks lapsed tahavad teada, et miks nad nii kirevad olnud. Mina mõtlesin rohkem seda sündmuste kirevust, mõnikord öeldakse, et suvi on kirev nagu kiluliblikas või soovitakse, et olgu su suvi kirju, liblika suvi keda pidi. Ma ei saanud siis õieti aru, niimoodi on küll huvi kirjeldusest, siin juhtub tõesti igasuguseid asju ja suvekirevus, selles mõttes on tõesti olemas. Aga need liblikad, need on sellised, kelle kirevus tuleneb nende tiibade peal olevatest pisikestest soomustest. Ma ei tea, kas on mõni laps ka selline, kes pole oma elu sees näpu vahel ühtegi liblikat hoidnud, ma isiklikult küll kahtlen, et selliseid on olemas, kindlasti olete seal liblikat käes hoidnud ja märkate, et pärast seda, kui liblika lasete lahti, on näpud kirjud nagu kirju puudriga kaetud samal ajal liblikas on palju hallimaks jäänud. Ja selle värvitiibadel annavad tiibadel olevat imetillukesed soomused, mis on alla millimeetri suurused ja hästi näeb neid kas siis suurendusklaasi abil või luubi abil või siis ka kellel on võimalus. Neid liblikate raamatuid silmitseda siis hästi suure suurendusega fotod, mis on tehtud, seal tulevad nende tiibade soomused ilusti välja, on näha, et nad on nagu katusekivid, seal tiibadelt kenasti laotud ja mõned värvained veel on seal sellised, mis murravad nagu seda valguskiirgust, nii et võib-olla te olete tähele pannud ka eestimaalane, kiirg liblik, aga loodusmuuseumis, kui need liblikanäitused olnud, seal on need kiirg liblikad kohe eraldi kastidesse pandud ja need muudavad värvi vastavalt sellele, kuidas valgus langeb mõne nurga alt vaadata natukese pruunikad ja mitte midagi ütlevad, ja teise poolt vaadates jälle säravad sinised. Nii et värvuse muundumine, värvuse murdmine on nendele hobustele samuti omane ja annab siis lisaefekte. Ja miks nad nüüd sellised kirjud kõik on? Osadel liblikate, näiteks liblikate kirevus, tegelikult on suurepärane kaitsevärvus. Nii et seal varjupaigas, kus nad selle päeva ja mööda saadavad nad liibotkast puutüvele või oksale või lehekesele mõne lehe alaküljele võib maja seinal kuhugi seal, nad ei paista selle kirju Sabloolse mustri tõttu välja nagu hajuvad ära seal seal paika peal jääb mulje, nagu neil ei olekski mingit piirjoont ja kui ei ole piirjoon, siis on väga raske seda objektisel tähele panna ja nad loodavadki selle peale, linnud lähevad neist lihtsalt mööda, ei märka neid. Ja niiviisi siis saavad nad oma selle elukese õnnelikult sinnamaani saated, neil õnnestub see pulmad lend ära pidada ja emastele munad ära muneda, pärast seda võivad nad ka ära surra, siis ei ole nagu erilist tähtsust, siis nad on oma rolli seal looduses täitnud, aga sinnamaani peavad nad siis püüdma vastu pidada kusagil peidus olles. Selleks aitavad need kirjud tiivad neid ja mõnedel ööliblikate mände kirjude tiibade all ühevärvilised punased või kollased või ka siis näiteks punased ja siniste laikudega tiivad ja siis, kui keegi neid torgib, ta lööb järsku need pruunikad, tiivad pead laiali, näiteks silmik, suru on selline ja sealt alt tulevad välja roosad tiivad, millel on suured ilusad sinised silmad peal. Ja muidu kui selliste suurte silmadega keegi sul järsku otsa vaatab koha peal, kus suusanokaga toksisid, ise oled üks väike linnuke, loomulikult niisugune asi sind ehmatab ja saia täpsemalt uurima paneb padavai minema, sellepärast et kui suured silmad tavaliselt suurte silmade juures on, kui suur suu ja suuvõsu järgmisel hetkel sisse ahmida, nii et on parem õigel ajal jalga lasta ja selle peale need liblikad siis loodavadki ja näiteks kaugelt troopikas elab. Amazonase jõe kallastel elab suur liblikas, kes istub päevadel niimoodi tagurpidi, nii et tema enda pea alaspidi ja tagumised tiivad on ülespoole siis kui keegi teda tülitama läheb, siis ta laseb ülemised tiivad pealmised kattetiivad, laseb natuke sorgus omandab üldse niisugune öökulli pea kuju, nii et vaataks nagu väike öökull järsku sellele väikesele linnule vastu, kes teda torkima läheb. Ja loomulikult see ehmatab järjest, kui suur öökulli peal, mis on sinust endast tükk maad suurem sulle otsa vaatama, siis loomulikult ehmatad ja lähed minema. Ja päevaliblikad on kirevad jälle selleks, et siis 11 kaugelt juba näha ja juurde meelitada neid vastassoo esindajaid, siis neil omavahel on kerge vastastikku teineteist leida ja samal ajal nad kirevat ilmselt ka see kireva rohu sees või kirevate õiteseisus, kus nad ringi lendavad, ei torka nii hästi silma ka, aga nende värvus tuleb täpselt samuti jälle nendest soomustest, mis seal tiibade peal siis olemas on. Ja ma usun tänavu suvi on selles mõttes tore olnud. Suve algus oli hästi kuiv lausa liiga kuiv, juba oli see suve esimene pool, juunikuu putukatele mõjus see suurepäraselt, neil oli võimalus areneda ja selle tõttu ma usun, te olete tähele pannud, et tänavu aasta on putukaid olnud kohutavalt palju. No kasvõi need Põhja-Eesti toomingad, mis kannatada said kõvasti putukate rüüste tõttu ja kõikvõimalikke liblikaid, ka haruldasi, on sel suvel näha olnud. Minul endal oli juunikuus võimalik näha näiteks minu arust väga haruldast päevaliblikat pääsusaba keda ma kohtasin Värskas ja kes oli erakordselt rahulik. Ma mäletan üks viis aastat tagasi, kui eelmist korda pääsusaba nägin, siis ta oli väga närviline, lendas ringi ja üritasin teda pildistada, ei olnud võimalik kuidagimoodi teda kätte saada. Tükk aega kulutasin aega selleks, et teda pildi peale saada. Aga nüüd see pääsusaba oli imetlusväärset rahulik, nii et ma käisin isegi ära, tõin aparaadi, kutsusin teised inimesed vaatama ja tema istus rahulikult paigal, nendes ühelt õielt tasakesi teise peale, sõi palju palju ja lasi endast kõikidel vaadata, kes vähegi viitsisid, teda vaatama tulla. Võib-olla see liblikas oli veidi edev ja talle lausa meeldisid teda. Imetletakse. Vaevalt ma ilmselt me lihtsalt olime nii ettevaatlikud ja, ja tal võib olla kõht tühi ka ja, ja võib olla ka see, et ta on ikkagi suur liblikas, kes on väga kiire kõrge lennuga, ta oli enesekindel kui liblika kohta niisugust sõna võib kasutada ja ta teadis, et kui me natuke lähemal lähemal ta võib kohe tõusta meile püüdmatus kõrgusesse lennata mitusada meetrit kaugemale ja vaevalt et keegi järgindamale saame, sest mul on ülikooliajast endale üks kurb kogemus, kus ma esimest korda pääsusaba näkkinismi üritasin teda jälitada, tahtsin teda tingimata pildistada. Siis me jooksime niimoodi pääsusaba lendle sees ja mina jooksin järgi umbes kaks kilomeetrit, siis oli mul võhm väljas. Temal endast sama kergelt ikka veel tükk maad edasi. Nad on ikka suured liblikad ja kiire lennuga. Liblikatest tal mitmeid ilusaid muinasjutte ja üks on niisugune, et siis, kui lilled ilusasti kannatlikult ja suure südamesoojusega kuu poole vaatasid siis suutsid need õhku, tõustenissaid, lilli. Et liblikad ja lilled on tõesti väga tihedasti omavahel seotud. Kas see nüüd täpselt nii oli, et lilledest on liblikad tulnud, aga, aga vähemalt nad on pidanud koos küll väga pikka aega elama ja koos arenema, sellepärast et mõned lilled ei saa elada ilma liblikat ja liblikate elu oleks mõeldamatu ilma lilledeta, siis nad jääksid nälga, neil poleks midagi süüa. Sest täiskasvanud liblikad, kes söövad, nemad saavad toitu Duda ainult sellest võite sees olevas nektaris midagi muud neile. Pedel nektar, mida nad siis käivad oma pikkade immilantidega sealt imema. Teil natuke kannatust on ja, ja tahtmist on siis aasa pääl lendavaid liblikaid jälgides, kui te vaatate, kui ta istub sinna õie peale sirutab selle imikärsa või imilondi välja pikalt kokku, rullitud tal sinna peaalaossa, aga siis kui ta hakkab söömas, ta rullib ta lahti, läheb pikaks voolikuks surub selles sügaval õie sisse, hakkab sealt selle voolikuga londiga siis imema. Õiemahlasid. Väga huvitav. Järgmine küsimus on, et kas liblikal on süda. Kui ta elab, siis ta peaks olema. Päris sellist süda nagu meil on nagu imetajatel ja lindudel kaladel sellist süda päris liblikal ei ole, tal on küll sellised pulseeriva veresooned, mis panevad selle kehavedeliku liikuma, ma ei teagi, kas seda näiteks pereks võib päris nimetada aga see kehavedelik, mis seal on, see liigub küll ja see pannakse liikumisest pulseeriva soone abil ja seda põhimõtteliselt võib kutsuda ka südamest, siis tal on sama ülesannet, pumpab seda vedelikku ringi ja nii nagu meie süda südameülesanne on seda verd ringi käima panna, ega tal muud põhimõttelist tähtsust, siin ei ole tema suur pump, mis aga kogu seda vedelikku, mis meie kehas on, pere näol ringlema sunnib ja, ja putukad on siis selline pump ka olemas, ainult et on hoopis teistsuguse kujuga, see vedelik, mis seal ringleb, on ka natukese teiste funktsioonidega, nimelt kannab edasi toitaineid seal kehas. Aga vot sellist funktsiooni, nii nagu meie perel on hapnikuringi kanda kehaosadesse ja hapniku transportimine ja samuti ka süsihappegaasi transportimine, sellist putukatel ei ole, sest nende hingamine on teistmoodi, kopsusid neil ka ei ole ja nemad hingavad traheede hingetorude abil ja hingetorud peenikesed hargnevad kogu kehas praktiliselt peaaegu iga rakuni välja. Nad on imetillukesed ja sealt õhk läheb otse sinna rakkude juurde, ei ole tarvis sellist ringi kandmissüsteemi, nii nagu meil on see veri, mis seda hapniku transport. Ja see on muidugi hea, see õhk saab siis otse sinna, kuhu teda viia ongi ja ei ole vajadused vahepealsete ülekandemehhanism või mingisuguseid. Aga samal ajal seal on ka üks puudus puudus, on see tema olemasolu seab putukate mõõtmetele omad piirid, putukat tänu sellele või sellepärast õieti ei saa suuremaks kasvada, kuna siis ei ole võimalik seda hapniku transporti kindlustada. Noh, see on juba natuke füüsika valdkonda kalduv teema. Aga põhimõtteliselt jah, see hingamissüsteem ilmselt on see, mille tõttu putukad on just nii suured, nagu nad on, nad praktiliselt üle 20 sentimeetri suuruse ei kasva, kivisöeajastust on teada meil ka kuni meetrise tiibade siruulatusega kiilid ja ilmselt see on absoluutne rekord ka, milleks putukad üldse suutelised on, nii suureks võivad nad kasvada. Ja miks neid tänapäeval näiteks nii suuri enam ei ole, seda ma ei oskagi öelda, ilmselt see süsteem ikkagi olnud täiuslik ja selle tõttu nad siis ka aja jooksul välja surid. Ja üks laps küsis ka, et kui suured on kõige suuremad liblikad ja kus nad elavad siis need elavad troopikas seal Kagu-Aasia troopilistes metsades ja Lõuna-Ameerika troopilistes vihmametsades ja need liblikad on umbes sellised nende tiibade siruulatus, kui nad tiivad kenasti laiali ajavad, on 28 30 sentimeetrit, nii et need on nagu need kõige suuremad liblikud, vaid nii suureks kasvavad siis kõige suuremad liblikad. Aga noh, see on juba päris suure linnu mõõdud, nii et liblikad võivad ka ikka päris aukartust äratavate mõõtmeteni kasv. Huvitav, miks seal liblikad just nii suured on? Sellepärast et seal on hästi soe või on mingi teine pull veel. Ma arvan, et seal on sellest tingitud, et seal on tõesti soe ja seal üldse neid putukaid ja liblikaid, sealjuures on hästi-hästi palju neid mitmeid kordi rohkem seal, kus on seda materjali rohkem nagu evolutsioonil aega töötada, seal on võimalik evolutsioonil olnud ka katsetada neid erinevaid variante kui suuremaks, küll väiksemaks, aga meil on terve rida selliseid piiravaid tingimusi putukate elus näiteks kas või see Talv, mis vahele nende elus tuleb ja mis Nende arengut segab, nii et need puhkepausid ilmselt takistavad teatud suuruse saavutamist, aga noh, meil näiteks päris lähedal siin Lõuna-Euroopas Elabodka tont surud, kelle tiibade siruulatus võib-olla 15 18 sentimeetrit ja siin meil Eestimaa peal võib kohata sireli surusid, kes on 12 13 sentimeetrise tiibade siruulatusega, nii et see on päris aukartust äratav suurus ka meie jaoks netega meie liblika nii väga väikesed ei ole, ainult neid suuri näeb väga harva. Liblikate nägemine, see teeb rinna rõõmsaks, sellepärast on ilmselt neist nii palju jutte ka kirjutatud ja laule loodud ja. Kui ükskord siin Georgi ka vaatasime, et mis sõnaga need laste küsimused algavad, siis on ikka, et kus, kes kas? Ja ma küsin hoopis niimoodi, et, et missugune on kõige jämedam puu? Ja see on hea küsimus, sellepärast et ega sellel polegi jälle nii lihtne vastata. Kes see ikka on neid puit kõiki tollipulgaga üle käinud ja ära mõõtnud, kui jämedad nad parajasti on. Aga nii teatud puuliikide hulgas on küll tõelisi hiiglasi. Ja nüüd me räägime siis jämedates puuliikidest, üksikuid puit, kus kohas ta täpselt kasvab, kui jäme ta täpselt on, seda küll nimetada ei oska, sest ma ei ole kusagil selliseid andmeid kohanud, aga näiteks on teatud suured puud, mis on kohe silmapaistvalt jämedad ja silmapaistvad, pikad ka Põhja-Ameerikas kasvavad mammutipuud sekvoiad. Et meil on kaks küllalt sarnast liiki seal Põhja-Ameerikas ja mõlemad on kõigepealt hästi kõrged. Üks liik kasvab kuni 100 meetri kõrguseks 90 ja üle 90 meetri, teine isegi üle 100, räägitakse 125-st meetrist. Ja nad selleks, et nii suurt kõrgust saavutada, peavad olema ka silmapaistvat jämedat tüve läbimõõt. Inimese kõrguselt inimese kõrgus sellise juures on küll tühine inimese kõrguselt võib-olla 12 12 ja pool meetrit. Et natukenegi, see, võib-olla see 12 meetrit ei tundugi mingi eriline asi olevat, aga võrdluseks võib öelda, et näiteks need paneelmajade suured toad, need kõige suuremad toad, nende laius on kolm meetrit, aga nende pikkus on kuus ja pool meetrit, nii et kahe suure toa pikkus siis on selle puu jämedus, nii et võite praktiliselt kolmetoalise korteri, mis läbi maja ulatub, võite panna sinna puu sisse. Nüüd hakkab see jämedus juba natukene mingit piirjooni omandama ja selliste puude ümbermõõdud on ka siis kaunikesti aukartust äratavad juba. Ja ma tean, et näiteks mõnede maharaiutud puude kändudele on ehitatud terveid maju. Ja ma olen korra näinud ühte pilti, kus üks mees ehitas oma maja kännu peale ja mahutas sinna ära õige mitu tuba ja mitmekorruselise maja, nii et vundamenti polnud vaja tegema hakata. Ja mõnedest puudest on ehitatud tunnelid läbi autoteede, tunnelid. Küll oleks põnev puust läbi sõita. Aga, aga seal on selliseid tegelasi ka, kes seal selle puu sees või puu vahel kohe elavadki. Või puu peal. Peal elab küll igasuguseid tegelasi, aga ma kardan, et seal sees palju kedagi ei ela, sellepärast et see on hästi vaigune ja hästi tugev puu ja kindlasti võib-olla mingid kahjurid on, aga ma ei oska praegu sulle täpselt öelda, mis kahjureid seal seda puud kahjustada ka, ilmselt neid on vähe, sellepärast et seda vaiku kaitsevahendid on palju ja kuna puude eluiga on väga pikk, siis tähendab see ka seda, et ega need kahjurid talle midagi tõsist teha ei saa sest nad elavad seal mitu 1000 aastat, mõned silmapaistvamad puud on seal lausa endale nime saanud, näiteks vana vanamees ja ja siis kodupuu ja nimesitud, neile puudele antud, mis eriti koheselt metsas silma torganud on, aga seal on raske silma torgata, sest üleüldine metsa kõrvus võib-olla seal 80 meetrit. No võrdluseks võib tuua seda, et Eestimaa kõrgemad puud 44 meetri kõrgused, 43 meetri kõrgused, nii et kujutage nüüd ette täpselt kaks korda kõrgem metsa keskmine kõrgus meie kõige kõrgem puu otsa panna, siis saab alles sealse kõige kõrgema puu kätt. Näiteks Euroopas on kõige kõrgemad puud kuuskede hulgast 60 meetri kõrgused, nii et ka ei ole mitte midagi silmatorkavad nende kõrgete ameerika mammutipuude juures. Aga ega Ameerika ainuke koht ei oleks sellised kõrged puud kasvavad Austraalia eukalüpti Austraaliast. Me rääkisime eukalüpti test ka kunagi. Vot need eukalüpti samuti sama kõrged ja, ja võib-olla isegi mõned võivatel kõrgemaks kasvada, nii et need on siis teised, sellised hiiglaslikud, suured puud, aga meil ei olnud juttu kõrgusest, vaid jämedusest. Hoopis küsimus käis jämeduse kohta. Jämedaid puid leiame veel Aafrikas need ahvileivapuu pao paablid, mille tüve läbimõõt võib olla ka 12 meetrit, aga nad on sellised erakordselt jämeda tüve, kus siis tuled, siuksed, lühikesed jässakat oksad ja nad ei ole sugugi kõrged, nad näevad Matsakade paksud välja, nii et need on siis puude hulgas nagu tõeliselt paksukesed ja nemad on siis võimelised vett endasse kogumuse, kuivaperioodi üleelamiseks. Ja keegi on kunagi välja arvutanud, et ühe puukudedes valtjõududes võib säilida niimoodi tagavaraks umbes 112 120000 liitrit vett. See on ikka õige mitu vannitäit. Kui arvestama, et üks vann umbes 300 liitrini võttis arvet pidada, siis mitu pannitäit võib see puu endas vett sisaldada? Päris aukartust äratav suurusel. Mina ei jõua seda praegu arvutama hakata. Aga kui mõni sellega toime tuleb, siis ta võiks ju kirjutada mulle ma võin, pärast arvutan, siis võiksime tulemusi võrrelda. Aga siin on hoopis järgmine küsimus, et, et miks on puul lehed? Miks mina tean küll, ilusad on ja kasulikud. Mul on sulle kohe küsimus, kas raagus puu ei olegi puu? On ikka magav puu. Nojah, aga tegelikult, ega ilma lehtedeta seda puud tõesti ei oleks, sest lehed on need, mille abil see puu endale toitu valmistab. Sest lehed sisaldavad sellist ainet, mille nimeks on klorofüll. Klorofüll on mitte ainult puuduvad kõikide taimede elus väga tähtis, aga meie elus kõikide loomade elus samuti tähtis, kuigi meil seda klorofülli absoluutselt mitte ühelgi loomal ei ole. Aga ikkagi meie jaoks on tähtis praktiliselt ainuke viis, kuidas maakeral toodetakse orgaanilist ainet. Puud on vajalikud selleks, et meie saaksime hingata. See on ka üks asi, et nad on vajalikud selleks, et meie saaksime hingata, aga aga puude seisukohalt ei ole üldse oluline, sellepärast et see hapnik, mida nad õhku eritavad, see on nende jaoks jääkprodukt, kõrvalprodukt. Et ka nende seisukohalt see nii väga vajalik ei oleks seda toota. Aga no üldiselt hapnik on ka niisugune lugu, et see on siin maa atmosfääris olnud olemas päris pikka aega ja kas praegused taimed kui palju nad nüüd seda hapnikku juurde lisavad, seda on ka raske öelda. Troopilised vihmametsad küll, aga näiteks, kas need parasvöötme metsade olulisel määral hapniku hulk atmosfääris suurendavad, mis praegu siin olemas juba on või mitte, selle kohta on väga erinevaid arvamusi selle üle, mina ei julge praegu vaidlema hakata, nad ise kulutavad päris palju ka sellest hapnikust ära, mida toodetakse ja võib-olla isegi peaaegu sama palju, kui nad toodavad. Et ainult väike protsent jääb ületeistele veel hingamiseks, hapnikku kusagilt mujalt, võib-olla isegi siia tulnud. Aga noh, see selleks aga tuleme tagasi nende lehtede juurde, need lehed on siis selleks, et sealsel klorofüll on ja klorofülli abil toodetakse siis orgaanilist ainet, selleks võtab ta juurtega see puu või ükskõik milline taim juurtega maast vett ja mineraalsooli maa seest ja siis seotakse õhust või süsihappegaasi, siis toimub terve rida keerulisi keemilisi protsessi, mille tulemusel sünnivad siuksed, orgaanilised ühendid ja taimed on ainukesed, kes suudavad neid orgaanilisi ühendeid suhkru moodi ühendeid siis toota. Ja need teevad veel läbi terve rea muundumisi seal organismide sees ja lõpptulemuseks saavad toituvad taimed ise selle arvel ja see on ka toiduks loomadele, kes omakorda kasutavad seda seotud energiat ja selleks, et ennast üles ehitanud, see on üks väga keeruline, aga pole elutähtis protsess ilma fotosünteesita ilmselt et meie elu oleks hoopis teistsugune siin maakeral aga on olemas ka teised protsessid, näiteks kemosüntees, aga see on natukene keeruline juba praegusel hetkel rääkima hakata. Ja ma usun, et noh, selle peale päris sellist suurt elu siin maakeral mis poleks olnud võimalik rajada, kuigi merepõhjas on teada teatud kooslusi, mis funktsioneerivad just selle kemosünteesi energia arvel. Aga tervet maakera ilmselt sellise energiaga varustada küll poleks olnud võimalik. Kuulame nüüd ühte tõsist laulu. Ja siis pärast võib-olla jõuame mõnele küsimusele veel vastata. Kas sa sellele küsimusele oskad vastata, kuidas puul lehed kasvavad? Mina olen katsunud vaadata, aga kuidagi ei ole toime tulnud. Nojah, seda on väga raske seletada, kuidas nad täpselt kasvavad, sest me ei näe neid lehti pool talve, siis järsku kevadel hakkavad, nad ei tea kus kohast ilmuma ja ma ei tea, kus koht on tegelikult pung mis seal talv läbi olemas on ja seal punga sees on see lehe valge kogu aeg olemas. Ja siis, kui ilmad soodsamaks läheb mineraalainetel ja vesi hakkab mööda tüve liikuma, siis nende kogutud ainete arvel hakkab see kasv esialgu peale. Pungasoomused avanevad, sealt tulevad need lehed välja, et nad on juba rohelised, hakkad tasakesi fotosünteesima ja toodavad neid orgaanilisi aineid, millest me käisime ja nende orgaaniliste ainete arvelt energia arvede leht aina kasvabki võetakse maa seest jälle neid mineraalaineid ja vett juurde ja õhust süsihappegaasi ja, ja kogu aeg kasvab, nii nagu meiegi kasvame kogu aeg, vot niimoodi see kasv põhimõtteliselt toimubki. Muidugi, kui hakata seda asja nüüd keerulisemalt nende keemiliste protsessidega kõike seletama, siis ta läheb vist väga uduseks segaseks. Nii et ma arvan, et sellest praegu loobuma ja räägime sellest nii, nagu me nüüd rääkisime. Ma arvan, et võiks kasutada erinevaid botaanikaraamatuid ja botaanikaõpikuid, seal on need asjad päris ilusti ära seletatud, nii et sealt te saate siis endale täpsemat teavet selle kohta, kuidas leht täpselt kasvab, missugused koed, mis järjekorras arenevad ja nii edasi, nii edasi üldse leheehituse kohta saate informatsiooni ja see kõik on tegelikult väga põnev, kui seda lähemalt uurida. Aga see kõige-kõige on üks populaarne sõna ja siin on küsimus, et missugune on kõige vanem puu Need liike, mis elavad väga vanaks, õige, mitmeid rophonentsuvad mammutipuud arvataks, elas 3000 aastat vanaks või 4000 isegi siis on veel üks selline puu, millel nimeks ohjast soomuseline mänd, mille heaks arvatakse 6000 aastat. Liibanoni seedrit peetakse väga vanadeks puudeks. Ka need on mõne 1000 aasta vanused, nii et noh, sellised on need, need kõige vanemad puudega, ma arvan suhtes soomuse näinud oma 6000 aastaga on ilmselt kõige vanem puu. Vaino, kas ta täpselt 6000 aastat võib-olla 5800 midagi või üle 6000 mõned eksemplarid nüüd täpselt teab, aga selline iga on noh, ja kui te nüüd kujutate ette, et umbes sel ajal, kui need puud hakkasid kasvama, ilmusid siis esimesed asukad eesti aladele, no siis te enam-vähem kujutate ette, mis siis oli, ja siis, kui puu oli juba 4000 aastat vana, siis hakkas peale meie ajaarvamine siis, kui see puu oli 5000 aastat vana, siis oli aasta 1000, veel 200 aastat hiljem hakkasid Eestimaal need võitlused ristirüütlitega siis kui puu oli juba peaaegu viis ja pool 1000 aastat vana, siis alles jõudis Kolumbus Ameerikasse ja nii edasi ja nii edasi, nii et kujutage ette ise, kui nad oskaksid rääkida ainult puud või oskaksime kuidagi nende poolt kogutud informatsiooni näiteks lahti mõtestada ja ja kuidagi näiteks pildi peale projitseerida, ma usun, me näeksime ka palju põnevaid asju, mis siin maailmas juhtunud on, nii et selliste puude eest tuleks müts austusest maha võtta. Aga missugune see maailma kõige vanem puu on see üks ja ainus? Vaevalt sellele küsimusele keegi oskab vastust anda. Võib-olla, et see kõige vanem on veel üles leidmata. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
