Metsas ringi liikudes võib kuuseokste vahel silmata sebimist. Vilkad sidrunkollase kõhuga rasvatihased  ja sinakasalli, selja ning musta silmatriibuga puukoristajad  on toiduotsingul. Puukoristaja on üks meie julgematest lindudest,  nii on võimalik teda jälgida üsna lähedalt. Silma hakkab tema pikkade varvaste suur siruulatus  ja teravad küünised mis teevad puukoristajast meisterturnija. Ta on meie lindudest ainus, kel on võime puudu,  veel pea alaspidi liikuda. Puukoristaja tööriistaks on terav piigi taoline nokk  millega on hea seemneid tassida, pähkleid purustada  ja puukoort hekseldada. Nokk on ka võimas sõjariist, mida teised linnud kardavad,  kui tuld. Puukoristajatega sain esmalt tuttavaks koduaias kuid neile  sobivad elupaigaks nii pargid kui eri tüüpi metsad. Peaasi, et leiduks rohkelt puid, mida aastaringselt  putukatest ja lülijalgsetest puhastada. Millegipärast ei ole see väike metsasanitar meie saari omaks  võtnud ja on seal vaid haruldane külaline. Talvisel ajal on väikelindudel mõistlik salkadesse koonduda,  sest just nii on kõige suurem võimalus heitlik talv üle elada. Nõnda toimivad ka puukoristajad, kuuldes segasalkade juhtide hulka. Võimukas ja kohati isepäine puukoristaja paneb vajadusel  paika nii rasvatihase kui oma liigikaaslase. Igas segasalgas on ainult kaks puukoristajat,  kes hoiavad territooriumi ning juhatavad sinna eksinud  teised puukoristajad esimesel võimalusel välja. Piiritähistaks on sageli kraavid, metsasihid,  kuusehekid või lihtsalt üksikud puud. Tormaka puukoristaja peatab vaid võimalik hädaoht. Enamasti lahendab ta arusaamatus, et ähvardava  nokaviibutusega kuid siiski peab ta ohu korral targemaks  paigal püsida, jäädes minutiteks tardunult puutüvele. Kui oht möödas, läheb ta taas puid puhastama.
