Algavas keskeprogramm, mis tuleb taas juttu loomadest. Seekord vastabki orgaher kuulajate saadetud küsimustele. Ja esimene küsimus on elevantide, lõvide, tiigrite, inimahvide, Anakondade ja krokodillide vaenlaste kohta. Keda need tugevad loomad kardavad? Alustame elevandist. Mina olen kuulnud, et elevandid kardavad hiiri. Kas see vastab tõele? Minu teada ei vasta ja ega ma päris täpselt ei teagi, kustkohast selline legend nagu algus saanud on, et et levinud ja mitte ühel maal vaid praktiliselt ülemaailm on, on selline legend olemuselt elevandid hirmsasti kardavad hiiri ja selle kohta on nii palju anekdoote ja anekdoote ja igasuguseid lugusid ja tõestisündinud lugusid ja, aga tegelikkuses tundub, et elevandil ei ole sellest hiirest ei sooja ega külma. Arvati seda. Ta kardab, sellepärast et väike hiireke läheb talle sinna londi sisse ja siis ei tea. Pahandust ta, seal võib kõik teha, aga tegelikult elevandi londi kaudu, õhu väljapuhumine on, on niivõrd võimas. Elevant võib puhuda nii suure jõuga selle hiire sealt välja, et lendaks nagu kahurikuul kümnete meetrite kaugusele ja, ja sellepärast see ilmselt ei tohiks seda elevanti häirida mitte üks põrm, see hiire liikumine tema ümber. Ja ei ole nagu ühtegi siukest. Selget seletust ka, et kuidas legend üldse tekkida sai. Ma olen ka püüdnud lugeda ja uurida ja, ja ei ole ühtegi nagu sellist selget arvamust saanud, võib-olla on keegi lihtsalt otsustanud niimoodi kirjutada ja, või on siis keegi kunagi näinud elevanti ärevuses liikumas ja näinud samal ajal ka hiirt või rotti, seal võib olla elevante tema peale pahaseks saanud või puhunud sinnapoole või midagi. Ja võib-olla sellest on siis see legend alguse saanud. Kui palju häirivad elevanti, tema seljas elavad kõikvõimalikud parasiidid. Nahk on suhteliselt paks, selline veidi krobeline ja voldiline ja seal voltide vahel muidugi kõikvõimalikud parasiidid saavad ennast sisse seada küll ja need häirivad teda päris kõvasti ja sellepärast elevant regulaarselt enda puhastamisega näiteks vahelda puhub ennast liivaga üle või siis läheb ette ja kokku väga hästi näiteks kõikvõimalikke linde enda naha peal, nokitsemas ja seljas liikumas. Ja aeg-ajalt näiteks nii nagu jõehobud või ka ninasarvikud püherdavadke elevandid või lähevad niimoodi sihukse muda seal alale nad pikale, eriti lasku, aga üldiselt lähevad mudasse ette, kui neil õnnestus mudakiht tekitada selja peale, siis see on päris hea, see kaitseb seda nahka siis natukegi parasiitidest, sest sealt mudakihist läbi puurida neil parasiitide suhteliselt raske. Tal pole siukseid osavaid sõrmi, nii nagu on ahvidel ja inimahvidel. Tal pole ka mingeid selliseid passid, millega saaks ennast kratsida, nii nagu teevad kaslased koerlased. Et tal see nahahooldus on natuke keeruline küll, aga õnneks nahk suhteliselt Baxnetega iga parasiit sealt läbi ei suuda tungida, pead kohe päris eriliselt tema jaoks kohastunud parasiidid olema. Keda siis elevant kardab, kas tal on ka vaenlasi peale inimesi? Nojah, peale inimese kui inimesest rääkides muidugi põhiline vaenlane, aga me alati nende suurte loomade puhul peame eristama seda, kas ta on täiskasvanu, noor, kui ta noor siis sellel noorel elevandil on kindlasti vaenlasi, tegelikult elevantide on küll nii, et kari hoiab neid noori ja hoitakse noortel elevantide silma peal, aga ikka aeg-ajalt juhtub, et silm lipsab pealt ära ja siis siis võib mõni suurem kiskja, näiteks lõvi võib elevandipoja kätte saada. Aga täiskasvanud elevandil praktiliselt vaenlasi ei ole. Sest noh, sellise hiiglasega, kes kaalub seal kuni seitse tonni, on turja kõrgus seal ligi viis meetrit etega temaga, nagu keegi rinda pista, eriti soovi. Täiskasvanud elevantide puhul võib küll öelda, et neil praktiliselt vaenlasi ei ole ja ainuke, kes neid on ohustanud läbi aegade, on inimene ja sedagi alles pärast seda, kui ilmusid tulirelvad enne seda näiteks Aafrika põliselanikud elevanti teinud. Ja, ja elevandid said suhteliselt rahulikult elada kusagil 1800 keskpaigus. Kui tulid need võimsad püssid, siis hakati elevante küttima ja tegelikult 19. sajandi alguseks oli hävitatud väga suur osa elevantide populatsioonist. Hiljem Se elevantide hävitamine on vaibunud ja praeguse populatsioon on suures osas istunud Aafrikas, eeskätt Aafrikas on üldse elevante rohkem, Aasias on neid suhteliselt vähe. Ja Aafrikas on ka kaks elevandiliiki. Praegu varem räägiti ainult ühest elevandiliigist kahest alamliigist, nüüd üha enam teadlased räägivad kahest elevandiliigist on see metsaelevant ja savannielevant, kes on geneetiliselt erinevad ja, ja selle tõttu siis neid varem ei olnudki võimalik väga täpselt eristada. Väljanägemiselt nad suurt ei erine, aga geneetiliste analüüsidega on selgitatud, et tegemist on ikka täiesti erinevate elevandiliikidega. Kas loomade kuningas lõvi ei karda kedagi? Kui Lõvi on pojad ja on nagu suhteliselt kehvad ajad, siis siis neid poegi Uivad rünnata näiteks ühenid ja jaga vahel nõrkasid, täiskasvanud lõvisid võivad hüvenid rünnata, sest nad on karjaloomad ja väga tugevate lõugadega ja väga siuksed vihased jahimehed ja nende karjad on päris suured ained grupid ja, ja selle tõttu siis nemad võivad jah, lõvidele ohuks olla. Kui Lõvi muidugi hindab oma sellist saagipüüdmise oskust või ei saa ehkki natukene alla ja oma võimeid üle siis ta võib viga saada ka saagi ründamisel, see ei tähendanud seda, et et keegi tuleks teda sööma või teda küttima. Aga näiteks kaelkirjakud võivad väga tõsiselt lõvid vigastada, samuti võivad mõned teised suured sarvedega loomad pühvli, näiteks kahvli pühvlid võivad olla sellised, kes lõvi vigastavad ja, ja no muidugi jahiga, kus juhtub igasuguseid asju, ka mõne väiksema anti loppis arvestada millestki muust. Lõvi viga saada, aga ütleme, selliseid vaenlasi nüüd lõvil kindlasti ei ole, kes lõvisid kütikside, kelle eest ta peaks ennast ära peitma või minema jooksma. Aga jah, selliseid nahistamise tuleb tal kõige rohkem ette just hüvenidega ja hüäänid on selles mõttes suhteliselt nahaalselt, et nad suudavad ka tervete lõvide käest, kui neid on palju ja, ja see saagi juurde tullakse õhtul hilja või hämaruses öösel, siis nad suudad ka tervetelt lõvidelt saagi käest ära võtta, nii et lõvid jätavad selle kakluse parem ära, sellepärast et üheni lõuad võivad neid väga tugevasti vigastada ja siis jäetakse saak hüvenidele. Aga lõvikutsikaid, kui nad on üksi jäetud, siis kõikidel käib jõud neist üle võivad neid süüa, kuigi emad neid valvavad, aga aeg-ajalt ikkagi jäävad ka need pojad üksipäini. Ja muidugi lõvide puhul on ka selline halb moment nende laste jaoks poegade jaoks. Et kui näiteks selle lõvigruppi selle Vraidi isaloom kaotab võitluse nüüd teise lisaloomale, siis teine iseloom enamasti kipub pojad ka ära murdma, sellepärast eeskätt, et ta saaks kiiremini selle emasega paarituda ja hakata oma geene edasi kandma. Nii et see on niisugune niisugune murettekitav lugu ka lõvikarjades, et kui karja juht vahetub, siis enamasti need eelmised pojad ka hävitatakse. Tiigriga natuke, teine lugu, et tema on, on üksikneid, on suhteliselt vähe tänapäevaks alles jäänud. Et neid ei ole eriti palju. Ma just hiljuti vaatasin ühte kodulehte, kus tiigrite arvukust on juttu ja, ja tänapäeval räägitakse, et maailmas on tsirka kolm pool 1000 tiigrit veel alles jäänud ja nad on siis suhteliselt suurel pindalal laiali, et need kohalikud populatsioonid kõik on ikkagi väga-väga väikeseks jäänud. Veel kusagil sajand tagasi oli umbes viis korda rohkem tiigreid, kiire vähenemine on toimunud ja eks tiigrite Se vähenemise põhjus on ühelt poolt see salaküttimine, mida, mida tehakse teiselt poolt kõiki suurkiskjaid on ju aeg-ajalt hävitatud selle hirmuga, et nad söövad ära kõik koduloomad ja praegusele hetkel, kuigi tiigrijaht on üldse keelatud, siis salaküttimine on ikkagi veel Hiinas ja, ja Venemaal suhteliselt levinud, kuna Hiina meditsiin tiigri elundiga kasutab väga mitmel otstarbel. Ja, ja viimasel ajal on moodi läinud tiigrinahad ehtne tiigrinahk, maksab maailmaturul tohtut kõrget hinda. Ja tulemuseks on siis see, et need tiigrid ja jääb iga aastaga aina vähemaks, kuigi kaitsemeetmed on väga tugevad. Aga kui tiiger on looduses elab normaalset elu siis võib öelda, et ega temal ka vaenlasi ei ole, sellepärast et ta on ikkagi teistest kisketest tunduvalt võimsam ja ainuke, kes tema elupaikades võib talle nagu vastu hakata. Ta on kaeluskaru, kuigi enamasti kipub tiiger peale jääma nendes võitlustes, aga on ka teada juhtumeid, kus kaeluskaru on selle võitluse võitnud, aga see on siis noh, tüliga siis saagi pärast või millegi muu pärast ei kaeluskarujahi tiigritega tiiger enamasti kaeluskaru ei püüa endale söögiks. Aga teisi selliseid liike, kes siis seda tiigrit otseselt ohustada võiks, kes talle viga võiks teha, seda loomulikult ei ole. Kuidas inimahvid end looduses tunnevad, kas kindlalt? No mulle tundub küll, et päris kindlad, sellepärast et ega neid väga palju teised liigid ei ohusta. Kõigepealt sellepärast, et nad on loomariigis väga intelligentsed ja neid on raske püüda, sest nad on kavalad ja oskavad enda eest seista, nad on grupi eluviisiga, et nad suudavad gruppi ennast kaitsta. Nende elupaigad ei puutu tavaliselt selliste suurte kisketega, kes need ohustavad. Kui aga loomulikult aeg-ajalt võib leopard näiteks neid murda, niisuguseid asju on mõnikord ette tulnud. Aga tegelikult jah, ega nemad ka kedagi ei karda, aga väiksed ahvid küll ja väiksed ahvid tegelikult satuvad tihtipeale küll kotkaste, küll näiteks isegi tiiger on võimeline väikseid makaake püüdma, kui ta midagi paremat kätte ei saa ja üllatav küll näiteks Aafrikas, ka šimpansid ise püüavad väiksemaid ahve organiseerivad siukseid grupi jahikäike, kus siis piiratakse väiksema ahvikari kinni ja aetakse nad nagu koti. Kui sõjaväetaktika on neil kohe ja seal, siis kas siis kasutas kaikaid nende tapmiseks või väetakse väike paanika, sahh teisele suisa niimoodi käeulatusse, kus ta siis kinni püütakse? Hammastega surmataks? Kui kindlalt tunnevad end Annakondad kas neil on vaenlasi? No neile ohustab jällegi ainult inimene ja jällegi me saame rääkida seda, et need väikesed Anakondad, nende sööjaid on palju, kui väike anakonda sünnib, ega see ema nendega väga enam tegemist ei tee, igaüks saab iseenda hooleks ja siis ongi nii, et see väike anakonda peab ise toime tulema. Ega ta nüüd nii väga väike ei ole meie jaoks, sest enamasti need vastsündinud akondad on kõik suuremad kui meie need täiskasvanud rästikud, nastikud, aga ikkagi nad on väikesed ja neid võivad süüa siis mitmesugused veelinnud, neid võivad süüa kaimanid, neid võivad süüa väikesed kiskjad. Suuremad kalad. Kuna Nakondad väga meelsasti elavad vees, nii et neid vaenlase väikestel Annakondadel üpris palju. Aga kui ta siis on terve nahaga pääsenud, korralikult süüa saanud ja kasvanud, siis need täiskasvanud Anakondad nad enamasti siuksed kolme, viie meetri pikkused. Nendel erilisi vaenlasi enam ei ole ja kuna tegemist on vees elavate loomadega ega siis pees neid püüdma ka keegi nii väga minna ei saa. Erinevalt teistest madudest näiteks ametkondadel ongi ninasõõrmed natuke pea peale koondunud ja ka silmad on niimoodi veidi teistmoodi asetuse kui teistel liikidel. See näitab just seda, et nad on öise eluviisiga ja eeskätt varitsevad saaki vees. Aga nemad ise püüavad küll kõike, millest jõud üle käib. Ei ole liiki, keda anakonda ära põlgaks, kui tal satub lähedusse temale sobiva suurusega loom, siis seda ta ründab, olenemata sellest, mis liigist see parajasti on. Nii et on nad söönud küll väikseid hirvi põrsaid noor jaaguar on nad kinni püüdnud ära söönud, nii et kõikvõimalikud loomad kuuluvad nende menüüsse. Aga nemad ise jah, ei ole toidust küll, eriti mitte kellelegi. Ja Nakondadega on veel see lugu, et et neid on neli erinevat liiki seal Lõuna-Ameerikas. Ja see anakonda nimi, liik, tema siis on neist kõige suurem ja muidugi neid legende, mis tema ümbrile liigub, on tohutult noh, näiteks kohalikel indiaanlastel. Õige mitmetel suguharudel on selline legend, et esivanemad kunagi, kui nemad siis läksid uut küla kohta või elupaiku otsimis, sattusid mingi suure müüri peale ja siis kaks päeva läksid müüriga paralleelselt ja siis, kui nad sinna müüri otsa jõudsid, siis seal oli hiiglaslik anakonda pea selgus, et nad siis olid kaks päeva marssinud anakonda kõrval seal seal muidugi legend, sellepärast nii suuri ana kondasid ei ole olemas. Ja tänapäevani näiteks on välja võtmata juba kusagil kolmekümnendatel aastatel seal välja pandud preemiad 10000 USA dollarit, see on kasvanud tänapäevaks 50000 USA dollarini. Et kui keegi tooksis New Yorki anakonda, mille pik, kus on 30 jalga ehk 9,14 meetrit et siis sellest saab sellise preemia. Seda preemiat ei ole keegi siiamaani kätte saanud ja see on just öeldud, et madu ise olema, mitte maonahk, sest maonahk võib 25 30 protsenti venida. Aga sellist madu ei ole ole sinna toodud. Ja üleüldse ei ole päris täpselt ikkagi teada, kui pikaks need hiidmaod kasvada võivad. Anakonda uurijad ütlevad, et tõenäoliselt on olnud niisugune suhteliselt usaldus, väärne mõõtmine ja suhteliselt usaldusväärne pikku anakonda 11 meetrit kahjuks madu. Siiski sai uurijate käest pärast mõõtmist pakku teda kätte Ta ei õnnestunud saada, kuigi teda tulistati ja et see vist on sihuke rekord, pikkus, aga praegu ametlikult ikka kõige pikemad maad on võrkpüüton, neid, mis on seal kusagil 10 meetrini läheduses oma pikkuselt. Need, annad, kondad, siis on tõesti andnud aluse igasugusteks legendideks ja, ja juttudeks näiteks indiaanlased veel arvavad, et ta on, tal on selline võimeta, võib juba kusagil paarikümne meetri pealt tõmmata õhku nii kõvasti sisse, et inimene lendab siis talle lupsti suhu. Et nagu suur tolmuimeja vooliku umbes siis kauge maa pealt juba need inimesed kinni püüab ja muid taolisi suhteliselt huvitavaid lugusid nende ametkondadega on ja see näitab, et nad on suured ja neid kardetakse ja mõjuga. Alati tahetakse teada, et kas nüüd Annakondad ka inimesi söövad, päris usaldusväärseid fakte jälle ei ole, et oleks inimesi ära söödud, aga päris võimatu see ka ei ole ja, ja mõned juhtumid maailmast on teada, kus siis suured maad siiski on, ütleme, teismelisi lapsi saanud kätte ja alla neelanud, aga mingit sihukest inimsööjad inimestele spetsialiseerunud madusid ei ole olemas ja, ja need on üliharuldased ja, ja niisuguseid juhtumeid, kui inimene sattub mao haardesse ja ta siis ka ära süüakse. Krokodilli kardavad väga paljud loomad. Aga kas krokodill ka kedagi kardab? Krokodille õige palju liike erinevates maailmakohtades ja näiteks need suhteliselt väikesed krokodillid, kes on nagu kaimanid seal Lõuna-Ameerikas, kes jäävad sinna paari meetri pikkuseks ja siis temko krokodillid Aafrikas, kes on siuksed, pooleteise kahemeetrised, neid võivad näiteks suured maod süüa, ka suured kiskjad võivad neid neid murda, kuigi krokodill ei ole eriti kerge saak ühelegi keskele. Sellepärast tal suhteliselt tugev nahk ja suhteliselt raske on temaga midagi ette võtta. Aga aeg-ajalt siiski jah, selliseid asju ette tuleb, et kiskjad ründavad neid väikesi krokodill ja krokodillipojad, nii nagu igal teisel liigipoegadel ka neil on väga hea minek ja krokodilli munad ka. Kui me rääkisime anakonda, siis annaku on, tal on see hädamune, keegi ei söö, kuna munad arenevad tema kehas ja ta sünnitab näiliselt sünnitab siis elusaid poegi, aga krokodilli munad kehas ei arene, need tuleb siis maa sisse matta spetsiaalsetes pesadesse, kus nad siis mõne aja hauduvad ja sealt siis tulevad pojad välja. Juba neid mune käivad näiteks varaanid hea meelega lahti kaevamas, aga mõned linnud, kui nad avastavad selle pesa ja suudad sellel lahti kaevates, söövad need munad hea meelega ära. Emake valvab pesa, enamikul krokodillide, aga, aga aeg-ajalt peab ka tema pesa juurest eemale minema, seda siis kasutavad just varaanid ära ja kui nüüd krokodillipojad on koorunud, vette lähevad, nad on suhteliselt tillukesed, seal paarikümne sentimeetri pikkune, et see nahk on ka suhteliselt õrn ja neid söövad haigrud, näiteks kalad ka teised krokodillid võivad neid süüa ja väikesed kiskjad väikesed kaslased näiteks võivad neid püüda. Neid sööjaid on päris palju ja muidugi niisugune loomulik suremus on ka suhteliselt kõrge. Aga kui krokodill on just, räägime neist Niiluse krokodill võis Austraalias elavatest harikrokodillide eest. Kui ta on ikka oma suured mõõtmed saavutanud seal neli meetrit, viis meetrit, mõned isegi kuni seitse meetrit siis võib öelda, et neil praktiliselt vaenlasi ei ole, keegi ei julge neile isegi väga lähedale minna, rääkimata siis sellest, et keegi püüaks neid regulaarselt süüa või neile midagi muud häda teha. Ja kordi käisingi Lovato jahu. Ma julgelt palkavad jooksude. Polavad. Üks kuule on saatnud meile küsimuse kilpkonnade kohta millega seletada kilpkonnade pikaajalisust. Ja need kilpkonnad, kõik need väga pikaealised ei ole. Kilpkonnade hulgas on mõned suured liigid, kes on väga pikaealised, need on need žessellidel elavad hiidkilpkonnad. Ja siis Galapagose saartel olevad hiidkilpkonnad ja, ja tõenäoliselt kuigi nende elu ja kohta ei ole väga palju selgeid märke, on ka meres elavad nahkkilpkonnad, kes ise on kilpkonnade hulgas nagu kõige suuremad kilbi pikkus kusagil pealt kahe meetri kaks pool meetrit võib isegi olla, vaat nemad on siis hästi pikaealised, aga need väiksemad kilpkonnad, nemad elavad suhteliselt lühikest aega, noh, täiesti võrreldav seal inimja ka, et mõned seal kusagil neli, 50 aastat, mõned 60 aastat ja väiksemad liigid paar-kolmkümmend aastat. Kui me räägime nendest kilpkonnadest, kes väga kaua elavad, siis need suured kilpkonnad, nad kasvavad väga aeglaselt ja nende ainevahetus on hästi aeglane. Ja ilmselt see ongi nende selle pika elu ja põhjus, et see ainevahetus on neil hästi-hästi aeglane ja, ja see aeg on ainevahetus, siis ilmselt säästab ka ja säästab kogused organismi nii palju, et nad võivad elada väga pikalt, kui pikalt nüüd tegelikult elada saavad, ega see ka päris selge ei ole, sest looduses ilmselt on see üks ja loomaaiatingimustes teine kui räägitakse seal üle kolmesajaaastastest, kilpkonnadest ja rohkematest, siis ühtegi sellist selget tõestust nii pikaealiste kilpkonnade kohta tegelikult meil olemas ei ole, et nad on enamasti jäänud ikkagi seal 100 aasta 150 ja mõned üksikud siis sinna 200 aasta lähedale kusagil 170 180 aastat. Meiega võrreldes on see muidugi väga pikk eluiga ja me täpselt ei tea näiteks, kui kaua need merekilpkonnade nahkkilpkonnad need hiiglased võivad elada, aga nemad ka kindlasti elavad sinna 100 aasta kanti, sest noh, arvestades seda aeglast kasvu, siis neil on siis nad ei saa lihtsalt nii suureks kasvada lühema aja jooksul. Kilpkonnad on evolutsioonilises mõttes vanad, tegelikult Nadal roomajatest ühed vanemad siin siin maakeral, krokodillid näiteks on tunduvalt hilisemad ja mahud on tunduvalt hilisemalt siia maakerale ilmunud. Aga kilpkonnad tegelikult eriti vees elavad kilpkonnad on, on elanud maakeral juba enne dinosauruseid elasid dinosaurused üle ja ja, ja kui midagi hullu ei juhtu, siis tõenäoliselt elavad meid ka ülesin meid inimesi. Et nemad on selle keskkonnaga väga hästi toime tulnud nende pikkade aasta miljonite jooksul. Nad ei ole väga palju oma evolutsiooni käigus ka muutunud, et on tekkinud hea mudeli juba kusagil ütleme 100 miljonit aastat tagasi ja see mudel on vastu pidanud tänapäevani. Fossiilid, mis on leitud, on suhteliselt sarnased nendele, mis tänapäeval kilpkonnadel on. Et selles mõttes jah, väga huvitavad loomad. Aga nii nagu kõikide loomadega, kes inimese kõrval siin maakeral elavad, on nendel ka lood pahad nendes Galapagose kilpkonni. Neid oli olemas 15 erinevat alamliiki. Tänapäevaks on 13 olemas, kusjuures üks alamliik praegusel hetkel ainult ühe isendiga esindatud see elab seal Galapagose saarel Darwini uurimisjaamas. Tal on ka nimi pandud üksildane George tsirka 80 aastat vana ja, ja ilmselt kui tema ära sureb, siis on see alamliika makralt hävinud. Praegu ta on küll hea tervise juures ja, ja tuleb omadega väga hästi toime, aga kaua see kestab, seda ei oska keegi öelda. Teised alamliigid on suhteliselt paremas seisus, aga ka mitte oluliselt seal, mõningaid alamliik on paar-kolmsada isendit, alles üks alamliikidest on suhteliselt heal järjel, neid kusagil 5000 ringis alles jäänud ja mis neid ohustab ühelt poolt see, et ei ole süüa piisavalt. Ja teiselt poolt see, et inimesed kaasnevad ka igasugused teised tegelased, rotid ja muud ja, ja need on nende järglastele halvasti mõjunud. Eeskätt mune on palju ära söödud. Aga mis seal täpselt toimub, ega me alati iga liigi puhul ei saagi teada, mis tema arvukus täpselt mõjutab, miks tema arvukus mõnikord tõuseb, mõnikord langeb. Et me teame sellest loodusest siiski praegusel hetkel nii vähe, et me ainult arvame, et see või teine asi võib seda arvukust mõjutada. Sellidelega Galapagose saartel mingeid suuri loomi ju tegelikult ei ole, et seal kõige suuremad loomad on iguaanid Calapagosel ja need ei ole ka toidukonkurendiks, sellepärast et nemad söövad põhiliselt oma toidu. Linnud ei ole ka toidukonkurent, meeldiks aga sinna keegi tarkpea kunagi viis kitsesid sinna saare peale, need kitsed on söönud kilpkonnade eest väga palju toitu ära, nüüd on neid kitsesid küll püütud sealt ära püüda ja suur osa ongi kättesaadav. Nii et see toidubaas on taas normaliseerunud, aga mingi hetk oli täielik kriis, sellepärast et kitsed, nii nagu me teame, nad suudavad süüa härra toiduga seal, kus enam mitte midagi ei ole, ka sealt leiavad nemad veel toidu ja söövad selle ära. Aga muutub merekilpkonnadest nendesse suurtesse nahkkilpkonnadest Karet kilp konnadesse. Sest nendega on lood natuke halvemad. Nende arvukus väheneb ikkagi väga suure tempoga ja jällegi ei teata, miks see põhjus selline on, sellepärast et ega nende elust ju seal meres midagi teata. Kilpkonni nähakse siis, kui ta tuleb rannale munema ja siis, kui ta sealt rannastele ära kaob, siis ei teata temast suurt mitte midagi. Noh, nii palju on teada saadud näiteks, et see nahkkilpkonna on ilmselt üks kõige maid sukelduja, et teda nähtud sukeldumas kusagil 1200 meetri sügavusse. No see tähendab, et seal on rõhk väga suur, et ta suudabki rõhku taluda väga hästi ja tema põhitoiduks on siis kõikvõimalikud mereelukad, kalad ja molluskid, keda ta sealt kätte saab. Aga miks ta seda nii sügavalt peab minema, seda juhatada, kui öelda ja tõenäoliselt enda kõige suuremaks ohuks praegusel hetkel ühelt poolt on, reostuminemis meredes toimub ja teiselt poolt kalapüük et need kipub ikka sinna kalapüügivõrkudesse traalidesse päris palju jääma ja tema ju peab veepinnale hingama tulema ja kuidas võrk on takerdunud, siis ta enamasti vee all lämbub ja selle tulemusena siis neid ka väga palju hukka saab. Räägime vaalades ka üks kuulaja tunneb huvi, miks vaalad vahel kaldale ujuvad. No vot sellele ma võin ausalt öelda vastuseks Te ei tea ja mitte mina ei tea vist ilmselt mitte keegi ei oska sellele nagu mõistlikud vastust anda, see on selline hüpoteeside ala, Need hüpotees on igasuguseid välja mõeldud, miks vaalad sinna randa ujuvad, noh näiteks üheks hüpoteesiks on see, et mingi asi läheb sassi selle kaja loodiga. Et Need paigad, kus kohas nad randa satuvad, need on enamasti sellised pikad liivarannad, kus siis ka merepõhi on liivane. Tõenäoliselt see kaja lokaator, millega nad oriend veeruvad, see läheb selle pehme liiva peal kuidagi sassi, ei toimu seda õiget peegeldumist, nad ei taju enam kauguseid ja siis liiguvad seal suhteliselt madalas vees, kuni satuvad siis liiva peale, kus nad enam välja ei saa ja siis lained viivad neid randadesse. Üks teooria väidab, et magnetväljade häired on need, mis mõjutavad, kuna nad suudavad orienteeruda magnetvälja järel. Mõned teooriad väidavad, et nad ilmselt satuvad näiteks kaldale sellepärast et mõni läheb liiga madalasse vette saaki püüdma ja kuna tegemist on suhteliselt sotsiaalsete loomadega, siis teised lähete päästma, jäävad ise ka sinna ja lõpuks päris suured hulgad hukkuvad. Mõned on lihtsalt siuksed hulljulged, näiteks mõõku alad on sellised, kes tihtipeale tulevad ka väga madalasse vette, et ja siis nad tulevad peaaegu nii, et vesi ulatub neil ainult pooleküljeni sellisesse vette hülgeid püüdma ja kui siis vesi või see järgmine laine või järgmised lained jäävad liiga madalaks, siis nad võivad, mäletan näiteks sinna kalda peale ka kinni ja ei saagi sealt enam lahti ja surevad seal lõpuks ära. Aga väiksemat Hammosmaalalised, delfiinid, nemad siis satuvad ka suurte pidama kaldale ja väikevaalad samamoodi gruppidena sinna kalda peal, nii et me ei tea täpselt, miks nad sinna tulevad, aga sinna nad aeg-ajalt satuvad. Igal aastal on selliseid juhuseid olnud ja ilmselt me kuuleme nendest ka jälle sellel aastal, kui nad sinna randa jõuavad, aga nende randa jõudnud vaalade kanga päris kummalisi lugusid olnud tulnud jälle sellised legendid, mida siis räägitakse, üks juhus Ameerikast aastal 1970, kui suur vaal oli sattunud randade väikelinna lähedal, see korjus on päris suur, mitukümmend tonni liha ja kohalikud, siis mõtlesin, et mida teha, et kui see mädanema hakkab, siis on linn haisu täis. Et seda ei või ometi lubada, et see korjustus kuidagi ära hävitada ja siis keegi tarkpea, mingi lõhkinsener otsustas lubaja õhku lasta, täideti korjus siis poole tonni dünamiidiga, tehti arvutused, et see peaks piisama. Ja kus siis see kõmakas ära käis, kogu ümbruskond, vaalatükke, liha rasvanahka täis, kõik autod ja, ja inimesed olid seda täis ja see sai filmi peale üles võetud. Skandaal selle lõhatud vaala ümber väärikas, mingi kümmekond aastat aeg-ajalt jälle iga paarikümne aasta pärast jälle äratatakse nagu ellu ja jälle tuleb uus legend. Keegi leiab vana materjali, Reali aga esitab seda, nagu oleks eile juhtunud, see on sihuke omapärane linnalegende ja internetilegend. Kui keegi viitsib internetis surfata, siis ta leiab ka videomaterjali selle vaala lõhkamise kohta ja neid kommentaare ja siis seda ilkumist seal inseneri kohta, kes selle vaala sinna nii ühtlase kihina laiali laotas, küll autodele, küll nendele pealtvaatajatele, kes seda kõike vaatama tulid, aga on ka teine randa ajanud vaala plahvatus toimunud. See oli Lõuna-Aasias ja siis üks kašelot tuli siia randa ja suri seal ära, siis otsustasid teadlased, viime ta uurimiseks siis laborisse, toodi suured kraanad kohale ja, ja suur veoauto ja laaditesse kasele Läti lipp siis sinna veoauto peale ja kui siis auto sõitma hakkas, kuum, nagu see oli seal mitu päeva rannas olnud ja siis laadimise päevi sõiduk päeva juhtisid ka väga kuumad olema ja kui sissevaal jõudis esimesse külla, siis tema sisse kogunenud gaasid surusid selle vaala puruks ja siis see vaal lendas jällegi seal külas laiali kõikide majade peale, aga see oli niisugune puhas õnnetus uurimisel. Ja sellest sündis ka siis suur suur skandaal, üksküla sai praktiliselt ühe paelaga ära reostatud, läks tükk aega, enne kui küla siis puhtaks saada ja need inimesed ära küüritud, kes seal kõik selle vaala jäänustega üle said külvatud. Et selliseid asju tuleb ka ette ja, ja tegelikult tänapäeval püütakse nüüd nii teha, et kui vaalad randa ohutud, et siis püütakse need korjused ikkagi kuidagimoodi merre tagasi saada, et seal meres nad siis langeksid nende sööjate kätte, sest tegelikult kui õnnestuks vedada kaldast kaugele merepõhja langeb tohutu söök seal põhjaelukatele ja tänapäeval püütakse randa jõudnud vaalu siis aidata, nad on nii suured loomad, et käsitsi ei jõuta neid lihtsalt vette vedada, väiksemat vaalad veel saab kuidagi võib-olla trossidega ja inimjõul ära vedada, aga siis on püütud kõikvõimalikke tõstukeid ja traktoritega nette Pontoonide peale panna ja vette tagasi vedada. Teda suured päästeoperatsioonid, aga, aga tihtipeale nende see edu suhteliselt väikene mahlad väga kaua seal kuiva maa peal vastu ei pea, neid niisutatakse seal ja hoitakse, aga üldiselt see suremus on väga suur ja väga vähesed nendest vaadadest lõpuks ikkagi saab elu ja tervise juures merre tagasi. Miks rändtirtsud parvedesse kogunevad, küsib üks kuulaja. Rändtirtsude probleem on üldse selline natuke segane. Me nimelt need rändtirtsud võivad elada nagu kahte moodi. Nad võivad elada üksikult ja võivad elada ka parves mingil põhjusel aeg-ajalt nad sinna parvedesse kogunevad ja päris selge see ei ole, miks nad kogunevad. On tehtud näiteks selliseid vaatusi, et nad hakkavad parve kogunema ja siis ka oma väljanägemist muutma siis kui nende jalgade vastu nagu teised jalad hõõruvad mõne tunni jooksul rohkem, kui ütleme üks või kaks korda. Et vähemalt neli viis korda tunnis peaks nagu puudutatavad nende jalgu teiste tirtsude poolt, et siis hakkab toimuma nendega muutusse, see muutus selline, et kui nad seni olid rohelised siis nad selle muutuse tulemusena muutvad sihuksed mustjateks kogunevad siis need mustrid parvedesse, see parv hakkab siis koos liikuma. Kõik, mis roheline roheline värv on nende jaoks vastupandamatu. Ja nüüd, kui me meenutame, et need tirtsud olid ka rohelist värvi ja muutusid hiljem mustaks siis esineb nende tirtsude hulgas ka kannibalismi siis kui rohi on söödud, siis vaadatakse, mis on roheline. Kui seal parves näiteks satub olema parve lähedusest rohelisi tirtse, siis neid hakatakse ka sööma. Ja nad on siis ka nagu sellele parvele toiduks, aga samal ajal näiteks osa uurijaid väidab, et nad kogunevad parvedesse sellepärast, et vältida söömist, et neid ära ei söödaks. Samas teised uurijad on näinud, et seal parvedes toimub nende söömine ka. Et päris selge see asi ei ole missile, tegelikult vallandab selle parvede tekkimise, aga muidugi need parved, mis tekivad, need on kolossaalsed, mitmed ruutkilomeetrid, ühe parve pindala ja parv on tegelikult üks suur söömise masin, tal käivad kogu aeg lõuad ja kust see parv üle läheb, sinna jääb must maa järgi, et mitte midagi seal alles ei jää, kõik süüakse ära, mis vähegi süüa annab ja siis ta läheb lendu ja maandub järgmisele platsile. Ja selline tirtsuparv suudab tegelikult kolossaalsed kiirusega ära süüa, kõik, mis on roheline, kui nad on suutnud ära süüa kõik, mis süüa annab munad ära muneda, siis siis see parv hukkub ja ja siis jäävad need munad kuhugi maa sisse. Praegusel ajal ei ole neid selliseid rändavaid tirtsuparv enam Ameerikas. Veel ülemöödunud sajandil oli kaljumägede juures ka hiiglaslikud rändtirtsude parved missis regulaarselt sõid ära kõik, mis süüa andis ja need kaljumägede rändtirtsud kadusid praktiliselt noh, mingisuguse 10 aasta jooksul sealt täielikult, nii et need hiiglaslikud parved, kus oli miljardeid loomi ühel heal päeval olid kõik kadunud. Miks nad kadusid, ei oska keegi öelda. Üks teooria on see, et et seal piirkonnas algas intensiivne paviljon, olemine, künti suured alad üles ja ilmselt sattus mingisugune põllutööfaas just sellisele hetkele, kui tirtsu munad olid seal maa sees, nad Külti kas liiga sügavale või päikese kätte. Ja, ja selle tulemusena siis kogu populatsioon hävis, nii et viimast, sellist Kaljumägede tirtsu nähti 1902. aastal pärast seda ei ole enam ühtegi nähtud ja nad on jäljetult kadunud. Aga nüüd need Aafrikas ja Aasias levivad rändtirtsud, need praegusel hetkel on täies elujõus ja nende hävitamine on ka selles mõttes rasked, näiteks kui neid neid mõjutavate mürkidega üle valada, siis nad surevad tavaliselt selle mürgi mõjul kusagil paari päeva pärast nad jõuavad juba kuhugi teise kohta edasi liikuda. Mürgiga töödeldud ala tegelikult muutub ka sellele seltskonnale, kes seal siis hiljem on täiesti kasutuskõlbmatuks, sealt enam mingit saaki korjata ei õnnestu. Ainuke efektiivne viis oleks leida üles need paigad, kuhu nad munevad ja, ja munad ära hävita. Aga kuidas sa leiad need kohad, seda ei ole suudetud täna paksud välja mõelda, nii et nendega võitlemine on küllalt küllalt keeruline ja praegusel hetkel lihtsalt, mida tehakse, antakse tirtsu parvede hoiatused. Et nüüd on nad tulemas, see on ikkagi eriti keskele Lääne-Aafrika inimestele suureks õnnetuseks kuse rändtirtsuparv neile kohale jõuab. Aeg-ajalt nad satuvad tuulega sellisesse kohta, kus nad elada ei saa. Eestis oli näiteks möödunud sajandi alguses 1912 nähti rändtirtse, nüüd mõni aasta tagasi leiti ka need tirtsud Pärnumaal, Pärnumaal ja, ja nii imelikult veel, nad sattusid seal kaablis linnupüügivõrkudesse. Seal võrkude peal neid märgati ja nad on jõudnud ka Lõuna-Soome Lõuna-Soomes on neid kohatud mitmel korral Lõuna-Rootsis meie talved nii külmad, et meil nad ohuks ei saa, et külmu otsinud lihtsalt täna või ka nende munad külmuvad siin maa sees ära, nii et sellest mitte midagi kurja meile ei sünni, kui mõni anti meile satub, see on lihtsalt huvitav vaadata, päris suur kopsakas tegelane kusagil kuus sentimeetrit on tema pikkus ja, ja päris ilusa väljanägemisega. Jätkame kuulajate küsimustele vastamist, kuidas kassidel õnnestub kõrgelt kukkudes terve nahaga pääseda? Jah, see on nüüd teema, millest võiks ilmselt rääkida päris pikalt ja, ja selle kohta on tegelikult füüsikud arendanud välja terve reateooriaid, kui sellest hakkad rääkima, siis me ilmselt ei jõuaks väga kaugele või õieti. Me jooksime kaugele, aga keegi saaks vist väga palju aru, mis seal tegelikult toimub. Inimkeeles püüda seda ära seletada, siis on terve rida asju, mis kassidel aitavad ellu jääda kõrgelt kukkudes, üks on see, et nad on suhteliselt kerged, teiseks, neil on suhteliselt paks karvkate. Kolmandaks on neil suhteliselt lõtv nahk kere peal. Neljandaks on neil väga hea tasakaalumeel, et kui see, kas näiteks kusagilt kõrgelt alla kukub, siis toimub nagu selline mehhanism vajab nagu lennusned, käpad veidi laiali, nahka venib välja ja tema see langemise kiirus on. On aeg, nagu näiteks võrrelda, kui inimene kukuks vabalt kõrgused ja kask kukuks samalt kõrguselt, siis nende kiiruste vahe on umbes kahekordne. Kas kukub kaks korda aeglasemalt kui inimene, see juba natukene vähendab seda põrget? Enne maandumist suudab ta ennast siis keerata, nii et tema esikäpad on juba maa suunas, pea on ka maa suunas ja need käpad toimivad nagu amorti saada autorid ja vahetevahel siis kukkumine, võib-olla nii, et ta maandub esikäppadele ja siis kohe ka tagakäpad tuuakse juurde. Vahel suudab ta ennast enne maandumist saba abil keerata ka, nii et kõik neli käppa üheaegselt nagu amortisaatorid maandavata ära. Ja see ongi ilmselt see põhjus, nende amortisaatorid olemasolu, käpad on siis nii pehmed, et vähendavatavas hukkumise niisugust energiat kokkupuuteenergiat maaga. Aga selja peale ei kukkuda kunagi. No muidugi võib juhtuda ka sellist asja, et kukub mõni sellili, aga enamasti kukuvad nad käppadel, aga vaata, käppadel kukkumine on ka nii, et kui see kukkumise koht, see kõrgus on väga suur olnud, siis vaatamata sellest, et tema, see kiirus on väike, ta ise on kerge toru lood, mis seal suhteliselt tugevad ja luud on ka kergetel siis teatud kõrgustel ikkagi see põrutus, kokkupuude maaga on niivõrd tugev, et ta murrab jalaluud ja näiteks jutt ta nüüd iialgi viga ei saa. See ei vasta tõele. Kui rääkida just suurlinnade loomaarstidega, siis nad väidavad, et kusagil kaks 30 protsenti nende juurde toodud kassidest on just nii, et nad kusagilt kõrgelt kukkunud selle kukkumise tagajärjel oma käpalud jalaluud ära murdnud. See tegelikult absoluutne tõde jällegi ei ole, et kassid kunagi viga ei saa, kõrgelt kukuvad sihuke pooldade ja teatud kõrgustel, jah, on see tõesti õige, niisugused väiksed kolm, neli meetrit, et ei tee talle veel midagi kõrgemat kukkumised ikkagi vigastavad ka, kas ja see ei ole ka päris kaasasündinud, et kassi õpib selle, selle kukkumise tehnika esimese paari kuu jooksul omandab ta selle, siis on seda tal käpas, et valla pooleteise kuu vanused kassipojad tavaliselt sellega veel toime ei tule, nemad võivad väga kõvasti haiget saada, need kassipoegadega tuleb ettevaatlik olla ja näiteks päid lihtsalt hulljulgeid hüppeid sellepärast, et olen kassima, ma viga ei saa ega, kas hea meelega ei tee, kui te vaatate kasse, kes puu otsa ronivad ja kuidas Tal tulevad, siis see hüppamine on ikka see kõige viimane asi, mis ta ette võtab, ta ikka püüab nii maa lähedale tulla, kui ta, kui ta vähegi saab ja kui teil enam muud väljapääsu ei ole, alles siis hüppab ta sealt alla, kui ta toas kuhugi ronib. Kassironi üles, Ma sealt alla võtta ikkagi püüab ka alla tulla, nii maapinna lähedale, kui ta saab. Nii et see hüppamine on ikkagi hädaolukord, ta saab ikkagi päris tugevasti põrutada ja ta püüab seda põrutada ja vigastama saamist vältida, niikaua kui ta vähegi saab. Ja nüüd siis viimane. Kuule küsimus, millised loomad on käinud kosmoses? Neid on seal igasuguseid käinud putukatest, äädikakärbes näiteks on klassikaline uurimisobjekt, teda on lennutatud kosmosesse juba kusagil neljakümnendatel aastatel, kuigi Drakettegi veel ei olnud kosmost inimese jaoks sobivate rakettide leiutamist lennutatud ka makaak kümneid ja kümneid tänapäevalgi aeg-ajalt saadetakse ahve, inimahvid on käinud kosmoses rotid, hiired noh, kõikvõimalikud pisi Olesed on sinna seeni, baktereid, taimi saada, kilpkonnad, känd, kilpkonnad ka on sinna saadetud ja et neid loomi on päris palju ja muidugi Kosmoseuuringute klassikaline objekt on olnud ju koer, neid koeri on sinna saadetud päris palju. Neid klassikalisi Belkasidest ärkasid ja lõikasid ju mäletame kõik, et neid on sinna kosmosesse saadetud, nii et see loomade hulk, kes kosmoses käinud, on päris palju ja ja eesmärgid, miks need sinna saadetakse, on väga erinevad. Ühtede puhul tahetakse teada, kuidas mõjub siis paljunemisele see kosmoses käimine, teiste puhul uuritakse, kuidas mõjub nende hingamisele ringele Se kosmoses käikese kaaluta olek. Kaaluta olek on ilmselt see, mida kõige rohkem nagu teada tahetakse, aga, aga seal on ka muid põhjuseid. Neid uuringuid tehakse igasuguseid ja ma arvan, et väga paljude kohta ei saagi mitte midagi teada, sest need tehakse nii vaikselt ja salaja, et et võib-olla 10 aasta pärast meile, kes seal kosmoses teinud on ja saame ka teada, miks teda sinna jälle lennutatud oli. Need loomad seal kosmoses käivad ja inimene inimene nende kaudu püüab midagi teada saada. No minu meelest see ei ole väga eetiline jälle neid loomi sinna üles lennutada, sest väga palju muudel juhtudel see loom lõpuks ikkagi saab hukka, kui palju neid koeri ja makaak kehaga šimpansid hukka sai, seal kosmose aparaatide katsetamisel, ega neist päris täpselt ju ei tea, enamik jääb kuhugi arhiividesse lihtsalt kirja, et jälle see lend äpardus selle või teise või kolmanda asja pärast. Oi et need tingimused ei sobinud sellel teisel loomale, sest juhtus niisugune niisugune asi. Mulle meeldiks, kui need objektid oleksid sellised, kes oleksid väikesed ja kelle kohta on või vähemalt enam-vähem võime kindlad olla, et nad ei tunne valu, piina või mingeid muid hädasid selle retke jooksul. Ja ongi tänaseks kõik. Stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
