Jaa. Kõige teravamalt tunnetan ma elu enda ümber  siis kui mets on külm ja lumesajune ning valitseb  niinimetatud koera ilm. Siis kohtan ma neid, kes nagu minagi ei lahku talveks  soojale maale vaid püüavad siinsamas hakkama saada. Üheks selliseks liigiks on must rähn ehk nõgi kikas. Jaa. Nõgikikka killivat häält on kuulnud enamus metsas hulkujaid. Tema laastamistööd on silmanud kõik metsas jalutajad aga  teda ennast kohtame vaid vilksamisi kuskil kõrgel puutüvel. Kuna minu rajad kulgevad enamasti mööda veeääri  ja kopraasundusi näen tihti kas surnud või surevaid puid. Puud surevad siin enamasti liigniiskuse tõttu,  mille koprategevus on tekitanud aga rähnid näevad selles  paigas rikkaliku söögilauda, kus on garanteeritud rasvased  tõugud kõduneva puukoore all. Minu kohatud must rähn käib regulaarselt kopra kodupaigas  mädanenud pajusid revideerimas. Niikaua, kuni leidub veel läbi töötamata puid on rähnil igal  ajal võimalus tulla ja lihtsa vaevaga toitu leida. Aga lähemalt vaadeldes see ikka nii lihtne ei ole ka. Esiteks tuleb puukoor lahti lüüa. Selleks on vaja tohutut peitlit milleks on rähnil nokk. Sellise peitliga töötab ta väga kiiresti. Samuti on vaja pikka kleepuvat keelt mis ussi kombel siugleb  röövikute käikudes ja aplad kõik rähni kõhtu viib. Ka puudel liikumiseks on oma süsteem kas ülevalt alla  või alt üles kas ühte külge mööda või siis hoopiski teistmoodi. Sellisel lumisel päeval ühte väikest toitumisepisoodi  jälgides tekib tunne, et see, mis meid ümbritseb kogu loodus  on ikka tohutult suur ja hoomamatu süsteem. Meie inimesed, oleme vaid üks väike osa sellest,  kuigi kahjuks väga suure jalajäljega.
