Siin järves on väga palju planktonit. Mina seda ei näe, aga usutav mitte siis see ülevalt  kosmosest on seda näha. Miks on vaja kosmost uurida? Ma arvan, et selle üks põhjus on lihtsalt see,  et inimesed on uudishimulikud ja me tahame kõik kõikidele  asjadele vastuseid. Me võime seda kosmost nii palju uurida, aga me ei saa  sellest kunagi nii palju teadma. Oleks hea teada, mis selle Kas seal on piir? Sest ma arvan, et keegi ei oska praegu neile vastuseid anda. Inimesed on taevast uurinud aastatuhandeid,  näiteks on seda kasutatud suuna määramiseks meresõidul  või ajaarvamise timmimiseks kalendrites. Astronoomia on alati olnud tihedalt seotud matemaatika  ja füüsikaga ning tehnoloogia arenguga. Selle tulemusel on meil tänapäeval tehnoloogiad,  mis võimaldavad mitte lihtsalt üles kosmosesse vaadata,  vaid vaadata kosmosest maa peale ning seda enda kasuks ära kasutada. Kuigi võib tunduda, et sinivetikas õitseb suviti siin rannas,  siis tegelikult vohab see seal kaugel mere peal. Soe suveilm ja tasane meretuul lükkavad selle pinnavee siia  randa ja see rikub ka ujujat vee ära. Seda kõike on võimalik näha satelliidi piltidelt. Kui minna laevaga merele, et koguda sealt veeproove  sinivetikate asukoha tuvastamiseks, siis esiteks on see  kallis päev, laevaga merel võib maksta kümneid tuhandeid eurosid. Teiseks saab proove võtta teatud punktidest,  kuid see ei anna ülevaadet kõikidest kohtadest,  kus sinivetikas õitseb. Satelliidipildist saame aga tervikliku ülevaate sinivetika  levikust ja lisaks on see odavam. On näha, kui varieeruv tegelikult vesi Eesti rannikul on,  et kui me läheme ja võtame sealt need viis ämbrit vett ja,  ja mõõdame ära, aga võibolla 100 meetrit eemal on vesi  täiesti teistsugune, et me võime saada väga vale pildi  sõltuvalt sellest, kuhu parasjagu meie veeproovi võtmine sattus,  aga kaugseirega on võimalik siis kogu merd haarata korraga ja,  ja ühesuguse meetodiga ei saa küll nii täpselt,  saab ainult pinnakihist, aga suured alad ikkagi korraga  ja suhteliselt odavalt. Meetodite väljatöötamisel siis ongi, et käime,  võtame merest proove, vaatame, mis on. Samal ajal lendab satelliit üle. Lendame lennukiga ja, ja püüame siis neid asju kokku viia,  et me lihtsalt sellest ilusast värvilisest pildist saaks  mingisuguse kontsentratsiooni näiteks klorofülli  kontsentratsiooni vees või veehägususe, kaardi või,  või veesügavuse kaardi või merepõhja tüübi kaardi,  millest on siis kas seire jaoks või mõnedele teistele  teadlastele kasu oma probleemide lahendamiseks. Kus neid satelliidipilte veel kasutada saaks? Kuulsus on üks probleem, mis huvitab näiteks igasuguste  süvendustööde ja ehitust juhatustööde puhul saasteainete  transport või ütleme kanalisatsiooni laskmine kuskile  järvedesse meredesse, nafta, reostuse, mida lastakse  tihtipeale laevadest meelega, süsinikuringe probleemi,  ruumiline planeerimine merealadel, avamerel saab nende  samade vetika kontsentratsioonide järgi hinnata. Kus on optimaalsed kalapüügipiirkonnad näiteks ookeanides  tehakse seda päris palju, et kosmosest hinnatakse ära,  kus on need piirkonnad, kus on rohkem fütoplanktonit ja,  ja kalalaevad saadetakse konkreetselt sinna,  et nad lihtsalt umbes mööda suurt ookeani ringi ei sõidaks. Näiteks Austraalia rannikuvees asub vallrahude süsteem suur vallahu,  see laiub enam kui 344-l 1000 ruutkilomeetril  ehk suure vallrahu pinnale mahuks rohkem kui seitse Eestit. Kui nii suurt tala uurida. Laevaga kuluks tuhandeid aastaid ja tegelikult jõuaks see  habrasorganismide süsteem enne ära surra. Kaugseire ehk satelliidi piltide abil saavad teadlased  ülevaateid kogu territooriumist. Pea. Igapäevaselt, mis aitab selle võrra ka kiiremini lahendusi otsida. Minu töö eesmärgiks oligi siis leida, et,  et kas me suudame satelliidi pealt hinnata,  kus on elusad korallid, kus on surnud korallid  kus on liiv, kus on erinevad põhjataimed  sest muutused Nende omavahelises katuses, näiteks kui korallid surevad  ja vetikatega kaetud alad tulevad asemele. Et see on selge indikaator, et mis, mis seal rippidel  parasjagu toimub ja, ja satelliidilt saaks seda teha. Iga paari päeva tagant ja, ja kui on näha,  kus, kuna ma ei saa väga detailselt midagi satelliitidelt teha,  siis me saame öelda piirkonna kus midagi tõenäoliselt on  lahti ja siis sinna saavad minna bioloogid paadiga sukelduda ja,  ja vaadata konkreetselt järgi, et mis juhtus,  et jällegi see on tohutu aja ja tööjõu kokkuhoid,  mida Austraalia valitsus meie käest tahtis saada. Läänemeres koralle ei ole, aga meil elab merepõhjas palju taimi,  vetikaid ja kalu. Kas nendegi uurimisel tulevad appi kaugseire teadlased? Meie jaoks ei ole muud vahet midagi, kas me uurime koralle  või põhjataimestiku, näiteks põisadru näeb väga samamoodi  lennukist ja kosmosest välja nagu elus korall,  et, et ei ole vahet selles signaalis, mida meie mõõdame. Ainuke probleem muidugi see, et vee läbipaistvus on väiksem,  et need sügavused, kus me saame siin midagi öelda  põhjataimestiku kohta on võib-olla viis-kuus-seitse meetrit  kui Austraalias, see oli võib-olla 20 meetri suurusjärgus või,  või, või isegi rohkem. Et selles mõttes täpselt seesama metodoloogia  ka me oleme toonud Eestisse üle, me oleme uurinud. Kuidas meie erinevad põhjataimed ja põhjatüübid välja näevad  ja kuidas nad kosmosest paistavad ja ja,  ja nii et kõik see on siin käiku läinud,  ütleme niimoodi, mis ma Austraalias õppisin  ja ise välja töötasin. Kui algselt oli astronoomia seotud peamiselt füüsika  ja matemaatikaga, siis järjest enam lõikavad kosmose  uurimisest kasu uued teadusvaldkonnad meditsiinist,  materjaliteaduseni. Veel kümmekond aastat tagasi olid sellised korralikud  maanteerattad päris rasked aga selle jaoks,  et sõit oleks võimalikult kiire ja efektiivne,  tuleb ka ratas teha märkimisväärselt kergemaks. Tänapäeval kasutatakse selleks süsinikkiudu. Uskuge või mitte, siis minu süsinikkiust ratas on  märkimisväärselt kergem, kui mu enda käekott oli. Eelmise sajandi keskpaigas oli see kerge  ja tugev materjal peamiselt lennuki ja luksusautode tööstuse Pärusmaa. Aga tänu kosmosetehnoloogia arengule on. Süsinikkiud jõudnud ka tavakasutajateni. Selle materjali süsinikkiu saamiseks kedratakse kokku  süsinikuaatomitest koosnevad kiud. Aga seda muidugi mitte. Sellise vana tehnoloogiaga. Tegemist on protsessiga, mida nimetatakse elektroketruse. Seda võib võrrelda ämblikuvõrgu kudumisega. Kõigepealt tehakse polümeeri lahus, see pumbatakse läbi  kõrgepingestatud nõela, mis aitab lahust laadida,  laetud lahus, lendab kollektori ehk selle trumli poole  moodustab ostab ülipeenikese joa, mis on silmale nähtamatu. Labori trummel teeb kuni 10000 pööret minutis,  mis on ligi 100 korda kiirem kui meie kodused pesumasinad. Selle masinaga valmistatakse sellist ülikerget materjali,  mida saab kasutada ka kosmoses. Selline materjal leiaks kasutust veel paljudes teistes valdkondades. Alates meditsiinis ja biomeditsiinist kuni tarkade  tekstiilide tootmiseni võiks ette kujutada selline tavaline  pitsa mis oleks võinud tehtud sellest targast riiest  mis toodab elektrienergiat, salvestab ja saab näiteks enda  mobiilitelefoni laadida. Teadlased Tallinna tehnikaülikooli polümeeride  ja tekstiilitehnoloogia laboris uurivad ja arendavad tarku kangaid. Praegu paljud laborid ja siinhulgas ka meie proovime välja  töötada niisugust kangast, mis juhib elektrit,  toodab elektrit ja salvestab elektrit ning lisaks sellele  ka omab ilmastikule vastupidavust, näiteks. Ei lase vett läbi ja tuulekindel. Tehnikaülikooli teadlased annavad materjalidele omadusi,  mida tavalisel kangal poleks. Näiteks teevad need eriti tugevaks, panevad elektrit juhtima  või vastupidi, aitavad elektrijuhtivust ära hoida  või teevad kanga hästi vastupidavaks väga sagedasele kasutamisele. Nii saame targad kangad, mida on vaja ekstreemsetes tingimustes,  näiteks kosmoses. Meil on käimas üks arendusprojekt Euroopa kosmoseagentuuriga,  kus meie toodame just need tekstiilid, mida saab  superkondensaatori tena kasutada kosmoses. See on üks võimalikest valdkondadest. Superkondensaatorid on energiat salvestavad seadeldised. Kosmoses kasutatavad superkondensaatorid peavad lisaks  töökindlusele olema ka hästi kerged ja vastupidavad. Ekstreemsetele tingimustele. Näiteks sellistele nagu vaakum või radiatsioon,  kõrge vibratsioon või kriitiline temperatuur. Ja samal ajal peab see superkondensaator  ka olema efektiivne ja säilitama oma mahtuvust  ka kõrgsageduslikus töös. Polümeeride ja tekstiilitehnoloogia labor on aastaid teinud  koostööd Eesti ettevõttega. Skeleton, mis toodab superkondensaatoreid. Skeletonil on just taolist nanogeost kangast vaja,  et isoleerida superkondensaatoris elektroonilist müra. Me teame, et kosmosejaama elektrisüsteem on ilmselt  ülikeeruline aga tänu sellel, et on ülikeeruline ta pidevalt,  siis tarbib elektrienergiat erinevatel seadmetel,  mis siis tekitavad agudel erilist müra sisse. Saadavad ju suuri impulsse maa pool, eks ole,  ja selle müra silumiseks ja lühikest selliste voolutõuge  ärahoidmiseks on just nimelt vaja konnasaatori elemente  panna sinna mõistlikul moel elektriskeemi. Et see kosmosejaam töötaks siis põhiliselt häiret ette  ja sellepärast on ka siis selle elektron keeratud nanokiu  superkondensaatori üks selline väljavaade võiks olla,  kuna see nanokiu telekat on üsna õhukene,  suudetakse teha hästi õhukesi, kilesid palju viis kuni 10  korda õhemaid, kui on klassikalise konnesaatorite elektronid  siis selle konnesaatori toime või soorituse,  kus võiks olla umbes 10 korda parem. Elektrokedratud nanokiust kangast oleks kasu  ka maisemate probleemide lahendamisel. Täna teame, et meil ümberringi on igasugust elektromagnetkiirgust,  eks ole, mis siis tegelikult on isegi inimorganismile kahjulik,  seesama mobiiltelefon, kindlaid väiteid ei ole,  et ta kahjulik on, aga vastuväiteid ka ei ole. Ja militaarse ütleme eesmärkidel selline kangas võiks olla  täiesti inimest ja inimese elektroonikat kaitsev. Kui sa paned omale süsinik-nanokiust mantli või,  või riideeseme selga, siis sa oled kaistnud igasuguse  elektronmagnetkiirguse eest, et vaenlane ei saa sind teha,  siis selles mõttes relvituks, et sinult võtta kogu elektrooniline. Seadmestik maha nii-öelda kaugelt elektromagnetimpulssidega  sind pommitades inimese kehale see muidugi halvasti ei mõju. Kas see on nüüd fantastika või tegelikult kunagi tulevikus  täitsa mõeldav edasiarendus? See on, ma arvan, lähima 10 aasta tulevik. Et väga paljud laborid ja siinsamas ka meie tegeleme antud teemal. Et põhilised probleemid on nagu lahendatud,  ma ütleks niimoodi. Ehk siis tulevikus saame ennast väga efektiivselt  väliskeskkonna mõjurite eest kaitsta, pannes selga  siis väga targa pintsaku. Miks mitte jah, et tänapäeval info varastamine  mobiiltelefonidest ei ole enam ulme, eks ole,  kui sul telefon istub sellise kaitstud mantlitaskus  siis võid rahulikult ringi jalutada ja keegi ei saa tuhnida  sinu sinu telefonis. Millist rolli mängib Eesti liik? Mitmes Euroopa kosmoseagentuuris selles,  et üldse neid teadustöid ja uuringuid teha saab? Eesti roll Euroopa kosmoseagentuuri liikmena on põhiline  antud projektis ilma Eesti liikmelisuseta. Euroopa kosmoseagentuur tuuris ei saaks meie finantseerimist  uue põlvkonna separaatorite ja kondensaatorite väljatöötamiseks. Mis valdkondades saavad Eesti teadlased üldse  kosmosetehnoloogiatesse panustada? Esimene oleks võib-olla IT-valdkond, Eesti on IT-riik  ja kuna kosmose värk on kolinud kõik arvutitesse,  eks ole, suures osas siis IT vallas on igasugust erinevat  abi vaja, alates siis igasugustest seiretest  ilmaennustamisest ja lõpetades igasuguste tehnoloogiliste  programmidega ja Eesti tegelikult on ju kosmoseriik eelmise  sajandi 60.-test aastatest kus siis tehti tugevat koostööd  tolleaegse NSV Liidu kosmosetööstuse ga,  kõik. Koolipoisid mäletavad minuaegsed, koolipoisid mäletavad  Põltsamaa kosmonautide jaoks tehtud marmelaadi,  mis müüdi tuubis. Eks ole? Ja kindlasti on kosmose valdkonnas Eesti meestel  või Eesti teadlastel. Võimalus kaasa lüüa ka meditsiini alal, eks ole,  me mäletame, et üks Eesti ettevõte tootis  või toodab lihaspingemõõtjaid kosmonautidele  ja minu arust on see juba käinud üleval katsetamisel ka. Ja võib-olla võiks juurde lisada turvalisuse küsimus ja,  ja järelevalve, mis on tegelikult ka väga oluline praeguses  poliitilises ja majanduslikus situatsioonis. Kosmosealaste tehnoloogiate arendamisest lõikavad oma  igapäevases teadustöös kasu näiteks materjaliteadlased,  infotehnoloogid, andmeanalüütikud ja paljud teised teadlased. Aga lisaks on tänapäeval ka neid teadlasi,  kes uurivad kaugeid, kaugeid taevakehasid lähemegi nüüd  maalt taevasse. Peamine viis, kuidas me üldse saame infot universumist,  on uurides elektromagnetkiirgust ehk siis valguse erinevaid  vorme ja kasutades spektroskoopiat, mis tähendab  siis seda, et igal keemilisel ühendil igal elemendil on oma  selline kiirgus, sõrmejälg, mida ta kiirgab. Ja, ja selle abil me siis saame, saame uurida kaugete  keskkondade keemiliste koostist. Mind lihtsalt huvitab, et milles tavaliselt sellised  planeedid tehtud on. Kas planeet maa on, on pigem erakordne või pigem üpris  hariliku koostisega, selline väike planeet  ja see võib olla oluline selleks, et kas näiteks teistel  maasuurusel planeetidel saab tekkida elu või,  või ei saa. Planeetide enda koostisuurimine ongi tegelikult väga raske,  sest planeedi sisse me ju ei näe. Mida on tegelikult lihtsam, uurida on siis,  kui võtta peotäis planeedi ainet ja puistada see kosmosesse laiali. Selleks on siis erinevaid viise, et üks on uurida ainet enne seda,  kui ta planeetidesse koondub. Millisel juhul see laine pindala on väga suur  ja selle tõttu ka sealt tulev kiirgus on,  on lihtsam leida. Teine variant on uurida planeete, mis on kas  siis aurustumas, kuna nad on oma tähele liiga lähedale  sattunud ja ja väga kuumaks muutunud, nii et näiteks nende  atmosfäär või koguni nende pind aurustub  ja eemaldub planeedist. Igale keemilisele elemendile igale keemilisele ühendile on,  on omased teatud energiaolekud ja on on nii-öelda midagi,  mis on selline kõige madalama energiaga olek  ja kui natuke müksata seda osakest, siis ta satub kõrgema  energiaga olekusse. Aga ta tahab alati sinna alumise kõige madalama redelipulga  peale tagasi saada. Ja selles protsessis, kui ta siis nagu niimoodi maha rahuneb,  ta kirjab elektromagnetkiirguse sellise ühiku fotoni,  mida me siis saame, saame tundlike teleskoopidega kinni püüda. Ehk siis te vaatate teleskoobiga taevast ja,  ja üritate selle abil analüüsida, et millest need keskmisest  väiksemad planeedid koosnevad? Jah, täpselt, et vaatame erinevate teleskoopidega erinevaid keskkondi,  kus siis planeedid on kas tekkimas või, või hävinemas peamiselt. Ja need teleskoobid võivad vaadata, kas, Nähtavat valgust nad võivad vaadata röntgenkiirgust  raadiokiirgust et seal on väga erinevaid instrumente väga  erinevates maakera piirkondades. Miks seda kõike vaja teha, on? No seal on väga erinevaid põhjuseid võimalik välja tuua minu  jaoks kõige fundamentaalsem võib-olla on see,  et see parandab meie arusaama meie enda maakeskkonna toimimisest. Et miks me üldse tahame mõista planeete mujal universumis,  see on selleks, et nad pakuvad meile võrdlusmomendi meie  koduse päikesesüsteemiga ja kui me räägime protsessidest,  mis on olulised näiteks maakera kliima jaoks laamdektoonika  või siis ka biosfääri enda areng ja kuidas kliima vastas  mõjustab nendega kuidas maakera siseehitus on arenenud,  siis siiamaani on peamiselt kõiki neid füüsikalisi keemilisi mudeleid,  mis neid protsesse kirjeldavad, on. On saanud kasutada vaid ühe objekti peal,  aga mida rohkem eksootilisi erinevaid objekte meil on? Seda kindlamad me saame olla selles, et meie mudelid on  päriselt õiged, et nad niipea kui sellest koduses maakerast  kaugemale minna, nad endiselt toimivad, ehk  siis see näitab seda, et kas meie arusaam kõige olulisematest,  näiteks kliimat kontrollivatest, füüsikalistest  ja keemilistest protsessidest, kas see arusaam on piisav,  kas see on piisav näiteks et me saame usaldada neid mudeleid  ka maakera tuleviku ennustamisel. Aga eks neid põhjuseid on veel, et ka võib ju tuua välja  lihtsalt uudishimu, kas me oleme üksi universumis,  et võiks ju küsida ka nii, et miks üldse midagi teha,  see on ju selleks, et parandada inimeste heaolu  ja need küsimused pakuvad inimestele huvi. Järelikult kui me leiame neile küsimustele vastuseid,  siis inimkonna kollektiivne heaolu paraneb. No kas teie uurimused on andnud põhjust ka arvata,  et ongi olemas elu ka väljaspool planeeti maad? Siiamaani me saame seda öelda ainult sellises üldises plaanis,  et sellised keemilised tingimused nagu valitsesid meie  päikesesüsteemi ja planeet maa tekkel. On universumis väga laialt läbinud. Me ei tea täpselt kõiki neid samme, mis viisid elu tekkeni  maal aga hetkel ei ole alust arvata, et see on midagi  erakordset või midagi ebaloomulikku. Et elu tundub olevat selline võrdlemisi üldine loodus nähtus. Aga muidugi jah, enne kui me ei ole kuskil sellest märke leidnud,  siis me peame otsinguid jätkama. No kas võib öelda, et mida rohkem me taevasse vaatame  ja mida rohkem me õpime teiste planeetide kohta,  seda rohkem me saame teada omaenda koduplaneedi kohta. Jah, mitte ainult oma koduplaneedi kohta,  vaid ma arvan, et ka iseenda kohta. Et see tegelikult ju meie, meie selline nagu. Tunne, et me tahaks leida elu ja mõistuslikku elu mujal universumis. On on suuresti ajendatud, ma arvan sellest,  et me tahame leida oma kohta universumis,  mõtestada omaenda olemasolu siin teada, kas,  kas, kas sellel on mingi suurem tähendus  või või on sellel ainult see tähendus, mis me ise sellele omistame. Selliste kosmiliste õdede ja vendade leidmine võiks  selle võrdlusmomendi pakkuda. Kõik meie tsivilisatsioon, meie mõistus ja ilu  ja elu on, me võrdleme sellele, et meil on erinevad võrdlusmomendid,  erinevad inimesed ja miks mitte erinevad eluvormid. Mihkel, kui tihti te lihtsalt niisama taevasse vaatate ilma teleskoobita? Igal võimalusel. Aga tänapäeva astrofüüsikas on inimesi väga erinevatest taustadest,  et kui rääkida nii-öelda keskmisest astronoomiast  või astrofüüsikast, siis on ka väga palju neid,  kes tulevad meie valdkonda keemia, teistsugustest,  füüsika taustadest või arvutusteadvusest isegi matemaatikast. Ja on inimesi, kes, kes saavad astrofüüsikuteks,  aga ei oskaks öelda, näiteks kus, kus asub Orion või,  või põhjanael. Kas kogu seda teadmist on võimalik kuidagi siin meie  koduplaneedil ka rakendada, päriselt rakendada? Osa ma arvan, on otseselt rakendatav, näitas. Näiteks nendes samades kliimamudelites, mida kasutatakse  siis siis meie enda mõju hindamisel planeedile maa. Ja üldisemalt siis maakera. Geoloogilise mineviku ja, ja tuleviku nagu mõtestamisel. Kosmose uurimine on ilmselt kõige rahvusvahelisem  ja interdistsiplinaarse teaduse valdkond. Euroopa Liit saatis maaseireprogrammi Kopernikus raames  orbiidile satelliidi sentinel. Üks sellelt kogutud andmed on vabalt kättesaadavad  mis tahes valdkonna teadlastele. Neid andmeid kasutades saab iga riik olla kosmoseriik  ja iga teadlane omamoodi kosmoseteadlane. Nii töötavadki kosmose arvutiteadlased välja  arvutusmeetodeid kaugseire andmete kasutamiseks. Kosmose geolooge huvitavad andmed kliima muutust otuste  ja liustike sulamise kohta. Kosmosemetsandusteadlased saavad ülevaate Eesti metsa  hulgast ja koostisest. Kosmose keskkonnateadlased mõõdavad veekogudes taimestiku Kosmoses saab mitte ainult kosmost enda uurida vaid  ka läbi viia erinevad eksperimendid, mis on maa peal kas  keeruline või üldse võimatu teha. Ja kõik need saavutused ja uued tooted ja uued tehnoloogiad,  mida arendatakse kosmoses, saab pärast ka maa peal kasutada  ning milleks üldse kosmoses midagi teha,  selleks, et kaitsta näiteks meie maad mõned eksperimendid  ja tootmisprotsessid oleks võimalik lähitulevikus kosmoses  teha ja kaitsta meie maad kas või süsinikutaseme kasvust. Kõik tahavad oma väikesest abimehest telefonis teada saada,  mis homne ilm on, mis teatrisse selga panna  või kes läheb jahile, mis selga panna, eks ole,  see on kõik seotud nüüd kosmose tehnoloogia võidukäikudega  teiselt poolt suhtlus inimeste vahel suhtlus,  kui mõnikümmend aastat tagasi mobiiltelefon oli lihtsalt  sisse välja helistamiseks nende vastuvõtmiseks,  siis tänapäeval on Telefoni abi absoluutselt väga laiades valdkondades. Seetõttu see küsimus puudutab meid igatüht võib-olla 100  aastat tagasi, inimesed oleks ehitanud õlgu,  selle peale oleks näidanud näpuga päikese kuu poole. Täna see on meil eluliselt tähtis küsimus. Tegelikult saavad kõik inimesed kosmoseuuringutest kasu sellepärast,  et selle Käigus leiutatakse tehnoloogiaid, mis muidu võiksid jääda leiutamata. Võtame kasvõi selle imikute toidusegu. Siin sees on mikrovetikas, mis on väga toitainerikas  ja seda kasutatakse enamikes imikute piimapulbrites  ja seegi on leiutatud Nasa kosmoseuuringute käigus. On inimesi, kes usuvad, et maa on lapik ja neid uskujaid on  kõikjal ümber maakera. Lapiku maa peal näeksime kõiki taevatähti ühekorraga. Kuna aga Eestis ja Austraalias paistavad taevas erinevad tähed,  siis on see üks lihtne tõestus, et maakera on ümmargune  ja selle tõttu ei näe me kogu taevalaotust ühekorraga.
