Oh, see on eriti sügav, kui turvaline see asi sinu hinnangul on,  see ei ole tore, line, siin võib ikka surnuks kukkuda. No surnuks viga siis kindlasti. Kes peaks turvama nahkhiirte talveund? Küsimus on nüüd selles, et kuidas kontrolli alla saada see külastuskoormus. See on tõde. Loodusfotograaf Remo savisaarega kevadet otsimas. Siin väikses veesilmas jõe kõrval on konnad. See siin on ju täiesti metsa sees. Jah. Ja siin on üsna looduslik filme, eks ole,  ümber. Nahkhiirtele see meeldib. Ja kuskil noh, välismaal ma olen näinud,  et on suured, tõesti, augud lähevad koobastesse  ja see kõik on siin inimese tehtud. Jah, niimoodi ongi, aga nüüd, kui inimene 100 aastat tagasi  on teinud selle siis lõpuks on see maha jäetud üsna varsti  peale tegemist ja, ja hakkab toimuma selline protsess,  mida keegi nimetas loodustumiseks. Asi muutub looduse sarnaseks, siia tulevad need liigid,  kellele meeldib koopasuus elada, mõned teatud samblaliigid  näiteks ja ja, ja sinna alla maa alla lähevad need liigid,  kellele meeldib maa all elada. No see on tõesti sügav, kas sa ise oled siin põhjas käinud või? Me käime maksimum aastas üks kord siin. Sest see on lihtsalt nahkhiire, loenduse mõttes peab käima,  aga muidu me tahame teda seda kohta väga. Kaitsta ja võimalikult väikseks inimeste häirimise viia. Siia sa oma turiste tood siis, kui aeg on õige  ja mis koht see on? See on humala. Rooduvarjendi vaheline tunnel. Seda nimetatakse surfi auguks. Ohus on eriti sügav, selle sügavus on umbes üheksa meetrit. See on uskumatult. Sa ütlesid rooduvarjendi ühendustunnel ehk  siis tegelikult on siin ka niimoodi, et kuskil lähevad. Tunnelid maa alt. Ja ja maalt lähevad üks tunnel on teiselpool teed. Rooduvarjend ja järgmine roduvarjend on seal kaugemal. Selle selle vahepikkus on umbes 900 meetrit. Saab, saab inimene, saab käia maa all ja tõeline metroo  ja miks need tunne ehitati, Need tunnelid on ehitatud  selle kaitse eesmärgi nimel. Ehk siis see on siis Peeter suure merekindluse poolt  ehitatud kaitsesektor, maa, rindesektor. Milline see seisukord seal maal on? Nii palju? Mina olen käinud siis? Ei ole, ei ole halb. Sest. Selle rajatise vanus on juba üle 100 aasta,  ta on kolm meetrit lai ja viis meetrit kõrge  ja noh, regulaarselt on siin kuni kuus kraadi sooja  aastaringselt ja oleneb ilmastikust, siis on vesi on kas  põlvest või üle põlve. Inimkätega rajatud ja looduse rüppe jäänud tunnelid  ja koopad on saanud kaitsealuste nahkhiirte  ja inimeste liigse uudishimu vaheliseks konfliktikohaks,  mis hädasti lahendusi vajab. Kus nahkhiired looduslikult muidu Eestis elaksid,  kui neil ei oleks selliseid võimalusi. No tegelikult see ongi looduslik juba olukord  sest ega nahkhiir ei erista, kas see on kunagi rohkem kui  100 aastat tagasi, eks ole inimese poolt rajatud  või on see rangelt võttes looduslik ja loodusliku protsessi  tulemusena tekkinud koobas, sest Eestis looduslike apaid  samaväärseid ei ole. Nahkhiired on võimelised lendama loomulikult sadu kilomeetreid,  eks nad siis kuskil peaksid otsima mujal. Esimesed vaatlused nendes kohtades, kus me praegu oleme,  on tehtud kuuekümnendatel aastatel, siis oli juba teada siin  nahkhiirte talvituskoloonia. Mis tingimused neil siis seal peavad olema kõige  väärtuslikumad nahkhiirtele on sellised kohad  mis on nagu tupikud, eks ole, kus, kus siis ei teki  tuuletõmbust kunagi. Viimasel ajal on neid teatud huvirühmad proovinud. Prahist tühjaks tõsta, aga see teeb jälle karuteene  ja halvad olud nahkhiirtele, kui hakkab tekkima tuuletõmbus  selle tõttu, et kõik avad on ilusti Puhastatud ära? Sina ise korraldab ka, eks ju, erinevaid ekskursioone  kellele ja, ja, ja kuhu ja, ja mis eesmärgil. Teen ekskursioone täpselt samamoodi, et tutvustan neile  Peeter Suure mere ajalugu. Nii neid kaitserajatisi kui ka merekindluseid kui  ka muid hooneid. Ja siis ja samamoodi ka nõukogudeaegseid neid armee,  neid kas lennuväed või raketibaasid ja selliseid muid asju. Selle üheksa meetri sügavuse augu kõrvale on rajatud selline piire,  mis on okastraadiga, eks ju, kaetud ja no ta on suhteliselt selline,  mädanenud, kui turvaline see asi sinu sinu hinnangul on? See ei ole toraline, et see on näha, täitsa ei ole toraline,  et siin võib ikka inimene sisse kukkuda ja surnuks kukkuda. Nojah, surnuks ei ole viga, siis kindlasti ei oleks  tegelikult ju keeruline, kui tekitada siia mingisugune  betoonis selline ümbris ja siia peale panna selline võre. Ja siit ju pääseks ja samal ajal ju nahk lisasti välja  ja ei kukuks ka ju mingi suurem loom ei kukuksid sisse. Need tunnelid on nüüd talvisel ajal looduse poolt  ka hõivatud nahkhiirte poolt. Kui palju sinu nahkhiirtega sellist suhestumist on? Mina olen nahkhiiri kohanud siis, kui ma satun siia,  kui on keeluaeg läbi ja eks need mõned üksikud tuduvad,  nahkhiired on ikka siia jäänud. Ma tean, et neid, neid ei tohi häirida. Et sellepärast, et ei ole mõtet neile mingit valgust näidata  ega ei ole mõtet neid puudutama, minna ega pildistama  ja ei ole üldse niisugust kisa vaja teha  või niisugust tugevat häält. Kui sa avastab teda, siis lihtsalt jaluta vaikselt tema  arust mööda ja siis liigu oma teed edasi. Kas sa oled oma praktikas näinud ka, et on selliseid jälgi häirimisest,  et nahkhiirtega on midagi juhtunud? Ja olen küll näinud ja mis on juhtunud, Sa näed ainult noh,  satud sinna koopasse ja sa näed surnud nahkhiiri. Vee peal ulpimas. Kuidas see ikkagi nahkhiiri mõjutab, kui inimesed? Mine läheb talvisel ajal omal käel sinna koobastesse. No. Nahkhiired hakkavad ärkama igal juhul, ükskõik kas  või kui läheb üks inimene tal ikka on valgus kaasas. Isegi kui nahkhiireuurija läheb koopasse ja,  ja juba see, et, et ta sammub ja teatud sammude hääl on  sammude kaja. See äratab teatud hulga nahkhiiri, kes hakkavad lendama  mitte kohe, vaid nendel kujul arkamiseks aega nad hakkavad lendama,  äratavad teisi nahkhiiri, oma lendamisega,  oma uute talvituskohtade otsimisega ja toimub niisugune ahelreaktsioon,  mis rahuneb alles hulga mitme paljude tundide pärast. Ja paljud nahkhiired kulutasid nüüd jälle oma energiat. Eestimaa looduse fond on taodelnud eraldi projekti selleks,  et neid neljas kõige paremas kohas Eestis kõige kõige  arvukamas tiigilendlase talvituspaigas turvata ära  siis need talvituspaigad niimoodi et inimeste külastus oleks  kontrolli all ja, ja, ja see koht siin on üks neist. Et see kontrolli alla võtmine tähendab siis päris mitut tööd. Esimene asi on nendesamade šahtide ümbruse ümbritsemine  taraga keevistaraga kaks meetrit kõrge, vähemalt selline tara,  mis vastab europätsi nõudele, europäts on üle-euroopaline  siis nahkhiirte kaitsekonventsioon või kaitsekokkulepe. Millega siis Eesti on ka liitunud. Mis hoone see meie taustal on? Selle hoone nimetus on rooduvarjend. Rooduvari selle hoone sisse mahub maksimaalselt kuni 144 sõdurit. No nüüd on see jällegi selline sissepääsu koht nahkhiirtele,  eks ju, siit nad saavad jälle sisse minna,  kuskil nad siin tunnelites magavad. Ja see on. See on keelutsoon, sinna ei tohi praegu minna. Aga ühtegi silti jällegi ei ole, siin ei ole  ja palju. Mina tean, et kõik. Kaitserajatisi siis põhiliselt mitte ühelgi seina peal  või kuskil ei ole. Laagris vist on ainult ühte silti näinud. Nii et tegelikult riigil on Suur töö ees ja nahkhiired oleks paremini. Loomulikult nad võiksid, ongi, nad võiks rohkem vaeva näha. Millised piirangud on seatud nahkhiirte talvitumis paik? Need talvitumispaigad, mis on kaitse alla võetud. Nendele on seatud piirangud kaitse-eeskirja kaudu  ja enamasti on need seotud sellega, et piirata inimeste  liikumist nendel aladel. Kust inimene teab, et ta ei tohi sinna minna? Sissepääsukohtadesse on pandud silte, et ei tohiks minna,  kuid need aja jooksul on ära kadunud. Tundub, et siiski on selliseid huvilisi,  kes tahavad käia, millegipärast ärritavad need sildid neid  aga kindlasti saab vaadata meie maaamet rakendusest  kaitsealade kihist, kus siis need kohad asuvad,  nii et kui, kui te tahate vaadata, mis teie koduümbruses  siis kaitseall on ja kuidas seal käituda,  siis kõigepealt saab sealt teada, kas on tegemist mingi  kaitsealaga ja siis guugeldada kõik ju guugeldavad kaitseala  nimi ja sealt saab ka. Eeskirjad välja võtta riigi teates on eeskiri,  kindlasti saab alati helistada või kirjutada keskkonnaamet. No kas see, kui te panete nüüd selle tara siia ümber,  kas see nüüd lahendab selle probleemi ära,  inimesed enam ei tule siia, kõik ongi hästi. Küsimus on nüüd selles, et kuidas kontrolli alla saada see  külastuskoormus ja, ja selleks oleme me lisaks tarale praegu  ka projektis on planeeritud seada sisse põhimõtteliselt  võtta turvavalve ehk siis valvesüsteem palgata turvafirma,  põhimõtteliselt valvama kõiki neid talvituspaikade avasid,  kus nahkhiired talvituvad sel perioodil,  kui see juriidiliselt on keelatud. Millises seisus Eesti nahkhiired tegelikult on? No seis ei ole väga täpselt teada, sest nahkhiire uuringud  on väga vähe ja eriti ajamahukad on ju sellised uuringud,  mis ütlevad täpselt, kui, kui palju meil on nahkhiir te arv Eestis,  nii et väga raske on ka öelda, kas Eestis ühe  või teise nahkhiireliigi populatsioon on tõusutrendis  langustrendis või enam-vähem stabiilne. No võtame näiteks sellise koha, mis on. Tallinnast ida pool üks vana vana kaevandus  ja seal on kunagi olnud nahkhiirte arv üle 1000. Praegu on napilt üle 200. Viis korda vähem ja umbes umbes viis korda. Mis võib tulles häirimine? No mina arvan küll, et, Seal on tegemist inimeste häirimisega sest  sest mõnes teises kohas jällegi arvukus on tõusnud  talvekohas ja, ja see näitabki sellist ebastabiilset olukorda. Nahkhiirte arv ju ei saa väga kiiresti muutuda,  nad on väga aeglase paljunemisega. Nad lihtsalt püüavad leida kohti, kus kõige vähem ärritaks. Kas võiks korraldada nendes tunnelites ka turismi mingil  määral ja kuidas seda siis peaks korraldama,  nii et nahkhiired oleksid ka kaitstud? No seda On võimalik korraldada nii, et nahkhiiri ei häirita,  aga, aga see peaks kindlasti olema sellisel juhul giidi  juhendamisel kindlates kohtades igal pool tõenäoliselt seda  ei ole võimalik teha. Turismindusega võiks tegeleda sel ajal, kui keeluaeg läbi on. Ja kui siis on ju aega, kui palju ju mai,  juuni, juuli august, et selles suhtes, et,  et on seda ju aega on palju ja miks ka mitte võiksid  tegeleda ja siis austada ka siis selles suhtes,  et kui nahkhiir tuleb ja see ongi nahkhiire keeluaeg  ja võikski siis selle all ei pea tegema ekskursiooni. Aga ta ongi suuremas osas nagu meelelahutus,  vajadust selle järgi ei ole. Aga nahkhiirte jaoks on see elu ja surma küsimus,  sest nahkhiirte jaoks teisi võimalusi Eestis ei ole. Ma arvan, et siin Eestis on nahkhiirte evolutsioon toimunud  just koos inimesega ja seega ma väga loodan,  et Eesti inimene ka mõistab seda ja, ja saab aru,  et ka nahkhiired võivad olla tema sõbrad  ja teda toetada ja mitte nahkhiiri häirida,  siis talvel Ma olen tulnud Remo Savisaarega metsa, et otsida kevade märke. Nägime nüüd siis kahte võtra ja see oli ema oma noorega,  aga see on veel eelmise aasta noor, et kui sa vaatasid seda ema,  siis ta oli juba päris suur. Ja see on nüüd viimane aeg, kus ühel hetkel see ema ajab  need eelmise aasta noored enda juurest üldse ära. See on neile väga selline karm aeg, kus nad jäävad üksi,  ema enam neid ei kantselda, nad peavad ise looduses toime tulema. Ja see on ka selline valus aeg, kus teinekord satuvad nad  linnadesse ja autoteedele ilmselt samamoodi autod jälle  samamoodi ja nad ei oska autot väga karta,  et seal on vaja väga ettevaatlik olla. Meil õnnestus väga lühikese aja jooksul näha kokku kuus põtra. See on siis selline aeg, kui neil on ka üsna aktiivne elu. Nad liiguvad väga palju ringi ja siin alal on  ka päris palju raiet tehtud ja kõik need raiejäätmed eriti  just haavapuud. Nad käivad siin maiustamas, selle tõttu on neid hea  ka hea ka vaadelda, siin. Sookure tunnevad enamus inimesi, kes looduses liiguvad  ilmeksimatult ära aga ka nemad on kevade kuulutaja teatud mõttes. Ja nemad, mõned esimesed saabuvad juba siis,  kui lumi on veel maas, aga praegu on aeg sookurgede,  selline trompeti hüüd kahtlemata kuulub selliste kevadiste  loodushelide juurde ja neid võib väga hõlpsasti  ka näha. Mida praegu need linnud konkreetselt tegid,  seda on nüüd raske öelda, mida nad tegid,  võib-olla nad otsisid üheskoos süüa, aga kui nad oleksid  juba kaks tükki ja kusagil põllul või heinamaal,  siis võiks öelda, et see on kindlasti paar  ja kui nad seal omavahel suhtlevad ja teevad häält  varahommikutel niimoodi suisa suust tuleb auru,  siis see on selline suhte kinnistamine. Et neil on enamasti ka territoorium juba hõivatud  ja ja need on juba, ütleme sellised armastuse noodid. Üks selline kevade märkidest on ka pesitsema hakkavad  kakulised kes öösiti huikavad ja siia me oleme konkreetselt  tulnud vaatama värbkakku. Ja siin on olemas nii emane kui isane ja ma tean  ka nende sellist õõnsust, et kui me nüüd vaiksemalt oleme,  passime, siis me võiksime ka neid näha. Ja nad on väga sellised vaatemängulised. Praegu on just see aeg, kus on sellised pulmalennud  ja kus nad võiksid ka paarituda, et see on nagu selline ülim hetk. Siin on see pesaõõnsus olemas, kus ma nägin,  kuhu nad sisse läksid ja värbaka on tegelikult  ka hea jälgida. Ta nii väike teda ei ole inimese poolt vaenatud,  ta ei karda inimest. Iga hommik võib kuulda, kuidas isane annab teada. Ma ei hakka seda häält tegema, muidu ma kutsun äkki isa  selle ligi, kuidas ta teeb häält, andes teada,  et see territoorium on hõivatud, tema on siin peremees. See on nende toiming hetkel. Ja muidugi ka saagi jahtimine. Kui ma olen jälginud, ütleme, kolm-neli tundi  siis ma olen selle kolme nelja tunni jooksul näinud,  kuidas värbkak on püüdnud kuus hiirt. Et jah ja muidugi mitte ainult hiired, ka teised linnud  ja tegelikult värbkak on spetsialiseerunud  ka suisa sellele, et ta teinekord hakkab hiljem pesitsema  ja ta toidab oma poegi teiste värvuliste poegadega. Värbkakule siis meeldibki selline loodusliku ilmega mets,  kus on ka maha langenud puid Jaak, kohe kindlasti sellepärast,  et siis maha langeb. Jaa, need puud, vana hüljatud mets, siin on tema toidubaas olemas,  siin on erinevaid õõnsusi. Paraku selliseid vanu mets jääb aina vähemaks,  et kuigi isegi sellisest mõnest metsa tukast leiab õõnsuse,  siis sellest värkakul ei piisa. Mul kodu lähedal varem oli päris mitu sellist head värkaku kohta,  kus nad pesitsesid. Enam seal ei ole, seda metsa neil ei ole kuskil pesitseda. Ja võib ju mõelda, et noh, mis linnukesel muret otsib,  uue koha pesitseb seal. Kahjuks ei ole nii lihtne, sellepärast et kõik head kohad on  juba hõivatud ja see on nüüd koht, kus tegelikult meie  loodus vaesub. Linnule meeldibki siis elada sellistes jõekäärudes mitte  otseselt jõe käärudes, aga konkreetselt,  kui seal on olemas selline liivakivi sein,  nagu siin on näha, siis see on ideaalne pesapaigaks,  aga sobib ka selline järsem kallas, kus võib olla lihtsalt mullavall. Ta teeb ka sinna oma pesa ja see pesa on kusagil meeter üks  meeter pikk ja oma nokaga selle uuristab. Nii et seesama ava, mida me tegelikult siit näeme,  ongi tema uurista. Ja, ja see läheb meetri jagu veel siia liivavalli. Ja selle lõpus on siis selline suurem nagu kamber  ja kuidas tunneb ära, et kas, kas seal jäälinnud  konkreetselt on pesitsenud, siis praegu on natuke vara seda öelda,  pesitsuses alles algab, aga muidu see jäälinnu pesa,  kui pojad on sees, haiseb sest kõik see kala viiakse sinna sisse,  kõik väljutatakse seal ja sealt tuleb lõhna. Kas jäälind peab ehitama igal aastal endale uue sellise pesa  avavuse või? Eest elatud kohas hakkama, minu tähelepanekud ütlevad,  et need kohad, kus ta pesitseb näiteks ka siin on näha mitu  auku siis ta ei kasuta sedasama auku igal aastal,  vaid ta vahetab neid. Ta renoveerib eelmist, et seal on ikkagi väikesed,  sellised hügieenikaalute ka just, ja öeldakse,  et äärmiselt ilus lind, aga samas nii räpane. Jah, pesa on räpane, aga kui võtame näiteks,  kui ta tuleb pesast välja, ta on pojad ära toitnud,  siis järgmine asi. Ta sukeldub vette, et ennast pesta, käib kogu aeg duši all,  vannis. Võib nii öelda. Tegelikult jäälinnud mõlemad on siin. Aga nad on selle käänaku taga, et neid on kuulda. Nad on meest 15 meetrit. Aga nad käivad ka siin ees, sellepärast et siin ees on  ka pesakoopad, mida nad käivad uuristamas. Praegu veel mingit audumist ei ole, issand,  hoitakse territooriumit oma pesa kohta ja toimub  ka pulmaländ jõe kohal, et seda võiks ka näha. Ja samamoodi isane teeb kingitusi emale,  tuues emaslinnule kala. Tõestades sellega, et ta on selline osav kütt suudab kalu,  kalu püüda ja toita ka oma pere. Lausa punane, nii et see on isane, siin see sama isane,  kes siin pildil on eba aeg-ajalt ema selle kikitab  siis kala. Kuidas isane saab aru, et ta peab kingitust  minema tegema. Ema enamasti annab piuksuga teada, et, Kõht tühi ju. Ja siis on nii, et. Ema vaatab, kui isa nädal. Temaga vaatab, et see on liiga väike kala. Ja ta kõnnib oksal eemale. Vaata isase poole, ta ei võta seda vastu,  emale tujutseb natuke tujutse, alati ei võta vastu. Ja kui kala on õige. Ei pidanud just kuigi kaugele tulema, sellest. Jõe pervest, et kohata paljude jaoks ühte põhilist kevade  sümbolit sinilille ja neid on siin küllalt palju,  nii et mänguruumi on. Ja veel mõni nädal tagasi tuli neid ikka nagu tikutulega  otsida taga, aga nüüd on tõesti sinililli juba väga palju  ka üks selline põhiline kevade märk, kui ikka metsa on,  on sinililli täis, siis kevad on kohal ja sinilillede  pildistamine on ka selline natuke meditatiivne tegevus,  sellepärast et iga õis on ju erinev ja otsida sealt seda oma pilti,  kus tunned, et esiplaan klapib, taust klapib,  valgus klapib, ilus õis on leitud, see on väga meeldiv tegevus. Siin väikses veesilmas jõe kõrval on konnad. Sellel veesilmad on veel kerge jääkirme peal,  aga servast on lahti ja konnad juba tungivad siia. Eks kevad kutsub. Need on rohukonnad ja siia konkreetselt tulevad nad kudema  ja kuna siit äär on juba lahti sulanud, siis esimene tung  ongi neil kohe siia vette juba algabki selline pulmamäng  ja üsna ruttu, ma kujutan ette, et homme,  ülehomme on siin juba konnakudu olemas, nemad ju tegelikult  talvituvad veekogu põhjas põhjamudas eest,  nad tulevad, leiavad õigesse koha nagu siin  ja elu läheb edasi. Meie päev on olnud väga pikk, aga hästi esinduslik  ka ja päev oli ideaalne tuuletu ja meil oli tegelikult  omajagu õnne ka näha põtru kahes erinevas kohas jäälinde,  kõiki muid saabujaid, isegi laanepüüsid. Kevad on väga üürika aeg, ilus aeg, seda tuleks nautida. Iga päev tuleb midagi uut loodusesse ja see möödub väga ruttu.
