Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, täna kutsume teid jälle rännusaadet kuulama ja seekord viivad rännujutud meid väga eksootilistesse paika. Ja me oleme seigelnud seal Kagu-Aasia kandis ja siis Austraalias, nüüd tuleme tagasi natukene lähemale meile, kuigi, kuigi lähedane kant enam põle. Aafrika külje alla Aafrika külje all meil ei, rääkimata ühe saare elustik, see on Madagaskar, me lubasime, et räägime kohe eraldi, sest see on nii isepärane ja isemoodi kõik. Ja täna siis räägime Madagaskari taimestikust ja loomastikust ja, ja nendest suhetest, mis seal nende taimede loomade vahel valitsevad ja miks me siis nendest eraldi räägime. Asi on nimelt selles, et Madagaskar on olnud täielikkuse eristuses Aafrikast ja, ja teistest suurematest maa osadest umbes kümmekond miljonit aastat, tõsi, on piisav aeg olnud, et saanud välja kujunenud täiesti omaette loomastik oma ettetaimestik, eriti Emmdeemide, rohke ja mõningates raamatutes kutsutakse teda kohe ka väikeseks Mandriks, et on kohe niivõrd isepärane ja see 10 miljonit aastat tagasi toimunud eraldumine. Millal see Madagaskari saar nagu välja kujunes? See on viinud ta siis Aafrikast niivõrd kaugele, et nüüd seal hetkel on seal hästi vahelduv kliima, umbes sama vahelduv nagu terveks Aafrika mandril on, nii et sellepärast on ta ka veel omapära, et seal väga erinevaid võimalusi erinevaid kliimatingimusi, taimede ja loomade eluks ja arenguks. Ja kui te võtate ene kaardid, näete, et Madagaskari loomastikku kohta on täiesti omaette Riikkond. Linnud on väga paljud sellised tuttavad, mis on olemas nii Madagaskaril kui ka näiteks Aafrikas või Aasias. Ja isegi meil siin Eestimaal on mõned liigid täpselt samasugused. Aga üldiselt need liigid, kes lennata, ei saa, selliseid pikki vahemaid ületada, need on küll välja kujunenud seal kohapeal ja nad on nii isemoodi, et selliseid tõesti, mitte kusagil mujal ei ole. Sellepärast siis ongi niivõrd tähtsaks seda paika peetud kohe eraldi looma Riikkond. Ja sellepärast on omaette rikkonnaks nimetatud selliseid poomi tõesti kusagil mujal ei ole. Me hiljem räägime natukene lähemalt kasvõi näiteks ühest rühmast, need on poolahvid Leemurid, keda me kusagil mujal ei kohta, siis on mõningate roomajate omapärane elupaik. Ja seal on Emmdeemia praktiliselt igas loomarühmas, näiteks lindude hulgas on väga palju seal Madagaskaril välja kujunenud liike ämblike hulgas liblikate hulgas, nii et see on tõesti imepärane. Aga nüüd Urmas, sest tutvustab neid taimi, mis seal on. Need on muidugi palju 12-st 1000-st põis taimede liigist, mis sellel 1600 kilomeetri pikkusel saarel kasvavad. Neist on koguni 85 protsenti Emmdeemid. See tähendab siis seda, et neid kusagil peale Madagaskari saar ei kasva. Aga taimede kohta päris nii ei saa öelda, et seal kasvaks ka selliseid taimeliike, mida me Eestimaal võime leida. Küll on aga samadest perekondadest teisi liike, mida siin Eestimaal kasvab näiteks kannikese pajulilli. Madagaskari taimi võib leida ilmselt botaanikaaiast ja mõnel ehk on kodus mõni selline eksootiline taim. Jah, väga levinud toataimena on kristuse kroon. See on üks piimalile liik, mis ongi pärit Madagaskari saarelt kõige iseloomulikum puu Madagaskaril, Madagaskari papi taim On ränduri puu. Tema on savannipuu tüvega banaani sugulane ja nime on ta saanud selle tõttu. Tema kogub oma võimsatesse lihakatesse lehe rootsudesse palju taimemahla, mida janune rändur kuuma kõrvetava päikese all võib hõlpsasti kasutada. Ise ei armasta rännata, aga aitab rändureid siis. Jah, seda küll nooremate isendite puhul, sest vanemad taimed on juba pika kõrge tüvega inimene ei pääse sinna külma ronimata lähedale. Pildi pealt vaadatuna paistab see puu olevat kui paabulinnu saba, ainult mitte värviline. Jah, tema on väga lähedalt banaaniga, sugulane aga erineb selle poolest, et tal lehed kasvavad ühes tasapinnas banaani kõrval on ta ka üks maailma suurimate lehtedega taimi. Kõige suuremad lehed on ühel palmiliigil ja looduses tuul lõhub need lehed, sulg ruudu pidi ära, nii et näevad tõesti välja, nagu oleks keegi neid sasinud. Ta tõesti meenutab natuke seda paabulinnu saba, Misson uhkelt laiali aetud ja seal tundub olevat veel teisi põnevaid puid, just need piimalilled, millest sa juttu alustasid. Et vähemalt mõningate piltide peal ma olen näinud, omandavad ka lausa fantastilisi kujusid, mõned kasvavad otse maast üles, teised roomad jälle seal nende üles kasvavate vahel, siis need taimed moodustavad sellised huvitavad rägastik ja ma arvan, et seal on päris valus vist kõndida. Mõned on niisuguse kujuga, nii nagu lapsed tee mõnikord joonistati, et on suur jäme tüvi, Haralised oksad ja siis üks tutikene otsas ja mõnikord on joonistamisõpetaja öelnud, et ei see küll puu nibude joonistada, aga ometi on sellised puud tõesti maailmas olemas. Kindlasti muidugi selliseid tutvuralise puid ei kasva ainult Madagaskaril, vaid ka Ameerikas ja Aafrika mandril. Kui rääkida nüüd piimalilledest, siis osa liike on väga mürgise piimmahlaga, nimi ongi tulnud taime soontes esinevast piimmahlast ja paljudel liikidel on piima niivõrd mürgine, et inimene on õppinud oma tarbeks seda mürgist piima ära kasutama noole mürgina kalade püüdmisel. Kui need lihakad, piimalillevarred, kui need eakad piimalillevarred lõigata ja puruks tampida ja kokku siduda, neile mingi raskust külge siduda ja siis järve või jõkke visata, kalad uimastuvad, tõusevad veepinnale ja neid hõlbus kokku korjata. Mina ei ole seal ise käinud seal Madagaskaril, aga nii palju, kui ma kirjandust uurisin tema kohta, siis mulle tundub, et seal on väga põnevad orhideedel ilusate õitega ja ma leidsin ühe liblika, kes nende orhideede tolmeldamisega on tegelemas. Tähendab, ega tema käib seal söömas algeks teisiti tolmeldab ka neid orhideesid ja see üks ööliblikas suru, kass Antofon prediktada imelik ladinakeelne nimi, tema on erakordne selle poolt. Imilont, see on 45 sentimeetrit pikk, no kujutage ette niukesed liblikad, kellel on 45 sentimeetrit seda imilonti, millega ta siis saab kusagil sügavuses selle nektari kätte. Muidugi mööda minnes jäävad poliiniumit need tolmupallikesed sinna imilondi külge ja siis ta niimoodi tassib neid ühelt õielt teisele, tolmeldab siis selle orhideetaoliselt ära ka, nii et väga kummalisi suhteid on seal välja arenenud selle pika 10 miljoni aasta jooksul. Tavaliselt on müügil selliseid 30 sentimeetri pikkused joonlauad, need poolteist joonlauda, siis saab selle liblika imikärsapikkuse kätt. Suur, teise on, ise on ta tunduvalt väiksem, kui ta tiivad välja sirutab, nii 15 17 sentimeetrise, tiibade siruulatus. Tahtsin siia lisada, et Madagaskaril kasvavad orhideeliigid on enamus maapinnal kasvavad liigid ainult kümmekond liiki. Madagaskaril kasvavaid orhideesid kasvab epifiidina puu otsas ja kalliaane neid pika peene tüvega vähenduvaid taime Madagaskaril vähe. Ja huvipakkuv on veel see, et Madagaskaril kasvab üks kaktuseliik. See on üldse ainus kaktuseliik, mis looduslikult kasvab väljaspool Ameerika mandrit. Sihukese helme kaktuseliik rib saalis, kas suuta ja temaga saab puude otsas ka Mandri-Aafrikas. Äkki on siin kuidagi lindude käsi mängus, tähendab täpsemini küll nende jalad nokad, mille külge siis need kaktuse seemneid on takerdunud, et nad on need ülekannud, aga paljas oled, seal ei ole mingisugust reaalset põhjal. Aga kui nüüd mööda seda saart rännata ühest paigast teise siis on ju taimestik ja loomastik seal erinev. Väga erinev taimestik, seal on nii savannipuid ja saare idaosas on troopiline vihmamets, siis mererannas on mangroovivõsad ja Madagaskaril ka mäed. Kõrgeim tipp on ligi kolme kilomeetri kõrgune ja mäestikufloora erineb silmapaistvalt tasandike taimestikust. Kõrgel mägedes kasvavad samblad ja samblikud moodustavad seal lausa samblaaastaseid ja samblikke kaaslaseid ja kõrgel mägedes kasvavad näiteks Euraasiale omaste elulõngade sugulased, aga sellel elulõngal on hoopiski longus suured valged õied ja ta ei ole üldsegi ronib liaan natuke nii kaugelt vaadates kurvalt longu vajunud, nagu ära kuivanud ane moone. Ja siis ei saa kindlasti märkimata jätta ühte võimsamatest puu hiiglastest, see on papp ehk vahel kutsutakse teda ahvileivapuuoks see puu, mida aetakse segi meil kodus kasvatatavate nende turd lehtedega ja kodus nüüd turd lehti kutsutakse ka tihtipeale ahvileivapuudeks, aga need kaks liiki ei ole vist üldse sugulased. See ahvileivapuu ei mahuks siis mitte kuidagi. Seda kindlasti mitte ja ahvileivapuu kuival ajal laseb oma lehed maha, nii nagu meie puud talvel külmaga ilusat dema seal kuuma ja kuivaga ja võivad temalt langeda ka peenemad oksad. Jah, ja sinna ilusat terroritest, kui te mäletate, me rääkisime Aafrikas ka nendest ahvileivapuudest, nende Paapidesse, siis oli juttu natuke ka elevantidest, kellele meeldib nälja ajal neid ümber tõugatud surueta küllili ja siis söövad seda pehmet sisu säsi osadelt seest. Et Madagaskaril elevant ei ole, sealsed puud kasvavad suurteks võitudeks, ilmselt aafrika puud saavad enne elevantide poolt ära räsitud, nii suuri mõõtmeid ei saavuta kunagi. Siis on veel väga omapärane torkivate võsudega suure laiatünnikujulise tüvega koeraga oluline puu. Tema nimi on kivipuu, ma ei teagi, eesti keeles tal päris täpset nime ei olegi, aga muukeelne kirjandus annab selle pahupoodiumi nimeks Kivibu. On siis nii kõva puit või meenutab oma värvi poolest või oma tugevuse poolest kyll. Värvi poolest on ta tõepoolest mõne raudkivi sarnane, pruunikas võib-olla ka hallikas, kui seal peal kasvavad mõned samblikuliigid, aga tüvi on, veereservuaar on vett täis, seega ta väga tugev kõva olla ei saa. Siis võiks antenni puu selliseid puudunu täiesti olemas. Need on need pudelipuud, millest me rääkisime, ka kasvasid Austraalias, Madagaskaril ei ole need need pudelipuid ja Madagaskaril on iga asi nagu omamoodi välja kujunenud, nagu juba alguses ütlesin, mehele 10 miljoni aasta jooksul, seal on võimalus olnud rahvusareneda ja on kõik need liigid omandanud kaunist isepäraseid vorme ja noh, näiteks kas või linnustik on seal läinud täitsa oma rada. Ilmselt liigid on väga huvitavad, aga noh, need tänapäevased liigid Need on meie jaoks väga võõrad ja ei oska neid isegi millegagi võrrelda. Nendest ma ei tahakski rääkida, aga ma rääkisin ühest väljasurnud linnust, rääkisime Uus-Meremaa saarel olevatest maadest, mis hiiglaslikud, suured ja vot seal Madagaskaril on ka veel päris hilises minevikus või siis seitsmeteistkümnendal või 16. sajandil elanud hiiglaslikud linnud kellel ladinakeelne nimi bjornis. Ja need suured linnud, Apjornised elasid siis seal veel küllalt hilises minevikus, ilmselt inimene on olnud see, kes nende väljasuremise peapõhjuseks on olnud tõesti fantastilised, suured, kas või näide linnumunast, jaanalinnu muna või praegusel hetkel on kõige suurem on umbes liitrise mahuga aga selle elevantlinnu või läppi ornise munamaht oli üheksa liitrit siis umbes keskmise jalgpalli või isegi jalgpallist võib-olla natuke suurema suurusega muna. Ja millised siis need linnud ise olid nagu kolm pool, neli meetrit kõrged, näiteks elevandiga ühekõrgused ja sellist lindu lausa raske ette kujutada, aga selliseid nad seal elasid ja helistega inimene on toime tulnud, nii et nüüd on nad kõik välja surnud. Linnud armastavad suure tõenäosusega neid puid, kuhu otsa saavad nemad pesa teha, kes on pesategijad. Aga tahaksin veel mainida kahte taimeperekonda, mida ka meil eestimaal tuntakse ja kasvatatakse. Kas just neid liike, aga vähemasti samast perekonnast? Üks on nimelt kalanhoe, mille mõningaid liike tuntakse ka kui ravimtaimi. Osadel kalanhoe liikidel tulevad lehe serva väikesed sigikehad hõlbus paljundada. Enamus kalanhoe liike on lihakate paksude lehtedega. See ongi paksu lõheliste sugukond ja muidugi kasaka Madagaskaril alasid koguni 50 liiki. Se kõige tuntumad puisal on Lõuna-Aafrika päritoluga kasvades kapimaal, aga ka Madagaskari liigid. Vähemasti osa neist omandavad jazz aka kasvukuju ja kõrge suure põõsa või madalama puu mõõtmed ja neid võib siis ka kutsuda tutvuranisteks puudeks, sest enamus alumisi lehti on neil kuivanud jätanud seal võsu oksatipul, leherosett ja paljudel liikidel on väga kirevad, uhked torujad, rippuvad õied, erksavärvilised. Georg ees on üks suur raamat, kus on üks kummaline taim, mille külge on klammerdunud hästi palju pika sabaga tegelasi. Ja tähendab osa neist tõesti pika sabaga, teine osa on peri sigma sabata, nii et seal on kahesuguseid tegelasi külge klammerdunud. Aga nad kõik on poolahvid, Leemorid, Need, loomad, kelle poolest siis see Madagaskari eriti kuulus on? Nad on seal hõivanud siis väga erinevad elupaigad ja neid on ka väga erineva suurusega. Mina küll ei julge uskuda, et nüüd üks kindel puu või põõsas oleks, mida nad eriti armastavad. Küllap neile paljud puuliigid meeldivad, kus otsas turnida ja ronida. Leemurit tõesti on igasuguseid erinevaid ja nad ei ela muidugi kõik ühtlaselt üle selle Madagaskari leidnud seal erinevates kooslustes nagu erinevat elu võimalused, need ühes paigas on ühtesid, näiteks seal Madagaskari lõunaosas elab üks tuntumaid Leemureid, keda siin loomaaias ka vaadata võib, see on see, kas Leemur, kata, kellel vöödiline saba, nii nagu see liiklist politsei saun. Jah, just selline liikluspolitsei sau ja näiteks seal idaranniku põhjaosas elavad Indrid, need on väga kummalised pruuni-valgekirjud. Samal ajal kenasti värvunud ja ilusasti laulvat Leemurid muuseas seal eemal, see tähendab õige mitmes kohalikus murdes ühtsest malakashi keeles põhiliselt kummitust või vaimu ja neid siis peetakse ka surnud esiisade vaimudest, neid leemuritel nendega kohtumist vist eriti heaks. Ent eks nagu ei peeta, nii et sellepärast kartusi on ka nende loomakestega seotud. Ja ma arvan, et eriti suured kartusetuid soodust ühe väljasurnud Leemoriga, kes kahevis võib-olla kolm 400 aastat tagasi hiid Leemul umbes kerge Õhvakese suurune umbes samasuguse kehaehitusega ka, aga siis tema nägu oli see tüüpiline pool ahvi oma koera koonuga, et üle 35 40 sentimeetri oli ainuüksi kolju pikk siukse loomaga kohtumine ilmselt võis küll hirmu pärisnahka ajada, kui ta veel niimoodi võib-olla püsti tõus puu najale ennast täies suuruses näitas, siis see võis olla kõhedust tekitav. Nii seal praegu elavatest liikidest. Praegu neid on umbes 20 järel ja üks 14 eelneva paarisaja aasta jooksul välja surnud nendest. Nende hulgas on põnevad veel näiteks sihvakad, keda on kaks liiki alles jäänud ja Laccifacan hästi, kummale üleni valge, veidi pehme mängu, Karuliku väljanägemisega, must potsik, endal peas ja tema liik. Ma olen filmides juhtum mitme korra nägema, see meenutab maapinnal nagu kummalist tantsu, ta liigub tagumistele jalgadele, mitte ta jookseb, hüppab, teeb külge päid kari või, või grupp seal ringi liigub meil paar-kolm tükki korraga, siis jätab mulje kummalistest tantsust ja samasugune huvitav on kokkureeli sihvaka, kes seal pruunide varrukatega niinishifakad, kui need Hindrid, Jevaarid, need armastavad istuda kõrgel puuladvas päeva ajal ja keerata ennast päikese poole, sirutada käed välja päikese poole, võttes niimoodi päikesevanne varahommikul ja ega enne keskpäevast aeg. Sellepärast on kohalikud inimesed arvanud, et tegemist on päikesekummardajate ka, seega on sidunud meid siis jälle inimestega. Need esijäsemed meenutavad natuke tiin. See carbon jah, hästi lai ja see ilmselt kuigivõrd aitab neil hüpetel kaasa, kui nad poolt pool hüppavad. Nad teevad tõesti fantastilisi hüppeid ja, ja seal väga paljud puud on okkalised. Filmidest olen juhtunud nägema, kui nad maanduvad sinna ogalistele, puudele, fantastilise täpsusega ja ei aja sugugi Togasid endale käpa sisse, mismoodi nad seda teevad ja kuidas nad nii täpselt oskad maandud, seda ma küll ei oska öelda. Ja see pikk saba on neil ka siis vajalik kui nad hüppavad. Jah, aga mitte kõigil nendel puudel elutsevat liikidel see pikka saba ei ole nendel, kellel on, need muidugi tüürivad oma liikumisi pika saba abil ka, aga seal on külma sabatoliiki, nende hüpete. Muidugi loodavad nad rohkem oma silmamõõdule hüppetugevusele seda õigesse kohta lõpetada. Ja Ma usun, piltide peal ja film, millest te olete neid Leemureid näinud või kes ei ole filmide piltide pealt näinud, siis loomaaias olete näinud, seal on praegu kaks liiki pruunleem, kas leem. Ja siis te näete ka nendel leemuritel, kõigil on silmad ettepoole, nii nagu inimeselgi binokulaarne nägemine, binokulaarne nägemine võimaldab neil väga täpselt ruumis ennast paika panna ja see leemuritel. Selline vaheldusrikkus on ka väga suur. Seal on need suured, seitsme 80 sentimeetri pikkused sihvakad ja suured Indrid, aga on ka päris kääbusid hiirleemulid, kes on disainult keskmisi hiireke suuruste, kes tegutsevad osaliselt puu otsas, aga osa liike ka maapinnal ja näiteks kas või need kääbus Leemurit, kes rohustikus ringi liikumas. Ööloomad Valdot hästi suurte silmadega kohmaka liikumisega meenutad natukene meie Unilasin pähklinäpi või Kunelit või kedagi taoliste, ilmselt täidad ka samasugust ökoloogilist nišši, nii nagu meie Unilased ja nende pool ahvide elusal. Madagaskaril on suhteliselt muretu sellepärast et inimesed pelgavad jaga inimesed neid otseselt ei tüki hävitama ja vaenlasi ei praktiliselt. Kiskjaid seal peale üheainsa liigi ei ole siukest liikum fossa kummalise nimega veidi kärpi või suurt saarmast meenutav loom, kellel suured kõrvad, täpiline kasukas, tegutseb puudel ja maapinnal ja tema on siis põhilisi, kes võib neid Indrisid murda. Aga üldiselt ta suhteliselt aeglane, kohmakas netega, palju loomi tema saagiks just elang. Ja kõige haruldasem ikkagi kummalisem riik. Nende pool ahvide hulgas on seal üks loom juba nimigi antud aie eesti keeles paljudes keeltes kutsutakse ai ja see nimi on tulnud sellest nii nagu enamiku põnevate loomade nimi on tulud eksitusest, nii ka esimesed eurooplased näitasid teda kohalikele inimestele, kes muide teda üldse mitte näinud ei olnud. Ja pangutasid seal siis nukralt teadis, et ma ei teagi, on ja eurooplastel ei osanud keelt korralikult ja nemad pidasid seda aiaid siis liiginimeks ja nii see loomalisest nimi külge jäigi. Aga tegemist on äärmiselt kummalise loomaga, kes on erakordselt pikkade sõrmedega, elab ta puu otsas, kui must ja kasukaga pika oravataolise saba kant on olevast suurem. Ja sõrmed on tal sellised pikad, peenikesed ja hästi pikk ja peenike, keskmine kolmas sõrm seal peaaegu poolteist korda teistest pikem, ta käib seal puuoksa mööda, toksib seda pikka sõrmega kõikide sõrmedega vastu koort ja kui ta siis kuuleb seal putukaid vaid õuke siblimas siis ta, see pikanäpukurgid sealt praost välja täidab umbes samasugust ökoloogilist nišši Madagaskaril nagu meil rähni, tema võib Kredauceljastanud natuke orava moodi pikad hambad, nendega nääritasid puu katkise sõrmega, urgitseb augu suuremaks, kaevab tõugu välja. Nii et vahel võib linnu nishi täita mõni imetaja aie või ai on siis taoline loom, kes täidab rähni ökoloogilist nišši temaga päris palju vaeva ja muret olnud, tema elupaigad kipuvad seal Madagaskaril ära kaduma ja loomise sellega koos. Ja nüüd väga paljud maailma loomaaed on võtnud endale püha kohus, et püüavad seda looma ikkagi säilitada. Hiljaaegu kolm looma viidi Ameerika ühendriikidesse ja just mõni päev tagasi tuli teade, et esimene tehistingimustes sündinud aia on Ameerikas sündinud. Aga seda vist ei saa veel Nende loomaaia töötajate arvele kirjutada, sest kahtlustatakse, et ta oli juba enne tiinese loom. Ta oli juba selle poja loodust kaasa saanud, aga loometöötajad ise on optimistlikud ja arvavad, et ei tohiks väga suur probleem olla neid vangistuses paljundada. Loodame, et see nii on, sest kui ta ainult looduse hooleks jääb, siis on karta, et õige pea siit maa pealt üldse ära kaob. On taimede pärast samasugust muret. Aga kindlasti Madagaskari floora oma Emmdeemi rohkuse tõttu on suuresti ohustatud, sest mõningatel liikidel võib ju olla väga väike raal mis koosnenud ainult mõnesajast isendist ja kui see kasvukoht kas tehakse põlluks või rajatakse sinna mingi tee, siis nii võibki haruldase taimelugu sellega lõppeda. Küll aga taimedel seemned, mis võivad oma idanemise mitmeks aastaks säilitada ja kui need seemned on lendkarvadega varustatud, siis ta võib ju kuhugi kaugemale lennata, seal heal juhul idanema hakata. Nojah, ega loomadel nii väga kuhugi lipata ei ole, sest see eluruum on ikkagi suhteliselt piiratud, iga liik vajab teatud kindlat ümbrust, teatud kindlat keskkonda. Ja lisaks sellele veel vajab iga antud isend teatud suurusega eluruumi ja seda eluruumi kipub seal päris väheks jääma. Inimesi on seal palju, inimesed tahavad süüa, teevad, põldusid, nad on pärit Indoneesia kandist, aga noh, üldiselt rahvastiku kujunenud seal väga kummalised osa on tulnud veel Aafrikast ja Indiast ja ka Araabia aladelt on kujunenud omaette Malagashi keelt kõnelev rahvas välja ja neil igalühel on oma kandist toodud oma kultuuripärand kaasa veel sellest tekkides, omapärane kultuur seal kohalikud ja see on kaunis röövmajanduslik kultuur kui päris aus olla, ürgselle loodusele on tehtud päris palju kahju inimese poolt. Aga see ei ole praegu meie teema sellest pikemalt rääkida. Ma tahaks rääkida veel ühtedest loomadest, Tenräkid veidi rotti ja veidi siili moodi nagu roti ja siili ristsugutis, et kui nii võib öelda, sest tõesti ta pikkade jalgadega hõreda okaskarvaga pika ninaga, eriti need okas Tenrekkida, harja, Stenbocki need tõesti meenutavat veidi kiilaks jäänud siili. Ja samal ajal on mõned sellised trikid, kes meenutavad nii, et väga huvitavalt hargnenud nende sugukonnasisene sugupuu. Kui nii võib öelda ja seal on kujunenud välja, siis sellised siili rolli täitvad Tendrekid on väljatrotti funktsiooni täitvat Henrekid muti funktsioone täitvad Tenrekid välja kujunenud ja on ka selliseid, kes täidavad sellist rolli nagu meil, ütleme, vesirotid või Nutrad, kes elavad vees ja koosnenud suuremasse veeeluga. Et esivanem neil kõigil ilmselt on olnud üks, aga Nad on hõivanud erinevaid elupaik, evolutsioon siis kujundanud väga põneva rühmasel välja. Nüüd roomaetest roomajate fauna on seal ka päris omapärane. Madusid on suhteliselt vähe ja ühtegi mürkmadu ei ole Madagaskaril. Tuletab meelde, Austraalia oli täis, kubises lausa mürkmadudest Austraaliat selles mõttes lausa fantastiline paik. Ainult seal inimesele ebameeldivatest madudest, mõned puuboad, kes On väga agressiivse käitumisega, nad on hästi maskeerunud puude otsas, kui inimene mööda läheb, googematumast oksast haarab, siis pärast läks selgus, et seal on väga närviline ja kuripojakesed hambad kätte lüüa. Aga rohkem muresid madudega nagu ei ole, seal on ka meie nastikute sugulasi palju, aga mitte ühtegi mürkmadu, kellest inimesele ohtu võiks olla. Roometest veel võiks mainida krokodille, kunagi elasid seal väga suured Niiluse krokodillid olid saanud seal rahus elada ka siis, kui hakkas kauplemine krokodillinahaga, siis need krokodillid langesid kauplejat ohvriks ja nüüd on nad ainult säilinud ühel looduskaitsealal sadakond isendit. See on kõik, mis Madagaskari krokodillide eest veel järgi on jäänud. Siis on väga põnevad kumera kupliga muhulisse kiiria mustriga kilpkonnad. Madagaskari konnad, kelle eksemplar on ka jälle Tallinna loomaaias võimalik vaadata. Need on siis selle kilpkonnafauna esindajaid ja kilpkonni seal väga palju ei ole, kuigi rannikul näiteks suured merekilpkonnade rohekilp konnadega rätid käivad ka aga paiga peal elavaid kilpkonn on suhteliselt vähem. Aga keda sa selle eest on palju ja kelle jaoks Madagaskar paradiis, need kameeleon, maailma kõige suurem liik elab seal ja ka maailma kõige väiksem kameeleon, kes on vaevalt sentimeetri pikkune. Täiskasvanuna elab seal Madagaskari suurim liik, kasvab kuni 60 sentimeetrit pikaks ja seal vahepeal veel oma 60 erinevat liiki. Ja nad on kõik fantastilised, värvikad ja võimelised oma värvi muutma ja küll sarvedega ja, ja rohkem rõngas sabaga, vähem keerdunud sabaga. Et need on seal igasuguseid ja, ja see on tõesti nende jaoks oivaline paik. Jällegi nad on väga erinevaid geotoope asustanud kõrgel mägedes mägi niitudel kasvavad sellised taimed, mida meiegi tunneme. Meie tunneme gerberaid uhkete talviste lõikelilledega, aga Madagaskari mäestikes kasvavad gerbera liigid on ainult kuni 15 sentimeetri pikkuse õisikuvarrega. Ja mõnel liigil on lehed ümmargused ja pikkade tihedate karvadega kaetud. Siis kasaka õlg lilli. Täpsem nimi on küll ka kuld, kuigi meil aias kasvatatavad õlgele liigid on pärit Austraaliast, aga neid kasvab ka Lõuna-Aafrikas ja päris mitu liiki. Madagaskaril ja teistest Corvelistes taimedest on üsna palju Madagaskaril risti rohuliike Nad võivad olla ka puitunud jazz aka varrega ja tuntud taimedest võib kohata veel nii kollase, punase kui oranži olisi lemmartsa liike. Kannikese kortslehti siis kure, rehased, Need on need, mida me tunneme, aga loomadest ma tahaksin veel juurde lisada ühe rühma konnad ja nii nagu seal Lõuna-Ameerikas oli jutust konnad olnud oma selle tavalise elupaiga, maapinna ja veekogude ääre vahetanud hoopis puude vastu. Sama asi on toimunud ka Madagaskari. Seal elavad väga paljud konnad puu otsas ja lausa paljunevad seal, nii et nad teevad kummalisi vahust. Pesasid, milles kullased arenevad, mõned teevad seal läbika moonde ja mõned siis ehitavad pesad veekogude kohale, niiet pojad teatud arengu staadiumil kukutavad endale ette, jätkavad arengut juba vees ja teevad seal vees moonde läbi ja neid konni on seal päris palju. Osa nendest on kummaliste värvidega, näiteks on tomatkonn, kes tulipunane või siis on palju hästi tillukese suuga konn, kellel on huvitav ladinakeelne nimi mikrofossiile. Ja neid mükrofüllasid seal ka õige palju erinevaid liike, tillukesed, paar-kolm sentimeetrit, ainult pikad, täiskasvanuna aga erakordse hüppevõimega, nad on võimelised hüppama selle oma paarisentimeetrise pikkuse juures vähemalt kaks, kaks pool meetrit, kui nüüd seal elutsevad loomad kõik kokku. Ta siis loomauurijale sooloogile oleks anda kaskari külastamine, tõeline selline maiuspala, nii nagu Austraalias käik, sest need mõlemad pakuvad tõesti palju erakordselt põnevaid loomi ja just roomajate uurijatel oleks seal põnevat kui palju. Sest need kameeleon, kelle koguarvust kolm neljandikku sinna Madagaskar yle siis jäänud on, ent pakuksid ilmselt õige mitmeks aastaks. Paljudele paljudele uurijatele uurimistegevust. Ma olen päris kindel, et mõnestki tüdrukust poisist, kes täna meid kuulab, saab tulevikus loodusteadlane ja sõidab ka Madagaskari. Leia paljudesse neisse paikadesse, millest meil rännusaadetes juttu on olnud. Kas siis läheb taimi uurima või loomi uurima? Kindlasti igale taimehuvilisele on Madagaskar unistuste maa, aga seekord tähelepanelikult kuulajale selline küsimus, mis on Madagaskari vapibu? Mis on Madagaskari vapipuu head nuputamist ja kes kuulas hoolega, polegi vaja nuputada. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
