Teadust kõigile geeniuuringud on toonud päevavalgele uusi põnevaid asjaolusid karude põlvnemisest ja paelusside mitmekesisusest. Meie tänapäeva pruun karudes on säilinud üsna rohkesti muistsete koopakarude geenimaterjali põistang, paelusside liigirikkus on aga esmasüvenemisel lausa käsitamatu. Tartu Ülikooli zooloogid Urmas Saarma, Peeter Anijal kliina Kinkariaadeimi Lauri Mäe on uurinud nii karusid kui ka paelusse ja jagavad saadud teadmisi täna meiega olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Nüüd on laboristuudiosse kogunenud parajalt suur seltskond Tartu Ülikooli teadlasi soolooge kellega me räägime nii karudest kui ka paelussidest tänases saates Urmas Saarma ja Peeter Ani jalg kes on uurinud karude maailma ja Liina Kinkar ning Deivi Lauri mäe, kes on siis uuri Lutvastavalta paelusside elu- ja liigirikkust ja kes on siis mõlemad ka äsja kaitsnud doktoritöö Urmas Saarma juhendamisel. Nii et selline seltskond ja sellised teemad siis tänases saates tulevad? Alustaks võib-olla siis karudest? Noh, kui inimesele öelda karu siis me mõtleme tegelikult ju kohe selgelt sellise vahva mõmmi peale, kes tegelikult lähemal uurimisel ilmselt liigitub pruunkaru alla. Aga maailmas on ju karusid peale pruunkaru veel teisigi või natukegi mõelda, siis tuleb meelde jääkaru natuke veel rohkem mõelda võib panda näiteks meelde tulla. Grisli on see karu. Grisli on jällegi pruunkaru nii-öelda vorm, Ameerikagi Ameerika variant jah, et eraldi liigiks ta ei, ta on seerum. Ameeriklased käsitlevad teda kui, kui alamliiki Urs Arktos horiibilis horiibi Harrybilise eriti hirmus karu ja ameeriklased on üldiselt pidanud karvu väga hirmsaks looma. Ja ameeriklased tihtipeale jah, sellega silma paistavad ka Euroopasse sattudes siis karusid natuke rohkem pelgavad kui meie ise. Kas Chrisid on hirmsamad ka tegelikult, kui tavaliselt pruunkarud? No vist pisut sellepärast, et eriti need, kes elavad siis sellistes kohtades, kus nende hooajaline toidus põhitoidus on lõhe. Et seal nendes piirkondades juhtub selline asi, et kui lõhe minek jääb hilja peale siis karud on näljased ja siis annad kole vihased. Ja siis juhtub, juhtub õnnetusi. Näiteks sama on ka näiteks Ühel Kuriili saartest, iTurupil, kus me kunagi käisime seal ekspeditsioonil, seal räägiti, et umbes aastas neil keskmiselt üks inimene saab surma Karu läbi ja, ja eriti valusad on need aastad siis kui see lõhe minek jääb, jääb hiljaks. Et siis siis ei tasu väga seal kuskile toitu laoklema jätta ega noh, nii-öelda telkimis ajada ja nii edasi. Ja elus tõud näiteks on ka üks selline koht, kus on lõpmata juhtub karvadega õnnetused. Et seal on ka ikka aeg-ajalt on ikka neid surmajuhtumeid on olnud, aga ja seal on põhiline põhjus see ka, et jäetakse siis telgi juurde toitu vedelema, oli, või mõni üritab isegi sööta. Sellised põhjused. Euroopas vist on ka mingeid surmajuhtumeid Rumeeniast, kus karude populatsioon on väga suur. Ja jah, seal inimesi selle osa söödavat käest seal ma neid pilte, kuidas nad noh, nii-öelda metsikuid karusid, metsikud karud, kes on harjunud käima prügikastidest toitu noolimas ja, ja ühe ühe hetkeni on kõik korras, nad võtavad seda toitu, ei ole mingit ohtu, aga siis äkitselt toimub mingi meelemuutus ja, ja noh võib toimuda rünnakat. No meil Eestis on ka ju taluhoovi tulnud karusid ja karupoegi on on üles kasvatatud sellest on ju maakonnalehtedes jutt olnud. Aga tegelikult peale nende tänapäeval elavate karude on olnud ka selliseid karuliike, mis praeguseks on välja surnud. Näiteks koopakaru, kes tuleb välja nii väga välja surnud, ei olegi. Ja koopakaru seda mitte päris kadumist maamunalt just oletegi uurinud Urmas Saarma veterani jalg. Aga mis loom? Makarova õigupoolest siis oli koopakaru oli selline pruunkaru sarnane ja kellel olid nii-öelda ühised eellased, siis pruunkaru, jääkaru ja koopakaru jagasid lühist Eeellast ja välimuse poolest Stahli kohati sarnane tänapäeval elava pruunkaruga. Teda kirjeldatakse kui jälle suuremat looma. Kuigi ta on nii-öelda võrreldav, võib olla pool elavate kõige suuremate pruunkarudega. Aga üldiselt ikkagi kui me võtame sellise keskmise, pruunkaru vist oli ikkagi suurem. Lisaks ta kehaehitus oli selline nii-öelda jäsemed olid jämedamad üldse ta selline olek tundus selline kohmaka jämedam, suure peaga. Suur pea näitabki ka seda, et kuna koopakaru oli põhiliselt taimtoiduline sest tal oli vaja nii-öelda suuri lihaseid, mis seda lõuaaparaati liigutakse, nende taimi purustaks. Sellise kirjelduse järgi natukene nagu siis inimesega paralleeli tuues nagu taanlane natuke rohuga seal mingeid sarnasusi tõesti leida ja samuti välja surnud praeguseks ja samuti, nagu me nüüd teame, et tegelikult neandertallaste jälgi geneetilisi jälgi on inimestel praegu tänapäevani säilinud. Sest et omal ajal siis nii-öelda need päris inimesed või nüüdisinimesed neandertallaste ka segunesid. Nüüd tuleb välja, et ka karud, pruunkarud ja, ja koopakarud on omavahel segunenud. Ja seda olete just teie siis aidanud avastada. Et Potsdamis on selline uurimisrühm, kes tegeleb siis nii-öelda vanade luude vanadest loomajäänustest DNA analüüsiga ehk nii-öelda vana DNA analüüsiga, uurides siis nii-öelda muiste muistsetel aegadel toimunud protsess, kuidas loomad liikusid, kuidas nad seal ja aegadel, kus, kus kohas nad siis nii-öelda varjupaigas olid ja nii edasi ja nende evolutsiooni. Ja siis kuna meie tegeleme suhteliselt sarnaste teemadega siin siis võttis selle töörühma juht minuga ühendust ja küsis, et kas me oleksime huvitatud kaasa lööma. Ja, ja siis teema tundus huvitav ja, ja nagu meie teemaga oli seal kokkupuutepunkte kõvasti meie huvi nagu selle asja vastu oli, oli suur ja siis käisimegi Peetriga mõlemad Potsdamis ja ajasime selle nii-öelda meiepoolse asja joonde ja Peeter sai siis ka doktorantuuri raames siis poolteist kuud seal ka nii-öelda käe käe valgeks seal laboris nii oli jah, see oli 2015. aasta nii-öelda jaanuarist kuni märtsini, kui ma seal nii-öelda nende laboris siis töötasin ja õppisin ka nii-öelda neid uue põlvkonna sekveneerimismetoodikaga seonduvat. Pluss seda vana DNA laboritööd, mis nii-öelda oluliselt erineb oluliselt, aga seal on oluliselt karmimad reeglid nii-öelda, kuidas sellega ümber käia. Et seal saastus, oht on suur ja tuli siis uurida nende vanade koopakarude jäänustest siis kätte saadud DNAd? Jah, just nii. Et nendest vanadest luudest on keeruline DNAd kätte saada. Esiteks see DNA on seal lagunenud. Seda on seal vähe, lisaks on seal nii-öelda pärast seda, kui see koopa kaevandus kunagi ära surnud pärast seda on selle karuga kokku puutunud igasugu bakterid, muud elusorganismid, lõpuks need inimesed, kes selle luustiku siis on leidnud ja selle smuuseumise toimetanud. Seal tuleb järgida selliseid rangemaid reegleid, aga on teatud nii-öelda luud, mis siis mis on väga tihedad ja kus DNA kättesaamine on oluliselt efektiivsem kui, kui mingist nii-öelda juhuslikust kohast eraldatud DNA. Huvitav teada, mis luud nad on. Reieluu näiteks ei, see ei ole, Reijelus on koljus, üks luu. Ma ei teagi, mis eestikeelne nimetus tal on, aga eesti keeles on ta kaljuluu kaljunu, koljuluu, kaljuluu kanjonis viitab ka sellisele tugevusele ja et inglise keeles on ta Petrus põun ja see Petroosus siis tähendab ladina keeles kõva või tugev. Sellest ongi tulnud, et see on üks kõige tihedamaid luid üldse imetajate skeletis ja siis kuna, kuna ta nii tihe. Sest seal on niisugune DNA paremini säilinud, et sinna on see niiskus ja mikroorganismid ja neid ei saa nii hästi ligi et seda DNAd nüüd lõplikult ära lagundada. See on nagu väike niisugune, kuidas öelda sihukene ime kuulikene, kus siis on DNA oluliselt paremini reeglina säilinud ja, ja inimese uuringutes kuivatatud takse vanu leitud inimesed, kelle ette noh ütleme siin tuhandeid aastaid vanu, siis ka reeglina keskendutakse jõustut sellele kaljuluule, et kui see on olemas, siis üldiselt on tulemus enam-vähem garanteeritud teistest luudest. Nii lihtne ei ole. Ja need koopakarud oma kaljuluudega elasid siis kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Jah, et välja surid nad siis umbes 25000 aastat tagasi. Aga Euroopa aladel on nad elutsevad juba juba oluliselt kauem. Jah, mis seal oli, 70 kõige vanemad olid 71000 aastat vanad kuni, kuni siis 34 aastat vanad, nii et ikka väga vanad ja siis Euroopast pärit. Jah, seal oli Austria aladelt Kaukaasia mäestikust Hispaaniast. Ja Austriast oli kaks, proovisime. Te tegelikult ju hakkasitegi kohe uurima seda, et et kas on säilinud koopakarude geenimaterjali tänapäeva karudes, et, et see ei ole mitte mingisugune suur üllatus, vaid tahtsid tõsiselt kontrollida, et kas nii on või kuidas? Ma mäletan, et esialgu see noh praegu nii-öelda mõtled tagantjärele tundub kuidagi loogiline esialgu see ikkagi tundus selline, pigem üllatav asi. Aga selles valguses, et isegi inimese liik on nii-öelda nii-öelda segunenud siis välja surnud inimese liikidega, siis siis selles valguses ei olegi nii üllatav ja taheti just näha, et et kas nüüd nendes kohtades, kus koopakaru ja pruunkaru esinesid koos et kas sealt on siis nii-öelda seal oli Britiseerumine siis nii-öelda tavaline nähtus ja mujal siis ei olnud, aga selgus, et, et päris nii see ei olnud, et seal nagu otsest korrelatsiooni seost ei esinenud. Seost ei olnud. Aga siis te pidite ju võrdlema ka nii-öelda tänapäevaste karudega, noh, see on, see on ilmselt lihtsam. Saada tänavakarude DNAd, jah, siin peab nii-öelda kuulajale igaks juhuks ütlema, et tegemist oli siis nagu kogu genoomi analüüsiga, et ei analüüsitud mingit üksikut fragmentivaid vaid üritati siis saada maksimaalselt, et kogu genoomi nii-öelda DNA järjestust kätte, et noh, siis loomulikult kaasaegsetes saadi seda rohkem ja vanades, siis vähem, aga siis seda, seda infot siis kasutati. Mis kattis sisuliselt siis kodukuu genoomi. Nii tuligi siis välja, et tõepoolest kooparu ei olegi päris välja surnud, vaid tema geenid nii-öelda elavad edasi meie karudes tänapäeva karudes. Kui tugev see selline sugulus siis on, aga kui palju on? Karu järel no see jälle osa on väike, et kõige suurem nii-öelda, kui võrrelda seda tänapäevaste karvadega, oli see nii-öelda Kaukaasia pruunkarussellis seal pisut alla kahe protsendi siis Kesk-Euroopas pisut vähem ja kõige vähem siis Põhja-Ameerikas ja ja Venemaal elavate karude hulgas. Et põhimõtteliselt on jah, osakaal on väike, aga kuna seal on vist nii-öelda seal on erinevad osad erinevates karudased kokku seda nii-öelda geneetilist materjali. Ja noh, ta on mingil määral siiski suurusjärgud, on võrreldavad siis neandertallased ja kaasaegse nii-öelda moodsa anatoomilise inimese nii-öelda hübriidi seerumise näitajatega, et seal on, seal on kusagil seal 1,5 kuni neli protsenti reeglina seda taanlase DNAd leitud. Kuidas täiesti paralleelsed juhtumeid jah, täiesti. Aga kuidas te aru saite sellest, et et milline osa nüüd tänapäeva karude DNA-st on just see, mis pärineb koopakarude ennast et ega seal ju mingisugust märki küljes ei ole? Jah, see kahjuks ei ole jah. Aga põhimõtteliselt, kui me vaatame need koopakaru, pruunkaru, jääkaru ja võrdleme nende erinevaid DNA piirkondi, siis võib näha seda, et osades piirkondades on pruunkaru ja koopakaru omavahel sarnasemad kui pruunkaru, jääkaru, kuigi tegelikult võiks olla vastupidisest pruunkaru, jääkaru on omavahel lähemalt suguluses. Selliste piirkondade nii-öelda otsimine siis käiski, et tuvastada. Ja see noh, see töö kogu see projekt oli rahvusvaheline ja meie olime seal nii-öelda kuidas öelda, mitte päris statisti rollis, aga aga ikkagi väiksed tegijad nii-öelda, et põhi, põhitegijad olid ikkagi seal teised. Ja see töörühm siis töötaski välja uudsed metoodikad, et kuidas seda, seda nii-öelda geenivoolu siis erinevate liikide vahel siis määrataja kus suunas ja et kas, kui palju läks koopa Karult ja sellele pruunkarule ja kui palju vastupidi, ja et sa oled niuksed, peened nüansid ka ja, ja nii, et seal terve suur töörühm nii-öelda pingutas päris kõvasti ajusid. Et, et sellest kogu sellest asjast läbi närida. Aga tundub selline liikide hübriidi seerumine ehk siis lähedaste liikide omavahel järglaste saamine, et seda tuleb ikka ette. Mina juriidiseerumine on tegelikult väga sage nähtus. Imetajatele hinnatakse Euroopas kusagil, et kuus protsenti liikidest annab hübriide ja see on kindlasti alahinnang, sellepärast et paljude kohta ei teata, kas nad annavad või ei anna. Ja lindudel näiteks osades rühmades on lausa 25 protsenti. Nii et noh, siin võtame siis noh, Eestis kõige lähemad näited, eks ole, hunte koer kui kaks väga lähedast nii-öelda liiki, samuti metssiga kodusiga ja noh, Euroopas veel, eks ole, on see mets asja siis kodukass ja siin on metsikuid liike ka, kes omavahel hübritseeruvad, nii et mis näitab muidugi seda, et see, meie, see nii-öelda koolis õpitud, see see liikide, selline lahterdamine ja, ja väga diskreetseks üksuseks pidamine nii-öelda looduses tegelikult paika ei pea, et loodus on üsna voolav nähtus ja, ja seal ei ole selliseid diskreetseid lahtreid vaid evolutsioon, toimub kogu aeg ja, ja nii-öelda paljude liikide vahel ei ole siis seda sigimis barjääri tekkinud ja on ta ikka mingil kujul alles. Nii et üsna paljud liigid siiski omavahel on võimelised hübriid andma sageli annetega viljakad, vahest on viljatud ja siis nagu edasi ei lähe, aga aga priseerun on sage nähtus. Et seda on ka teadlased alles nüüd viimasel ajal hoomama hakanud rohkem? Jah, pigem küll, et, et ütleme, viimase viimase kümne-viieteist aastaga on nagu need uuringud hoogustunud ja sealt on nagu järjest rohkem teada saadud ka tänu sellele et siis noh, geneetilised meetodid on nii palju paremaks saanud, et et on võimalik olnud seda hübriidi seerumist tuvastada, et sageli sageli välimuse nii-öelda looma välimuse järgi pelgalt alati ei ütle, et kas tegu on hübriidiga või mitte. Et noh, siin on väga hea näide. Me uurisime siin huntide-koertevaheliste realiseerumist ja ja siis meil üks kolleeg Poolast saatis pildi, kus nad olid siis loomapargis Lasna sõbrindiseer või nii-öelda inimese kaasabil oli siis nii-öelda toimunud siis hundi ja koera vaheline briliseerumine järglane nägi välja nagu nägu rotveileri. Üsna ütleme nii, et alati kui ma inimestele seda pilti näitan, siis, siis mitte keegi ei usu, et tegemist on hübriidiga seal nagu täiesti tavaline koer. Tavaline segavereline sihuke võiks arvata, et rotveileri kellelegi segu jää, aga mis tõust tema siis see üks vanematest oli, see oli niimoodi. Ta ei, ema oli hunt ja isa oli Poolas spanjel. See on niisugune pisike koerakene. Ja välja tuli selline paras monstrum jaja. Et et sageli jah, välimuse järgi on võimatu öelda, aga geneetiliste meetoditega õnnestub siiski suhteliselt hästi see kõik tuvastada. Nii et see briliseerum jah, on on paljuski tänu geneetilistele meetoditele siis ka nagu nagu paremini uuritud saanud. Aga pruunkarude jääkarud, nemad saavad ka omavahel hübriide. Jah, nende puhul on ka tuvastatud täitsa loodusest nii-öelda metsikuid hübriide ja seda pigem minu teada viimasel ajal. Ma kujutan ette, et loomaaedades on tehtud ka igasugu katseid. Loodus on tuvastatud, mõningaid juhtumeid on, kuidas nad välja näevad, kas pruunid või valged. Mingi pilt, mida ma olen näinud seal ta oli, pigem see on? Midagi vahepealset. Jah, ta on, ma olen, sain elementi, mis oli selle ja siis oli nagu pruunikad, niuksed varjund juures. Te olete uurinud ka Eesti karu populatsiooni arengut lähemalt ka. Kui kui me siin Eestist räägime, siis, siis meil on ikkagi pruunkaru. Milles eesti pruunkarulugu on, kuidas, kuidas pruunkaru siia siia saia? Ja seda me oleme tudeerinud juba pikka aega ja see on ka Peetri doktorid üheks teemaks. Peeter kahe räägib lähemalt, aga aga tuli tuli siis pruunkaru meile pärast viimase aja lõppu, kui jää, meil taandus kusagil seal 10 11000 aastat tagasi, siis üsna varsti oli pruunkaruga kohal, aga kus ta nüüd täpselt tuli, vaat seda, seda me olemegi uurinud ja praeguste teadmiste kohaselt on siis üks tõenäone ala, kus siis karud meile saabusid, on siis Karpaadid. Et seal paatide nii-öelda taga oli siis üks nii-öelda jääaja pelgupaik loomadele, kus meil siis õnnestus see raske aeg üle elada. Ja, ja tõenäoliselt üks migratsioonilaine või nii-öelda üks suund, kus, kus karud veel jõudsid Eestisse, jaga mujale põhjalasse oli siis ida poolt. Et seda, seda ka oleme hoolega uurinud ja Peeter võib-olla siin räägib oma doktorisellest, need lähevad? Jah, ja selles mõttes, mis Urmas rääkis, on täiesti õige selle. Aga meil on nii-öelda ja veel hulga proove, mis oleks tarvis analüüsida, mis ongi sealt nii-öelda Euroopa nii-öelda lõuna poolt Karpaatid alalt. Et hea meelega vaataks need ka üle ja siis saaks nii-öelda lõplikud järeldused teha selles osas. Selge, aga, aga nii nagu ka inimpopulatsiooni kohta käib mitu teooriat, eks ole, kus ta meie esivanemad tulnud, et kas lõunast või idast. Sama käib ka siis tuleb välja karude kohta. Jah, ja siin on, siin on veel. Me oleme uurinud ka nii-öelda vanu luid Eestist pärit, seal kusagil vanemad on seal üle 9000 aasta vanad ja seal nagu esialgsed andmed näitavad, et, et see, need karud, kes meile kõigepealt tulid need liinid on kõik kadunud. Ja et siis alles kusagil need, kes on tulnud seal mõni 1000 aastat tagasi. Et vot need liinid on siis nüüd tänapäevaliinidega suhteliselt lähedases suguluses ja need on just, et ka sealt Slovakkia ja sealt rumeenia kandist sealt Karpaatide kandist, nii et tundub, et see Karpaadid on selline ikkagi selline üsna tõenäone koht, kus karune koht. Jah, ja eks tänapäeval ka ikka Karpaadid on. Inimesed on seal hulga neid küll maha nuttinud, aga neid ikkagi seal on päris hulga eriti. Noh, Rumeenia on muidugi Euroopa kõige kõige karu arvukam maa. Ja niipalju siis karudest. Aga loomariik on lai ja, ja peale selliste armsate mõmmide on ka selliseid natuke vähe armsaid armsaid loomi. Ma arvan, et aga teadlastele, kes neid uurivat, küllap nad on armsad. Liina Kinkar ja Deivi Lauri Mäe Te olete neid uurinud, põhjalikult ja nüüd kaitsnud, nagu ma ka mainisin, alguses doktoritöö ja üsna enam-vähem samal ajal augusti lõpus. Mis teid paelub paelusse juures? Enda koha pealt võin nii palju öelda, et kuna tegemist on sellise paelassiga, mis mõjutab ka inimesi ja inimtervist väga palju ja, ja koduloomi erinevaid, siis ta põhjustab väga suuri tervisehädasid ja ulatuslikke majanduslikke kahjusid üle maailma siis ma arvan, on väga huvitav temaatika, mida uurida. Pluss ka ta elutsükkel on väga põnev, nii et on üleüldiselt selline põnev elukas ja mida rohkem, mida rohkem uurida, seda põnevamaks asi läheb. Kas karudel kabajalusse? Kindlasti on, aga mitte seda konkreetset, meie uurime, vähemalt ei ole, ei ole leitud. Aga näiteks on hundil seda rebasel koerte teha mehhiko meie loomadest rääkida. Ja noh, meie kandis ka põtradele ja metskitsedele hirvlastel ju inimesel ja inimesel ka, kuigi inimesel on siiamaani seda Eesti kandis on inimjuhtumeid võrdlemisi vähe. Heal juhul üks kaks juhtumit aastas. Vabandust, halvimal juhul on selle nimel. Et, et aga pigem on nagu vähe meie kandis seda ka lõunapoolsetel aladel, eriti Vahemeremaad on sealkandis on ta väga, väga suur probleem ja Lõuna-Ameerika ja ja Hiina, Tiibeti Plato, et seal on Ja ja vene Venemaa asja osad ja seal on seal ikka massiline probleem. Et väga suur probleem on see et võib-olla võiks siinkohal mainida, et inimest ei nakata mitte see väike uss vaid just tema vastsestaadium, mis on midagi hoopis teistsugust. Tekib selline vedelikuga täidetud põis kopsudesse või maksa, mis siis kasvab järjest suuremaks ja tekitab väga tõsiseid terviseprobleeme. Milline see paelusi vastne välja näeb, tavaliselt vastsed näevad ka paljudel loomadel sellised ussi taolised. Et sellel paelussil on ta jah, tekib selline tsüst, mille sees on need vastsed ja see vastne on põhimõtteliselt nagu selle ussipäis. Eks, aga see pea natukene siis sissepoole tõmmatud, et ongi selline väikene väikene pallikene tõsiselt süsti sees Seina süsti seina seest, siis hakkab punguma sealt ja siis need niimoodi paljunevad, seal vaheperemehes inimeses on inimene, on siis küll tupikperemees selle parasiidi jaoks, sest inimest ei sööda. Et selleks, et elutsükkel edasi läheks, on vaja, et kiskja neid organeid söökesed, siis jõuab siis parasiit uuesti kiskesse, kus siis tekib seal hakkab arenema pisikene, kahe kuni seitsme millimeetri pikkune paljusikene soolestik. Paelussi elukäik on põnev ja mitmekesine, aga aga tuleb välja, et ka paelusside geneetiline mitmekesisus, liigiline mitmekesisus, liigirikkus on, on suur magnet võib olla suurem kui karu talvel. Kindlasti eks nende väiksemate nende elukäik on märkimisväärselt kiirem, ehk siis üks generatsioon, nad paljunevad hulganisti, neid on juba kõvasti rohkem juba et, et eks siis sealt tekib ka suurem võimalus igasuguste mutatsioonide geneetiliste variantide tekkeks, et et kindlasti ta on väga-väga mitmekesine. Ja millist paelussi liiki Teie uurisite temist uurisite mõlemad ühte sama liiki enam-vähem. Me uurisime esina kokk paelusse, mis esimene koki perekonnas on väga mitmeid liike ja Nix selline liikide kompleks veel, mis koosneb omakorda liikidest ja Neid konkreetseid liike, ehk siis põhistanud paelisi uurisime meie tiiviga. No see kõlab juba tuttavalt põistang paeluss, tal on ikka eestikeelne nimi juba olemas. See on üks selliseid tuttavaid teatavaid ilmselt. Ja mida te selle ussi juures siis täpsemalt uurisite, ma tean, et teie tööle ei, mitte ainult selline lokaalne tähendus, vaid ka globaalne haare. Jah, see oli tõesti rahvusvaheline koostöö üle maailma saadeti meile parasiidi proove, mida, mille DNAd me analüüsisime, mina analüüsisin ühe konkreetse põistang paelussiliiki, mis on globaalselt kõige rohkem levinud siis on hinnatud, et ta põhjustab kõige rohkem inimnakkusi ja tal on ka kõige laiem peremeeste ring. Ehk siis tegemist on eriti eriti ohtlikkusele põhistan paelisi liigiga ja mina analüüsisin selle liigi mitu Kondriaalse DNA varieeruvust. Siis me saime uurida praktiliselt kogu mida Kondriaalse DNA järjestust. Kui varem on seda tehtud oluliselt lühemate järjestustega ja saime siis teada selle globaalselt geneetilist struktuuri. Ja ka selliseid ajaloolisi oletatavaid levikumustreid, kust, kuhu ta on võib-olla liikunud näiteks globaalsete loomakaubandusteede tõttu transpordi tõttu. Ja mitu Kondriaalne DNA tähendab siis seda, et raku sees on üks veel selline palju väiksem moodustis, mille nimi on mitu konderi ja seal sees on ka DNAd nagu raku tuumas, aga seal on siis veel natukene ja vot seda tõsi, suur sita ja nüüd veel põhjalikumalt kui n. Just mitte kandrile on oma oma genoom mis on põhjustanud palju seal kuskil 13 pool 1000 aluspaari. Nii et oluliselt lühem kui, kui tuumagenoom aga, aga infot on, seal on seal palju. Miks seda on parem uurida kui rakutuumagenoomi, kui me läheme nüüd väga detailseks juba? Esiteks rakus on mitu Kondreid hästi palju, nii et üles amplifitseerida, sealt DNAd on üsna üsna lihtne, et isegi kui on tegemist üsna lagunenud prooviga võib-olla kuskilt kaugelt Iraanist tulnud, kuid meile siis on üsna suur noh, suurem tõenäosus, et sealt saab ikkagi selle uuritava DNA järjestuse kätte. Jah, eks, eks see ongi, kõige lihtsam ongi mitokondrita pita kandri DNAd on, ma arvan, peamine ongi see, mis teda kõige lihtsam uurida on, versus tuuma, tuuma, DNA, et et ta, ta on lihtsalt nii mitmekordselt rakkused, siis kvaliteet, mis me sealt kätte saame, on märkimisväärselt parem. Ja võimaldab pikemaid järjestusi. Tal on veel paar head omadust, üks rekombineere on näiteks seeder kombineeru jah, et me saame seda mitu Kondri liini nii-öelda põlvest põlve jälgida, ilma et ta seguneks vahepeal seal kuskil noh, nagu tuumaga Recomineerub ja siis seal on ju vanemate need materjal läheb seal omavahel täpselt. Mõlemalt vanemalt tuleb üht-teist aga mitu, Andrei puhul seda reeglina ei ole ja siis saab seda seda nii-öelda geneetilist liini ajas jälgida. Üsna hästi ja seetõttu on ka nii-öelda see tulemus nagu selgem. Nii et nii et selline selline väike pluss on tal veel. Aga millised need selged tulemused, siis olid nad selle väga ohtliku põistang paelussi kohta, täpsemalt ta on levinud üle maailma või väga palju suures osas maailmast. Ja nagu siin ka jutt oli, et ilmselt siis tänu sellele, et tänapäeval kaubeldakse loomadega, peetakse loomi, kelle sees siis need paljusid on ühelt maalt teisele suurel arvul. Jah, eks see loomakaubandus on kindlasti kõvasti hoogustanud selle parasiidi levikut üle kogu maailma. Tegelikult ongi globaalse levikuga, et ainukene koht, kust teda leitud ei ole, on Antarktika, et siiamaani vähemalt pole seda sealkandis leitud. Aga ülejäänud kõik kontinendid on see parasiit ära kodustanud enda jaoks. Minu doktoreid peamised tulemused. Me uurisime selle parasiidi ühtede variantide geneetiliste variantide siis, et kas nad on. Oli siis täpsemalt neli geneetilist varianti, mis on aastakümneid segadust põhjustanud. Et esiteks, et kas nad on üks liik, kas need on kaks liiki või kas nad on kolm liiki. Et siis me üritasime selgitada välja, et millega siis tegu on? See oli üks meie peamiseid tulemusi. Et me siis selgitasime välja, et need neli genotüübi, millest kaks tükki on levinud kell kaheksa, 10 on levinud siis siin Eestis põtradele ja huntidel ja ta ongi rohkem seostatud, et metsloomadega metsloomade tsüklis ja teisedki kuuske seitse, kes ka siin peavalu põhjustanud teadlastele on levinud rohkem lõunapoolsetel aladel ja nad on koduloomade tsükles ja needki kuuske seitse, on ka selle puistan, paeluski geneetilised variandid, mis siis on, kui liina uuris inimest kõige enim nakatavad liiki siis segi kuuske on teisel ja kolmandal kohal all, kes inimesi kõige sagedamini nakatuvad. Ja me uurisime, et kas nad on üks või kaksikkeeveegolmlikke ja leidsime, et meie tulemuste põhjal esmakordselt analüüsisime suurel suuremal hulgal tuumulookuseid ja leidsime, et tegemist on kahe liigiga. See oli juba tuuma-DNAd uurisite, sel puhul. Jah, seal selle puhul, sest et kui me tahame liike eristada, siis mitokonderan hea populatsiooni analüüsideks. Et kuna ta annab meile väga palju infot ja mõnusat sellist selgelt eristuvat ühelaadset infot, et tulemused on selged siis selleks, et liike eristada, siis on vaja tuumageene just selle tõttu, et mitu konder on ainult emaliini päranduv ja aga kui me tahame liik eristada, siis meil on vaja mõlema liini infot. Temaline evolutsioon ei pruugi olla kogu kogu liigi evolutsioon, Sis. Ja siis tuli välja, et vot oli siis neljasuguseid paeluss, see olid omavahel neli geneetilist varianti. Vahelisteks, nimed, kinotüüp, no ma püüan seda seletada või aru saada niimoodi, et olid siis enam-vähem laias laastus ühesugused, aga siis natuke nelja erinevat sorti. Aga nüüd tuli siis kindlaks teha, et kas nad on ka üks liik, kaks liiki või kolm liiki. Jah, tegemist on Mitta Kondre põhjal need genotüübi siis nii-öelda eristati, et tegemist on siis geneetiliste gruppidega nad on üksteisele geneetiliselt lähedased selle grupi siseselt, aga need grupid üksteiselt erinevad siis mitmete mitmete mutatsioonide kaupa, mitte Kondri põhjal. Taha ja tuli välja siis mitu liiki, siis tuli kaks kaks liik. Varasemalt teadlased panid nad kokku üheks liigiks, siis jällegi teised teadlased nimetasid neid kaheks. Kolmandad olid, et äkki on hoopis kolm, et siis oli Taksonoomeline segadus seal aastakümneid, et ei olnud ühtset, ei olnud varem, ka ei olnud nii suurel hulgal tuuma ken uuritud et põhilised uuringud olid tehtud mitu tundi põhjal, mis võivad anda vastuolulisi tulemusi. Ja need tulemused tõesti, mis olid eelnevalt avaldatud, olid suhteliselt ebakindlad ja, ja üks põhjus oli ka veel see, et ei olnud haaratud kõiki geneetilisi variante. Et siis saaks teada nüüd täpselt selle selle rühma evolutsiooni ja et kui mitu liiki seal on, selleks me siis nüüd kaasasime kõik need võimalikud variandid ja siis rohkem neid tuumageene ja, ja näitasime üsna veenvalt, et tegemist on kahe liigiga. Kas see oli nüüd ka põistang, paelus? Põistang paeluss jah, ta on, seda on võib-olla natukene keeruline selgitada, mis parasidega tegu on. Et meie nimetame teda tegelikult parasiitide liikide kompleksi, sest et algselt eeldati, et morfoloogiliste vaatluste põhjal siis eeldati, et tegemist on ühe liigiga. Kõik need tsüstid, mis inimesi nakatavad ja mis loomadest leitud on, et on üks liik. Aga siis tulid geneetilised uuringud ja leiti, et tegelikult on geneetiliselt neil väga suured erinevused. Ja siis hakkas juba rohkem tekkima ka arusaamine, et tegelikult on ka nende elutsükleid erinevad. Ühed on võimelised inimesi nakatama, teised ei ole. Ja siis nüüd ongi nimetatud nad lihtsuse mõttes liikide põistang, paelussiliikide kompleksid, hakas liikidel nemad ka on juba? Jah, ladinakeelsed nimed on eesti keeles, neil veel nimesid ei ole. Peale selle, et on tegemist, võistlen, Ja see läheb hästi keeruliseks. Sest et noh, tavaliselt ju tundub, et põistang, paeluss see ongi liiginimi. Parasiitidega ongi see lugu, et kuna nad on niuksed välimuselt hästi redutseerinud, nad on, nad elavad suhteliselt sarnastes keskkondades, kas mingi imetaja soolestikus siis neid välistunnuseid, mille järgi neid omavahel eristada on, on väga vähe ja sageli võivad need eksisteerida veel viia. Ja, ja seetõttu siis nii-öelda puhtalt siis morfoloogia põhjal see vana nii-öelda klassifikatsioon selline, kuidas öelda veel mitte täiuslik ja, ja nüüd siis uudsemad andmed, põhiliselt geneetika andmed siis näitavad, et tegemist ei ole ühe liigiga, vaid tegemist on ikkagi mitmete liikidega. Ja siis meie oma siis või noh, Dave, oma tööst siis nii-öelda doktoritöös siis harutas lahti siis ühe sellise liikide rühma selle probleemistiku ja näitas, et vot sinna seal rühmas on kaks liiki, tegelikult on neid muidugi seal põistang paeluski kompleksis rohkem, nii et Aga seda on hea teada, sellepärast et üks neist tuleb välja, nakatab inimeste, teine ei nakata. Praktiline tähtsus ikkagi ka. Jah, ja eks sel ajal liikide helistamisega tekib alati küsimus, et kellele seda vaja on või milleks, milleks üldse oluline on? Antud parasiidi puhul ma arvan, ongi just kõige olulisem see, et oleks nii veterinaaridel kui arstidel ühine arusaam, millest või kellest meil juttu on. Et kui ühtede jaoks on üks liike, teised räägivad hoopis mingist teisest ja kolmandast asjast, et siis on võib-olla raske, kas seal ühel hetkel hakata leidma mingisuguseid seoseid, et kui palju, kes mida inimest üldse mõjutab, et, et siis on oluline, et oleks ühtne arusaam asjadest. Ja raviskeemi valikul ka, et seal sai ka pisut erinev. See erineb jah, sest et näiteks parasiit, mida liina uuris, selle parasiidi puhul on süsti areng on märkimisväärselt kiirem inimeses ja inimesele tervise tervisele on need tagajärjed märkimisväärselt ka selle võrra tõsisemad. Et aga see, mis näiteks siin meie kandis ka Eestis levinud on see Need metsloomade tsüklis levinud variandid, siis nendel on näiteks leitud, et tsüst areneb pigem maks, kopsus ja ja selle areng on märkimisväärselt aeglasem ja ta ei ole võib-olla niivõrd ohtlik. Need tagajärjed ei ole nagu siis nii tõsised, et selle tõsisema variandi puhul on kindlasti vaja kiiremat sekkumist, kui. Jah, et selle meie Eestis oleva variandi puhul on siis niimoodi, et põhimõtteliselt tuleks lihtsalt jälgida patsienti ja võib-olla see tsüst üldse nii-öelda ei arenegi edasi resormeerub aga siis osad osade liikide tsüstid on siis sellised, mis võivad ikkagi kasvada ja tõsiseid vaevusi tekitada, kuni, siis surmani välja põhimõtteliselt. Et inimesi hulganisti selle haiguse kätte maailmast. Eks ta kõige suurem Sist vist, mis leitud on kolm kilo. Ohhoo, et see on ikka päris suureks. No tegelikult nüüd see siis ta on üks niisugune mõiste, mis käib, tuleb kõrvast sisse ja ja jõuab ka kuhugi, aga ega päris täpselt nüüd, et võib-olla ei, ma ei oskagi öelda, mis need siis on. Kolme kilone isegi, oli siin juttu vastsest munast. Aga mis seal, mis Syston? Siis on, kui majaperemees neid paelusi mune sisse siis sellest munast areneb, siis kuskil organis selline üsna tihke membraaniga vedelikuga täidetud selline põiekene, mis siis jalgpall mis üsna aeglaselt kasvab, aga kuna ta jäetakse ravimata, ta võib-olla alguses ei tekita sümptomeid, siis võib kasvada päris suureks. Ja sellest membraani ütleme, tan, see membraan koosneb mitmest membraanis, kõige sisemisest membraanis punguvad Need parasiidi vastsed. Ja põhimõtteliselt ongi selline. Ta on niisugune hägune vedelikus, põhimõtteliselt need vastsed siis ulbivad ja kui need siis lõpp-peremees selle organi endale sisse sööd, mis siis sisaldab seda süsti siis igast sellest vastsest, mida võib selle süstises suuremat süstises olla kuni isegi tuhandeid igast vastasest paraneda. Peremehe seisus. Ja ja paelusside elanik ongi siis kaks peremeest tavaliselt elutsükli jooksul üks on vaheperemees ja teine lõpp-peremees. See on niisugune kõige tavalisem sihuke nelja. Ja kui inimene peaks nakatuma paelussiga, siis inimene on tema jaoks vahet. Rannas jah, et inimene nakatub kaasale vastase staadioniga. Ehk siis ta. Nüüd, kui vaadata, kui me enne rääkisime siin grisli karvast ja kelle nii-öelda nimi on horiivilis urghorhoriidilis, siis, siis tegelikult need paelussid on märksa enam hullu, nii et nende nimi võiks kuskil seal olla Moriidilis. Ja mitte mitte karul. Jah, eks ole. Aga nüüd Liina tõesti vist ei hakka, rääkisime natukene suhteliselt vähe veel, et räägiks sellest ka natukene pikemalt. Ja et see seesama siis liik, mis kõige rohkem inimesi nakatab globaalselt selle osas, Me leidsime seda, et samamoodi nagu Davy rääkis enne genotüüpidest, siis seesama liik koosneb ka mitmest genitiivist mitte Kondriaalsest kenad tüübist. Ja me tegime esmakordselt siis kindlalt selgeks selle, et see koosneb kahest mitu Kondriaalsest genotüübist, mitte kolmest nagu varem pakutud. Ja, ja et need kaks genotüübi on samuti geneetiliselt üsna lahus üksteisest varem arvati, et, et nad on geneetiliselt nii sarnased, et ei ole üldse mõtet neid eristadagi. Ja see info on oluline, sellepärast et kuna teadet teiste võistelnud paelusi genotüüpide vahel esineb päris olulisi ökoloogilisi erinevusi neil on erinev peremeeste ring nad on erinevates kohtades rohkem levinud, siis see töö annab aluse sellele, et uurida, kas need kas siis need kenad tüübid ka millegi olulise poolest erinevad, et kuna siiani ei arvatud, et neid mõtet eristada, siis ei olnud alust sellistele analüüsideks siiani. Ja me uurisime ka ja selline ajaloolisi levikumustreid leidsime päris huvitavaid tulemusi. Üks põhiline oli, see on küll nüüd täiesti uudne, seda oli varem niimoodi hüpoteesi tasandil juba pakutud, aga me näitasime jällegi esimest korda palju suurema kindlusega. Et see, et seesama liik, et tema selline väga suur ekspansioon kuskil võib-olla 10000 aastat tagasi, siis kui algas koduloomade kodustamine Lähis-Idas. Et võimalik, et selline hästi kiire ja suur, sellesama liigi ekspansiooni võiski pärit olla just sealt Lähis-Ida piirkonnast. Et ilmselt enne seda, kui inimene, koduloomad kodustas seesama liik ringles metsloomade seas, aga ilmselt ma arvan, et palju vähem arvukamalt. Ja nüüd siis ma arvan, et suuresti inimese tõttu ja selle koduloomade kodustamise tõttu on ta siis niimoodi globaalselt igale poole levinud. Kas seda hirmsat paelussi, mis on sealt Lähis-Idast pärit on siis nüüd ka kaks liiki või üks liik või kuidas selle liikide Arvogan genotüüpe oli tal kaks. Mida see kõik tähendab? Et me tegime kindlaks, et see on üks liik, kus on kaks mitu Kondriaalset genotüüpi, kas nende kahe mitte Kondriaalse genotüübi vahel mingeid olulisi erinevusi on, seda me veel ei tea. Aga tänu siis meie tööle saab seda hakata edasi uurima. Paelusside värvikirev maailm sai ka nüüd jälle natukene selgemaks. No tõesti äärmiselt kirev, sellepärast et meie vast üks üks suuremaid üllatusi oli see, et ta on, et ta nii kirev on, nagu ta on, peaaegu igal isendil on praktiliselt unikaalne järjestus, mis erineb siis teisest sama liiki ussijärjestusest, noh natukene küll, aga erineb tavaliselt on niimoodi, et kui liiki analüüsida, siis imetajate puhul, kui me võtame siin Eestis näiteks karud siis noh, võtame 100 karu, siis ütleme 50 nendest on täpselt identse järjestusega mitu Kondrey tasemel. Aga seal on siis nende paeluside puhul oli siis niimoodi, et et need järjestused olid praktiliselt kõik erinevad, mis näitab, et nende tegelikult see mitmekesisus on vähemalt mitokonderi tasemel väga suur. Nii et tõepoolest on tegemist siis väga-väga mitmekesise kireva seltskonnaga. Ja miks neid, miks meie, neid nagu sellises kontekstis suurimad imetajad ja paelusid tunduvad nagu kaks eri eriooperit. Tegelikult on põhjus lihtne, et, et metsloomade kaudu levivate inimesele väga paljude patogeenid sealhulgas ka erinevad paelussid ja inimesed väga sageli polegi sellest üldse teadlikud ja ei teatagi väga paljusid nii-öelda bioloogilisi aspekte, mis puudutavad siis neid, neid patogeene ja et millistelt peremeestelt, kuidas levik käib ja kuidas seda tõkestada, selleks on vaja seda nii-öelda fundamentaaluuringuid. Ja kui me tahame nakkushaigusi vähendada, siis me peame pöörama oluliselt enam tähelepanu just sellele loomadelt inimesele, kanduvatele, no nii-öelda mehhanismidele ja strateegiatele, mis parasiitidel on patogeenidel ja, ja et neid tuleks nagu märksa detailsemalt uurida, et saaksid töötada välja palju paremaid nii-öelda viise, kuidas neid vältida. Eelkõige, et noh, üks asi on ravi, et me võime iga asja jaoks vaktsiini teha. Aga palju lihtsam on tegelikult oleks välja töötada nii-öelda preventatiivseid meetodeid, et üldse seda haigust vältida, et ei peakski ravima ja, ja selleks on siis on vaja teha niukseid kompleksuuringud, kus me siis uurimini imetajaid, kui nende nende patogeene ja üritama siis aidata sedaviisi, et tulevikus neid inflatsioon oleks vähem. Aga praeguse teadmiste taseme juures võib siis anda sellise soovituse, et peske käsi enne sööki. Peske käsi ja peske seda, mida te sööte ka, et et. Et eks selle parasiidi levik põistangpalis ja paljude muude paeluside halve paljus ka, et need munad satuvad siis keskkonda läbi noh näiteks siis pistan paljusi puhul läbi hundi ja läbi koera, nende väljaheidete kasvatab keskkonda ja seal on munademunadega saastunud keskkond ja siis me korjame sealt näiteks, eksju, Marju maast ja, ja, ja salati ja kõik, eks ju, et võib olla nakatunud nende munadega ja siis meie saame sealt nakkuse. Aga ma arvan, Eestis ka kindlasti, mis üks aspekt, mis aitab sellel parasiidil siinkandis ka edasi ringleda ja kuidas, aga ma arvan, kõige sagedamini inimeseni jõuab, on jahimeeste komme anda jahikoertele toorest metslooma sisikonda ja sealt saab Koernakkuse ja inimene saab siis läbi koera sealt läbi koeraga kontakti saab sealt. Me me oleme, oleme ka Tartu linnas uurinud koertel põistang paelussi esinemist ja leidnud neli sellist koerte väljaheidet, mis sisaldasid põistang, paelussi, mune, nii et nii et meie koertel on neid ka ei ole küll väga sage, see aga, aga siiski noh, seda esineb. Ja, ja kui vaadata meist pisut lõuna poole Lätti, Leetu, siis seal on ka nagu nende seal on see inimeste arv, kes on aastas nakatunud oluliselt suurem ja kasvab pidevalt. Et me peame ka olema tähelepanelikud selliste väikeste väikeste horiibiliste suhtes. Selline. Siis paelusside ja karude maailm, millest me täna rääkisime, saates labor ja Jutajasid, siis Urmas Saarma peitrani, jalg kiina, Kinkar ja Deivi Laurime. Saadet juhtis Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem Nobeli hõnguline kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
