Põlismets. Metsade lind kanakull on kolinud linna paremat elu otsima. Testi möllab siin Raadi piirkonnas. Kes selle teinud on? Metsloomad? Väljaheite hunnik on suurepärane infoallikas. Tüüpiline lehmapabul on need selline piklik. Händkakul pole aimugi, et tema pesitsusaeg läks kirja  loodusemehe päevikusse. On varahommik Tartu linnas ja me läheme linna kana kulli  püüdma ja üheks oluliseks tegelaseks on seesama kassikakk. Siin on niisugune loorvõrk, mille me nüüd üles paneme,  mida ju keegi ei näe, te ka ju ei näinud,  et siin midagi üldse on. Ja kui nüüd kanakull tuleb ja me paneme selle vaenlase  kassikaku topise siia kõrvale, siis me arvame,  et ta hakkab nüüd seda ründama kõvasti ja lendab võrku. Aga noh, eks me seda kõike näeme, kas ta ründab või,  või itsitab kuskil. Tema pesa on siis siinsamas, see tähendab seda,  et ta juba elutseb siin päris kaua ja. No kanakullid tegelikult on terve aasta kohal ja,  ja. Hoiavad oma territooriumi, et keegi seda ära ei,  teine liigikaaslane ära ei võtaks. Ja põhimõtteliselt me saaks püüda neid terve aasta läbi,  aga noh, kui nad pesitsema hakkavad, siis nad muutuvad nagu  agressiivsemaks igasuguste teiste Teiste röövlite vastu Ja praegu on tegelikult viimane aeg ka, sest kohe-kohe ju  pesitsemine algab ja. Just nii, et ega me ei taha sellel ajal püüda,  kui juba munad pesas on või väiksed pojad,  sest see võib tähendada, et kui me kinni püüame,  linnud on ikka stressis, ta võib-olla paar päeva ei lähe  pesa juurde, näiteks. Mis põhjusel te seda kanakulli siin Tartus üldse püüate? Põhjus on ilmselge huvi. Huvi selle. Liigi kui ürgse metsaliigi tegutsemise meie linnas Tahame teada, mismoodi ta siin hakkama saab  ja mida ta ikkagi täpselt teeb, kui palju ta meid pelgab  ja kui palju ta ta ei pelga. Kui palju neid siia mahub, kus on tema liikumised ja,  ja mismoodi ta seda linnaruumi koos meiega kasutab? Info kogumiseks paigaldatakse püütud kanakullidele GPS saatjad. Raha nende soetamiseks saadi Tartus korraldatud  loodusteemalise mälumängusarja osalejate annetustest. Esimene lind õnnestus Eesti ornitoloogiaühingu kogenud  röövlinnu töörühma juba kinni püüda. Selleks kulus kuus tundi ootamist. See oli ikka päris hull rahmeldamine, mis seal metsa all käis,  et kuidas võrgus ja seda välja arutada ja  mis süsteemid ja kuidas jalad kokku. Kui kotkas ei kasuta ründamiseks nokka, kui ta kätte võtta,  siis kanakull kasutab kõiki vahendeid. Need on jalad, need on nokk, see on kulli pilke. Et see oli päris päris muljetavaldav ja siis juba pandi  talle särgike selget rabeleks. Mütsike pähe. Viidi kaalumisele mõõtmisele. Suur tugev isa hind oli pea kilone ja võeti  ka vere. Kassikakk on nüüd pandud seljaga võrgu suunas,  miks. Ta ei ole mitte niivõrd võrgu suunasee, ei ole isegi oluline,  oluline on see, et see kanakull ründaks teda,  me oletame või noh, eeldame, et ta ründab selja tagant vaenlast,  et vaenlane ei oleks niivõrd valmis selleks rünnakut. Nüüd on tõesti kõik valmis, näha on kassikakku seda võrku,  mis siin kõrgub. Üle metsa ei ole üldse näha, mina vähemalt ei näe. Loodetavasti kana kull ka mitte. Nüüd läheme kaugele peitu, ootame ja loodame. Üks nipp on siis väike peibutamine, jah? Tartu äärelinnas Ihaste parkmetsast eelmisel aastal  avastatud kanakullipesa on autoteele üsna lähedal,  kuid tundub, et see kulle ei sega. Samas on linnud väga ettevaatlikud ja meie peibutamise peale  nad kohe õnge ei lähe. Kuigi mõned korrad nägime neid puulatvades istumas  ja häält tegemas. Kanakull on ju originaalis teadupärast paksude metsade lind,  et et nüüd on ta Tartusse ka tulnud. Mis põhjusel? Jah, meie ettekujutus on temast küll kui suurest metsalinnust,  aga eks ta vanasti elas ka igal pool seal,  kus seal, kus elada, sai. Ja tegelikult on üsna leplik ja suudab paindliku linnuna  ükskõik kus hakkama saada, kas metsasügavusel  või küla kõrval või, või ka siin linnas. Mis see erinevus on nüüd võrreldes sellise metsalinnu ja,  ja linna kanaulliga? Eks kanaküll on ikka kanaküll, ega suurt vahet ei ole. Siin ta on lihtsalt praegu parem elu. Et siin on kolm head asja, on, et kõigepealt söök,  muidugi. Linn on ju varaseid tuvisid ja,  ja hakke täis. Teiseks, et siin on siin on veel natuke puid säilinud suuri  puid parkides või metsatukkades, kuhu ta saab oma pesa ehitada. Ja kolmas on see, et inimene, ta on ta lõpuks rahule jätnud. Need linna kanakulid on ikkagi väik, väga väike osa  kanakullide asurkonnast siin Eestis. Jah, ütleme me räägime mõnekümnest paarist,  ainult kes siin linnades ennast hästi tunnevad,  samal ajal kui kui sajad baarid üle kogu Eesti ei ela sugugi  nii hästi, et kanakulli arvukus üldiselt ikka langeb endiselt. Siin on nüüd selle Raadi kanakulli satelliidi andmed,  et kus ta liigub. On näha ilusti, eks ju, te panite nimeks ruudi talle,  kus ta siis lennanud on. Ruudi möllab siin Raadi piirkonnas on siin Raadi kaitseala  ja seal on tema kodu selgelt näha, et ruudil on oma  toitumisala Annelinn, kus siis ka mina ise teda olen mitmel  korral näinud ning ülejõe Ta on üllatavalt julge minu jaoks üsna paneelmajade vahel  siin mööda Annelinna lendab, käib Tartu kesklinnas üsna  niimoodi päevasel ajal, et see oli minu jaoks üllatus. Ja, ja tõesti paistab, et nad on omavahel territooriumi siin  ära jaganud, et üks lind, keda me oleme nüüd suutnud jälgida,  ta suudab niimoodi ühte linnaosa niimoodi enda territooriumi hoida,  aga ega ta naljalt nüüd nüüd niimoodi naaberlinnaossa ei lähe,  et seal oli ilmselt keegi ees. Mitu kanakulli siis siin Tartu linnas võib üldse askeldada? No praegu üks, kaks. Kolm neli on siin piires, et kus. Teada ka ka vanad pesapaigad ja, ja ja uued pesad. Aga inimesed ei pea kartma, et üks röövlind on linnas. Eile just Facebookis jooksis klipp, kus kanakullimammi  lahkas oma saaki Tartu Ülikooli raamatu kõrval ja,  ja see tekitas paljudes kindlasti vastakaid arvamusi,  aga aga kindlasti mitte ei pea nad kartma,  et kanakull neile külge tuleb. Kanakullid on asunud elama paljudesse maailma suurlinnadesse,  näiteks Berliini parkidesse on pesa teinud vähemalt 70 kanakullipaari. Kanakullirikas on ka Eesti pealinn Tallinn. Esimene pesa leiti Tallinna lähedalt metsast 1900  seitsmekümnendatel aastatel ja sestsaadik on linnud liikunud  aasta-aastalt inimestele lähemale. 2010 toimus murre, kui kanakullid tulid juba  ka lehtpuu enamuse ga linnaparkidesse. Need kanakullid, kes elavad meil linnades,  et neil on ühest küljest küll ohtusid siin igasuguseid,  millesse nad võivad sattuda, aga samas toidubaas on neil  oluliselt parem kui, kui metsas. Sest metsas on ikkagi kipub näiteks väikseid metsakanalisi  seal laanepüüd jääma noh, väheks neile, nad ei leia piisavalt,  eriti talvisel ajal ja, ja siis sealt metsast püütud  või metsas elavad kanakullid ei ole reeglina  nii heas toitumuses. Ja selle tõttu on ka metsakanakullidel näiteks pesitsus,  edukus kehvem kui linnakanakullidel, aga noh,  suremus poegade hulgas muidugi on ka linnas suurem. Aga kes ellu jäävad, nendel läheb üldiselt hästi. Et peame harjuma lihtsalt, et ongi linn ka muutub,  et see elustik siin aina mitmekesistub aina loomi tuleb siia  linna juurde. No kahtlemata, ega siis looduses linn on ju  ka loodus iseenesest ja loodus nagu tühja kohta ei salli,  et eks sinna tulevad omad liigid, nad neil võtab lihtsalt aega,  see kohandumine nende tingimustega, mis meil siin on kujunenud. Aga kui mingid liigid tahavad ellu jääda,  siis nad peavad lihtsalt kohanduma. Aga see ei saa olla väga kiire ja noh, me kaitseme võib-olla  just neid sellepärast et, et see, need muutused,  mis meil on juba toimunud, et need liigid suudaksid tasapisi  nendega harjuda. Tänane hommik meile kahjuks saagiõnne ei toonud  ja Ihaste kanakull liigub Tartu linna kohal siiani saatjata. Tema selle üle ilmselt ei kurvasta, peaasi,  et tuvisid on. Sageli võib olla nii, et metsas ringi liikudes me loomi ei näe. Aga kui me oskame märgata nende jäetud jälgi,  siis need jäljed räägivad meile põnevaid lugusid. Ta tundub olema selline. Üle aasta loom aga pabulad ise näevad välja sellised,  et selle hunniku juures ma väga kindlalt ei julgeks väita,  kas ta on pull või lehm. Et tüüpiline lehmapabul on need, selline piklik. On selline piklik aga. Pullipabulal näed, see on nüüd lühem, pullipabulal oleks  nagu üks ots kokku pigistatud. Et pigem on ta lehm, aga 100 protsenti ei saa kindel olla  ja sellised pabulad on tal talvisel ajal. Ütleme sellest ajast, kui leht maha langeb,  puudelt näed, ta on lehtede peal, eks ole ju kaselehed on näha,  kus on suvisel ajal siis, kui põder sööb lehti  või kõrgeid rohttaimi, siis tal sellised pabulaid ei ole. Edasi võtan selle hunniku koordinaadid ja panen nad omale kirja. Siit saab siis määrata loomade asustustihedust. Aastast aastasse käiakse kevadeti pärast lume sulamist  erinevates Eesti metsades läbi kontrollruudud,  mille külje pikkus on üks kilomeeter. Ruudu külge mööda liikudes märgib loendaja endast kuni  meeter paremal ja vasakul asuvad loomade väljaheited. Ühe ruudu läbimise teekond on seega neli kilomeetrit. Miks seda siis tehakse, see siis näitab,  et kas teatud liigil läheb paremini või halvemini kas tema  arv tõuseb või langeb. Et kui põtrade puhul ka arvutatakse välja üldarv,  siis teiste loomade puhul jääbki see rohkem näitajaks,  et mismoodi tal läheb. Üks kits. Näed, siin on kaks kitse, kaheksa. See on siin kitsede söömise koht. Iga mustikas talle ka ei maitse, aga näed,  siin maitseb kõik ülihästi, viimane kui üks latvon pealt ära korjatud,  me oleme praegu kaheksa kitsehunnikut lugenud. See, mida meie siin praegu teeme, me mõõdame  ja kindlasti ei ole see tulemus täpne. Aga mida ta näitab, ta näitab, kas arv läheb üles alla,  püsib stabiilne. Mida ta veel näitab, ta näitab Et metsad on meil ju erinevad. Ta näitab, et millises metsa kasvukoha tüübis. Antud ajal loomadele meeldib elada. Üheksa. 10 ja siin on jälle kaks tükki, üks otsas tähendab 11. 11 kitsehunnikut, kuule, paneme need nüüd ära,  muidu läheb meelest ära. Ka, kaua me neid pabulaid kaasas kanname ja? Ja see tuleb ka, paneme selle 12. See jääb täpselt meetri sisse. Ju siin nii palju on, on selles, et talveks kogunevad kitsed  gruppidesse kuskil kuus-seitse kaheksa looma on sellised  kõige paremad grupid, et talve talve üle elada  ja selle koha peal on tal siis piisavalt toitu. Et nagu näha oli siinsamas kõrval mustikat,  mis talle hirmsasti meeldis, oli kõik ära pügatud. Pohla selle aasta kasvud on ära pügatud ja kohe jõudsime  sellest madalamast välja niisuguse kõrge kingu peale nende  kuuskede all on magamisasemed ja siin nad  siis kõik kogu talve saatsid mööda ja ilmselt ükski kiskja  ei tulnud neid siia tüütama, keegi neid ei häirinud,  koeri ajanud neid siit minema. Nii et neil olid siin oma teerajad lumes sees,  neil olid oma magamisasemed, neid oli toidujärg,  kõik eluks vajalikud. Tingimused selline üks mõnus ja õnnelik punt,  kitsede punt elas selle koha peal. No selle esimese eraldise kohta võiks öelda,  et metskitsi on Eestis tõesti palju aga loomulikult ei saa  teha üldistusi ühe metsatuka kohta. Siin vähemalt tundus, et kitsedele meeldis. Siin võib hästi näha, kuidas piinliku täpsus  ja järjekindlusega on ära näksitud männivõrsed  ja puu üritab veel päästa ennast lastes välja vaiku. Nendel aladel nüüd, kus pabulaid loendame siin Sõõru  metsades siis käib veel paralleelselt selline töö,  et hindame uluki kahjustust ja nagu sa täpselt ütlesid,  siin on nüüd põder einestanud selle männi kallal  ja sellistes 10. suvaliselt valitud samas piirkonnas  männinoorendikus teeme sellise hindamise  ja siis kuusikutes ka, et kuusikud 30 kuni 50 aastat  mida meeldib põtradel koorida, igal aastal vaatame selliseid  üle ja nagu sa siin juba märkisid, vaik ja asi  ja see on oluliselt kahjustatud. Tal on võrsed kõik ära söödud, sellest puust asja ei saa. Järgmine puu. Igast küljest üle vaadata. No terve Nii on meil 100 puud vaja üle vaadata järjest,  lähme vaatame terve. See siin terve. Aga mille järgi siis põder niimoodi valib,  et siit kõrvalt lööb hambad külge ja siin kõrval on võimas puu,  mis on puutumata. On seda moodi, et mõni puu maitsebki talle rohkem,  et ta käib teda korduvalt söömas, teist nii palju ei puudu. Ja üks asi, mis veel on, on see, et põder ei taha süüa seal,  kus on tihe. Lõika männinoorendi hõredaks ja põder laasib ta. Ära kahjustab ära, sööb ära. Seal ta ei näe vaenlast, rogistab palju. Põgeneda on sealt kehva, nii et need puud,  mis jäävad rohkem lagedale, need on pea kõik kahjustatud. Kes selle teinud on? No minule tundub tuttav, kui metsise Täpselt nii ta ongi, et see on metsise metsise junn  ja ilmselt on ta siin maa peal kõndides selle junni teinud. Ja. Ilmselt võib ta olla kuke oma, ma algselt vaatasin,  et kanaga kana sööb ju muid asju, see junn seisab koos ikka männiokastest. Veel näed. Metsisega on sedamoodi, et kuna ta on puhtalt taimetoiduline  siis võib tema junni julgelt pihku võtta  ja ligemale ligemale uurida. Siin on näha männi okkakiud, näed sellised pikad. Ja sa ütlesid, et ilmselt on teinud selle metsise kukk,  mitte kana. Kuidas sa seda tead? Kaliibri järgi ja kuna metsise kukk veel praegu tegeleb  aktiivselt mängimisega hoiab oma mängu mänguplatsi,  siis temal ei ole aega midagi muud otsima minna,  tema peab olema lihtsalt ilus ja atraktiivne  ja pakkuma kanadele suurt huvi. Aga kanad on niisuguse praktilise meelega. Nad ei hakka ennem munema, kui nad on hakanud sööma midagi  muud peale peale. Männiokaste see on siin tähtis leid, paneme ta kirja. See on nüüd asi, mida me täna varem ei ole näinud. Ja siin on siis Laanepüü junnid. Et ilmselgelt on ta siin kuuse otsas ööbinud  ja näed, need junnid on siia laiali kukkunud. Näed, siin kõrval on üks liik, keda me täna veel näinud ei ole,  seda me küll kirja ei pane, tema on siit mööda läinud  ja ja näed, on, Täpselt valge jänese pabul. Valge jänese pabul ja laanepüüjunn kõrvuti nagu suuruse  võtmiseks paras. Miks ma kohe ütlen, et see valge jänese oma on,  sest me oleme nii suures metsas, et siin hallijänest ei ole. Valge jänes on. Metsaloom alljänes on inimkaasleja kultuurmaastikud. Mida me siis selle ruudu läbikäimise kokkuvõtteks saame öelda,  põhiliselt olid metskitsed, põtru ja nii edasi. No täpselt nii, eks sedamoodi on, et keda kõige rohkem  metsas on, seda sealt paistab. Ja kõige rohkem ju ongi metskitse metskitsel läheb praegu hästi,  autoaknast on näha, et neid igal pool on  ja ja põtra on ka, aga põdra kohta peab ütlema,  ega teda nüüd väga palju kusagil kusagil ei olnud,  aga siin-seal ikka ikka hunnikuid oli. Tore üllatus on ju ka see, et saime justkui aimu metsisest,  laanepüüst ja valgest jänesest. Jah, metsis laanepuu, valge jänes olid ja  ega meil rohkem siis ei, ei olnudki. Möödunud aastal ühel aprilliõhtul köitis just siin mu  tähelepanu haavatükas kükitav händkak. Nii sai alguse 40 päeva kestnud hantkaku elu jälgimine. Kahjuks lükkasid tugevad novembrituuled vana haavatüka ümber  ja häntkaku pesast on järgmine riismed siin minu kõrval. Hantkak on tänaseks leidnud endale uue pesakoha  ja minul on kena mälestus antkaku pesitsusajast. 20. aprill. Vaevalt 100 meetrit metsaservast kuulen endast vasakul  kedagi ragistamas. Olen just kohas, kus metsloomade radar istub tammiga  ja proovin hämaras pilku teravdada heli suunas. Tajun, et minu vaateväljas kolme, nelja meetrise murdunud  haavakõndi sees justkui miski liigutab. Vaatan binoklist haavakõnti sealt, et turritavad välja  händkaku sabasulad. Järgmisel päeval tulen tagasi, et leidu lähemalt uurida. Panen kaamera statiivile, ühendan telefoniga  ja eemaldun, et mitte lindu segada. Jälgin paari tunni jooksul ta käitumist läbi telefoniekraani. Lind pesalt ei lahku, iga praksatuse peale tõmbab end pesa  põhja kössi. Ilmselt haudub. Handkak on kakulistest üks levinumaid linde,  kuuludes kolmandasse kaitsekategooriasse. Eestis hinnatakse olevat 1500 kuni 2500 haudepaari. Emalind muneb märtsi lõpus, aprilli alguses kaks kuni kolm,  harva neli muna. Mune hautakse neli nädalat, sama kaua on pojad pärast  koorimist pesas. Mai esimestel päevadel kaku käitumises suurt midagi ei muutu. Mulle tähendab see tunde ja tunde ootamist. Haavatüükas olev pesa on sügav ja nii jääb pesa sees toimuv  mulle kahjuks kättesaamatuks. Järgmise pesakülastuse võtan ette neljandal mail. Kohe märkan, et midagi on teisiti. Lind on väga ärev ja pesal varasemast liikuvam. Paigaldan kaamera ja eemaldun. Esialgu ei ärata miski tähelepanu, kuid siis märkan,  et üle pesaääre ripuvad tühjad koored. Sel õhtul käib pesas pidev kohendamine ja sättimine. Pojad kooruvad eri aegadel tüüpiliselt järjestikustel öödel. 12. mail näen esimest korda poja pealage pesaserval  kõrgemale tõusmas. Samal õhtul olin ema armastuse tunnistajaks. Ema oli pesalt paarikümneks minutiks eemaldunud,  kui äkki oli kuulda pesale läheneva kolme varese kraaksumist. Ema naases pesale, kattis tiibadega pesa  ja kaitses poegi oma kehaga. Varesed pikeerisid korduvalt üle pesa. Õnneks otsese rünnakuni see ei jõudnud. Paari päeva pärast saan kinnituse, et pesas on siiski kaks poega. Mul õnnestub näha, kuidas pesale naasnud ema poegi toidab. See on parim hetk, mille ma kolme nädala jooksul kaadrisse sain. Järgmine kord olen pesa juures tagasi, 22. mail. Seitsme päevaga on mets täiesti muutunud  ja pojad pesas uskumatult suured. Ema enam pessa ei mahu ja veedab õhtud lähedal olevatel  puudel valvet pidades. Jätan kaamera filmima ja liigun raiesmikule. Põdrad on siin nüüd igaõhtused, külalised. Kevad on täis jõus. Pojad ajavad end aeg-ajalt pesas püsti ja sirutavad tiibu. Ema on terve õhtu neid pesa ümber tiirutades lendama meelitanud. Kihk lindu tõusta on suur, aga tiivad veel ei kanna. Koorumise järgi oletan, et pojad võiksid pesast välja  lennata 27. 29. mai paiku. Ootan 27. õhtul koos sõbraga pimedani kuid pojad on endiselt pesas. Järgmisel päeval juba kodus kaugel olles saan sõbralt teate,  et pojad on pesast lahkunud. Seekord läks siis nii.
