Tänane keskeprogramm kannab pealkirja toidujaht ja juttu tuleb loomadest. Stuudios on bioloog Georg Aheri ja Marie läind. Huvitav, kuidas meie soe talv metsloomadele mõjub? Kes seda nüüd päris täpselt teab, ma olen ise küll seda meelt, et igavesest kliimamuutusest ei pääse kliima soojenemine meid ees ootab vähemalt need materjalid, mida mina olen lugenud, kliima inimese kohta on mind täielikult ära veennud ja selles mõttes ma olen murelik ja, ja ma usun, et, et üks muutus, mis see kliimasoojenemine endaga kaasa toob meie loomastiku ja taimestiku on see, et teatud liigid, kes on kohastunud hästi põhjaaladel elamiseks nendel läheb siin elamine suhteliselt raskeks. Esimesed märgid on taimeriigis juba olemas. Kui me oleme nüüd Eestimaal ringi liikudes me näeme, mis on juhtunud kuuskedega, raskid, kooreüraski, ta on väga palju kuusk Eestimaa peale ja söönud ja, ja tegelikult see ürask on, tundub nii, et tänu soojadele talvedele suutnud tekitada paksu pahandust, möödunud talv oli suhteliselt soe ja suvel raskeid möllasid. See tähendab, raskitel on hea, see kliimasoojenemine kuuskedele halb. Eks ta nii olegi, et mõnedele liikidele on see hea ja mõnedel halb tõenäoliselt praeguni lindudel kui loomadel on toiduotsingutel kergem, sest lume alt ei tule midagi otsida. Kohati on rohi rahusa roheline, need kitsakestel ja põtrade ja teistel on päris hea süüa ja ja lähen, mina olen tähele pannud, sel aastal nad ei murra nii hullusti ka näiteks aedadesse sisse piirduvad metsas söömisega varasematel aastatel nagu ikka, lumi sügavamaks läks, nii nad hakkasid ka aiataimede kallale tükkima ja seal nii õunapuid kui kui muid aiapõõsaid puid päris tublisti kärpima. Sel aastal on nad selles mõttes veidi tagasihoidlikumad oldud. No millised loomad lumest ja talvekülmadest puudust tunnevad? No näiteks meie põder, kui liiga soe on soojad, kuivad suved tulevad, siis põdrad võivad päris tõsiselt üle kuumeneda ja, ja tema on üks loom, kes kindlasti kannatab, ilmselt ta hakkab liikuma põhja poole ja, ja tema asemele tuleb juba praegu on tulemus tegelikult punahirv, kes meie kliimas seni ei ole nagu hästi vastu pidanud, aga nüüd Lõuna-Eestis nähakse juba päris sagedasti punahirve ja põtra, näeb aina harvemad sealkandis. Ega ma ei tea täpselt, kes meile siia külla tulevad, aga kindel on see, et et üha sagedamini me hakkame nägema selliseid loomi, kes tavaliselt, et meie laiuskraadidele ennast hästi tundnud. Kui on tõeline talv, maa on külmunud ja lumi on maas siis peavad loomad suurt jõudu kasutama, et lume alt midagi kätte saada. Sel talvel on need jõuharjutused ära jäänud, kas loomad muutuvad paksuks ja laisaks? No kes seda teab, ei usu, et nüüd paksuks ja laisaks muutuvad, aga aga näiteks ma olen tähele pannud, et mutid sellel aastal küll ei ole veel lõpetanud oma hunnikut üles ajamist, maa ei ole külmunud ja, ja ilmselt nad ei ole viinud nendesse sügavamatesse kihtidesse, nagu tavalistel aastatel on, vaid praegu tekib neid mutimullahunnikuid lausa hullupööra juurde ja, ja vähemalt Lõuna-Eestis, kui seal ringi käia, siis mutid möllavad praegu täiesti energiliselt veel. Ja see tähendab seda, et mutid ilmselt ei pea ka oma tavalisi harjumusi millekski pidama. Nende käitumuslik kohastumine on see, et nad korjavad endale talveks vihmausse lattu jaht ja need vihmaussid on siis seal nagu neil võtta, aga nüüd tõenäoliselt nad jahivad neid aktiivselt kogu aeg seal mitte külmunud mullakihis ja, ja selle tõttu ilmselt ei pea nad ka nii suuri talvevarusid endale. Kuhjam. Kas mutt on suur söödik? Nii nagu kõik putuktoidulised tegelikult mutt on putuktoiduline, aga ta sööb lisaks kõik muud ka putukate, nii nagu ma räägin vihmaussi, näiteks. Ja putuktoidulised on suured seelikud. Nonii, suur söödik nagu tema, need väiksemad sugulased, karihiired ta nüüd ei ole. Karihiired jäävad sööma hirmus palju, mõned need kõige väiksemad söövad suisa oma kehakaalu võrra päevas toitu ja, ja siis, et mitte päris öösel nälga surra, siis tihtipeale öösel langeda sellisesse tartunne, mis viib selle energiakulutusi miinimumini. Nii et, et see on nagu väga oluline tegelikult nendele loomakest palju toitu omada ja ma usun, et praegu selliste loomakestega on päris keeruline, kuigi teisest küljest jälle on hea, kui on nii soe talv, sellepärast et see soojuskadu on neil natukene väiksem. Aga samas kui näiteks üks ilma lumeta talve puhul tuleb kõva külm järsku siis nende loomakest elu läheb väga keeruliseks, sest neil ei ole seal kaitsvat lumekatet pea kohal, mis sooja aitaks hoida ja nad võivad päris massiliselt hukka saada. Loomad on tegelikult väga erinevalt kohastunud toidu hankimiseks üldse erinevate toitude suhtes. No kui me hakkame sealt püramiidi tipust, kus on siis need lihasööjad, loomad hakkaksime nagu sealtpoolt peale vaatama siis need liha sööda nagu kahte sorti, ühed on need, kes on väga hästi spetsialiseerunud. Spetsialiseerumine toob endaga kaasa selle, et nad käivad korra jahil, söövad kõvasti kõhu täis ja siis paar päeva ei liiguta üldse. Selliste loomade hulka kuuluvad näiteks mõned kaslased leopard, siis gepard kahtlemata ka lõvid võib tinglikult siia hulka panna ja nendel loomadel näiteks kulub suur osa aega sellest, et nad naudivad seda toitu söövad korraga palju ja siis lasevad leiba luusse, nagu vanarahvas armastas öelda. Siia hulka võib panna maod, kindlasti maod on sellised, kes on spetsialiseerunud suhteliselt kindlatele liikidele närilistele põhiliselt ja söövad siis neid söövad korraga palju ja pärast seda siis võivad olla päris pikka aega ilma söömata. Kas madu neelab looma elusalt alla? Meie nastik näiteks on see, kes neelab elavalt alla ja ta võib endale seda lubada. Tema põhitoiduks on konnad ja kalad, kellel ei ole nagu sihukseid teravaid Ogaasidega hambaid ega midagi, millega nad suudaksid nagu kahjustada madu. Aga enamik madusid siiski tapab saagi ära ja selleks tapmiseks on kaks põhilist viis. Üks on see, et nad Salvavad siis mürgiga ootad, kuni ohver sureb ja pärast seda siis neelad alla või teine võimalus, nagu teevad seda boad ja püütonid, nemad siis kägistavad oma saagi ära. Ja ikkagi pärast kägistamist, kui saak on juba surnud, siis neelavata alla. No nemad on neelanud isegi kitsetallesid alla, milleks nad nii suuri loomi peavad sööma. Mida suurema loomad alla suudab kugistada, seda pikemaks ajaks on tal tegelikult kõhu täis olemas, seda vähem peab ta rabelema, tuut kõhutäit leida. Loomulikult kitsekeste allaneelamine, eriti kui seal juhtub, kas arved olema teatud määral ohtlik tegevus. Teravad sõrad, maonahk on suhteliselt õrn ja, ja ta võib ennast vigastada, aga selleks on neil ka oma tehnikaga välja kujunenud, kuidas nad seda saaki neelavad, et see, see ei ole mitte selline ablas Kukistamine, väga ettevaatlik, venitamine ennast sinna nagu Saaki peale teisiti ma ei oska seda kirjeldada, et ta tõesti libistab tasapisi selle saagi endale, kui väga aeglaselt ja hoolikalt, sest muidu võib see saak teda vigastada. Mis nendest sarvedest saab, sulavad ära? Üldiselt jah, madude seedemahlad on väga tugevad ja selle tõttu nad suudavad ära seedida ka väga luised objektid, loomulikult mitte kõike ja osa sealt tuleb välja, aga aga siiski nad suudavad sealt väga palju aineid omastada. Mao väljaheited tegelikult väga palju neid luid nagu sisaldabki, vaid need luud on oluliselt õhemaks jäänud, ära seeditud. Kauaks maolõhest kitsaid alles jätkub? No see sõltub ilmselt keskkonna temperatuurist, seda, kui palju ta ennast liigutab, aga üldiselt siuksed kitse suurust loomas peaks tal jätkuma isegi kuuks, kuni pooleteiseks päris rahulikult, nii et ta ei pea siis omal ajal, kui ma töötasin loomaaias, siis ma mäletan, meil oli murelapseks üks tiigerpüüton, kes ligi aasta aega, kui mu mälu mind ei peta, ei söönud mitte midagi, kuigi me ostsime talle iga kord puuri regulaarselt, kord nädalas kas küüliku või, või suure roti, aga kuse, küüliku roti väga näljaseks, selleks hakkas seda püüton sabast näksima, siis me olime sunnitud ta jälle säravat. Ja niimoodi juhtus seni, kuni ta siis ühel heal päeval otsustas, nüüd on nälg suur ja siis ta sõi ära terve küüliku ja siis veel teise kah history jälle päris tükk aega ilma söömata. Kunagi tulite kohta, lugesin netist rekordaeg, mis nad on suutnud mitte süüa, on olnud kusagil 460 päeva ringis, nii et peaaegu poolteist aastat. Ma ei tea, kas looduses see asi ka sama drastiline on, kui loomaaias võib-olla loomaaias on tal mingid sellised tegurid, mis teda segavad ja ja vaevalt et keegi on püüturitel boad suutnud looduses nii kaua jälgida, suudab öelda, kui kaua ta loodus ilma söömata nüüd teine osa nendest sööjatest on samuti lihatoidulised, aga nemad söövad kõike, mida kätte saavad suuri ja väikesi ja praktiliselt igat sorti neid, neid tegelasi ja, ja nemad jooksevad siis aktiivselt ringi saagi püüdmiseks näiteks koerlased kärplased on sellised, kes väga palju kulutavad energiat toidu hankimisele ja söövad suhteliselt ilma valikuta seda toitu. No selge see, et kui sellise energiakulu juures on, siis pead korraga palju ahmima, näiteks hundid, kui nad saagi kätte saamas, nad unistavad seda saaki päris palju seal kusagil kümmekond kilo, aga nad võivad ka näiteks päris pikka aega siis jälle ilma söömata olla. Aga kui nad näevad selle täiskõhu juures ka hiirekest midagi ja see satub neile ette, siis nad ei kõhklevad, söövad ka selle ikka igaks juhuks peale ära, nii et nemad on teistsugused. Nüüd lihasööjate hulgas on ühed sellised, kes ise üldse ei käi saaki püüdmas, vaid söövad seda, mis teistelt üle jääb noh, sellega seotud jälle teatud riskid. Et kui sa sööd teiste jäätmeid, siis see ei pruugi olla esimeses värskuses. Ja kui ta ei ole esimeses värskuses, siis on suur oht, et aga siin näiteks haigeks teha. Ja selle tõttu näiteks nende raipetoiduliste seedemahlad tihtipeale on erakordselt tugevad, noh üks tuntumaid raipesööjaid näiteks on kaeluskotkas, nemad on siis sellised, kes jälgivad taevast maapinnal toimuvat ja kui kusagil keegi mingi raipe leiab, seal ta suudab, seal raipe leidus paari kilomeetri kõrguselt siis ta laskub sinna alla, teised peavad kogu aeg 11 silmas. Kui keegi laskub, siis teised lähevad sinnasamasse kohta vastu, nad kõik koos ühe raipe kallal söömas ja neil on siis selle raipesöömisest kaks kohastumist on hästi tugevad seedemahlad ja, ja teine on see, et alati pärast söömist nad siis võtavad päikesevanne, ajavad tiivad laiali ja pea ka niimoodi ja seal päikese käes siis mõnulevad see päike on see, mis enamike bakteritest ja kahjulikest seentest muudest mikroobide siis tapab. Ja kolmas asi on, mis neil ka veel selline hea kohastumine tundub olevat, on see et kuna nad solgivad peadpidi selle raipe sees alati ja sealt venitad neid soolikaid ja siis lihatükke kõige välja ja siis pea saab veriseks mustaks, siis pea peal enamasti sulg ei ole pead paljad natukest kiilaspäised tüübid. Ja see on jälle selline eelis, et siis paistab päike sinna palja pea peale ja hävitab ära kõik need mikroobid, kes sinna sattunud, nii et jää haigeks ja ja üldiselt loodusvaatlejad, kes seal Aafrikas on tegutsenud, väidavad, et et enamik nendest vaipa toidustest lindudest näevad tavalt terved ja, ja siuksed tugevad välja, et neil endil nagu ei tundu midagi hullu olevat sellest, et nad sellist toitu söövad. Nüüd imetajate hulgas on ka raipetoidulisi, näiteks fännid on sellised, kuigi fännid on veidi vastuolulised, et et päeva ajal nad söövad hea meelega raipeid ja võtavad näiteks need vaip ikka teiste loomade käest ära andnud, ei kardaga lõvi vajadusel lõbiselt ära ajada. Aga öösiti on nad võimelised ise jahti pidama, nii et nad on, on sellised, vahelduvad raipesööjad, aeg-ajalt raiped aeg-ajalt elusat toitu, mis neil siis parajasti sobib. Aga selleks, et nendest vaipetastes maksimaalselt kõik kätte saada, selleks, siis on meil erakordselt tugevad lõuad, ilmselt need kõige tugevamad lõuad üldse, mis loomariigis on. Et nad on suutelised nende suurte kabjaliste sõnaliste sääreluud puruks tegema. Ma arvan, et kui meie peaksime seda tegema, siis meil oleks vaja tohutu suurt sepahaamrit ja kõvasti taguda, et see luu katki läheks. Aga nemad suudavad selle oma lõugadega siis puruks hammustada. Nii et sellised on siis raipetoidulised loomad, väga palju loomi on sellised, kes on kusagilt paigal ja ootavad, et toitmine suhu kukub, noh, need on seal põhjas elutsevad kõikvõimalikud sellised triidi osakestest toituvad loomakesed. Noh, nendel on hea toit, kukub ülevalt alla kogu aeg, hoia suu lahti, uut, kus ei kasva. Aga häda on selles, et enamasti nad on evolutsiooni käigus kaotanud liikumise võime ja Nad ei liigu, siis siis on neil jälle see häda, et keegi võib neid sööma hakata. Neil peavad olema sellised kohastumised, et mitte ennast lasteaias. Nüüd on ühed siuksed ka mereloomad, Vairühm loomi, kes tegelikult filtreerivad toitu. Noh, need on mitmesugused meriroosid, kes seda toitu seal filtreerivad karbid, kes laseb selle vee endast läbi ja võtad sealt välja, aga kõige suuremad filtreerida muidugi vaalad, kiusualad, maailma suurim imetaja, kes üldse kõige suurem loom, kes maakeral kunagi elanud on sinivaal tema püüab toitu sellega, et võtab suu vett täis ja siis surub selle veesuust välja, esimene kiuste vahele, mis on kuni meetri pikkused, jäävad siis kõikvõimalikud pisi Olesid, kes seal vees juhtuvad olema ja ühe siukse suutäiega, arvatakse, et ta püüab kuni kaks tonni toitu korraga kusjuures toit on põhiliselt alla 10 sentimeetri pikkused, kõikvõimalikud väikesed, nii et see on väga tõhus ja, ja tundub, et üks väga tõhus toitu siis üldse sellest kõige suuremat kalade hulgast näiteks suured need hiidhaid ja vaalhaid, ka nemad toituvad täpselt samamoodi, ei söö mitte suuri loomi, vaid just filtreerivad vett ja saavad sealt selle toidu kätte, nii et see tundub väga tõhus. Toitumisviis olevat üks toitumisviis, mis on kase filtreerimisega tegelikult sarnane, aga noh, ta on ikka täitsa teistmoodi on taimedest toitumine, rohu söömine. Kui me vaatame, siis tegelikult Need rohusööjad, mis nad teevad, päevad läbinud, käivad ahmivad seal toitu kätte, siis osad seedivad seda toitu ahmides juba teised ajavad endal mao kõvasti täis, need veislased erinevad lähevad kuhugi vaiksesse kohta, mäletsevad ta tuleb teist korda suhu, näritakse läbi, läheb uuesti Maku tagasi. TC toit töödeldakse väga põhjalikult läbi ja, ja püütakse sealt siis need seeditavad osakesed kätte saada. Noh, sellise toitumisviisi häda on see, et taimed sisaldavad väga palju tselluloosi, mida üldiselt ei suudeta seedida ja siis selle tulemusena kulub kohutavalt palju energiat selle söömise peale, aga teisest küljest jälle seda toit on nii palju saada, et sa võid aega kulutada ka oht on muidugi jällegi see, et kui sa seal väga naudid seda toitu, siis võib keegi põõsa taga piiluda ja sul turie karata sind ennast ära süüa, et sa pead kogu aeg valvel olema. Nende taimtoiduliste loomade hulgas üks osa on hakanud sööma mitte ainult seda rohtu, mis seal maa peal kasvab, vaid ka lehti, oksi. Noh, kõik need suured aafrika tähelepanuväärsemad loomad, kaelkirjakud, okaapit, elevandid. Eks nemad siis murravad oksi, elevandid suisa puid, et sealt siis see toit kätte saada, sealt saadakse piisavalt niiskust. Ja mõningatel juhtudel võib see lehtede söömine viia sellise hästi suure spetsialiseerumisele välja, näiteks koaalad Austraalias, nemad söövad eukalüptipuulehti ja kusjuures lehtede söömine on selline, et ta tõesti söövadki teatud puude lehti ainult ja tahame seal söömise juures see, et nendes lehtedes on väga palju eeterlikke õlisid, mis on enamikele loomadele mürgised. Agoolade seedesüsteem suudab eeterlike õlidega toime tulla ja nende mürkidega, mis lehtedes on. Tahan jälle selles, et toiteväärtusneil lehtedel väga niru ja Süüa tuleb kohutavalt palju ja see aeg, mis ei söö, tuleksid rahulikult seda seedida ehk magada selle tõttu, et koaalad tunduvad ka uimased olevat seal puu otsas, arvatakse, et nad kergelt nagu mürgitatud nendest õlidest. Mida ta siis seal söönud seal loomaaias me neid ei näe. Loomaaias Tallinnas me neid ei näe, tõesti, tegelikult väga vähestes maailma loomaaedades leiame koaalasid, sest väga raske on neile pakkuda sobivat toitu. Bambuskäru toit on ka väga spetsiifiline, nii nagu nimi ütleb, et ta bambuse lehti ja võrseid. Ja tihtipeale on näiteks bambuskarude huku põhjuseks teatud piirkonnas. See bambus on lõpetanud selles piirkonnas kasvamisel sureb laiadelt aladelt üheaegselt ära ja siis kui bambuskaru ei jõua rännata uutele aladele, siis siis nad hukkuvad ka selles piirkonnas, kus Bambrota saab, kui seal mingeid teisi taimi võib olla. Ülikülluses aga nendele ei sobi, sest ta on toitumises niivõrd spetsialiseerunud. Ja, ja see on ilmselt ka see bambuskarude päästmise probleem, et neid tuleb kindlustada toiduga ja seda toitu peab olema piisavalt palju. Nii et see spetsialiseerumine ühest küljest on hea, aga teisest küljest, kui su toiduobjekt kipub mingil põhjusel otsa saama, siis sa oled ka hukule määratud. Taimesööjad on selliseid, kes söövad teatud spetsiaalseid taimeosiseid. Need osad on siis kas seemned või viljad, seemned televiljadel spetsialiseerunud, suur osa lindudest on selliseid, kuid imetajate hulgas on näiteks mõned ahvid söövad seemneid, näiteks pähkleid või siis lihakeid vilju ja selle kaudu ka seemned. Osadel puhkudel on niimoodi, et nad söövad ära nii seemned kui viljad, aga seemned ei, see edu ja need tulevad siis välja, need siis teised pidi, ta on taimele kasulik seemned levitamise osas osadel puhkudel ta sööb ära ka seemned. Aga aga need seemned on nii palju, et teatud osa jääb ikkagi alles, nüüd tasub neil seemneid süüa lasta, nüüd veelgi spetsialiseerunud mad tegelased on need, kes toituvad näiteks õitel ja õitel toit ühed on siis sellised, kes söövad kellega, seda, mida taimed neile pakuvad. Taime õied tegelikult on sihuke kummaline värk. Tal on kolm ülesannet, esimene ülesanne, seks, ehk taime paljundamine, teine ülesanne on reklaam. Ja kolmas on siis petmine, sest ta pakub mingisugust aseainet. Kellegile see see õis, kes seal tuleb siis seda sööma ja tegelikult ta teeb seda, mida taim tahab, ehk paljundab, ehk võimaldab taimel siis oma järglased ilmale tuua. Ja näiteks kui me vaatame neid õisi, siis need õied, mis on enamasti kas siis valged, kollased, need on siuksed, Pähe spetsialiseerunud lamedad ja sealt saab nagu igaüks selle toidu kätte. Aga mida värvilisemaks õis läheb, seda spetsialiseerunud maks, õis nagu muutub sinised ja punased õied on jälle sellised, mis on mõeldud kindlatele tegelastele. No näiteks sinised punased õied on enamasti sellised, mis nõuavad kas siis pikka keelt või pikka nokka või midagi sellist, et seda nektarit sealt kätte saada. Ja enamasti siuksed, erkpunased õied, need on siis lindudele mõeldud õied, valkjad suured õied on enamasti nahkhiirte peibutamiseks ja sinised ja punasekirjud, noh sellised ütleme, tumedamad punased ja Bioletsed, need on enamasti putuk tolmeldajate taimede putukate meelitamiseks. Ja need õied on tihtipeale ka äärmiselt spetsialiseerunud, nii et mõned õied näiteks on sellised, et tal on hästi pikk kannus, mille põhjas on nektar ja huvitav näiteks et omal ajal, kui Darwin tegi oma need kuulsad reisid seal purjekal piilub siis ta leidis orhideeliigi ja vaatasid seal orhideeliigil on hästi sihuke sügavkannu, seda ennustas, et ilmselt kunagi leitakse ka mingi ööliblikas, kellel on erakordselt pikk lont, millega sealt kätte saadakse. Ja mingisugune kümmekond aastat hiljem see ööliblikas, kui avastati. Ja temal on tõesti erakordselt pikk selline imilont, selle pikkus ulatub kusagil peaaegu 20 sentimeetri. Ta võib õhus lenneldes olles taimest kolme, nelja sentimeetrise viie sentimeetri kaugusel sirutades londi välja imeda, siis sügavast kohast siis hektarilt. Samamoodi on väga spetsialiseerunud väga paljud lint olla taimed, näiteks nektaris toituvad põhiliselt kolibrid. Need pisikesed linnud ja ja nektar on hästi suhkrurikas. Need koli pritsis, toituvad põhiselt selt hektarist ja see tagab meile siis võimaluse elada nii intensiivset elu, nagu nad tegelikult elavad kolibli näiteks tiivalöökide arv, selleks, et lennata on kõrgeim, mis üldse linnuriigis teada on nende tiivad löövad tihtipeale 50 kuni 80 korda sekundis ühes sekundis. Noh, see on juba tegelikult putukate võrdne varblasetihase tiivalöökide arv on alla 20, seal 15 kuni 20 lööki sekundis. Et kolm kuni viis korda kiiremini löövad kolivline tiivad ja see võtab nii palju energiat, et üks teadusemees kunagi arvutas välja, et kui inimene näiteks peaks kulutama oma sama palju Energiat nagu koolibri et mis siis selle inimesega juhtuks. Ja siis ta jõudis järeldusele selle inimene, kui ta siukse intensiivsusega teeks tööd siis see higimistada jahutaks vesi organismist lõpeks ära kusagil 15 minutiga. Et siis oleks inimene täitsa kuiv. Siis tõuseks selle inimese kehatemperatuur umbes 400 kraadi juurde ja ta läheks põlema. See näitab lihtsalt seda, illustreerib tegelikult seda, kui intensiivselt talitlevad, kolib ja kolib, nendel ongi väga omapärane kohastumine, näiteks kui nad päevadel läbi seal seda toitu otsivad nektarit imevad, nad söövad tihtipeale sama palju päeva jooksul nektarit, kui nad ise kaaluvad. Öösel, kui nad süüa ei saa, siis kari hiiredki, nad langevad kasulisesse tartunne, kehatemperatuur langeb, südametegevus aeglustub, hingamine aeglustub ja kuni hommikul päike soojendama hakkab. Seni nad on siis sellises tard unes. Mõned loomakesed käivad riidekapis villaseid asju söömas ja mõned käivad inimeste ja loomade peal verd imema. Noh, nemad on ka üks selline rühm loomi, kellel on täiesti spetsiifiline toitumisviis, kuna koidest räägime, siis jah, nemad söövad villa ja õieti mitte pois liblikas ei söö, röövikud söövad siis seda ja suudad seda kasutada, aga need verd imevad putukad, nemad on siis sellised, et nad tõesti elavad seal oma peremeeslooma peale. Üldiselt jätame siis selliseid loomi parasiitideks, elavad selle peremeeslooma peal ja kasutavad ära siis tema eriti noh, enamasti verd keha seest imevad, aga nad võivad ka muid asju, näiteks mõned elavad seedekulglas ja söövad ära siis meie toidusel ajal, kui meie pubime kõhu täis, siis tema sealt võtab oma jao ära ja et me võime palju süüa ka tema, tema sööb ikka rohkem, kasvab paremini. Sellised parasiidid on olemas ja mõned on väga hästi kohastunud. Enamik parasiit on ikkagi oma peremees loomaga nii hästi kohastunud ta mõõduka kas oma tarbimises ja hoiab seda peremeest kogu aeg sellises konditsioonis, et ta päris ära ei sure. Parasiit ei saa niimoodi toimida, et ta sööks kõik ära ja siis inimene või loom, kelle peal ta elab, ära sureks, ta peab kuue hoidma teda niimoodi mõõdukalt eluks. Ja ja näiteks on uuritud erinevate loomade kir. Jänestel elutsevad kirbud on näiteks jänesega nii hästi kohastunud et nende paljunemistsükkel vallandub ka siis, kui jänestelgi algab see paljunemisperiood. Kui jänesepojad sünnivad, siis kooruvad ka need kirbud ja saavad kohe endale jälle jänesepojad kätte, kelle peal jälle edasi toimetama hakata. Need peremees ja tema parasiit on, on kohe imetlusväärselt hästi kohastunud. Aga osa elukaid on veel selliseid, kes suisa sätivad ennast toidu sisse elama. Kõigile tuleb yldiselt meelde õun, sügis rajal, mille me puuetest võtame, kui sammustamis vaatab meile pahaselt vastusel õuna mähkuri vastne võime, kutsume teda siis õunaussist, kes, kes vaatab meid väga ette heita pilguga, sest ta parajasti tundis ennast väga hästi seal oma õuna sees ja elabki kogu elu. Toidu sees on ideaalne viis tegelikult elu veetmiseks. Kujutame ette, kui meil oleks näiteks võimalusel sünnimomendil pakitakse meile toit ümber ja me elame seal ja muudkui sööme ja magame, sööme me, aga meil ei ole vaja poes käia, mitte midagi teha, et see oleks täiesti nauditav elu. Samasuguseid tegelasi kohtame pähklite sees näiteks. Ja mõningad sunnivad oma eritistega mõningad putukad näiteks taimi tootma neile sellise kapsli ümber. Kui me vaatame tammelehti, millel on sellised munakese peal, siis tegelikult see tegelenud, kes siis munenud on sundinud taime lehte kasvatama oma vastasel ümber sellise kapsli, mis on ühelt poolt kaitseks ja teiselt poolt ka söögiks sellele vastsele. Nii et see on ka väga hea strateegia, kui pidada silmas, et sul ei ole nagu rohkem vajadusi, kui kui süüa ja magada siis kooruda ja kohe järglasi anda, kes hakkad sööma ja magama jälle. Et see on ka üks üks Mallele tegelikult täiesti levinud lood. Kui me veel vaatame neid erinevaid söömisviise, siis on, on välja kujunenud ka päris selliseid huvitavaid koostöö vorme söömiseks tihtipeale näiteks on räägitud nendest krokodilli koos elutsevatest lindudest juba vanad roomlased ja kreeklased kirjeldasid, kuidas linnukesed käivad krokodilli suuseumilised, vaprad nad on. Ja siis tasapisi selgitati, et need linnukesed käivad ühelt poolt hambaid puhastamas nendest toidujäänustest ja teiselt poolt vabastavad parasiitidest suurtel rohusööjatel seal vannis, teil on lõpmata palju parasiit, nemad siis kannatavad väga meelsasti ära need linnukesed, kes nende seljas elavad, seal on erinevad liigid ja need siis kaku otseselt naha, sest need parasiidid välja, see on küll valus, aga ilmselt vähem valus ja vähem ebameeldiv kui see, kui need parasiidid seal elaksid. Ja noh, osa nendest liikidest on läinud nii nahaalset, ta tegelikult suisa elabki selle oma peremeeslooma seljas ja kasutab ka teda näiteks oma pesamaterjaliks, kakub sabast jõhve ja ja mis iganes need kõrvade küljest neid karvatopse, et oma pesa voodetada, aga see loomake tunneb ennast väga kindlalt, sest ta teab, et Ta võib endale lubada mida iganes ja, ja see peremeesloom on temaga äärmiselt kannatlik. Tihtipeale on see asi läinud niikaugele, mõned loodusvaatlejad on tähele pandud, et näiteks kui mingi oht ähvardab seda tema peremeest ninasarvikut või, või kedagi. Ja kui see sööb parajasti ja ei pane seda ohtu tähele, kas siis lõvi või kedagi põõsas siis see lind läheb närviliseks ja hakkab teda hoiatama. Ja kui see linasarviku keegi välja ei tee, siis viimase abinõuna silluke lendab talle pähe ja kukub nokaga pähe taguma selleks, et see nüüd lõpuks mõistuse pähe võtaks ja ära läheks, sellepärast et juhul, kui kui kreemjas hukka saab, siis tal on päris raske seda uut leida, sest teised kipuvad olema kõik asustatud juba. Ja neid selliseid linde, kes elavad näiteks koos suurte sõralistega, on kõikidel mandritel. Noh, omal ajal, kui Ameerikas olid need hiiglaslikud piisonikarjad, siis seal täpselt samamoodi nende piisoni karjadega liikusid kaadas linnukesed, kes elasid nende piisonid seljas ja kui piisavalt arv vähenes, siis, siis need linnukesed kolisid ära koduloomade teiste selga, elavad seal edasi ja piisonid, kooselu mõjul kujunes mõningatel liikidel välja selline omapärane puhastumine. Piisonikarjad liikusid päris suurtel aladel. Piison oli nende linnukeste jaoks niivõrd tähtis, et ei tohtinud teda nagu silmist kaotada. Aga kui sa pead pesitsema, siis on väga raske liikuda piisjoniga sellest pesast näiteks 10 20 kilomeetri kaugusel võivad pojad hukka saada ja kujunes välja samasugune puhastumine nagu meie kägudelgi, et nad munevad teiste lindude pesadesse ja teised linnud hoolitsevad nende järglaste eest. Praegu täheldatakse seda, et nüüd, kui nad on kolinud uuesti nende koduloomade selga, et siis hakkab tasapisi vist neil välja kujunema taas selline pesa ehitamise traditsioon. Need loomadena rända nii hirmsasti. Sa võid paiksemaks jääda, sa võid ise oma järglaste eest hoolitseda, need mingisugune niisugune evolutsiooniline nihe hakkab seal jälle jälle toimima. Sihuksed asjad on muidugi väga pikaaegsete protsessid ja neid on raske jälgida. Aga mingisuguseid märke selles suunas on, on praegu täheldatud. Lugesin, et Keenias ja Senegalis on külaelanikud hädas. Toitu otsivate elementidega elemendid teevad väga palju kurja, rüüstavad põldusid ja ründavad inimesi. Ja selline asi võib olla mitmes kohas. Tõesti, elevandid on suured loomad, võimsad loomad ja kui neil on janu või nälg, siis nad võivad muutuda suhteliselt metsikuks ja nad otsivad seal toitu, inimese asulatesse, toitu on siis nad tulevad sinna, nõnda et kuigi näiteks Aasias on täheldatud ka, et neil on kalduvus alkoholismile, kui need kohalikud elanikud keedavad neid joobastavad jooke, elevandid tunnevad kaugelt lõhna, tulevad ja joovad ära siis nende alkoholi ja purjus kõigepealt pidi olema väga raevukas ja ettearvamatu käitumisega, et siis nad võivad tappa inimesi ja mida iganes element tahab väga palju süüa. Kui su mass on kusagil neli kuni viis tonni, siis sa pead ju selle massi püstihoidmiseks ja rakkude uuendamiseks ikka kohutavalt ka sööb. Ta on ikka sadadest kilodest päevas, mida see elevant toitu vajab ja kui seda toitu need loodus ei juhtu olema siis tõesti, nad muutuvad. Agressiivsust räägitakse, elevandid kardavad mesilasi. Kui see tõele vastaks, siis tuleks hakata sealsetes külades mesilasi pidama. Ma ei ole kunagi lugenud või kuulnud, et nad mesilasi kardavad. Samamoodi nagu räägitakse, element kardab hiiri ju sellele ka ei ole erilist tõepõhja all Televaid Siiri kallab. Võib-olla ta tõesti kardab mesilasi, aga mesilastega seoses mul tuli meelde veel üks huvitav toitumiskäitumine, mis on ühel Aafrikas ellutseval loomal, tähendab, gaasias selle loomakese nimi on meemäger. Me mägral on, on andnud välja selline koostöö punase mesilas näpiga. Mesilasnäpp tahab mett ja mesilasi, jääb meie mägenud abielust nimelt. Ja meie mäger on suhteliselt tundsid, tema ei leia vesi üles ja siis on need mesilasenäpp, otsib need pesad üles, juhatab siis kõvasti kiljudesse memme kla pesa juurde, siis laseb sellel memmel pesa laiali lammutada, istub vaikselt kusagil kõrval sellise näoga. Ma ei ole siin üldse asjaline, ma juhuslikult sattusin ka siia. Ärge minu peale pahandage ja, ja siis, kui me mäger on oma kõhu täis söönud, siis sööb tema need haavatud ja surnud mesilased ära ja lõpptulemusena on kõik õnnelikud. Nii et selliseid kohastumisi on jah, väga omapäraseid. Kui me rääkisime vahepeal nendest krokodillide, keda puhastavad linnukesed, siis ookeanides meredes elab hulgaliselt kalu, kes täpselt samamoodi puhastavad suuremaid kalu, haidega ujuvad kaasas imikalad ja nad on isegi nii kohastunud haidega kaasa liikumisega, et nad imevad ennast selle hai naha külge ja siis peab jälle niisugune eriline iminapp ja hai kannab neid kogu aeg kaasas ja siis, kui hai nagu parajasti väga pikki matku idees, nad lasevad lahti ja ujuvad temal seal ümberringi, söövad tal seal toidujäänuseid ja puhastad siis nahka kõikvõimalikest parasiitidest. Vaalade puhul on täheldatud näiteks seda, et vallad ja mõned suuremad ka ookeanis elavad kalad kasutad ka linde, naha puhastamiseks ujuvad veepinnale, siis linnud tulevad, nokivad parasiite nende kehast vala kaugelt vaadates, sile nahk on tohutult parasiite täis ja mõned suured mereahvenad näiteks ujuvad hästi veepinna lähedal juurde meelitada linde, kes siis neil seal soomuste vahelt parasiite välja võtaksid. On isegi nähtud, et nad keerad enda suisa külili, puhastada pind võimalikult suur oleks nii, et üks loom pakub nagu teisele toidulaua. Siin ei ole mitte parasiidiga tegemist linnu puhul, vaid see on. Osa loomi käib linnatänavatel toite otsimas, need on need loomad, kes leiavad, et lihtsama toitu saada sealt, kus inimene on toidulohakile jätnud. Meil hakkavad ka juba loomad linnadesse tulema. Nõmmel nähakse rebaseid ja kõikides linnades on rebaseid täheldatud ilmselt ka mingeid väikseid kärplasi on võimalik linnades näha. Taimtoidulised tavaliselt siia ei tule, kuigi nad eksivad. See ei ole toitmis põdrad või, või metskitsed, linna toob seal lihtsalt poegade võõrutavus aeg, kus siis nad satuvad ja need on pigem eksinud ja mitte toitu otsima tulnud loomad. Aga mujal maailmas näiteks on päris linnaloomadeks muutunud väga paljud loomad. Ameerikas näiteks on eriti linnaloomaks muutunud pesukaru lõuna poolt koiotid põhja pool karud mustkarud ja ka jääkarud käivad juba inimasulate lähedal ja toitu otsimas, sellepärast et neil lihtsalt ei ole seda kusagilt mujalt leida ja nemad on ju lihatoidulised, kus nad seda liha sealt linnades leiavad? Jääkarud leiavad jäätmeid, ega nad liha päris ei leia, aga inimene on tegelikult niisugune tegelane, kes kes raiskab toitu ohutult ja toidu vaid tegelikult on tohutult. Miks praegu toidujäätmeid sorteeritakse või sunnitakse sorteerima õieti ja miks peab neid komposteerida või sellepärast, et kui need matta prügimägedele, siis nad toodavad tohutult metaani ilma õhuta lagunedes. Metaan on üks kui muid kliima soojenemise põhjustajaid. Lisaks süsihappegaasile metaan väga ohtlik ja kliimasoojendajana on ta tegelikult mingi 20 korda aktiivsem kui näiteks süsihappegaas, nii et süsihappegaasivõime me paisata sinna atmosfääri umbes 20 korda rohkem kui metaan. Toidujäätmed on jah, väga ohtlikud, tegelikult meil seal kliima soojenemise mõttes kaasa toidujäätmeid tekib arenenud ühiskondades väga palju. Ja selle on siis need pesukarud ja karud ja rebased ja koiotid ka tähele pannud ja ja sätivad, mis kummaline ennast linnaservades elama ja elavad seal päris massiliselt elavad. Näiteks pesukaru on Ameerika liik, teda looduslikult Euroopas ei ole, aga Euroopas on teda toodud paari kohta üks kohtu Saksamaa Saksamaale tõi tema selline kurikuulus härrasmees nagu Hermann Göring, kes vaatest on väga ilusad. Loomade arvas, et Saksamaa kolmanda rassi loomastiku rikastamiseks oleks pesukaru väga hea asi, paarkümmend tükki. Palju ta neid tõi, lasi nemad siis lahti ja nad on selles piirkonnas, kus niisugune väike, kas selle linn ja praegu näiteks, kas linnas on praktiliselt ühel hektaril kusagil paar-kolm pesukaru, et seal tohutu arv, mis need pesukarusid nüüd sinna tekkinud on ja nad on tõsises hädas, ei oska nendega nagu midagi peale hakata ja ja pesukaru kuigi nimi ütleb, et tegemist on sellise puhta loomakese, kes peseb oma toitu, noh, see on ka jälle üks legend, ega ta selle pesevaid otsib veekogu äärest Sarmekestega v, sest seda toitu. Aga kui seda toitu on suures koguses prügikastis, siis ta sordib selle väga hoolikalt läbi, pillub seda toidu laiali, need, need kohad, kus kümned või, või mitmed kümned pesukarud korraga toitujad otsimas, näevad hommikuti päris jubedad välja. Selliseid linnaloomi on ja linnas on hea ja toitu leida, noh, väga palju linnud tulevad linna sellepärast et siin on kauem soe linnad ja muudkui maakovotsin hamburgerikioskit, seal on toidujäänuseid hästi palju ja kõikvõimalikud muud kohad restorani tagahoovid, seal varajased leiavad toitu, okkad tulevad, linnadesse elavad ja meile linnades ja tuvid. Kui te vaatate, kas siis Roomat, Londonit või Barcelonat, kõikide linnade mingil väljakul, Mul on tohutu arv tuvisid ja ega nad seal muidu ei ole, neid söödetakse seal hea meelega jällegi ja näiteks New Yorgis on jällegi nii, et juba kusagil 90.-te aastate algusest pesitsevad New Yorgi kõrgbüroohoonete katustel rabapistrikud, need, kes üliharuldased ja välja suremas, aga seal nad pesitsevad ja ja elavad täiesti omas maailmas, sest nii kõrgel mitte keegi neid ei ohusta. Seal on tohutult palju tuvisid, keda on hea küttida. Enamasti inimesed ei saagi kunagi teada, et need rabapistrikud seal üleval 50. korrusel näiteks õieti seal katusel elavad, pesitsevad seal keegi kunagi ei käi, neil on hea, rahulik ja suurepärane. Uus nišš on nende jaoks tekitatud selliste kõrghoonete näol. Need, loomad, kes on kord juba tänavale tulnud, need enam loodusesse tagasi kipub. Noh, ega nad siis ei kipu, kui neil piisavalt toitu nad tulevad siia tegelikult sööma, sööma ja neil on kindlasti ka palju varjupaiku ja enamasti nad liigud teisel ajal, kui inimesed nad liigud öösiti sel ajal põhiosa inimestest magab. Et ega neil kohtumist eriti nende inimestega ei ole ja noh, ega peale selle, et nad selle ümbruse ära reostavad, õieti asjad laiali pilluvatega. Kahju seal ju ei ole tegelikult no välja arvatud näiteks, kui karud juba ikkagi sul tagahoovi tulevad ja prügikastis toitu otsivad ja sa lähed ka ise prügiämbriga karu, siis tuleb sul juba tee peal vastu ja vaatab, mis sa sinna parajasti puistama hakkad, siis ilmselt muutub ta natuke tüütuks ja tülikaks, aga ega suurt Välja arvatud mõningate teiste tegelastega, ütleme kärplased, kes on tulnud linnas nugised ja kivinugis just on kippunud jälle Lääne-Euroopa linnadesse tulema ja nii nagu alguses rääkisime, et osa loomi on kogu aeg toitu otsivad nugised, otsivad kogu aeg toitu ja proovivad kõike. Ja näiteks see kivinugis on autodele paras vaenlane, ta lihtsalt ronib sinna mootorisse ja need huvitavad need juhtmed. Kujutage ette, kui ta seal siis need juhtmed kõik öö jooksul laiali lammutab ja ära sööb, minu meelest rekord, mis üks kivinugis suutis korda saata, oli see, et öö jooksul pani seisma ligi 200 autot, kus ta siis need juhtmed, kapoti allkõik suutis läbi närida ja ja tekitada siis neile omanikele hommikul ebameeldiv üllatus. Jääkarudest on väga kahju, kas siis tõesti ei jätku enam kõigile toitu? Jääkarudest on kahju, jah, ja eks see kliimasoojenemine teeb nende elu aina raskemaks. Üks liik, kes ilmselt ohtu satubki kõige rohkem on, on jääkaru. Ja ta satub ohtu sellepärast, et tema põhitoit hüljes ei leia võimalust enam paljuneda, kui nad ei jäävälju, jääb aina vähemaks. Sulamise protsendid, mis, mis praegu need arktilise jääväljad näitavad, on ikkagi kohutavad. Sellel jääkarule ka muud üle ei jäägi. Kas kolida inimese juurde, mis inimesele ei meeldi hakata inimtoidu peale konkureerima, aga tegemist on väga suurte loomadega, kust me talle selle toidu kõik võtame lisasöötmist tegema hakkama, et see ei ole nagu võimalik. Ja tegelikult ilmselt üks loom, kes võibki välja surra, ongi jääkaru juba lähema 100 aasta jooksul. Kui ümbritsevad tingimused loomade jaoks muutuvad, siis väga paljud loomad ei suuda sellega kohaneda ja jäägi muud üle, kui, kui välja surra, sest ta ei saa selles muutunud keskkonnas hakkama. Tal on kas seal liiga kuum, liiga külm, liiga kuiv, liiga niiske. Sest ega me täna ei oska öelda, missuguseks see kliima pärast seda soojenemist muutub ühes või teises paigas kindlasti mingis kohas läheb hirmus kuivaks, mingis kohas hakkab rohkem sadama, mingis kohas tekib rohkem torme. Mingis kohas rohkem tsüklonid mingis kohas ujutab üle. Et kõik need põhjused on, aga kus täpselt ja millal, ega seda me täna veel öelda ei oska. Kuulsite keskeprogrammi loomadest. Stuudios olid bioloog Georg Aheri ja Marje Lenk. Saade valmis koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga.
