Ei tea iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad, täna on meil küll küsimustele vastamise päevaga, alustame juttu siiski ühest veidra nimega tegelasi, siis mina ei suuda seda nimegi välja öelda, sina, siilipoiss tuleb sellega ilmselt toime. Jah, see on hop Harreka. Suure uhke punase sabaga vahva patsi meenutava lakaga ise täpiline natuke nagu hobune, aga ei ole ka. Natuke nagu kaelkirjak ja pildi alla on kirjutatud hobune, karu, rebane, kaelkirjak, siis kõigist nendest loomade nimedest on võetud midagi esimesed silbid ja siis kõigil loomadel on selles hop Carreka elukas ka midagi sarnast. Rebasesaba on ja võib-olla karu käppadzia täpiline nagu kaelkirjaku kael on ka, aga hobuse keha ja lakk. Selle lustaka tegelasi on välja mõelnud, Maria Järviskis elab Tallinnas, see on vahva, et ta ikka neid tegelasi suudate välja mõelda ja võib-olla suvel leiabki neid rohkem. Maria kirjutab meile esimest korda ja ise ta on 12 aastane, kes on lausa hull hobuste järele. Mulle meeldib ka joonistada, kirjutab ta. Sellepärast ma otsustasingi välja mõelda oma fantaasia looma. Minu fantaasia, loomon, hop, Karekka Hokka rekka on kolme meetri kõrgune, tema turjakõrgus on umbes poolteist meetrit. Hopkarekkad elavad suurte kaarjatena preerias. Kalad söövad rohtu, joovad vett. Need on mitut värvi, näiteks valged, mustade, pruunide või kollakate laikudega, mustad, valgete, pruunide, kollaste oranžide või mõne muu värvilaikudega. Nende omapära on see, et nende laigud on alati ühte värvi ühel loobal. Nende saba lakk on alati oranžid. Emasloomadel on sinised silmad. Isasloomadel on aga mustad silmad. Hopko rekka on hea iseloomuga, eriti hästi saavad nad läbi väikeste lastega. Kui keegi neid aga lüüa tahab, siis nad saavad tigedaks. Okka rekkadega saab hästi ratsutada, tööd teha. Hopkarekkad elavad kuni 50 aastaseks. Ma arvan, et teate nüüd, kes Ropka rekka val õpetajana jään teie uut saadet ootamatu marja. Aitäh sellise Hopka rekkaga oleks vahva kokku saada küll ja ratsutada. Jah, fantaasias küll ratsutada. Aga Sander Saamuel, kes saatis meile kunagi üüra ja valelehe on veel välja mõelnud ühe tegelase Jah, see on pikk päkapikkpäkk, elab tühjade jalgpallide sees, sealt tuleb ta välja alles siis, kui ilm on ilus ja lapsed tahavad palli mängida. Pikkpäkk on ta nimi sellepärast, et ta päkad on pikad aga seda on selleks vaja, et pall põrkaks hästi, tema hüppab seal sees. Talle meeldib põhiliselt elada nende pallide sees, mis on soojematel maadel pik. Bäkki kõrgus on 10 sentimeetrit, pikkus 20 sentimeetrit ja selle otsa 80 sentimeetrine saba. Selle keerata rulli, pikktakse kuivama pandud riideid. Siis ei tohi küll seda palli lasta sinna riiete ligi, aga ega tegelikult on ju nii, et kellelegi ei meeldigi palli, mängitakse kuivatusplatsi läheduses. Võib-olla küll jah, et siis palveid, jäljed pealeta kujundanud riietele. Ja neid saab ta kätte oma hea hüppamise oskuse tõttu neid, kui Homand riideid märjad riided meeldivad talle rohkem. Pikkpäkk paljuneb poegimise teel. Emaloom toimetab poja kohe mõne palli sisse. Pikkpäkk magab, talveund elab 105 aastaseks, poegib suvel kolm korda, kevadel kaks korda, sügisel üks kord. Pikkadele päkkadele võib soovida, pikka iga on kirjas ka, et nad 105 aastaseks elavad ja, ja et, et nad siis pesukuivatusplatsidele väga lähedale Läks. Ma vaatan, et Georg juba tükk aega lehitseja põnevat raamatut ja ma olen väga uudishimulik, mis raamat see on sina ilmselt ka. Muidugi, siin on ka hästi palju igasuguseid põnevaid asju sees. See on raamat, mis võiks olla iga lapse kodus riiuli peal, aga kahjuks seda praegu ei saa seal olla. Sest see on soomekeelne, nimi on Heureka ja alapealkiri, et teadus on mõnus või, või lõbusa kuidagi nii võiks seda tõlkida, see on Inglismaal tehtud ja hiljem ka soome keelde tõlgitud. Ja siin on väga palju huvitavaid lugusid ja asju sees kõikvõimalikest Meie elus olulistest nähtustest. Ja näiteks, kas sa teadsid sellist asja, et kõikidel loomadel ei ole ühesugune kuulmismeel näiteks rohutirtsud, kui nad tahavad midagi täpselt kuulda, siis nad riputad õhus jalgu tagajalgu ja nende abina püüad häälelained, saavad teadlane, kõrvadest pole üldse lugu, nad kuulevad tagajalgadega näkku, rääkis nojah, ja seda endiselt oleme ka rääkinud, näiteks maod ei kuule ka neil pole ka kõrvu, vaid nemad tunnevad maapinna võnkeid kalad vees ujudes, neil on selline küljejooneelund tajuvad sellega neid võnkeid ja saavad selle abil siis ja kogu kehapinnaga häälelaineid vastu võtta. Nii et see kuulmine näiteks ei ole sugugi ainult tänu kõrvale, vaid teistmoodi kuulda. Nojah, küllap kalal läheksid kõrvad vee all ju vett täis ja siis ei oleks neist kõrvadest mingit abikaasa. Hakkas mõnel kalalicol, kõrvad ei kaladel kõrvu. Mõnd kala vaadates jääb küll mulje, et ta oli ikkagi väikesed kõrvad. Nojah, kaladel üldse kõrvu ei olegi, nii nagu ei ole nendel rohutirtsude madude ja et meil on mõned lapsed, võib-olla kõrvadest peavad need tegelikult lõpus kaaned seal all olnud veel lõppusid, liigutatakse, liigutamine näeb tõesti välja nagu elevandid oma kõrvu liigutavad, umbes samas rütmis ja samamoodi. Elementidel on tõelised kõrvad, aga kaladel on Need lõpus kaaned, seal all on peidus lõpused lõpuste abil nad hingatsat tuleb suu kaudu vesi sisse, sealt kaante vahelt pressitakse teel välja, vahepeal saavad siis lõpused sealt hapniku ära eraldada. Aga siin raamatus on veel päris toredaid asju, kasvõi see, et miks on vanadel aknaklaasidel tihtipeale alumine osa paksem ja ülemine osa õhem. Ja siin seletatakse seda. Klaas ei ole päris tahke aine, vaid ta on niisugune hästi vis koosnev sitke vedelik. Ja põhimõtteliselt voolab niimoodi püsti olev klaas allapoole, aga see sünnib väga pika aja jooksul ja sellepärast näiteks mitusada aastat vanad klaasid tõest, altpoolt sutikese paksemad, kui ülevalt poolt klaason voolanud ülevalt allapoole. Maha. Huvitav siis peab uurima neid vanaaegseid kloose hästi tähelepanelikult. Aga kas see uueaegne klaas? See on ka selline, et hakkab voolama. See uueaegne on ka, aga meil ju lihtsalt mitusada aastat võimalik seda vaadata, ta kipub enne puruks minemast, kui praegu vaatate meie aknaid kas või näiteks Mustamäel või Lasnamäel, siis üpris palju olnud paberiga ja kleeplindiga kokku kleebitud aknad, noh, see ei ole muidugi võimalik enam midagi voolata. Need on juba nii ära voolanud, seal on ainult tükid järgi. Kuna klaasisaamisega on nii, nagu on, et ei ole, siis tuleb neid lihtsalt niimoodi tükkhaaval kokku lappida ja sellepärast ei ole võimalik seda voolamist jälgida. Ühel pildi peal on parted, mis sinna juurde kirjutatud. Noh, siin on räägitud üldse vedelikest, mismoodi need looduses toimivad ja kuidas erinevad organismid selle veega toime tuled siin näidatud, kus taimed vett võtada, see pardi puhul on räägitud, et pardisulestik on kaetud erilise või tegemisi. Lase vett sulestiku imbuda ja selle tõttu part vees ujudes on ikkagi kuiv. Ei saa märjaks, meie lähme vetes, keha läheb päris ruttu märjaks, aga part kuidagi lendu tõuseb, veest välja, tuleb korra raputab sulgede pealt vee maha, sulgede vahel tal mingisugust vett ei ole ja see on muidugi väga tähtis, sest muidu ei oleks seal pardil võimalik seal vees ujuda. Niipea kui ta suled märjaks lähevad, muutusse sulestik, nii raskest vaene partik upuks seal kohe ära, seda võite kasvõi kodus katsetada. Võtke spioodis sulgi, pange vette ja te näete, kuidas nad märjaks lähevad ja põhja vajuvad nad üldsegi niimoodi välja nagu kuivad suled, nii nagu pardi seljas olevad suled. Mida nad siis endale peale määrivad? See on selline rasvataoline või teatud asfon selline bet tõrjuma omadusega ei lase siis veemolekule sinna lähedale, vaid nagu tõrjub neid eemale ja tänu selle rasvakihile seal sulgede peal see part, kui püsibki. Mina ei ole küll märganud, et ta sinna sulgedele midagi peale määriks Nojah, seda ei oska tähele panna, sest see näeb sulgele puhastamiseni välja, aga tegelikult on tal seal saba juurest, päranipub näärevus sisse või sees ja siis ta sealt nokaga seda või et võtab ja niimoodi nokasulgede vastu liigutades nühib seda võiet sinna sulgede peale laiali. Määrib ja, ja püüab saaki taolisi vetpidava sulestiku. Aga mis siin veel on, laps istub lumehunniku otsas? See vist ei ole päris laps on alpinist, kes istub maailma kõige kõrgema mäetipu otsas Mount Everesti tipus ja all on siis tekst, mis väidab, et seal Mount Everesti tipus läheb vesi keema juba 70 kraadi juures. Noh, meil see on ikka päris hea tuline vesi, aga keemisest massi veel päris kaugel. Meie koduski pesi 100 kraadi juures, aga seal on õhk niivõrd hõre, et vesi läheb 70 kraadi juures keema ja ongi, et mida madalam õhurõhk on, seda madalam on ka see vedelikud keemamineku temperatuur. Mida kõrgemale lähed, seda kergemini vesi keema hakkab. Huvitav, kas sellepärast siis sinna mäe tippu ronigi, et kontrollida, kuidas see vesi seal keema läheb? Ma ei tea, kas nad just sellepärast sinna mäe tippu läksid ja, ja ma isiklikult ei usugi, et seal keegi üldse kunagi vett keetnud on seal mäe tipus, ma arvan, et see on rohkem niimoodi teoreetiliselt arvutatud see asi välja seal sellise temperatuuri juures vesi võiks keeda. Aga tegelikult see hinnatõus on juba niivõrd raske ränk matk, et kõik üleliigne, mida tõesti millekski vaja ei ole. Ja ma usun priimus ja veekeedunõu on piisavalt ebatarvilikke asi sinna kaasavõtmisel, seda küll keegi sinna üles vedama ei hakka. Igal juhul väga kasulik teadmine, kasulik teadmine, sellepärast et seda võib-olla kusagil kellelegil on võimalik ära kasutada, kes kõrgemale mägedesse läheb ja diabeeti kulu. Nii palju kütust vee keema ajamiseks. Ja järgmisel pildil on võrreldud ilmselt autot ja mahlaklaasi. Kuid miks? Ja siin ei ole päris võrreldud seda joogiklaasi ja autot ka sinu kahest asjast jutud, kuidas jook külmaks läheb, jää sinna sisse panna, et jää hakkab sulama ja siis ta jahutab seda jooki sulades ja selleks, et sulata sellesse tahke jää, vajab energiat soojusenergiat saab sealt seda soojusenergiat selle tõttu see vesi läheb külmemaks ja sellepärast see jooksis jää lisamisel külmaks, muutubki, aga auto on joonistatud sellepärast et see on selline nähtus, mis ilmselt paljudele tuttavad. Et kui väljas on külm ilm ja auto seest on soe, siis hingates auto aknad tõmbuvad üpris ruttu uduseks, kui seal näiteks sellist soojendust sinna akna peale ei suunatava sooja õhku Tsahkna klaasi soojaks, hoiaku külma akna peal hingata, siis tekivad sinna v piisakesed, vee viisakused tekivad sellepärast külma klaasi peal veeaur kondenseerub aurust saavad vee piisakesed ja seal siis need veetilgad tulevad nähtavaks ja sellepärast selline auto pilt siia joonistatud ongi. Mina muidugi alguses arvasin küll, et siin on mõõdetud seda lohet, et kui palju autojuht tahab sõidu ajal näiteks juua. Võib-olla seda tuleks ka uuride arutada selle üle. Sellepärast et võib-olla tõesti, et autojuht vajab näiteks rohkem vett kui jalakäija. Igatahes väga huvitav raamat, aga, aga vastame nüüd mõnele küsimusele ka. Ja muidugi, mis on esimene küsimus. Ja see on huvitav küsimus. Ja sellel jällegi mina ei oska niimoodi otse öeldi, et ta on arg, sellepärast et sellepärast, et minu meelest jänes ei ole üldse arg. Kõik on, inimene on loonud sellest jänesest sellise ara loomakujutuse ja see kujutlus on tekkinud sellest, et jänes ehmatame, ta paneb jooksu, aga üldiselt samamoodi jookseb võraga hunt ja karu ja rebane üldiselt kõik loomad on kaunikesti arad, kui need inimesed kokku puutuvad. Ja jänes on selles mõttes veel suhteliselt julged, näiteks hundid ja karud. Ja need rebased ja nemad hiilivad inimese juurest ära juba siis, kui inimene on nii kaugelt, enamasti ta ei näegi üldse neid loom. Niipea, kui nad on märganud seda inimest, nii panevad juba padavai minema. Aga jänes, tema püüab oma paika säilitada, viimase võimalused on tihtipeale ta hüpotell lausa jalgade eest ära. Ta on leidnud sellise päevase magamise paika just kusagil põõsa või kuuse alt ja kui ta sealt juurest mööda lähete, olete peaaegu peale astumast isales ütlevad jänese närvid üles, ta hüppab sealt välja, paneb siis igavese ajuga punuma. Aga tegelikult noh, see, et nii kaua paigal püsida, see on minu meelest päris suur julgustükk ja see on tegelikult tema elus väga tähtis taktika. Tal alati päike, lootused kui see rebane või hunt, kes teda tõeliselt ohustab, et kui see nüüd tuleb nii lähedal, et tal võib olla tuul puhub soodsast suunast jänese mõttes soodsast suunast ja äkki see lõhn ei lähe selle hundirebasele. Linnajänes lebab nüüd rahulikult vastu maad, siis teda ei märgata ja läheb see vaenlane temast mööda, ta jääb ära söömata. Selle pärast, et niimoodi märkamatuks jäädes šansid palju suuremad terveks jääda, kui, siis, kui hakkad rabeledes kellegi eest ära jooksma. Muidugi jänes on väga osav jooksja ka ja ja tihtipeale jooksjate eest ära, aga, aga siiski võimalus ilma lisaenergiat kulutamata paigal püsides ellu jääda on palju meeldivam, kui elu eest rabeledes joostes ja kohutavat energiat kulutades tuleb taastanud, tuleb kusagil avatud maastiku süüa ja, ja jälle elu ohtu seada, palju parem on kusagil rahulikult Lepata oodata, et äkki mind ei märgata. Ja see ootamise meister on suurepärane jänes tõeliselt hätta sattunud. Siis ta hakkab kaitsma ennast väga vapralt ja peksab tagajalgadega ja poksib ja üldiselt ega see jänes nii Artuks ei olegi, kes kodudes küülikuid peavad, see ei olegi päris jänes, nendega ikkagi jänesel päris lähedane sugulane, küülikud, kui te need pihku võtate või puurist välja tõstate, näete, nad võivad väga kõvasti jalgadega rapsida ja küünistada ja, ja teile vastu hakata, kuigi te olete neist 10 korda suuremad ja, ja siis ei ole see küülik suugard, vaid vastupidi, ta on väga julgastu endast 10 korda suuremale olendile vastu. Mõelge nüüd ise, kui teile tuleks näiteks mingi tegelane, kes teist oleks 10 korda suurem, see tähendab kaalus kusagil 500 kilo ja oleks kolm meetrit pikk või mina arvan, mina küll paneks kohe jooksu temast tagasivaatav. Vaata ja ei häbene sugugi tunnistada suuri elukaid kardaksin ja võib-olla palju varem kui jänes, mida küll jõuludeks põõsa alla jääda, lootma, et mine tea. Keda läheb nüüd mööda? Aga õnneks on paljud asjad, mis on meist suuremad, enamasti liikumatud, näiteks puud ja majad. Nojah, üldiselt küll, aga siiski, näiteks karu, ma ei usu, et keegi nii väga rahulikult nüüd jääks paikale ootamat. Karu temast poole meetri kauguselt paari meetri kauguselt mööda läheb. Mina tean, et inimese paneb igatahes hüppama inimesest palju pisem näiteks hiir. Ja seda ma olen ka tähele pannud ja millegipärast on just naisterahvad need, kes kipuvad aga hüplema ja väga suurt kisa tegema, tihtipeale mõni inimene ise sõnagi suust, aga niipea kui hiirt näeb, siis on ruumi Paksu kisa täis, et lausa ei mahu enam sinna keegi sissegi. Ja kuidas sihuke pisike loob, nii suure hääle küll suudab lahti päästa sealt minu jaoks täitsa müstik. Aga siin vahepeal ma, kui häälest juba juttu oli, siis ma tahaks küsida, et kas sa tead, kes. Maa peal minaal panete. Tegelikult üks ahv on küll, kes teeb väga kõva häält maismaal, saanud Meira tema häält kuulda kuni viie kilomeetri kaugusele tõesti möirgab fantastilised, kõige kõvemaid maismaa hääli, mis üldse olemas on. Aga looduses kõige kõvemat häält pidavat tegema sinivaalad. Nende hääletugevus on 180 detsibell. Näiteks inimesi kõrva juba kahjustab hääl, mis on 130 detsibelli. Sa oled hirmus kõva rokk-kontserti müra. Aga sinna veel 50 detsibelli juurde lisada, see on juba selline müra, mida ei suuda ette kujutada. Sinivaal häälitseb vees sellise kõvaduse häälega ja seal on vist üldse kõige kõvem müra, mida üks elus oled maa peal. Suudab oma hääleaparaadi abil kuuldavale tuua. Siis vist tema läheduses ja jääb lausa kurdiks või vähemalt kõrvad jäävad küll haigeks. Seda nii ei ole, sellepärast et hääle levik seal vees on hoopis teistsugune. Aga võib-olla, kui ta sulle kõrva karjuks lauset hääd kuuldavale tooks, seal vees, siis võib tõesti, see laine on nii tugev, et võib kurdiks teha. Aga kui sa siin rääkisid sellest kõige tugevamast häälest, siis ütle, kes on maailma kõige suurem loom, Koson, elevant. Maismaal küll jah, ma olen tõesti element, kõige suurem loom hakkab ees, on sedasama sinivaal, kes seda kõige kõvemat häält teeb. Ja nagu me see sinivaala juurde veel korraks tagasi tuleksime, siis tema hääle kõvadust võib võrrelda ainult selle raketi stardi mürinaga. Seda raketi starti kuulatakse kusagil paari kilomeetri kauguselt betoonpunkrist jälgida võetakse seda sinna kuuldu, seda üldsegi. Aga siiski see on väga kõva. Ja see sinivaala hääl, see levib 850 kilomeetri kaugusel Tsemeirafi viis kilomeetrit ei ole selle kõrval mitte midagi. Aga tõesti maismaa suurim loom, aafrika elevant nimelt india elevant, Indias elav suguvend on natukene väiksem ja sinivaal on siis vees ja üldse kõige suurem kunagi maa peal elanud loom, sest need Saurad, saurused on ka tegelikult sinivaala kõrval kaunikesti kehvaks pikkuselt annaksid nad küll välja, aga kaalult küll mitte sinnapoolegi, sest kõige raskemad saurused, mida seni teatakse võinud kaaluda 50 tonni sinivaala kehakaalus arvatakse olevat 100 120 tonni. See on selline asi, mida ei suuda ette kujutadagi, näiteks ma ei suuda kuidagi ette kujutada üks loov, võib-olla 33 meetrit pikk, nii nagu see sinivaal on selle kõrval see elevant oma neljatonnise keha või viietonnise keharaskuse ja kolme poolemeetrise kõrgusega on tõeline kääbus ja te võite ise arvutada, mitu elevanti, kes on umbes seitse meetrit pikk võib panna üksteise järgi sinivaala selga sinivaala pikkuse välja. Aga miks tal on tarvis nii suur olla? Vot seda nüüd raske öelda, miks tal on vaja nii suur olla, seal võib olla sadu erinevaid põhjuseid. Üks põhjus on võib-olla ka see, et ta sööb nii väikest toitu, et seda piisavalt palju ahmida peab olema hästi suur suu ja eesti suu ajab hästi suurt keret ja sellepärast siis ta nii suureks kasvanud on. Aga looduses on üks selline reegel, et kui mingi loomori hakkab välja suremas enne seda, tema mõõtmed väga suurenevad ja sinivaalad on jõudse vaalad kõik praegu kaunikesti väljasuremisohus. Seda küll, mitte looduslikel põhjustel, kui päris aus olla, vaid inimese tõttu inimene on neid armutult küttinud ja hävitanud ja praegusel hetkel täpselt ei teata, kuigi on üleüldine vaalapüügikeeld jõus ja vist tõesti, sellest peetakse suures osas ka kinni. On ikkagi nii, et vaalade arvukus on väga madal, eriti sinivaalade osas ja kas ta nüüd hakkab tõusma ja kas ta hakkab suurenema või surevadki need loomad välja, seda on praegu üpris raske ennustada. Igatahes, mina loodan, et neid sama saatus ei taba. No ma loodan kõvega, aga praegusel hetkel on küll olukord selline, et inimese tõttu väga paljud loomad on selles situatsioonis, et nad surevad välja ja kõige halvem selle asja juures on veel see, et me ei saagi üldse teada, siukseid loomad kunagi on elanud, siin tekib muidugi jälle küsimus, milleks neid nii palju siia vaja üldse on. Aga me kunagi ei või teada, milleks ühte või teist liiki vaja on, enne kui me oleme teda põhjalikult uurinud ja tema kohta kõik välja selgitanud tarbetuid olendeid minu meelest maakeral olemas, ei ole isa kellessegi suhtuda kergemeelselt, et vot sind pole vaja. Sinume, võime lasta välja surra küll. Aga veel soovitakse teada, kui palju joob elevant Getmil siin elevandist juttu oli. Ja muidugi iseküsimus. Ma päris täpselt ei tea, aga ma kaldun arvama, et see on ikka õige õige suur kogus 150 liitrit või võib-olla isegi suurem. See sõltub muidugi sellest, kui kaua ta joomata on olnud ja, ja kui palju seda vett tal parajasti käepärast on. Aga mis tahab siga must olla? No vot, see on jälle teine asi meie jaoks siga mustaga tegelikult siga on üks väga puhas, loob see kõik on suhteline ja selleks, et puhas olla, peab olema must sõna otseses mõttes, ta peab olema porine, sest sinna pori sisse jäävad kõik igasugused parasiidid kestel naha peal on ja Nende õhuavad sulguvad, nad ei saa hingata ja sunnitutes ja kui parasiidi peremehe siis maha jätma, niimoodi vabastab ta ennast kõikvõimalikest parasiitidest ja ei lase näiteks kärbestile kõigil tegelastel endale ligi tulla. Näiteks kui mõni haav on, ei saa sinna haava sisse muneda, sest seal kenasti porikihiga kaetud, nii et see pori või see mustus, mis seal seljas on, tegelikult aitab tal puhas olla, siga ei ole üldsegi must või mis iganes puhtamaid, loomi ja samal ajal ka väga arukas loom. Ma usun, et seal arukuse kohta võivad paljudele jutustada need inimesed, kes sigadega asustatud piirkonnas üritavad kartuleid kasvatada. See on täiesti lootusetu võistlus. Sellepärast, et ükskõik kui osav ja kaval ja tark sa ei oleks, siis arvad, et no nüüd ma olen see sea üle trumbanud, nüüd tähendab seda kartulit ei võta, et ma mõtlesin välja nii kavala viisi vaid ma olen kõik ööd valvanud ja neis siga ikka tuleb kartulist. Ja siis, kui sa pärast kümnendat valvatud ööd otsustad, et nüüd ühe makadega vahepeal, siis siga tuleb ja sööb su kartulid ikkagi nahk. Nii et noh, ta on kaval ja, ja tark loom ja ja samal ajal ka väga puhas loom. Kellele, missugune vannis kõik meeldib, noh igasuguvannid on ju olemas ja temale meeldib porivann. See ei ole mitte ainult sealise loomulik komme, vaid kui te olete näinud neid aafrika filme, siis seal tihtipeale võite filmis näha punaseid või hallikaid elevante, kes on tumehallid, porihallid, nemad armastavad püherdada seal muda sees, jõehobud püheldavat, seal mudases ja ninasarvikud põhjerdavad ja linnud võtavad liivapanne ja seal looduses väga levinud selliste vannide võtmine ja see tolm ja liiv ja pori tegelikult on väga hea vahend parasiitide vastu võitlemiseks. Mõned linnud on leidnud ka parema võimaluse nende parasiitidega toime tulemiseks. Niimoodi petsinast liivaga ei tee sellist liivapritsi endale, vaid nemad lähevad näiteks sipelgapessa ja ärritad sipelgaid, sipelgad hakkavad neid siis sipelghappega pritsima, siis lindude paks sulestik ei kannata sugugi, aga Need parasiidid, kes sulgede vahel ringi ukerdavad, nemad saavad sipelghappega pihta ja nemad kukuvad sealt alla ja satud sipelgapessa sipelgate süüa. Ja linnul ka hea meel, et sai nendest parasiitidest jälle lahti. Kavalad, teised. Aga miks öökull lendab öösel? See on sellepärast, et ilmselt kunagi kulli eellased leidsid, et turvalisem lennata ja kui süüa rohkem, kui sa hakkad siis saaki otsima, kui teised määra magama läinud tasapisi nad on kohastunud eluga omandanud sellise hääletu lendamise ja suured silmad, millega nad näevad pimedas ka ilmselt see kõik on toimunud väga pika aja jooksul ja alguses neile suuri raskusi, aga tasapisi aastalt tuhandete miljonite jooksuse kohastumised väidab, paranesid täiustused ja praegu nad on noh, minu meelest täiuslikud ööloomad, sest kujutage ette, kui selline suur linn nagu kassikakk, kelle tiibade siruulatus on üle meetri kus see täiesti hääletult suudab teistele pea liuelda täielikus pimeduses suudab märgata jooksvat hiirt ja pikeerida nii et, et ta tabab täpselt jooksvat hiirt haarata lennult või pikeerida õhust, nii et näiteks kusagilt oksalt või millalgi haarab magava linnu. See kõik näitab väga head kohastumist selle eluga ja kui ta on juba selle kohastumisega saavutanud, siis ta tuleb selle eluga hästi toime, ka ta pole mingit tarvidust tänapäeval ringi liikuda ja tavaliselt on need kohastamised ka sellised, et nad näiteks sobivad öö eluks, siis siis ta teeb kohmakaks päeva elus. Ja ma arvan, nii mõnigi teie hulgast on näinud, kuidas päeval kuusel niimoodi natuke juhmilt silmi pilgutab. Kakk on hädas varestega, kui mõni varajasem teda märganud ta ei ole osanud ennast korralikult ära peita, sinna okste vahele vareseid hakata. Ründame see vaene lind, päris abitu, sest päevad on tal seda valgust tema silmade jaoks liiga palju. Ta näeb seda maailma väga uduselt, noh, nii nagu teiegi kirka päikesepaistelisel päeval ringi liigute päike lausa silma paistab. Ja siis ta ei oska midagi peale hakata, siis ta kaunis abitu. Nii mõnigi kord suudad varesed talle nii palju kurja teha, et see vaene öökull ära sureb. Öösel jälle, kui vares magab, siis lendab hääletult sealt üle ja haarab hea meelega magava varese küünte vahel ja hiljem sööb ta ära. Neil on niisugune vastastikune antipaatia, kui nii võib öelda teineteise suhtes välja kujunenud. Looduse rinte. Ta on teatud määral ringkäik ka sellepärast, et kui enamasti lõpetab, siis selle toiduahela, mis kusagil mõne väiksema linnuussikese algus võeti mingi taimekesega, algas selle taimekesi ära, mingi ussikene või putukas või tikkuse langes omakorda varese saagiks ja vales oma öökulli saagiks ja ja kui nüüd varesed mõnikord kuliga kätte saavad, siis ongi see ahel nagu katkenud. Lõpp on ära langenud ja sinna saab asemel asuda siis mõni teine öökull või mõni teine loom, kes selle varese Gulagi nahka pistab ja kui seda kedagi sinna ei asu, siis ringi kuidagi saab toimuma sellepärast et nii see surnud öökull kui see surnud vares, kui ükskõik milline teine surnud loob, viiakse lõplikult ära bakterite poolt, kes muudata jällegi kuumuseks ja, ja seal neile taimedele kasvu materjale. Niimoodi see loodusesse suur riik ehk tõesti toimub, nii et see on tõesti üks jupikese suurest ringkäigust. Aga enne kui meie saade lõpeb, palun vasta veel ühele küsimusele. Miks rähni ei laula? No. Võib-olla sellepärast, et nemad ei kuulu laululindude hulkadest, laulad põhiliselt ikka laululinnud ja neistki mitte kõike vares või rong pole ka suurt asja laulul, mees, kuigi nad mõlemad laululindude hulka kuuluvad. Aga rähnid tegelikult teavad väga toredat häält. Selle hääle tegemise eesmärgiks on ju tegelikult see, et kas siis kutsuda emalindu märkida oma territooriumil teisele samast liigist isendile ja nad teevad seda omamoodi, Nad põristavad nokka, kostu kuivanud puutüve, sellega nad annavad teada, et siin ma nüüd olen ja siin on minu territoorium. Ja aeg-ajalt mõned karjuvad, te olete ilmselt kuulnud teravadki giid, mida teeb see suur-kirjuleht või siis üpris müstilise karri, mida toob kuuldavale musträhn, nii et nad häälitsevad küll, aga jah, tõesti nad ei laula niimoodi kaunisti nagu ööbik näiteks või põõsalindu ehk must pea, põõsa rings, laulad tõesti ilusti. Aga need samad funktsioonid, mis nende ilus laul täidab edelarähni teistsuguste häältega. Ja noh, väga palju on ju maailmas linde, kes ei laula sugugi. Ega me sellepärast neid saab öelda, et nad halvemad linnud oleksid kui mõned teised. Loomulikult ei ole halvemad kuulmiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
