Kui sa talvisel ajal kuuled sellist reibast ja huvitavat linnulaulu siis võid kindel olla, et see on tühi. Pappvesipapp on umbes kuldnoka suurune lind. Ta on nime saanud sellest, et meenutab oma valge kurgualuse ja tumeda kuuega kirikus lappi. Vesipappi saab kestis näha ainult talvel. Suveks rännata põhja poole. Vesipappi võib talveti näha just nendes jõgede osades, mis on kinni külmumata. Seal püüab ta. Ehk mutukaid ja nendes samades jõgede osades võib vahel näha ka liivakivi paljandeid püstloodis liivakiviseina. Neid leidub vaid Lõuna-Eestis. Sest siin on maa sees paekivikihtide peal liivakivikihid. Kui nad on paekivikihtide peal, siis tähendab see, et nad on nooremad kui paekivikihid. Aga sadu miljoneid aastaid on vanad nemadki. Ja nüüd jõgi on pärast viimast jääaega oja orus liivakivikihte uuristanud. Tal on selleks aega olnud veidi rohkem kui 10000 aastat ja selle ajaga on ta suutnud tekitada järsaku, mille kõrguseks on paarkümmend meetrit. Kui ma käisin maailmakuulsas suures kanjonis Ameerika Ühendriikides, siis ma nägin seal liivakiviseinu, mille kõrgus oli rohkem kui kilomeeter. Need oli õõnestanud Colorado jõgi. Suur kanjon on tekkinud sama vanadesse ja väga sarnastesse liivakivikihtidesse nagu meie Lõuna-Eesti paljandid. Ainult et Colorado jõel on selleks tööks olnud aega pööraselt rohkem. Tervelt üheksa miljonit aastat. Vahel Eestis olles mõelnud, et kui mõelda, et liivakivikihtide paksuseks Lõuna-Eestis on kokku 400 meetrit siis suudavad meie joadki üks kord luua mitu korda kõrgemaid liivakiviseinu kui praegu. Neile tuleb ainult aega. See oli siis nüüd jälle vesipappi, talvine laul neis kiire voolulistes hea ja osades, kus. Vesipapp tegutseb ja laulab võib-olla liivakivis teinekord koopaid. Kui seisad Põlvamaal Ahja jõekaldas oleva neitsikoopa suudmes siis tundub esialgu, et siin valitseb täielik vaikus. Ümberringi on tunduvaid rõskust ja näha koopa laest rippuvaid niiskusest raskeid samblatutte. Aga kui kõrv vaikusega ära harjub, hakkab tunduma, et koopapimedast sügavusest kuuldub vaikset klõbinat. Rahvajutt seletab, et seda imelikku heli pidid tegema koopasügavuses varjul olevat kunagi Ahja jõkke uppunud. Neitsid ja vahetpidamata kangastelgedel kooma. Klõbin pidigi olema see kangastelgede hääl. Ja sellepärast see koobas kannab nime neitsikoobas. Kui julged ise uurima minna sinna koopa kõige tagumisse soppi siis leiad, et tegelikult tekitab seda imelikku häält kristallpuhas allikas mis koopa tagaseinast välja voolab. Liivakivi paljandite kohta on Lõuna-Eesti murretes omaette sõnad. Näiteks Öeldakse müürid või peaksid või taevaskojad. Kõige kuulsamad taevaskojad on Ahja jõe peal. Need on suur ja väike taevaskoda. Suur-Taevaskoda on kõrgusega 24 meetrit. Ja miks ta nimi on just Taevaskoda, seda kohalik rahvas niimoodi seletanud, et taevaskoda on looduse loodut koda. Tema põrandaks on rohetava vaibaga kaetud niit, jõekäärus seinteks, jõekääru ümbritsevad liivakivimüürid ja mets ja katuseks lapike sinist taevast üleval. Taevaskoda on igal juhul suurepärane looduslik kõlakoda ja siin on vahva korraldada kontserte. Kunagi oli Suur Taevaskoda arvatavasti meie esivanemate pühapaik. Ja praegu, kui eestlased selles paigas käivad, siis see neid seal nii palju käib, näitab, et ka nemad peavad väga sellest paigast lugu. Öeldakse isegi nii, et iga eestlane teab vähemalt üks kord elus. Taevaskojas ära käima. Kui sa sinna talvel lähed ja sul õnne on siis võid sealkandis ehk kuulda ka vesipapi. Laul.
