Niisugust vaheldusrikast laulu laseb kuuldavale kõrke roolind, väike pruunikirju, lind musta kulmutriibuga silma kohal. Nagu nimi ütleb, meeldib tal pesitseda ja toitu püüda roostikus, mõnikord ka mujal veeäärses, taimestikus ja ka Emajõe kallastel. Emajõgi on ilus nimi ja viitab sellele, et jõgi on justkui jõgede ema kõigevägevam jõgi. Kui mõelda nüüd meie kõikidele suurematele jõgedele ja sellele, kui palju neis vett voolab, siis vooluhulga poolest suudab Emajõega tõesti võistelda vaid üks jõgi. Narva jõgi, aga Narva jõgi on ju teatavasti piirijõgi. Osa sellest kuulub Venemaale. Peaaegu Eesti keskel asuv Emajõgi kuulub tervenisti Eesti piiridesse. Isegi Emajõe valgala kogu ala jõgi oma veed kokku korjab, jääb enam-vähem tervenisti Eesti piiridesse. Ühegi teise Eesti suurema jõega ei ole see nii. Mitte ühelgi neist ei ole Eesti piirides nii suurt valgala kui Emajõel. Eesti suurtest jõgedest on Emajõega võrreldav ainult Pärnu jõgi. Oma suuruse ja tähtsuse poolest pikkusega on ta isegi suurest Emajõest üle, aga muu poolest jälle jääb natuke alla. Eestis on palju jõgesid. Enamik nendest on väga pisikesed. Nii et niisugusi, mille pikkus on üle 10 kilomeetri, on tervenisti üle 500, aga rohkem kui 100 Kilomeetriseid on kõigest 10. Enamik nendest on aeglase vooluga aga Lõuna-Eestis, Ahja, Võhandu ja mõned teised jõed on päris hea voolu hooga Põhja-Eesti jõgedel jälle on sageli nii, et nad kukuvad alla pae Astangult ja siis tekib uhke juga. Eesti kõigevägevam ja v rohkem juga on Jägala jõel, see kukub kaheksa meetri kõrguselt, siis voolab pärast paeastangu kukkumistel tükk maad edasi kärestikulistes kanjonis. Seal teeb ta sellist häält. Ütleme ennast nüüd jälle. Emajõe juurde ta on jõgede emaga, meie kultuurilooja ajaloo jaoks. Võrtsjärvest algab Peipsi järve suubub ja on ainus laevatutav jõgi olnud tänase päevani välja läbi aegade Ando, olnud tähtis ühendustee. Sedamööda veetud kaupu, seda mööda kulgenud isegi sõjalaevad. Põhjasõja ajal, ligi kolm sajandit tagasi pidas Rootsi laevastik Emajõel Vana-Kastre linnuse all venelastega maha täitsa tõsise lahingu. Rootsi laevastik sai seal lahingus lüüa ja mitmed laevad lasti sealsamas jõe põhja. Suuruselt teine linn Tartu ja kindlasti kõige suurem jõeäärne linn. Ega teda sinna ei oleks tekkinud, kui siit poleks mööda voolanud suur ja hästi laevatatav jõgi. Emajõel on üks omapära, mis teda meie teistest suurematest jõgedest veel selgesti eristab. Ta on neist kõige aeglasema vooluga. Pole ka ime, kui mõelda, et Võrtsjärvest algav lähe on Peipsist lõppeva suud nagu võrreldes vaid neli meetrit kõrgemal siis 100 kilomeetri jooksul neli meetrit langust. Ja sellepärast Emajõe vesi päris seisma siis, kui Peipsil puhuvad tugevad idatuuled. Võib isegi nii juhtuda, et vesi hakkab voolama hoopis tagurpidi ja Peipsist jõkke tulvama ja siis on veetaseme tõus märgata isegi mitukümmend kilomeetrit ülevalpool Tartu linnas. Ma olen vahel mõelnud, et Emajõge võib pidada Eesti looduse imeks juba ainuüksi sellepärast, et ta on nii ehteestlaslik. Ta on endasse kogunud üle Eesti ohtralt vett ja voolab keset Eestilt tasakaalukalt ja ühtlaselt raskepäraselt ja aeglaselt. Nii aeglaselt paistab tihti nagu kõhklevad, kas üldse edasi voolata. Aga noh, kuna ta on ikkagi jõgi, siis peab ta vaatamata kõhklemisele kahtlemisele siiski lõpuks ära otsustama ja ikka edasi voolama. Emajõe vesi voolab aeglaselt ja nagu laisalt. Tema suudmeosa kaldad on madalad. Sellepärast on suudmealal hiigelsuur märgala. Märgala koosneb soodest, jõe harudest, järvedest. Seal leidub palju puutumatut, loodust, haruldasi taimi ja loomi. Emajõe suursoo. Nime all on ta tervenisti võetud looduskaitse alla. Seal võib mitmekesiste linnuhäälte seas kindlasti kuuldaga kõrk ja troo linnuvaheldusrikast laulu.
