See hääl kuulus hundile ja seal lindistatud Alam-Pedja looduskaitsealal laulu pritsikategoori taustal augustikuus. Ja niisugust häält looduses andmist väga vähesed tänapäeval kuulnud. Veel vähesemad on hunt tee vabana metsas näinud hunt on Eesti metsades haruldane loom. Teda on meil vähem kui 200 kogu Eestis kokku. Ja kahtlemata praegusel ajal teevad metsa loomadele rohkem kurja hulkuvad koerad. Kui kõik hundid kokku aga vanasti oli teisiti ja need kõik meie vanad hundi vanasõnad ja ütlused huntide kohta ja hundi hirmgi pärinevad eelmistest sajanditest, siis oli tõesti niimoodi, et kui öeldi mets viis looma, siis igaüks teadis, et mets tähendas metsalist, tähendas hunti. Ja vahel võttis ka hunt lapse. 1000 kaheksasajandatel aastatel oli see veel üpris tavaline juhtum. Ja kui me praegu ütleme niimoodi, et võsavillem kriimsilm, toru, jalg või mida iganes, siis seegi on jälle vana põhjus, et hunti ei tohi hüüda, muidu hunt tulebki, tuleb kasutada peitenimesid. Hunt oli meie nuhtluseks varasematel aegadel ja sellest ajast. Praeguseni on jäänud meile ainult muinasjutud, kõnekäänud ja muu rahvapärimus. Ja praegu. Me teame hunti küll rohkem ikka loomaaiast kui metsast või, või siis muinasjutt. Hunte ja ja ühe sellise värvika loo kirjutanud kirjanik Juhan Jaik. Pikk luuletus. Laulan seda ka ja ma ja kesataaga mar jääma ja kursaõdede miine Chrisi oli siginenud susi, hulkus, põõsais metsa. Kuuesilti käis ta õues seal ta tegi ju Bahammurrdees küll agar ja ta tuli. Suured salgad, mütsid, kätevõimsad, palgad, taote mehi tuusada, tahtsid ära hävitada julma elu tahi lelle, eks korralda siidi arhi. Aga Teina, telli nälginud hunt Bristoli peitu läinud. Naabritalus kasvamas oli väi Vapper Jazz Väike-jazz kui lõngakera vana tooma silmatera oskas stiili stada. Hästi, tegi kiirelt kõik, mis kästi. Väike-jazz, kui. Teemahari karja nimekiri, pikk habe Me kaasik, pitsa ööd, saak, lehmaluu, mõni asi kas või. Maga lammastike sõin ja p üksikpõrsa või, ja veel. But seda Jaagalvas jazz. Äkki kari tardunud päi lagendikul seisma jäi. Saksas tuli nina kurihallivatimees mõrva Akva Jacki keeviskas joostes Hipe geenüüta karjaga. Too loomade eluõhtujazzil oli julgem eel julgem, kui ta isal veel astus, kähku hundi, et häda puutume. Kessi susi, sihi ja ajas, tead, et meil on viska ajas kuisassellest pau puusa. Kohe, kui vats sirgu.
