Põgusalt kuulates võis selle linnu nimeks arvata ööbiku. Aga rahvas ütleb ta nimeks vale ööbik ehk laulurästas. Ja kui hoolega kuulata, siis ta ei laksuta nagu ööbik, selle asemel on. Dev rästa moodi Kädin seal vahel laulurästas laulab ikkagi küll ka väga ilusti ja tema on üks nendest, kes sügise poole Läheb marjamaal samamoodi nagu inimene. Ja ta ei ole sugugi ainus metsaelanik, keda marjamaa tõmbavad, sinna lähevad väga paljud linnud ja ka neljajalgsed. Uskuge või mitte, isegi Rebane käib pohlal ja mustikal, rääkimata karust. Ja ma olen kuulnud Alutaguse kandis seda lugu, kuidas Marja naine läks vaarikale ja vaatas, et teises raiesmiku servas oli üks mees, tume pintsak seljas, valge särk seljas, istus ja korjas kahe kamaluga ka vaarikaid endale, pistis kohe suhu. Ja siis, kui naine talle lähemale jõudis, siis hõikas, et noh, jõudu külamees. Siis mees lasi ennast neljale käpale ja põgenes ummisjalu metsa, oli ikka hoopis karu. Ja tõesti võib juhtuda, et satudki metsa elanikuga marja maago, kui aga tegelikult varasemal ajal võis seda veel sagedamini juhtuda. Marjul on ikka käidud sadu aastaid ja teate väga hästi, et näiteks Öeldi nii maasikakohta, et Jaan toob maasikad majas, see tähendab jaanipäevast võib minna maasikale. Või siis, et juulikuusse saad, mustikad Kait ja selle järel tuleb pohlaaeg. Ja siis septembrist tuleb jõhvikaaeg, kui kartulite mine käib, et need kõik olid rahval selged asjad ja marjul käidi usinasti ja korjati samu Mariumis praegu. Aga mõnda marja me enam ei korja, mida varem hea meelega söödi. Näiteks lillakad, kas lillakas on niisugune vaarika moodi taimekene hästi madal rumalate vartega igal pool metsaalused on teda tihti täis ja tema marjad meenutavad küll rohkem nagu kokku kasvanud punaseid sõstra marju. Nende maitse on magushapu suurepärane. Mina söön neid alati. Jaa, vanasti teadis Kai Kala, et need on head söögimarjad. Aga praegu inimene neid ei tunne. Ja võib-olla parem ongi, kui ta neid ei korja, sest on ju meil ka palju mürgimarju. Ja kui sa igat marja kamaluga endal suhu ajad, siis võib see õige nadisti lõppeda. Jaa. Vanasti ei olnud suhkrut, suhkru oli suur luksus, sellepärast söödi marjad enamasti kohe peale korjamist ära ja olid ainult mõned, mida üle talve hoiti näiteks pohl juhiks ja neid oli lihtne hoida ja võib ka praegu niimoodi hoida. Suure tünni paned puhaste täis keldrisse marjad sisse, seisavad talv otsa ja laule. Marjulistest on igasuguseid. Mina laulaksin ühe Aleksander Suumanni sõnadel tüdruk, kust, kes läks pohli korjama. Tüdruk läheks pooli koor ja ma läheks läe piigaar ja ma ja läbi laia laane läheks kuus, on see maarjamaa teema, kõht sai täis ja korsay täis ja kuhi oli korvilbe. Olid punased põsed sel tüdrukul nagu päiksel need saab ja. Aga ema oli kuri ja isa oli kurb, mis küll meie tütrest sai aga tütaaristussa bla noor kuus üles ja oli teemale.
