Tasude hõikeid metsas on ikka kuulda soode ja metsade taga. Need on kauged sookurehääled ja õieti samamoodi pasundavad need linnud, kas sügisel enne rändele minekut ja siis sügisel on teised metsalinnud ka siis kostab trompetihüüd eriti kaugele. Ja sel ajal raskete sügise ilmadega on alanud seeneaeg. Seenekorjaja nopib muidugi oma meelestseeni, aga loodusetundjad teavad, et päris seen jääb tema pilgu eest varjatuks. See on ainult seene viljakeha, mida me korvi pistame. Ega päris seen, see, kes elab isegi aastakümneid, on seeneniidistiku na mulla sees. Ja seentel on looduses väga tähtis osa sama tähtis kui kui taimedel taimed kasvatavad meile elusainet ja me saame sealt süüa, saavad loomad süüa ja seened teevad vastupidist, nad muudavad surnud elusainet tagasi mullaks. Kui te vaatate mõnda kõdunevad puutüve, siis seal on seente töö täie hooga parajasti käimas. No kui me nüüd seenele lähme, siis me vist ei ole kadedad selle peale, et üle 90 protsendi seentest iga-aastasest seente viljakehadest söövad ikkagi metsaelanikud. Igast putukate vastsed, keda me seene ussideks nimetame. Aga meie ka tahame oma osa ja seente nike korjatud. Päris naljakas on see, et Eesti jaguneb selles mõttes väga rangelt kaheks. Lääne-Eestis on seenekorjamis suhtutud alati väga suure kahtlusega ja on korjatud väga väheseid seeneliike Ida-Eestis jällegi on seeni tohutult hästi tuntud ja neid mitut moodi säilitatud, näiteks soolatud, hapendatud ja nii edasi. Ja üks Ida-Eesti vana talutare oli ettekujuteldamatu ilma suure tõrreta tare nurgas, mis oli täis soolata dotseeni. Seene kohta öeldi, et see on vaese mehe silk. Et kui nüüd talvel lõpes liha lõppes kala, siis see oli ikka hea leivakõrvane võtta kogu aeg. Ja vanasti oli ka see kindel. Korja neid seeni, mida su ema isa sulle on õpetanud, äärmuldkoria. Praegu oleme me teistmoodi seenetargad. Me oleme raamatu seenetargad ja ja see raamatuseenetarkus on niisugune, et vahel oled metsas mõtet, see vist oli küll see seen ja pistad korvi pärast sööd ära. Ja niimoodi pooliku raamatutarkusega juhtub selline lugu, nagu näiteks on juhtunud Eestis õige mitu korda on oma meelest korjatud väga head söögiseent, arušampinjoni saadud, väga raske mürgitus surnud selle kätte ja siis on selgunud, et ta sõi hoopis valget kärbseseent mis on väga sarnane pisikesed erinevused, mida sa täpselt pead teadma. Ja niimoodi, mõnes mõttes kehtib ikka seesama esiemade seadus, et kurje ikka ainult neid seeni, mida sa kindlalt tunned. Aga kui sa oled hea seenetundja, siis on seenel käimine suur avastusretk ja rõõmus päev. Ja sellest me nüüd Indrek jalaka kahekesi laulamegi. Veereda jäävate terve seeneb beer päevast terve seenekuuseriisika. Kuuse riisik veere soovil. Kuidas käivad tegev haarad, hiljuti 100. Barnädaland, kuidas käivad käbarad hiljuti, Kaspar nädal on, minul ei läinud need ohutult ja tõhusalt on tohutult, minul ei läinud need moodul leida, kui tõhusad on tohutul leere kuke haari, sirmik vihma, Maari, tere Kuke baari sirmikrit, baari, tõmmu männiriisika, Se kännu, mampligari, tõmmu männiriisika, kännu mampliga.
