Jalanaha. Ja omavahel. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile on 10. mai 2019 ja raadio kahes on taas alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks. Nagu igal reedel ikka, võtame sinep ühe laiema valdkonna, vaatame, missuguseid uudiseid ja uuringud selles valdkonnas vahepeal üles kerkinud ja ilmunud on ja katsume neid siis mõtestada, mõista ja neist rääkida. Täna on selleks suuremaks ja laiemaks teemaks arheoloogia ja siin raadio stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Tervist, Marge. Tere. No esimene teema, mille juurde me siin õige pea nüüd läheme, on tegelikult niisugune, mida me siin puust ja punaseks saates vist kuigi palju käsitlenud ei olegi kui üldse, aga tegelikult see teema iseenesest on oluline, kuivõrd annab infot selle kohta, kes me oleme ja kust me tuleme, eks ole. Ühesõnaga üks selline inimliik tänapäeval on, eksisteerib teatavasti ainult üks inimliik, mille nimi on siis homo sapiens ehk siis nüüdisinimene. Aga veel mõnikümmend 1000 aastat tagasi oli nii, et neid inimliiki, kes samaaegselt siin meie planeedil elasid. Neid oli ikkagi oluliselt rohkem, mitte ainult üks, mitte ainult meie, vaid olid ka neandertallased ja olid ka sellised inimesed, keda nimetatakse nüüd mitut moodi, kelle selline vast kõige tuntum nimetus on siis Denissova inimesed, selle nime on nad saanud siis ühe Siberis asuva koopa järgi ja neist me olemegi tegelikult siin saates rääkinud. Nüüd aga on siis päris mitmed uuringud vahepeal ilmunud, mis just nimelt seda Denissi, Denissi inimest, me võime siin kasutada lühemat versiooni, mõtleme ikkagi sedasama inimtüüpi. Nüüd aga on ilmunud mitmed uuringud, mis Denissi inimest siis puudutavad ja paistab, et üks pühast koopast leitud poolik lõualuu on nüüd siis aimdust andmas selle kohta, missugused need Deniss, soomlased või siis Denissi inimesed, kes veel mõnikümmend 1000 aastat tagasi Maal elasid, võisid välja näha ja mis sellest uudisest minu jaoks kõige üllatavam oli Marge seal on seda siis ka vahendanud seda Neigheri uuringut tuleb välja, et nad olid ikkagi päris päris suured, keskmine keskmine kehakaal võis jääda sinna kusagile 100 kilo kanti. Ja no seda uudist, kas mõni Deniss inimese kolju, mille põhjal saaks neid hakata nende välimust rekonstrueerima on arheoloogid ja ja geneetikud ja kõik evolutsa inimese evolutsioonihuvilised nagu pikki-pikkisilmi oodanud. Aga enne võib-olla, kui me päris selle viimase uudise juurde lähme, et seal lõual ja luutükk, millest siseneda, nagu tehtud rekonstruktsioon selle inimese kohta avaldati alles maikuus, mõtlesin, et võib-olla natukene tutvustan kaltse seda algset koobast ennast, kust nad on siis selle nime saanud. Et mis seal siis leitud on ja mida nagu siiamaani siis nende kohta teatakse, et kuna me ei ole varem sellest üldse rääkinud. Ja leitud on muidugi hästi vähe, vähemalt koopiast, eks ole, kas sõrmeluutükike ja paar hammast? Ja et et see koobas ise siis nagu sa juba ütlesid, asub Siberis Altai mäestikus. Ja kohalikud tegelikult nimetavad seda koobast karu kaljuks ja selle nime Denissova on ta saanud selle järgi, et kunagisele laastuks erak, kelle nimi oli teoniisi ja siis sellest on see nimi tulnud, siis on, on nende leidudele kas nimi läinud ja see koobas ise arheoloogiliselt avastati 1970. aastal, juba sealt tuli praegu palju luid, aga nende kohta ei osatud nagu midagi öelda, sest need olid üksikud. Üldiselt seal ei olnud nagu luustik, terveid luustik ei tõsteta, kui üksikud killud. Ja siis, kui õpiti analüüsima vana vanade luude DNAd siis alles 2010. aastal selgus täiesti ootamatult Ühte sõrme lülikest analüüsides, et see DNA näitas, et tegemist on hoopis eraldi nagu homini liigiga. Ja siis hakati veel neid lookesi seal analüüsima ja noh, nüüd nüüd on siis neid luid on seal muidu koopas nagu hästi-hästi palju, sest seda on kasutatud nagu väga pikka aega. Aga siis noh, analüüse ei ole noh, nii nii tohutult palju tehtud, sest noh, seal üsna nagu keeruline see DNA analüüs. Ja noh, nüüd on siis lõpuks on ära analüüsi. Seitsme indiviidiluud on tuvastatud nagu seitse indiviid ja väga huvitav on see, et mitte kõik neid Need ei ole siis Denissi inimesed, vaid tegelikult seal koopas on elanud. Mitmesugused inimesed ja see oli üks eelmise aasta üks väga suur uudis oli see et lisaks siis ta niiviisi inimestele ja nende artaallastena, kes seal koopas elasid, on seal elanud siis ka üks nende hübriid kes, kellel kelle DNA siis on, sisaldab mõlemat mitte nii inimest kui neandertallased inimest. Ja kui nüüd anda sellele veel nagu ajaline perspektiiv, siis tegelikult noh, tegemist on nagu väga-väga pika perioodiga, et noh, nii laias laastus öeldes geneesi inimesed elasid seal umbes 300000 aastat tagasi, kõigepealt nad läksid sinna siis umbes 200000 aastat tagasi elasid seal piirkonnas neandertallased, kes siis sinna jõudsid ilmselt Euroopas, sest nad varem olid juba Euroopas elanud. Ja siis 100000 aastat tagasi elas umbes umbes 100000 aastat tagasi on sissetüdrukud, ainukene, kes kelle, kellel on siis üks vanem on andartaallane ja teine ema ema, Nander, taanlane ja isa on nii inimene. Ja siis veel 50000 aastat tagasi arvatakse, et seal elasid siis veel ka nüüdisinimesed. Noh, et see ajaline diapasoon on nagu hästi-hästi suur aga hästi see koht ise veel natukene võib-olla mõne sõnaga kirjeldada, et see on nagu tolle aja inimestele oli see tõenäoliselt seda kirjeldatud arheoloogid on kirjeldanud, nagu, et see oli oma aja Manhattani miljoni dollari korter sest see asus seal. Ta oli siis nagu mäe külje sees koobas, tollel ajal elati koobastes. Aga ta seal all oli kaka 20 meetrit madalamal oli jõgi, kus täisid loomad joomas. Et nemad siis istusid seal kõrgel kaljukoopas varjata tuna ja siis said sealt loomi küttida ilma igasuguse ohutan ja, ja noh, et nendel oli, toidulaud oli kogu aeg olemas ja seal koobas oli ka nagu suur, mitme ruumiline. See oli ka ilmselt põhjus, miks miks kõik need erinevad ning liigid ikka ja jälle sinna nagu tagasi läksid. Ja kui nüüd inimliikidest veel rääkida, siis need Denissi inimesed siiski olid lähedasemad ikkagi neandertallaste, aga kui noh, tänapäeva inimese või siis või siis homo sapiens ikka sellepärast, et see neandertallaste, Denissi inimeste liin eraldus siis sellest tänapäevase homo sapiens liinist kusagil umbes 600 700000 aastat tagasi, nii et see võib-olla annab ikkagi natukene aimu ka selle kohta, et missugused võisid need Deniss inimesed välja näha seda, millised neandertallased välja nägid. Me teame ju kaunikesti hästi, eks ole. Ja seal on yldse tsete nishi inimese mõju ei ole mitte kõikidele tänapäeva inimestele vaid eeskätt just Kagu-Aasia inimestele. Et need, kes siis tänab Austraalia aborigeenid on ju seal boarahvad melaneesias Indoneesias, et nendel on siis tänapäeva inimestel on umbes viis protsenti tee, on ligikaudu nende geenides pärineb Denissi inimestelt. Et, et aga noh, Euroopa inimestel seda ei ole, aga Euroopas on eksole on siis neandertallaste mõju. Jah, kusagil vist kas kaks kuni neli? Ja, ja noh, see suurusjärk on nagu enam-vähem sama. Aga, aga noh, see on nagu mainisin, et eks ole, et see esimene Denissi inimese DNA avastati siis sõrme lülist aga tegelikult pärast seda rohkem informatsiooni nende kohta saadud isegi tänapäeva inimeste DNAd uurides, et siis teati nagu, mida uurida. Ja, ja väga palju neid luid selle tennis inimese kohta ei olnudki. Et olid seal veel mõned hambad on, aga ega tegelikult väljapool seda koobast ei olnudki, midagi ei leitud ja, ja nüüd on siis ridamisi on uusi ja huvitavaid tulemusi tund. Et väga pikalt oodati seda, kuskilt leitaks koljut. Ja siis nüüd märtsis tuli uudis üks kolju kiiruluu, mis tegelikult oli ka juba jupp aega tagasi leitud, aga lihtsalt ei olnud temast DNA analüüsi tehtud, et nüüd siis selgus, et see kuulub Denissi inimesele ja siis seal tiibeti platoost platool leitud siis lõualuu, et ka see on nüüd nii siin inimese oma ja samamoodi tegelikult see lõualuu leiti 30 aastat tagasi. Püha koobas, budistlikud, mungad käivad seal kuidagi mad väristada, täpselt seda lugu ei tea, kaua see sattus siis munga taskusse vist kuidagi. Ja siis alles hiljuti ta jõudis teadlaste kätte ja nüüd siis tõesti selgus, et see lõual elu on Deniss inimese oma ja nüüd on siis võimalik hakata seda inimest ka tegelikult rekonstrueerima, tema välimust. Kas see neid Denissi inimeste luid on nii vähe leitud võrreldes, eks ole siin kas või standard taanlastega, kas see võib tähendada ka seda, et neid oligi, ütleme arvuliselt oluliselt vähem kui teisi inimliiki teiste inimliikide esindajaid. Ma arvan, et see, seda ei saa praegu nii väita, sest neid ei tuntud ära. Et kui sul on ainult üks sõrme lülikene üks sammas sulama raske ära tunda, et mis need tunnused on, et sul ongi noh, kõige lihtsam on tunda ära kolju järgi, nüüd kuna teatakse, et on seda tüüpi kolju, siis näiteks sellel lõualuul on juba ma arvan, et ka tavainimene, kuidas seda lõualuud näeb siis ta saab aru, et see ei ole tänapäeva inimese oma, sest tal puudub lõuad. Et lõug on täitsa sile. Ehk siis ehk siis mis asi lõuaots? Lõua otsa, et meil on ju, eks ole, kui sa neil on selline välja ulatuv, eks ole, lõug, onju, aga, aga sellel lõualuul seda ei ole üldse. Samamoodi nagu Andres alles tal ei olnud seda, eks ole. Et, et see on juba noh, väga selge visuaalne erinevus ja nüüd, eks ole, kuna me teame, milline, eks ole see koljuväljana siis ma arvan, et nüüd hakatakse Neid inimesi, inimeste koljuluid paremini ära tundma. Ma arvan, et see probleem on ka selles, nüüd oli, ei osatud ära tunda, et ainult DNA abil sai Ja noh, ühesõnaga ehk siis ühesõnaga see võib tähendada ka seda, et päris mitmed praegusel hetkel võib-olla silinder tallasele omistatud luud võidakse tulevikus siis taksonoomiliselt ümber hinnata ja need hoopis siis Denissi inimeste omaks naerata. No kui tehakse jah DNAd, et, et need, need luud võib olla, mis on siis ei ole, mille neandertallaste run, millel ei ole DNA tehtud, aga noh, neid tegelikult neid luid, mida tõenäoliselt ei ole üldse nagu liigiliselt kuhugi pandud või mis on kuskil hoidlates lihtsalt karpides, et ma arvan, et neid on päris palju. Aga üks väga huvitav uus tulemus seoses selle Tiibeti leiuga on ka veel see, et Tiibet, teeplatool see koobas, mis seal, kus sealt leiti see lõualuu. Et see asub üle 3000 meetri merepinnast. Ja nüüd avastati, et et nendel Denissi inimestel on selline geenialleel, mis võimaldab neil paremini hakkama saada, hõredas, õhus elamisega ja selle, nad on pärandanud siis nüüdisinimestele edasi, kes elavad kõrgmäestikus. Ühesõnaga pilt sellest salapärasest inimliigist hakkab tasapisi ikkagi selgemaks muutuma, siis võib eeldada, et neid uudiseid ja uuringuid, mis nimelt Denissi inimesi puudutavad, hakkab lähemas ja pikemas perspektiivis aina rohkem ikkagi tulema. Kuulad raadio, kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogiastuudios, on Marge Konsa, Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis Aesma. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia ja stuudios Marge Konsa ning Madis Aesma. Meie järgmine teema toob meid oluliselt olevikule lähemale ja puudutav ristisõdasid. Tõsi, mitte nüüd küll seda ristisõda, mis korraldati omal ajal siia Eestisse, kuigi ka see põhjus, miks siis ametlikult tuldi paganate käest maad ära võtma taanlaste poolt ja siis hiljem ka ordurüütlite poolt oli samuti ikkagi paavsti heakskiidul toimunud ristisõda, me meie teemaks on need ristisõjad, mis siis toimusid ikkagi Lähis-Idas ja mille eesmärk oli siis Jeruusalemm uskmatute käest tagasi võita ja neid need ristisõdu oli siis päris mitu ja neid siis peeti ajavahemik, kus 1095 kuni 1291 ja võib vist niimoodi öelda, et keskajal oli ülikute jaoks see just nagu selline. Noh, ma ei tea, hobi on vist nagu imelik öelda, aga selline korraliku Lääne-Euroopa üliku mõõta, et sa pidid ikkagi ristisõjas ära käima ja tegelikult ongi niimoodi kõige rohkem infot selle kohta, kes seal käisid ja kes seal võitlesid, ongi just nimelt ülikute kohta, sellepärast et selline tavaline suvaline sõdur ei huvitanud suurt kedagi, aga nüüd on siis uuritud seda, et kes täpsemalt moodustasid siis selle sõdurite massi ja ühest, ühest hauast, kuhu siis pärast lahingut ilmselgelt oli maetud 25 meest. Leiti siis Liibanonis asuvasse haud, sealt leiti siis, et neid sõdijaid oli ka ikkagi kohalikku päritolu, ühesõnaga ristisõdijad tulid lähis idasse järglasi kohalike naistega ja siis võtsid enda järeltulijad samamoodi enda kõrval siis uskmatute vastu sõtta kaasa. Ja noh, see uuring kui veel nüüd sellest eelmisest Denissi inimese uuringust sujuvalt üle minna selles uuringus siis tegelikult seesamamoodi uurides nagu inimrände eri vorme on selle ristisõdijate uuringu nagu laiem taust et, et inimrändeid on palju toimunud ja, ja, ja küsimus on ainult selles, et kas inimränded nagu alati ränded alati jätavad lõpevad nagu geneetilise segunemisega on ju noh, nii nagu eks ole, Denissi ja nüüdisinimesega on toimunud ja kuna on teada, et seal ikkagi ristisõda toimusid umbes 200 aasta vältel sinna Lähis-Idas. Ja, ja need olid ikkagi sadades tuhandetes mehed noormehed ja mehed, kes sinna läksid, ristisõdijad, et millise geneetilise mõju nad siis kohalik elanikele jätsid, oli siis selle uurimuse nagu laiem küsimus. Ja, ja selles uurimuses muideks ka osales Eesti päritolu geneetik Toomas Kivisild, kes Cambridge'is Ja siis 25 skeletti, mis seal kõik 13.-st sajandist pärit, kõik need mehed, kes või noh, kellele need skeletid kuulusid, olid siis vägivaldselt tapetud ja selgus, et seal oli siis nii eurooplasi kui ka kui ka ikkagi jah, kohalike, Ja, ja siis oli veel rifi sõdilas sõdijate järglase, et kui nad siis abiellusid kohalikega ja nendel sündisid pojad, siis, siis pojad hakkasid kaar ristisõdades nagu osalema ja neid oli ka siis sinna sellesse hauda maetud. Aga muidugi kogus ristisõda, et ajalugu on nagu hästi nagu keeruline, et, et selles uuringus nad jõudsid siis üks järeldus oli see, et ka kohalikud osalesid ristisõdades. Aga noh, tegelikult see konkreetselt see koht, kus need ristisõdijate matmispaik oli sellises Liibanonis, Sidonis sinna juba pärast esimest ristisõda, rajati Jeruusalemma kuningriik ja tegelikult Se Jeruusalemma kuningriik, noh, sisuliselt püsis kuni ristisõdade lõpuni küll vahepealsel Jeruusalemm kaotati uuesti moslemitele. Aga noh, lihtsalt, et 200 aastat nad moodustasid juba omaette ühiskonna. Nii et noh, selles mõttes sellel ei ole võib-olla noh, ei maksa nagunii palju imestada, et, et siis kohalikud elanikud ka nagu osalesid nendes sõdades, sest tegelikult nad olidki juba ühe ja sama riigi inimesed. Kuigi siis muidugi selle rahvastik kogu ülemkihi moodustasid ristisõdijad. Et seal umbes on arvatud, et ristisõdijad olid, moodustasid sellest Jeruusalemma kuningriigi rahvastikust umbes seal 15 25 protsenti, et. Ja seal oli umbes aastal 1100, on seal kirjalikud andmed. Et oli 300 eurooplasest rüütleid ja umbes 200000 sõjaväelast. Ja need ristirüütlid ei olnud nagu kõik pidevalt seal, et seal toimus nagu üsna sihuke edasi-tagasi liikumine, et mõned tulid, teised läksid, kuigi valitsev klass Jeruusalemma kuningriigi kuningad olid eurooplased, kogusele kuningriiki välte ja peamiselt just prantslased, frangid. Ja siis oli huvitav asi, mis tuli ka sellest uuringust välja, et need ristisõdijad, kui nad abiellusid kohalikega, siis moslemitega nad ei abiellunud, vaid nad abiellusid kristlastega kohalike kristlastega. Ja, ja ainult siis moslemitega, kui need olid usku vahetanud. Ja üks nagu oluline järeldus, mis nad siis ka nägid, et tegelikult see geneetiline mõju, mida need ristisõdijad sinna jätsid, olid väga väike. Ta juba järgmine põlvkond, nemad abiellusid jälle kohalikega ja siis oli juba see Euroopa mõju nagu kadunud uuringutega võrreldes kui tänapäeva Liibana liibanoni inimeste DNAd, siis nendega, kes sealsamas piirkonnas olid elanud enne ristisõdijad ja tegelikult selgus, et nendel on olemas geneetiline järjepidevus ja, ja seal vahel peal need ristisõdijad, kes käisid ja kohalikega lapsi tegid, et nende mõju seal pikaajalist mõju geneetilist mõju ei olnud kohalikele elanikele. No sellist süsteemi, kus vallutajad saavad kohalikega, eks ole, järglase võtavad nad, eks ole, endaga kaasa ka sõjaretkedele tulevikus. Ma arvan, et noh, ristisõjad, Lähis-Ida ristisõjad ei olnud selles mõttes ju ainulaadsed, kas, kas täpselt samamoodi võisid asjad käia ka siin Eestis? Umbes samal ajal, 13. sajandi alguses? No seda on, eks ole arvatud et et osa kohalikke elanikke tegelikult vahetas ka keelt ja, ja nagu saksa astus juba 13. sajandil ja eriti nagu Põhja-Eesti kohta on seda arvatud. Aga noh, tegelikult meil ei ole need geneetilised uuringud veel nii kaugele jõudnud, et meil praegu on keskajast tehtud tartu koht, mõned uuringud, kus on võrreldud Tartu linnalähedase külaelanike ja siis toomkirikusse maetud ja seal oli küll nagu selgelt geneetiline erinevus. Ta geneetika järg oli võimalik eristada nagu nii-öelda maarahvast kohalike siis sinna sisserännanutele. Pikalinnas olid siis sakslased ja maal olid siis eestlased. Ja kas see on suhteliselt väikene uuring, mis praegu puudutas ainult Lõuna-Eestit nii et siin on võimalik, et näiteks Saaremaal või rannikul jah, et Põhja-Eestis, et see käitumisviis võis olla teistsugune. Et me peame veel natukene ootama neid, et, et kui tehakse nagu analüüse juurde, et siis me saame nagu paremini teada, kuidas konkreetset Eestisse käitumisviisile. Kuulad raadiosaade on puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia stuudios Marge Konsa ja Madis Aesma. Jätkame mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Raadiojaama Raadio kaks saade on puust ja punaseks, Me räägime arheoloogiast täna stuudios on Marge Konsa ja Madis Aesma. Ja järgmine uudis on, ütleme siis niimoodi sõna otseses mõttes mänguline, kuivõrd see puudutab ühte vana lauamängu, mis siis nüüd leiti ja see leiti Suurbritanniast Hadrjaanuse valli lähistelt ühes vanast kindlusest, mille nimi on siis Windolanda ja see oligi vanade roomlaste impeeriumi põhjapiiril asunud kindlus ja sealt leiti siis üks Eks lauamängulaud niimoodi võib seda öelda, mis oli siis katki läinud, millest oli saanud osa ühe sauna põrandast pärast seda, kui see oli siis purunenud, see siis nagu kasutati taaskäitlemise teel ära iseenesest päris huvitav leid, sellepärast et selle laua peal mängite siis niisugust mängu, mille ladinakeelne nimi oli luudus. Lotrunkuloorm ma proovisin Google Translateiga seda tõlkida ja siis anti mulle vastuseks lihtsalt male. Aga no male siiski ju ometi ei olnud Marge, eks ole, see oli ikkagi, oli ikkagi mänguna hoopis midagi muud. Ja nojah, et maletänapäevases mõttes male on tekkinud natukene hiljem konkreetselt see leid oli siis kolmandast sajandist meie ajaarvamise järgi seal 1800 aastat vana, aga malest me saame hakata rääkima Euroopas umbes kuuendast sajandist. Tegelikult need roomlastele oli erinevaid tüüpmänge nagu hästi palju, aga no mille pärast võib-olla nende kõigi kohta tavatsetakse öelda, male on see, et nad on kahekesi mängitavad strateegiamängud. Enamus neid mänge, mida igasugustes nendes sõjalistes kindlustustes leitakse, nagu konkreetselt seal Inglismaal oli on sellised, mis, mis on ühest küljest nagu mängulised, aga tegelikult seal on alati nagu see, et nad aitavad arendada strateegilist mõtlemist. Ja noh, selles mõttes on ta nagu male sarnane. Ja aga selle loodus, Lotronkuloorumi reeglid olid siis niisugused, et noh, laud oli malelaua sarnane ikkagi ikkagi ruudustik ja siis kahel mängijal oli mõlemal võrdne arv nuppe, mis siis erinesid värvi poolest, noh, ütleme siis nagu maleski on ühel mustad, teised valged, aga seal siis põhiline mäng käis, nii et kui sa said ühe vastase nupu kahe enda nupu vahele sisse, vastase nupud võeti laualt ära ja võitis siis see, kellel on rohkem nuppe, mängu lõpuks alles oli kõige vanemad lauamängud muidugi iseenesest on palju, palju viitsemad nagu ma aru saan, siis kõige vanem selline lauamängu kujutis või siis jah, vanim teadaolev jäädvustus mõnest lauamängust on pärit ikkagi päris vanast egiptlased kusagil ajavahemikus 3500 kuni 3100 aastat enne Kristust, nii et sellega võrreldes on see on see noh, päris päris tänapäevane ei saa öelda selle vana Rooma lauamängu kohta, aga ikkagi meile ja olevikule oluliselt ligemal. Ma mõtlesin, et ma natukene räägin veel ühest huvitavast Lauamängust, mis ka leiti hiljuti eelmisel aastal ja see on nagu teist tüüpi mäng, et see siis leiti Iisraelist kedera linna lähedalt, seal oli üks pottsepatöökoda, seal oli samamoodi roomaaegne, noh, enam-vähem nagu samast ajas seal nagu see meie see esimene inglismaaleid kolmandast sajandist peale kristus. Ja seal oli siis pottsepatöökoda ja pottsepatöökoja kõrval oli siis selline lõõgastus või mänguruum. Ja seal oli nii, et seal oli siis spaagl, seal oli 20 basseini, seal olid kuumavee basseinid, külma vee basseini, siis leiti seal lauanõusid joomiseks ja söömiseks ja siis leiti ka seal mitmeid mängulaudu. Osa nendest olid uuristatud kivipinkides ja osa olid siis nagu eraldi kivi kivi peal, kivist mängulauad. Ja need olid siis hoopis sellise mängu omad, mille nimi Mancala ja Mancala on ka tänapäeval populaarne mäng Aafrikas ja Aasias. Ja kui need muidu need Rooma tüüpi mängud on nagu strateegiamängud, siis seda mängu nimetatakse külvimänguks ja seda mängitakse kividega või noh, mis nagu sümboliseerivad seemneid ja sul on selline mängulaud, kus on lohukesed sees ja siis sa tõstad neid kivikesi ühest lohust teise ja siis on seal oma mängureeglid, et kuidas sa võid neid tõsta, edasi-tagasi. Eesmärgiks on see, et saada endale nagu lõpuks rohkem seemneid või neid Gide, et võtta nagu vastase kivid ära. Kas meilt siit eestist ka mõni selline leid on kusagilt päevavalgele tulnud, mis viitaks sellele, et ka ütleme, muinasajal Eestis mingisuguste lauamängudega tegeleti või, või vanadel eestlastel polnud sellisteks asjadeks aega? Eestis on tegelikult eitud nihva tahvli mängunukk Salme laevadest Jagnega tahvli kohta on öeldud, et see oli viikingimale. Et aga tema, see on ka see mäng on ka alguse saanud tegelikult Roomast Roomast sõjaline strateegiamäng, aga seal oli selline printsiip, et mitte siis ei pidanud vastast võtma kahe oma nupu vahele, vaid seal oli üks mängija, esindas kuningat, kes oli laua keskosas, olid tema nupud ja teine mängija oli siis kes oma nuppudega piiras, kuningate kuninga eesmärk oli põgeneda. Kosalt olevast nii-öelda nagu kindluse. Kuningkuningas jõudis mängunurka ka mõnda nurka, siis siis tema oli võitnud ja kui, kui siis vastasmängija sai nagu kuninga alistatud, et siis oli tema võitnud. Aga jah, et Salme laevadest on leitud tud väga palju mängunuppe, et ühes oli 73 ja teises oli seal 250. Väga palju tõepoolest. Tundub, et terve terve reisi siia Eestisse ainult ikkagi grupiviisiliselt mängisid. Ja aga see on ka ainus muinasajast pärit, et noh, mängunupud ja seal olid ka täringut. Et meil vot seda, et kas ja Salme laevade kohta me nüüd teame üsna kindlalt, et need ei olnud eestlased, kes sinna olid maetud, vaid metallid rootslased. Nii et seda, kas Eestis muinasajal mingeid lauamänge mängiti, võib-olla mängiti, aga meil ei ole selle kohta tõendeid. Arheoloogilised leiud, mida me näeme, on siis 14.-st sajandist on keskajast ja need on siis juba seotud. Saksa nagu vallutusega, et on siis kloostrites ordulinnusest ja linnadest leitud, siis male malenuppe. Sellised lood, kuulad, raadiosaade on puust ja punaseks täna stuudios Marge Konsa ja Madis Aesma, üks teema on meile siia saatesse veel jäänud ja see on mõneti selline. Noh ikka ikka vägagi olevikuline, võib niimoodi öelda, selle juurde läheme mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Raadio kahes on käimas saade puust ja punaseks, tänaseks teemaks on arheoloogia ja stuudios on Marge Konsa ja Madis Aesma. Üks teema on meil veel siia saatesse jäänud ja Marge, ma pean ütlema. Enne saadet siin suhtlesime ja sa mulle selle lingi saatsid selle teemaga siis kulm kerkis päris kõrgele, ei osanud arvata, esiteks, et sellise asjaga üleüldse tegeletakse ja ei osanud teisalt arvata ka siis seda, et sellise asja kohta võiks valmida teadustöö, aga tõepoolest nii see on. Ja nüüd on siis tehtud Eesti-Soome koostöös üks uuring, milles siis analüüsitakse seda kuidasmoodi erinevad tänapäevases pagandluses just nimelt tänapäevasesse paganluse ohvriannid Eestis ja Soomes. Kõlab päris ulmeliselt ikkagi. Ja no võib-olla jah, et seda on raske esmapilgul arheoloogiaks pidada, aga tänapäeval arheoloogia tegeleb väga erinevate aspektidega, et ühest küljest jah, me tegeleme nagu mineviku uurimisega, aga, aga arheoloogid võivad uurida ka tänapäeva materiaalset kultuuri, kui nad kasutavad selleks mõningaid arheoloogilisi meetodeid, et siis nad saavad nagu teistlaadi infot, kui saavad näiteks rahvaluule uurijad või või sotsioloogid, kes uurivad tänapäeva inimeste käitumist. Kulmu ei pannud kerkima mitte see, et see ei oleks arheoloogia, vaid vaid just nimelt ikkagi see, et sellised asjad tänapäeval eksisteerivad pigem. Aha okei et. Selline selline neopaganlus, ma arvasin, et see on midagi sellist pool väljamõeldis, liku ausalt öelda. Tegelikult sellel on üsna suur mõju tänapäeva Eestis, nagu selles uuringus ka välja tuleb. Mul oli üks tagamõte veel selle uudisega, et sellel aastal võeti vastu uus muinsuskaitseseadus, mis hakkas kehtima esimesest maist. Ja selles uues muinsuskaitseseaduses on täiesti uus muististe võime. Mälestiste liik, mida varem ei olnud, selle nimi on ajalooline looduslik pühapaik. Nagu Hiis, kas see võib olla ka hiiepuu, see võib olla allikas, see võib-olla püha kivi ja varem neilt kaitsti nagu arheoloogiamälestise all, aga kuna sageli nendel puudub igasugune arheoloogiline noh, nagu kultuurkiht või, või selline materiaalne nagu aspekt sealjuures, mida arheoloogid saaksid uurida, siis siis oli neid nagu keeruline kaitsta või ei olnud nagu ka selgeks teadlased ja kaitsjad ei olnud ka selgeks käinud, et mida siis õigupoolest kaitstakse ja nüüdse ajaloo ajaloolises looduslikus pühapaigas seal ei pea olema mingit ajaloolist arheoloogilist jälg, aga see peab olema pärimuslikke jälg sellest, et seda on kunagi kasutatud ohverdamiseks ja on peetud nagu pühaks kohaks. Et sellest nagu piisab ja tegelikult neid kohti on päris palju ja Eestis maausulised, kes siis nii, noh, esindavad nii-öelda seda Euroopa mõistes või, või laiemalt nagu teaduslikus keeles öeldakse, et tegemist on nagu uuspaganliku liikumisega. Aga ma usulised Eestis ja ka Soomes tegelikult ei pea ennast nagu selle uuspaganluse kandjaks, vaid nemad näevad, et noh, nende nagu usundis on otseselt nagu näevad seost muinasusundi ka, mis siin oli. Õuna, püüavad seda rekonstrueerida. Maavalla koda on nende siis see organisatsioon ja ma, ma usulised on väga palju just tegelenud nende pühapaikade kaitsega ja, ja see tegevus on noh, nagu väljunud siuksest nagu usuraamidest, et tegelikult Eestis inimestele lähevad looduslikud pühapaigad korda ka siis, kui inimesed ise ei ole maausulised muutunud selliseks nagu kultuuripärandi osaks ja seda nähakse nagu osana meie nagu eestlaste identiteedist. Ja, ja absoluutselt ja sellepärast on see teema nagu hästi oluline, et see artikkel ka ei vaata ju ainult seda aspekti. Ta, et mida need maousulised seal pühades paikades teevad, vaid tegelikult see artikkel toobki just välja selle Ta nende inim inimrühmad, kes käivad pühadest paikades looduslikes pühadest paikades kas seal siis pühade puude juures või kivide juures allikate juures jätavad sinna ohvriande, et need on väga erinevad nagu inimrühmad, see ei ole alati nagu usklikud üldse, et nendel sellel on nagu nagu ühiskonnas nagu suurem ja laiem tähendus. Ja siis nad uurivad, et mis laadi esemeid sinna antakse ja, ja mis need siis tähendada võiksid. Ja siis nad võrdlevad seal artiklis Eestit ja Soomet. Kõige tavalisem, selline ohvriand on siis mündid. Ja seal nad näevad ka seda et seal on väga suur ka selline nagu turismi mõju või et et see on nagu üsna tavaline, eks ole, et purskkaevul purskkaevus jah, jah, et seal on omaga nagu psühholoogilised seletused, et kuidas see nagu toimib, et tegelikult seal. On ka siis, kui inimene on turist ja viskab selle mündi sinna kuhugi kaevu või allikasse ega seal võivad olla, eks ole, osa erineva tagamaad, et osad teevad seda lihtsalt sellepärast et teised on niiviisi juba teinud osadeks, sellepärast et ta nagu, nagu märgib seda, et ma olen siin olnud, aga mõned ka ka päriselt mõtlevad, et ma soovin midagi ja ja et, et soovib täide minna, et seal võivad olla erinevad põhjused siis teine väga sage nagu ohvri Handide liik on siis riideribade või palka panemine puu külge. Aga siis seal on väga huvitavad nähtused, mida nad siis näevad, et kuna see on läinud nii massiliseks, siis seal ei ole mitte ainult nagu riideribasid, vaid on igasuguseid asju, pannakse sinna puu külge kaasa. Nagu plastikkotte. Jaa, jaa, jaa. Kuulge, kilekott püha puu külge või. Nojah, et, et nagu kilekotiribad on ju, või siis on seal helkureid pandud või ja siis nad nagu arutavad, et mis võib-olla sellel nagu tinginud tegelikult seal see üks nagu ühisnäitaja on see, et, et see on midagi, mis on sul kaasas, mis ei ole nagu võib-olla väga kallis nende müntide puhul ja need enamasti need mündid on väga väikesed, väikesed nominaalid, onju aga inimese jaksa nagu oluline see akt ise ta tunneb, et kuidas seal on, ta näeb, et ka teised on pannud, sest ta tahab nagu midagi anda, aga ta noh, siis ta annab nagu seda, mis tal parasjagu on. Ja seal artiklis tuuakse välja, et seal on ka tekkinud niisugune väike nagu konfliktiolukorda, nii nagu sina olid üllatunud, eks ole, plastmass, et see tundub, et see ei sobi. Et, et ka maausulised, kes siis peamiselt nende hiitest hoolitsevad ja selle kaitsega tegelevad, et ka nemad näevad seda nagu võõrkehana, et plastikuna, nemad püüavad nagu rõhutada, et need oleks orgaanilised materjalid ja siis on tehtud ka osade hitte puhul nagu hiite puhastamist on neid, mitte sobi nende arvates mittesobivaid andja ära korjatud. Aga noh, seal on jälle selline noh, võtame jälle selle inimese seisukohalt, kes need annid on panud, eks ole, on on see mõnes mõttes nagu aru saama, eks ole, et, et anna antidel nagu on tehtud nagu mingi klassifikatsioon, et mis sobivad ja mis mitte, eks ole, sest see religioosne või ütleme sihuke maagiline käitumine seal taga on, on ühesugune. Aga jah, et, et see on väga huvitav. Et on sellised erinevad asjad ja noh, nad on seal selles artiklis, see artikkel on avaldatud Eesti ajakirjas folkloori, aga noh, ta on inglise keeles, seal on väga huvitavad ka pildid juures ja siis nad on tähele pandud, et paari viimase aasta jooksul on hakanud Nendesse looduslikes pühapaikadesse ilmuma laste mänguasjad. Et, et nad ei olnud nagu varem täheldanud, aga nüüd on neid hakanud tulema, et seal on mänguautosid ja nuka ja ja siis on seal multikategelaste nukke, seal smurf, iidolid kuskil püha puu küljes ja ja, ja siis nad arutavad, et nad ei tea, et mis, mis selle nagu tinginud on. Et kas siis on hakatud nagu lasteaia lastega käima, võib-olla mingid rühmad? Ma ei tea, soovitakse ise vanemateks saada või midagi sellist. Ja ja siis nad võrdlesid Eestis olevaid ohvriande pühapaikadele Soomes. Et üks asi, mis kohe nagu nendel väljadel ilmnes, on see, et looduslikke pühapaikasid on Soomes ja Eestis noh, enam-vähem tegelikult võrdselt, et seal nagu mingit vahet. Ta ei ole aga külla vahe selles, et milles, milliste juurde jäetakse tänapäeval ohvriande ja Eestis on see komme nagu palju-palju rohkem levinud, et Eestis ta ongi nagu väljunud nii-öelda sellest paganlikud usuliikumisest ja ta muutunud osaks, nagu ta üldisest kultuurilisest käitumisest. Aga Soomes on see komme jäänud nende siis maausuliste Valda ja seal nad väga palju ei omavahel infot, et seal on pigem nagu et osa hiisi ja pühasid puid ongi sellised, kus käivad nagu inimesed üksinda või perekonniti ja nad ei ütle nagu teistele on siuksed nagu personaalselt siis kohad, kuhu jäetakse ande. Ja huvitav on see, et Soomes jäädakse näiteks palju rohkem doi, too, mida, mida Eestis nagu väga palju ei ole. Et Soomes on isegi üks kohta oli selline, kus oli lohukivile lohkudesse oli suhkrut puistatud ja jäetud viljaterasid oli mingi poolikud peakapsad tükid pandud sinna, nii et noh, aga seal ka päris täpselt ei tea, et mis, mis seal nagu taga tagamaad on. Seesugused lood täna saates puust ja punaseks stuudios Marge Konsa ja Madis Aesma rääkisime arheoloogiast järgmisel nädalal samal ajal juba teine valdkond ja teised uudised kõikidele meeldivat nädalavahetuse algust. Rabedaks.
