Mihkel Jõeveer ja Tõnu Viik. Teemaks on veenus ja räägime sellest, mida veenusest teadsid meie kauged esivanemad. Mida teame meie ja mida ei tea veel mitte keegi, mida tahetakse teada saada. Alustame vasse ajaloost, noh, veenus on kõigepealt vaatame oma nime saanud iludusjumalanna nimetuse järgi arvata sellepärast, et ta särab nii eredalt. Mõnikord õhtuses, mõnikord hommikuses taevas ta nimelt päikese ja siis täiskuu järel, nii. Järgmine heledam objekt taevas üldse ta heidab isegi varju. Jah, aga seda tuleb nii väga teraselt jälgima, et neid Veenuse varjundit näha, sest üldiselt tähistaevas on ka juba küllalt valge ja kipub seda Veenuse varju omakorda harjutavad hetk. Ja sellepärast, et ta oli nii kord õhtutaevas, kord hommikutaevas nähtav, siis vanad kreeklased arvasid, et tegemist on tegelikult kahe erineva taevakehaga ja nimetasid neid isegi erinevalt. Vanad eestlased ka hommikutäht ja täpselt samuti ankrekstrand, ilusamad nimed. Phosphorus oli siis hommikutäht ja Hesperus oli õhtutäht ja alles Pythagoras oli see, kes asjasse nii korra sisse tõi ja aru sai, et tegemist on tegelikult ainult üheainsa nii taevakehaga. On uuritud veel vanu kroonikaid. Ja seal on niisugune imelik asi, et Veenust nagu ei oleks olnudki. Ütleme aastat kolm pool 1000 tagasi on küll Merkuur, Marss, Jupiter ja Saturn seal planeetidena olemas, aga Veenuse kohta pole midagi, siis Ameerika. Eks astronoom on isegi raamatu kirjutanud selle kohta ja püstitanud niisuguse hüpoteesi, nagu oleks veenus meie juurde alles üsna hilja sattunud siia Elikovski oli selle mehe nimi, siis tema väidab, et veenus on Jupiteri poolt välja heidetud kas siis tugev vulkaanipurse või midagi niisugust. Ja sest veel on nagu vanades kroonikates kirjas, nii enne meie aega, mis on vaadatud Veenust siis tal saba taga midagi komeedi taolist seal neid lihtsalt ära haihtunud ja siis planeet sellisena järgi on, nagu me teda praegu näha, aga noh, see on muidugi niisugune kahtlaselt üsna kahtlane, õigemini arvamus, täiesti kahtlane arvamus, aga millest võis ikkagi tekkida, et teda üldse ei tuntud, siis võib-olla ta esineb siis ka mingite muude nimede allveeja iga kord ise nime all, nii et kuidagi on segamini läinud. Aga siis juba tõsisemalt hakati huvi tundma Veenuse vastu, millal. No vast ikka õiget niisugust uurimist veel lugeda siis algavaks, kui pikksilmadega Veenust vaatama hakati, muidugi tema liikumistee oli juba ka ütleme palja silmaga vaatlustest üsna hästi kindlaks tehtud ja küll ta Kopernik siis pani ta õigele kohale päikesesüsteemis teine planeet Merkuuri järgi. Siselder päikese käib Maale tuleb kõige lähemal maale planeedile kõige lähemal. No Veenuse kaugus on Päikesest 108 miljonit kilomeetrit Maal natuke alla 150 miljoni kilomeetri. Ja siis jah, Marss jääb ikka vähe kaugemale maast. Siis Veenuse aasta vast pakub huvi kolades seespool käib, siis ta käib ka kiiremini, ühe ringi, teeb ümber päikese ära 225 päevaga. Jah, ja tal on pealegi veel nagu kuulgi tegelikult ka faasid. Siseplaneetidel nimelt, nojah see on siis sellest, et näeme teda päikese poolt erinevalt valgustatuna. Ja siis ütleme, silmaga need faasid nagu suurt näha ei ole, aga Sul on väga terav nägemine olema. Ja siin räägitaksegi niisugust lugu. Gaussi tuntud saksa matemaatiku gaussi emast, kes olevat palja silmaga olnud suuteline nägema, see tuli küll alles siis välja, kui poeg andis talle pikksilma ja palus Veenust vaadata. Ta lootis üllatada ema, et milline paistab see täht tegelikult või taevakeha kuid ema ei avaldanud mingit üllatuse tundemärke, vaid küsis hoopis pojalt, miks siit sellest riistapuust vaadates sirp on teistpidi nimelt pikksilm, pöörab teistpidi, pöörab nagu selle vaatepildi ja siis oli üllatanud hoopis gauss, sugugi mitte ema. Miks ta nii hele on? Kõigepealt, sellepärast ta siis Maale kõige lähem on planeetidest ja aga hästi valgust peegeldab ja üsna suur ka on veel jah, nimelt, ega ta ei erinegi kuigi palju maast peaaegu ühesuurused, õige, veidi väiksem kui maa. Nojah, tema läbimõõt on üks, seitse 800 kilomeetrit väiksem, kui Maal on väga tühine vahemaa tegelikult. Ja siis natukese sellepärast ka kergem, kui ma umbes ütleme 0,8 maa massist on Veenuse mass. Keskmine tihedus, mis teatakse, on peaaegu samaaegu sama maal 5,5, tal oli 5,2. Jah, Veenuse massi kaua aega ei teatudki, sest seda oli üsna raske määrata, kuna tal ei ole ühtki kaaslast. Tõsi küll, on möödunud sajandil mitmed mehed väitnud, nagu oleks ta nad Veenuse kuusid näinud ja isegi on üks astronoom kirjutas päris pika raamatu kohe, kus arvutas kõik siis vaatluste põhjal välja, kuidas see Veenuse kuu käib ja millised siis need Veenuse massid selle järgi on, aga tegelikult selgus, et puhas bluff kuud ikka ei ole. Siis on määratud seda massi selle järgi, kuidas veenus kallutab väikeplaneete kõrvale, mis tema lähedalt mööda lähevad ja viimasel ajal siis ka kosmose kunstlikke ja tehiskehasid tehiskehasid kõrvale kallutab. Siis selguski, et natuke kergem maast. Mida õieti teati veenusest. Üks põlvkond enne meid. Mida te olete, mida arvati? Noh, seda mõtlesime, et maa-suurune enam-vähem ja. Kindlasti Veenusel oli atmosfäär olemas, seda juba tüki aega teati seal juba 1761 oli vist saastraažišnsanduse kindel. Vlassov vaatles, kui veenus läks üle päikeseketta. Seal üldse väga haruldane sündmus, Veenuse üleminek üle päikeseketta sel sajandil pole kordagi olnud, järgmine on alles aastal 2004. Lomonossov seda nägi ja siis kirjutas, et pilt oli niisugune, et ma arvan, et veenus peab olema üle kallatud ja samasuguse ookeaniga nagu maagi maadi mida see muidugi täiesti õige. Samasugune muidugi päris hästi ei kõlba, sest selgus hiljem, et palju paksem on see ja tihenemise ookean. Mina mäletan poisikesest peast veel, kui kirjutati, et veenusel valitseb umbes saunalava temperatuur. Nojah, see vast siis selle järgi, et ta päikesele natuke lähemal kui maa ja saab päikeselt rohkem siis soojust ja selle järgi põhiliselt arvati jah, et seal peab olema. Kuna ta muidu jah, igati arvati maaga sarnanevat, siis pidi ta ka mõnevõrra soojem olema, ütleme mõnikümmend kraadi siis. Nii et need arvestused olid siis kõik täiesti nii huupi tehtud demegisse, päris huupi nad nüüd ei olnud, ikka mingisugune tagapõhi ikka oli ka, aga et Veenuse peegeldunud päikesevalguse analüüsil siis saadi ka umbes niisuguseid tulemusi ütleme, spektraalvaatlustest hinnati, tõsi küll, saadi, et on miinus kolm, 40 kraadi, seal. Arvati aga siis, kui raadiokiirtes hakati Veenust vaatlema, siis muidugi ootas, võib veel suur üllatus päris ees, veenusele märksa-märksa tulisem, kui seni oli, arvavad ja raadiovaatlused näitasid, et nii pluss 300 pluss 400 kraadi all Veenuse temperatuur, aga no külas siis nii erinev maa omast on siis muidugi esimene reaktsioon oli, et see nii olla ei või. Ja kirjutati see kõrge pinnatemperatuur hoopis Veenuse ionosfääri arvele, jah, kõrgemate atmosfääri kihtide temperatuuri arvele. Jah, et öelda, et lihtsalt see raadiokiir alkohoolse meieni mitte välja sugugi. No samuti võib-olla olnud maal on ka ju ionosfääri temperatuur on märksa suurem seal 1500 kraadi ja umbes niimoodi. No isegi saadi vaatlust mõnikord tants teenuse puhul ka seal veel kõrgemaid temperatuure ja umbes niisuguste teadmistega siis astus inimkond ajajärku, mil Veenuse suunas saadeti teele esimene tehistaevakeha. Jah, ja muidugi me juba siin nagu natuke rääkisime, aga veel peab rõhutama seda, et Veenuse pinda üldse näha, joonud ta Marsil näiteks pind on võrdlemisi nii hästi näha. Jah, Kuu pind oli väga hästi teada, aga veenusel kusjuures pikksilmas ka vaadata ikka see Veenuse sirp või, või ka see täis veenus, ütleme all ähmane ärge laialivalguv ja no vahest ikka vaadati seal mingeid nagu niisuguseid detaile ka nähti ja isegi määrati nende järgi Veenuse pöörlemisperioodi, aga mõned arvasid, et pöörleb enam-vähem sama kiiresti, kui maa nii üle 20 tonni pöörlemisperiood ümber telje, teised said tulemuseks, et veenus käib ümber päikese nagu kuu käib ümber maa kogu aeg ühe poole ühe poolega, siis pöörlemisperioodiks tuleks siis seesama aastaga võrdne arv 225 päeva. Aga raadiovaatlused andsid hoopis huvitavamaid tulemusi. Nimelt selgus, et Veenuse pöörlemisperiood ei ole mitte 225 päeva vaid hoopis 243 päeva ja ei pöörle selles suunas nagu maa ja teised planeedid, vaid hoopis vastupidi. Et kui maal tõuseb päike idast, maakera pöördub itta, siis Veenuse puhul vastupidi, veenus pöördub läände ja päike tõuseb seal läänest. Aga muidugi kui ta kord tõusnud on lähedal niipea looja vaid üks Veenuse ööpäev kestab 117 maapealset päeva ja huvitaval kombel on veel see Veenuse pöörlemine resonantsis maaga, nii et alati, kui maa ja veenus on kõige lähemates seisudes üksteisel, siis veenus vaatab maa poole. Sama küljega me siin varem ütlesime, et mingit detaili Veenuse pinnal nagu näha, ei ole niisugune iseloomutu nägu, temal, aga kui nüüd raadiolokatsiooniga hakati ennust uurima, siis selgus, et tegelikult ikka veenusel on pinnadetailid olemas küll. Kõigepealt on mõõdetud üksikute Veenuse kohtade kõrgused erinevad. No nii nagu maalgi on mägismaad ja ja ookeanipõhjad nii seal ka nähtavasti. Kõrguste vahe on olemas esialgu, mis mõõdetud, on mõne kilomeetrilised vahed, nii et raadiokiirtes on koostatud ka mõned Veenuse kaardid nüüd. Ja mõnevõrra võib-olla see sarnaneb isegi kuuga. Seal on ka niisugused ümmargused moodustised olemas nagu ringmered. Aga need suurem osa andmeid on saadud selle meie kõige lähema kosmosenaabri kohta välja arvatud kuu muidugi. Just siis pärast seda, kui sinna on inimese poolt saadetud luurajaid. Jah, tegelikult juba veidi varemgi hakati uurima milline ta atmosfääri keemiline koosseis on, praegu me teame seda üsna täpselt, kuid juba näiteks 32. aastal avastati spektrograafiliselt Veenuse atmosfääris süsihappegaas. See oli üldse esimene gaas, mis seal avastati nii. Ja muidugi kohe ka üllatus, et Maal on teatavasti süsihappegaasi ja õige õige vähe, kolm protsenti kogu õhu koosseisust ja veenus, et arvati, et Maaga sarnane ja äkki nüüd seal süsihappegaas seal jalaga. Nii ebameeldiv teade. Hiljem spektraalsed vaatlused näitasid ka veel, et seal on olemas üsna vähe küll, kuid ikkagi olemas siis kloorvesinikku ja kloorvesinikku ja mõlemad on jällegi väga ebameeldivad gaasid inimese jaoks. Nii et need olid nii jah, väga ebameeldivad teated elu mõttes, sest kõik ju kogu inimkond lootos ikkagi, et on olemas ning kui ta juba sõsarplaneet kord on, et et siis võib seal ka mingisugune elu olla. Ja muidugi inimesed arvasid ka, et inimesesarnased just nimelt. Nojah, üldiselt need väiksed rohelised mehikesed, keda nii arvatakse maha peal olevat käinud ikka nagu veenuselt pidid pärit olema ja lendavad taldrikud ja muud asjad. Ja siis enne veel, kui sinna saadeti nii inimese tehtud tehiskehad. 59. aastal nimelt avastati, et Veenuse atmosfääris on ka veeauru. No see oli nüüd jälle, oli muidugi siis rõõmust rõõmustav teade. Jah, see vaatlused olid tehtud nimelt suurtelt õhupallidelt. Nad viidi võrdlemisi kõrgele üles seal kilomeetrit 25 30 isegi rohkem, nii et oleks ülevalpool seda maa atmosfääri veeaurukihti põhilist veeaurukihti, mis neelab ära ja siis moonutab seda andmestikku, mis veenuselt meieni jõuab. Ja siis sellelt balloonilt saadud andmed näitasid jah, et on veeauru tõesti seal ka olemas, kuid ikkagi vähe. No ja kõik spektraalvaatlused muidugi ikka selle tõttu planeetide puhul raskendatud, et me vaatleme mitte nüüd planeedi enda kiirgust, vaid sealt peegelduvat päikesekiirgust. Tähtede puhul näiteks saab täheatmosfääri koosseisu palju kindlamalt määrata ja siis on nende endi otsene kiirgus kohe ja päikese koosseisu, mida väga palju kindlamalt. Ja seetõttu siis ikka kindlad andmed saadi alles pärast venerade rändel. Esimene laev, mis nüüd otseselt kontaktis oli ja andmeid saatis Maale Veenuse atmosfääri kohta, oli Venera 4967. aastal 18-l oktoobril, kui täpsem olla, maandus ta veenusel. Nojah, ei tea tegelikult, mis temaga juhtus, sest ta lakkas jah, päris kindlasti saadada maandusest lakkas signaale saatmast 30 kilomeetrit 35 kilomeetrit ülalpool Veenuse pinda, Veenuse atmosfäär oli esiteks väga kuum ja teiseks väga tihe. Väga suur rõhk oli, seal valitses jah ja nii. Ta lihtsalt ei olnud arvestatud nii kõrge temperatuuri juures töötamiseks. Ja ma ei kujuta, laskumine võttis väga kaua aega, ilmselt ta oli ikka mõeldud, et langevarjuga rahulikult laskub, aga kuumenes üle. Ja siis muidugi ka saadi esimesed andmed atmosfääri keemilise koostise kohta, selgus, et süsihappegaasi ei ole seal mitte protsent või kaks, vaid koguni 90 protsenti. Ja nüüd, kui Venera neli oli nii-öelda tee lahti teinud ja oli kindlalt teada, et tõesti see raadiovaatlustest saadud kõrge pinnatemperatuur on reaalne, siis muidugi asuti neid nõukogude Veenuse laevu kõvasti nii-öelda kuumakindlamateks masinapidavamaks tegema. Jah. Ja üks nõks, mis veel appi võeti, oli lihtsalt see, et tehti nad nii-öelda voolujoonelisemaks, et nad kiiremini atmosfääri läbiksid ja võimalikult kiiresti siis sinna Veenuse pinna ligidale jõuaksid jõuaks üle kuumeneda. Et see, need aparaadid väga vastupidavad ja tugevad pidid olema, seda näitab juba asjaolu, et et atmosfääri sisenemisel neil ka seal ülekoormus 350 ühikut umbes maapealselt. Ei ole mõtet muidugi rääkida kõigist vahepeal toimunud üksiketappidest veel niipalju veel öelda, et nii kahekesi koos 69. aastal jõudsid Veenusele Venera viis ja Venera kuus, kes siis üldiselt kinnitasid neid andmeid, mis Venera neli oli saatnud, kuid ka veel jõudnud pinnani. Olgu, et need vastupidavamad olid ja kiiremini läksid, katkes ka nende pinnale lähemale, kuid 25 kilomeetri kõrgusel ja nüüd alles siis möödunud aasta detsembris jõudis lõpuks kosmosesond Venera seitse Veenuse pinnani välja. Ja siis nüüd on ka kindlalt teada, millised tingimused pinnal on ja siin võib rääkida veel sellest väljasaatmise täpsusest, nimelt kui me ei teeks kursiparandusi ja saadaksime laeva välja, siis viga kiirusest seal üks meeter sekundis tähendaks seda, et Veenuse lähedal laev kalduks märgist mööda 70000 kilomeetrit. Nojah, kusjuures siis kiirus ise on 11000 meetrit ja vähemalt ja see kiirus, mis nüüd lahti tõmmata ja veenusele jõuda, siis oleneb just sellest, kus kohal veenus parajasti asub, akende puhul on siis seda normaalne ja just tuleb valida muidugi ökonoomseid neid aknaid, et kütusekulu oleks hästi ja sest ega minimaalne Veenuse juurde, siis ei saadeta ka mingeid mänguasju, vaid ikka üle tonni kaaluvad need ja ikka nii laevad üheksale 1000 1200 kilo umbes nad kaaluvad. Ja nüüd viimane Venera seitse siis oligi seal kuumuskaitset juurde pandud ja üle 100 kilo raskem kui tema eelkäijad siis temal lõpuks õnnestus ikka pinnani jõuda. Selgus, et Veenuse pinnal on temperatuur 475 kraadi üle nulli ja atmosfääri rõhk 90 atmosfääri, jah, need 90 korda suurem kui maapinnale. Ja muidugi kui vaadata seda temperatuuri 475 kraadi, siis on kohe selge, et näiteks seal, kui oli midagi, ütleme, tinutatud kusagil, siis need kohe seal sulasid lahti tinutamist. Hea küll, ei saanud karda ja ja temperatuur on tõesti selline, et asjad hakkavad juba nii hõõguma, seal metallid hakkavad jah punetama nii. Eks see kõrge temperatuur oli omamoodi jahedus inimese uudishimule, kes lootis, võib-olla saab kunagi veenusel ise kanda kinnitada ja see ongi täitsa kindel, muidugi see niisuguse temperatuuri avastamine ikka vähendas oluliselt neid šansse, et Veenusel kohatakse elu mingisuguses vormis. Ja peale selle ta veel loob ka olulise tõkke inimese jõudmiseks veenusele üleüldse. No siin on veel, mis elusse puutub, siis näiteks avalt arvamust, et veenusel väga tihe atmosfäär ja võib-olla sellest kusagil ülevalpool kus temperatuur madalam või mingisugune lendav või liuglev elu olla. Võib-olla paar sõna atmosfääri kohta, kui kõrgele ta ulatub ja kuidas temperatuurid jagunevad seal niisugune tihe atmosfääri, see, mida me nüüd maa pealt näeme, mille ülemist kihti me näeme, see ulatub 100 kilomeetri kõrguseni. Seal siis me näeme niisugust Veenusi pilvi ja sealt on kas siis need andmed selle veeauru kohta, mis spektraalvaatlused meile on antud nimelt veidi veeauru seal atmosfääri ülakihtides. Veenuse pinnal võiks vett olla selgelt, kui kogu pind on temperatuuri 475 kraadi juures, siis vesi ei saa olla nii ütleme, vedelas olekus, isegi sellise rõhu juures nagu seal on, aga arvatakse, et siiski polaaraladel Veenuse temperatuur võib olla madalam kuni 200 kraadi madalam, need on andmed, on nüüdsest enamasti ekvatoriaalaladest need kusagil 300 kraadi või natuke alla selle ja Veenuse rõhkude juures siis vesi seal oleks veel vedel. Nii et võiks olla mingisugused kuumad polaarookeanid veenusel. Kui suured seal öö ja päeva erinevused on? Vot selle kohta ei ole keel ja need andmed on üsna segased, arvatavasti eriti suured ei ole, kuna see paks, see on, nagunii teeb kõik nivelleerib ühtlaseks nende temperatuuride käigu ja peale selle see pilvekate on nii tihe, et siiani ei ole päris korralikult teada, milline on selle Veenuse pinna valgustus. Mõningate andmete kohaselt on seal umbes sama valge nagu toas päeva ajal ei tea jälle, millise spektrivahemiku kohta need andmed kuuluva Eleradel all olnud kiirgusmõõtja seda valgustust mõõtsid. Aga arvatakse, et hämara toa valgus. Võimalik, et aeg-ajalt seal on ka midagi sisse valgemat, sest üks niisugune valgussähvatus registreeriti, kus siis mitukümmend korda oli heledam jaama 50 korda nagu otsene päikesevalgus korraks kasvas siis nagu midagi pikne või, või, või poliid või mingi tulekera, nagu läks sealt selle ja hoolida. Ja huvitav on siin ka see, et Veenuse see atmosfäär on niivõrd tihe, et kui seal oleks valge ja valgushajutamist ei oleks, siis võiks näha ümber terve Veenuse, nad. Valguse murdumine on niivõrd tugev refraktsioon. Meil on ka siin maal üsna tugev tegelikult maal raadio Me näeme päikest tegelikult juba siis, kui päike on veel nii matemaatiliselt horisondi all või geomeetriliselt nagu paindub. Ja ka jah, veenusel ta painduks niivõrd tugevasti, et oleks võimalus näha iseenda kukalt. Aga millest õieti tuleb see, et arvati vähemalt omal ajal, et seal müristab ja lööb välku, võrdlemist tihti Troopikas teatavasti on, soojematel maadel on see äike üsna tavaline, palju, isegi maakera Tugevam Maa peal siis jälle nende analoogiate põhjal muidugi arvati, et veenusel on jah, äärmiselt lopsakas taimestik. Just kohutavad kiskjad ja mida kõike seal inimese fantaasia ette ei kujutanud, seda loeksin nagu fantaasiaid. Tegelikult polegi seal niisugune lame ekstrapolatsioon rohkem? Nojah, võib ka nii vaadata. Aga kas nüüd lähemas tulevikus veenus on taevakeha number kaks pärast Kuud, mida lähemalt uuritakse või kipub Marsi poole lõhkemise? Vist on karta, et Marss on rohkem see, mille poole huvi pöördub, sest no oleneb, mis aspektist nüüd vaadata, kui vaadata lootuses elu leida, siis vast Marss pakub rohkem huvi, aga teiselt poolt veenus selle poolest väga huvitav, et kuidas ta ikka nii näiliselt väga maa sarnane, aga kust seal see, miks selline kohutav tihedus ja temperatuur, kõrge temperatuuriga ja suure süsihappegaasisisaldusega atmosfäär äkki ja vett suhteliselt vähe. Ja selles mõttes üks suur mõistatus praegu miks see nii on? Muide, selle Veenuse pinnal valitseva temperatuuri kohta on mitmesuguseid arvamusi avaldanud. Osa on sellised, et seal peavad puhuma kohutavad tugevad tuuled, mis siis haaravad kaasa Veenuse pinnalt tolmu ja, ja kuumutavad ühesõnaga seda alumist atmosfääri osa. Seal siis Iirimaal töötava eesti rahvusest astronoomi Ernst Öpiku ja siis võib-olla Veenuse atmosfääri mudel tolmuatmosfäär. Teine ja võib-olla tõenäolisem Veenuse atmosfäärimudel on kasvuhoonemudel, kus siis see paks süsihappegaasikiht pluss veel tingimata veeauru on vaja, lasevad läbi küll päikesekiirguse planeedi pinnale. Kuid kui seal nüüd see muutub soojuskiirguseks, siis ei pääse enam sealt välja, jääb sinna selle kasuka alla nii-öelda ja muudkui kuumutab ja muudkui jah, siis tuleb nagu väljastpoolt sooja kogu aeg juurde välja ei pääse. No kui juba temperatuur küllalt kõrgeks läheb, siis saab raadiokiirgus küllalt võimsaks, Soojuse väljapääsukanal tekib uus. Aga suureks saladuseks on muidugi jah. Mis seal Veenuse pinnal toimub, ütleme arvatakse, et väga võimas vulkaaniline tegevus võib olla, mis hoiab siis seda nii-öelda süsihappegaasi atmosfääri seal ülal, sest tegelikult peaks nagu süsihappegaas ka atmosfäärist neelduma suuremalt jaolt pinnasesse maa peal ta iialgi olnud. Ja maa peal on muidugi ka taimed, mis selle süsihappegaasi on väga palju ümber töötanud. Noh, sa ju tegelikult ei ole see esialgne, vaid ka ja juba mõnevõrra nagu kunstlik ja on muidugi kahtlaselt arvamuse all tohetsest pole midagi, et veenusel seal nüüd seal süsihappegaasi atmosfäär nii paks on. Et aretada sinna mõned head vetikad või sobivad taimed, mis asuksid atmosfääri koostist muutma, neelaks süsihappegaasi ära ja Veenuse puhul on veel näiteks niisugune küsimus ikka lahti. Rääkisime algul pöörlemisest, et raadiovaatluste põhjal on pöörlemisperiood 243 päeva. Ka viimasel ajal on avastatud mõned detailid Veenuse pinnal ka optilises valguses üks Y-tähe kujuline detail selle käitumist on uuritud ja selgub, et seal ülemises pilvede kihis see pilvede kiht pöörleb hoopis kiiremini nelja päevase perioodiga nagu Veenuse peal 100 kilomeetri kõrguses olevad pilved kihutavad seal umbes kiirusega 100 meetrit sekundis ümber Veenuse teevad nelja päevaga täistiiru ära, aga veenus ise seal all hoopis aeglasemalt ja rahulikult pöörleb jälle küsimus, et kas on üks neist vaatlustest vale või on nad tõesti mõlemad õiged, aga mingisugune soojusmasin hoiab seal sellist energilist pilvede liikumist üleval? Nojah, 100 meetrit sekundis on täitsa paras orkaan. Nii et ühesõnaga tänapäeval meil on veel jäänud küllalt palju mõistatuslikke probleeme Veenuse pinnal, millele ei oskagi kohe vastuta. Võib-olla üks 10 aasta pärast, kuidas arvate, kas aeg on, selleks piisab? No 10 aasta pärast me teame kindlasti palju rohkem, sest nüüd tegelikult ju alles esimene automaatjaam, Venera seitse jõudis Veenuse pinnani ja natukese ajaga töötas ka seal pinnale sisse kuumus juba tegi talle liige ja sellepärast me nagu ei oskagi midagi mõistlikku selle pinna kohta veel üldse öelda. 10 aasta jooksul nüüd kindlasti midagi, aga see on ka kindlasti kindel, et probleeme on siis märksa rohkem kui praegu, sest alati igasugune uurimine toob probleeme, on palju rohkem juurde, kui ta need ära lahendab. Ja 10 aasta pärast võib arvata, mingisugust Veenuse kulgurid kindlasti juba on tööle pandud kindlasti. Võib-olla hoopis seal, kulgurist on vähe, võib-olla on ka vaja mingid laevad, sest kui tõesti polaarookeanid, siis seal saab juba ka lennukitega näiteks panna midagi sinna liuglema atmosfääri puhul seda ei ole. Jah, ja siinkohal võikski tänasele jutule kriipsu alla tõmmata. Meie tänased vestlejad olid Tõravere astronoomid Mihkel Jõeveer ja Tõnu Viik. Kuulmiseni.
