Tere, kuulajad, tere rändepööre. Kui me eelmisel korral käisime Falklandi saartel, mis on Suurbritannia meretaguseks alaks siis täpselt samasugune saatus iseloomustab lõuna Georges saart, on temagi jätkuvalt ühendkuningriikide sõbraliku tiiva all. Ja täname sealses randusimegi ja see on ikka väga kaugel. Sukelavaookeanil asu üksik saar. See oli nüüd viiulipala ja selle viiulipala nimeks on helesinine vaikus ja seda mängib pillimees, kelle nimeks on Hans Priini. Ta on 77 aastane Norra rahvamuusik. Ja kui keegi nüüd imestab, et mis seos on siis lõuna George'i saarel norra muusikaga, siis tegelikult lõunatsiootsia püsiasukateks on olnud pikki aega põhiliselt norralased. See on huvitav, aga selle juurde me veel jõuame. Aga meie oma reisiga läksime nüüd siis juba viis päeva mööda kehani Lõuna-Ameerika lõunatipust enne kui ühel hommikul olid meie silme ees väga kõrged ja järsud merest kerkivad mäeahelikud. Ja see esimene mulje oli lõunatšoodsast siis sedda, et see on üks karm värk. Laiune ja mägine, väga-väga järsud püstloodis kaljud ja nad ulatavadki kuskil kaks kilomeetrit kõrgemad tipud peaaegu kolm kilomeetrit merest kõrgemale ja nende vahel tohutu palju liustikke näha igal pool. Nii et ta näeb välja niisugune sugune majesteetlik uhk. Mäestik ja minu meelest on üks väga ilus võrdpilt inglise loodusteadlaselt Neal ränkkynilt, kes kirjutas üks poolt sajandit tagasi ja oma reisikirjas niimoodi. Et kui sa lõikaksid hiigelsuure noaga lahti pika lõigu Šveitsi kõige kõrgematest mäe ahelikest koos luustikega ja viskaksid selle keset ookeani, siis sa saaksid Lõuna-George'i saare? No on vastik ka, kui on tekitatud, aga tegelikult see on väga täpne kujund, et, et see oli see esimene mulje, et, et kas sa vaatad eemalt, see on põhiline niukene tumedat kaljude ja helendavate liustike kontrast ja ei mingit elumärki mitte kusagil. Ja siis, kui tuleb meie ekspeditsiooni juht. Rupert Grabbi teatab, nüüd on meie ees Antarktika Serengeti. See on siis Aafrika kõige loomarikkam paik ja maailma üks kõige kuulsamaid paiku, mis kubiseb elust, siis ma mõtlesin, et no kuule, nüüd sa pakud üle. Aga aga me olime kolm päeva lõuna George'i saarel ja kui need kolm päeva läbi said, siis ma pidin meie ekspeditsioonijuhiga ikkagi nõustuma. Et see oli täiesti vapustav, milline elurikkus? Noh, see Lõuna-George saar on pikk, umbes 160 kilomeetrit, tema läbimõõt on mõnikümmend kilomeetrit ja muidugi see Eluri, kus paigutub seal küll väga ebaühtlaselt, nii et need eemalt paistvat liustikud ja kaljutipud nende vahel on elu väga napilt. Seal on küll mõnikümmend õistaimeliike, 102 kümmendist, samblikuliiki ja nii edasi öelda, et midagi ei ole, midagi on jah, aga ta on niisugune väga habras, vaene ja ja vähene ja mingeid suuremaid loomi huvitaval kombel on ainult üks ja selleks on põhjapõder. Ja siis on jälle väga kummaline, aga istub Dallase kiima seal? Jah. See alguses polnud sugugi kindel, aga seos on jällegi sellesama norrak Norra lastele, Põhja-Norras on põhjapõder tuttav kodune elukas peaaegu ja siis aastal 1911, kui norralased siin elasid, siis nad mõtlesid, et me toome sealt põhja poolkeralt selle põhjapõdra siia. Et see on samasugune maastik nagu Põhja-Norras ja nad tõid 15 põhjapõtra siia ja mina ei tea, kuidas nad seal Ellu jäid need põhjapõdrad, sest tegelikult on ju kogu see taimestik ja tegelikult ka kliima on ikka väga teistsugune, kuigi väga kaugelt ja väliselt ta näib põhja, Norrale sarnane. Aga seal on teistmoodi olud ikkagi ja aga nad jäid ellu, kohanesid kohanesid ja muide ka siis nende jaoks on ilmselt see väga keeruline, et kõik need poegimisajad ja kõik see looma elurütm, eks ole, et see kevadel põhjapõdrad poegivad. Aga siinse kevad oli hoopis teisel ajal absoluutselt teisel ajal, kui seal põhjapoolkeral kuidagi nad kohanesid ja, ja neid on seal praegu umbes 2000. Noh, mõtled, et on palju, aga näiteks meie ei näinud mitte ühtegi põhjapõtra ikkagi 160 kilomeetrit selle 160 kilomeetri peal, need 2000 põhjapõtra hajuvad ära, hajuvad ära ja kindlasti ei ole kerge elada ja karmimad talved, kui neist paljud hukkuvad ja siis on mahedamat talved, kus jälle neid võib-olla saab siis kevadel nagu kõvasti rohkem kui enne ja niimoodi on nad seal saanud nagu mingisuguseks lõunatsiootsia mäestiku osaks. Ja muidugi loodusteadlased ütlevad ikkagi, tegelikult see midagi on siin ikka valesti, et, et noh, et tuuakse täiesti teiselt poolkeralt mingi loom ja pannakse elama täiesti teise olustiku. Sest üks asi on ju selge, et ta peab sööma näiteks toitu. Norras on talvel poro, samblikud ja, ja muud asjad suvel jälle mingisugused põõsad ja, ja igasugused roht, taimed siin on hoopis hoopis teised taimed ja loodusteadlased ütlevad kas või seda, et ohtu seisneb kas või selles et põhjapõder, et oma kõhtu täis saada, sööb kõike, mis talle ette juhtub. Aga enamik lõunatsioodsa taimedest on niisugused liigid, keda ei ole mitte kusagil maakeral mujal olemas. Võib vabalt juhtuda, et mõnel nälja-aastal sealse põhjapõder, siis nagu mõne liigi ikas ootamaks ära, et see oht on olemas. Nagu öeldakse, et häda, aga see vana kuri isegi kärbseid või kes oli see kes kärbseid, aga siis asi see põhjapõdral pole natukene ümber orienteeruda ja teisi taimi sööma hakata. Noh, see oli väga lihtne, see oli niimoodi, et kas ta jääb ellu või ta ei jää ellu ja ta on siin ellu jäänud. Noh, neid lause sealt ega ei kõrvaldata sealt saartelt. Täitsa on minu kujutluses ongi see üks märk, ütleme niisugusest norrapärasest nihukesest kultuurist, tegelikult esse põhjapõder, seal on aga see tegelik elu. Me käisime nendel päevadel siis hästi palju seal rannikul retkedel. Ja no see on kirjeldamata, see, me nägime kolme pingviiniliiki, mitmeid hülgeliike kelledel olid tohutut kolooniat juba mitte 10000, kümneid tuhandeid, vaid sadu tuhandeid liikmeid kolooniates. Ja võib öelda, et iga selline rahulik lahesopp seal, mis on enam-vähem nagu natukenegi tasane ja kalju ei kerki otse merest, seal on jälle mingisuguse looma või linnukoloonia. Et see ei ole üldse liialdus. See on Antarktika Serengeti ja praegusel ajal ma mõtlen tagantjärgi siis see oli meie Antarktika retke kindlasti kõige elurikkam ja sellepärast ka kõige niuksem mõjuvam paik üldse. Sest kui mandrile Antarktise mandrile lähemale saime sisse elustik jäi väiksemaks. Aga teistpidi, näiteks kui me võrdleme nüüd selle eelmises saates räägitud folklandiga, kust me just tulime, et lõunat George seal jõuda siis siin oli väga-väga erinev, sest lõuna George ja asub siis häälda geograafilises mõttes juba Antarktikas. Ja läbisime folklandilt tulles ühel päeval selle polaarfrondis ja sellest me oleme ka siin eelmistes saadetes rääkinud, aga lühidalt on siis niimoodi, et, et selle päeva jooksul väga selgesti õhk muutus ümberringi jäiseks. Ja see folklandi ilmastik on, on palju, palju leebem, kui need siin lõunatsiootsial. Ja teistpidi on jälle niimoodi, et, et kuna siin ümberringi sellest me rääkisime kahes saates, et kuidas need Antarktika veed on pööraselt loeteluküllased siin vetes Antarktika ikka vetes igal pool ja just madalamates osades elab tohutu hulk silmaga nähtamatut elu, need on need taimhõljum, loomhõljum nendest omakorda saavad toite mingid suuremad loomad ja neid omakorda söövad juba siis näiteks pingviinid ja hülged ja nii edasi, siis kogu elu on selle tõttu, et seal ookeani pinna all siin nagu meie silm ei näe. Et seal on väga rikas elu, siis selle tõttu on see ka see rannikuelu tohutult tohutult rikas. Ja, ja see süüa põlvini just ja see ongi põhiline, kui süüa on, siis saab kolooniaid rajada ja, ja lapsi kasvatada ja elu on ilus. Niimoodi see selle. Ta on see elu seal ilus ja, ja teistpidi on lõunat, George ja saarte ümbrus on röögatult kalarikas. Nagu kui me rääkisime, et Hollandi ümbruses on palju kala siis lõunatsiood, seal on seda veel palju-palju rohkem. Ja kaladki saavad ikka sellest samast ookeani elustikust oma kõhu alati täis. Ja näiteks kui rääkida ainult kala saakidestasin, püütakse ka palju kalu tänapäeval siis ainult selle lõuna, George ja saare ümbrusest püütakse kolmveerand kogu Atlandi ookeani lõunaosa kaladest. Nii et kui mõelda, et ümberringi on tuhanded kilomeetrid ookeani, siis noh, see 160 kilomeetrit on sellega võrreldes täppe, siis selle ümbruses saadakse see põhiline Kalazakid kätte. Nii et ka inimeste toidulaud on rikas ja mulle hästi meeldib see sõna taimhõljumit. Seda söövad ainult nii-öelda ookeani elanikud või inimene ka seda proovinud. No ma ei tea, salatiks kalaroa kõrvale. Et minu teada tõsiselt ei ole, ta on ikka niivõrd väike taimhõljumit, on meil ka, näiteks mina oma lapsepõlvest mäletan sauna taga tiigis ta muudab nagu vee häguseks, et sa vaatad, et seal midagi nagu on hea meelega, ei sööksale ja kaugete paikade oma nagu eksootiline või? Ei. No põhiline on see, et, et ta on hirmus väike. Sellepärast suurtes kogustes hiigelsuurtes kogustes ja laiali igal pool tohututele aladel, nii et kokkuvõttes on teda hullult palju. Ja seda sööb siis loomhõljum, kes on ka silmaga nähtamatuid tõmmata ja ja, ja neid juba mõlemad siis söövad natukene suuremad elukad. Me rääkisime, grillisin ühes saates, kes nikkus sõrme pikkune natukene ütleme, krevetisarnane olend, see on juba silmaga näha ja seda krevetti sarnast talendid, seda söövad juba niisugused tõsised loomad, keda meie ka siis juba näeme ja imestame, et et kui vägev loom see on, et umbes nii ta käib ja keda me ka sööme, toitumisahel on ikkagi loogiline ja, ja alguse saab tõst nendest nähtamatutest olenditest, seal seal ookeani sees. Ja tegelikult see lõunasaart on ikka uskumatult ära eksinud ookeaniavarustesse, nii et et tasub, ütleme Lõuna-Ameerika mandrist rohkem kui 2000 kilomeetri kaugusel. Kui me siit kaardi peadki vaatama, siis näita, selline eksinud ja tilluke. Ja siis näiteks Aafrika mandrist on ta 4800 kilomeetri kaugusel ja ka Antarktise mandrist on ta ikkagi kuskil 1500 kilomeetri kaugusel, nii et igas suunas laiuvad veeväljad tuhandeid kilomeetreid. Ja selles mõttes ma olengi õnnelik, et sellele saarele sattusin, sest siia saarele minna on ikka pööraselt raske. Ta ei ole mitte millegi lähedal, igalt poolt väga kaugel. Aga siin saare peal ühel päeval. Me peatusime ühes lahes ja selle nimi oli krütvi geni laht. Ja seal eemal näidati meile, et vaadake, seal on krütt Weekend. Ja see, et nii see nimi on kummaline, kui see, mida me nägime, see oli, see oli ka täiesti aru saama, noh, mida me nägime, nägime enda ees ausalt öeldes kummitusküla. Ta oli niisugune noh, võiks öelda, et, et kui on umbes pool sajandit mingisugused tööstushooned, kõige oma ladude tsisternid agregaatidega vedelenud ja roostetanud siis siis ta umbes niisugunegi välja väikese saare peal, siis ei selle, see oli nüüd selle lõunatsiootsia saare ühes merelahes. Nonii, see kummitusküla kummitusküla kasvas siis välja eest, nagu ta oli jah, täiesti merepiiril, veepiiril. Ja põhiline värv oli niisugune rooste roostekarva, sest seal oli metall lihtsalt oli roostetanud aastakümneid ja see ei olnud tegelikult niisugune midagi niukest idüllilist ja siis mingisugused tohutud tsisternid. Meie kogemuse järgi võiks olla mingid naftatsisternid kuskil Muuga sadamas või selle hiigelkõrged ka seal seisid rivis kõik ja see oli olnud loomulikult vaalapüügikeskus ja vaalatöötlemiskeskus, mis oli maha jäetud pool sajandit tagasi, täielikult. Aga enne seda ütleme üks 100 aastat tagasi oli siin käinud ikka väga pulseeriv elu. Ja selle nimigi on krit riike on, see on ju selge, et see ei ole inglise keel ja see norra keeles tähendab tee lahte. Ja et Norra meresõitjad, need olid ju noh, kui siin Antarktika kandis hakati tõsiselt ringi seilama ja huvi tundma, siis norralased olid siin kõvad liikujad, sest nad olid harjunud neste külmade alade meredel liikuma ja nad olevat leidnud siit lahes siis mingisuguseid niisuguseid potte, mille sees muide oli keedetud kas hülgerasva või vaalarasva. Igal juhul see, see hülge ja vaalapüük olid ka põhjused, miks siia nüüd tuli ühel aastal. Ja see oli nüüd siis aasta 1904. Kas laev, mille kapteniks oli norralane Karl Anton Larsen ja Se Karl Anton Larsen, oli niisugune Norras sündinud mees, tema isa oli olnud kapten ja ta ise oli hästi palju maailma meredel ringi seilanud. Siis tema tegelikult juba tuli siia kindla kavaga, et siia tuleb rajada üks asundus. Enne seda oli ta juba käinud lõunatsiootšes, ta oli olnud esimese Norra Antart ikka ekspeditsiooni juht ja ta oli olnud ka esimese Rootsi Antarktika ekspeditsiooni juht, nii et kogemusi tal oli. Ta teadis neid olusid. Ja teistpidi oli see nüüd see aeg, kui vaalapüügil saati tohutuid tulusid. Ja tema muidugi mõtles niimoodi, et kuna see on ideaalne laht, kuhu laevad saavad sõita täitsa ranna äärde ja et siin ümbruses On palju vaalu, et siin on võimalik hakata elama ja suurt tulu teenima. Aga taustaks oli siin ka veel see, et põhjapoolkeral oli Norra saanud hiljuti Te iseseisvaks. Ta oli siis Rootsist eraldunud oma etteriigiks aastal 1905 ja Norra riigil oli ka ambitsioone paljude saarte hulgas, mis olid nüüd Norra lähistel. Nad mõtlesid, aga seal kuskil lõunas on eikellegimaad ja et me võiksime meie noorele riigile ka sealt mõne niukse meile sarnase kliimaga alalt mingi piirkonna võtta ja see oli võib-olla ka põhjus, mille pärast siia alguses tulid just põhilised norrakad siia lõuna, George'i saarel. Ja muidugi veel üks põhjus, miks just norrakad tulid. Kui oli tegemist vaalapüügiga, siis kogenumaid, vaalapüüdjaid kui norralasi oli raske leida, sest norralaste jaoks oli sajanditepikkune kogemus ja siin oli nende oskusi tars. Ja sellel ajal siis rajatigi see, see niisugune tohutu pooltööstuslik, imelik pesa sinna. Ja ma kujutan ette, et, et kui nüüd oleksime sattunud sinna kuskil 100 või 75 aastat tagasi näiteks, et kui siin elu käis, et mis siin siis oli, siin elas kogu aeg sadu inimesi, talvel oli võib-olla mõnisada, aga suvel ametlikel andmetel 1000 kuni 2000 inimest pidevalt hommikust õhtuni tegutsemas. Vaalalaevad tõid need vaalakeresid, lohistasid seal laevaga sinna sadamasse need tükeldati seal ära ja sõna otseses mõttes. Nendest suurtest tsisternides keedeti vaaladest siis rasv välja ja sealt omakorda saadi õli. Korstnat tossasid. Mine tea, võib-olla mõni omaaegne kunstnik maalis seda, sest et eesti kalurielust on ju päris palju maale. Ma olen näinud fotosid tolle aja krüpteekianist ja sellest, mis seal toimus ja no seal on umbes niimoodi, et esiplaanil on siis mingisugune kujuteldamatult suur vaala kere tõenäoliselt sinivaal, kes on pooleldi siis tükeldatud, tagaplaanile on siis sihuke hiigelhoone, mille palju korstnaid igast korstnast tuleb tossu välja, noh, niisugune tegutsemine käis ja ma arvan, et see ei olnud väga idülliline ja, ja see lõhn, ma kujutan ette, mis sealt ninna lõi üsnagi astavastmat hingemattev ja ego, aga ta ei tulu ja andis inimestele tööd. Ja see on kummaline, et näiteks ühel aastal on päris täpne statistika, et kui palju siin siis mis inimesed siin olid, siis enamik olid norralased. Ja seal oli sellel hetkel, kui kokku loeti, siis oli seal mingi üle 700 inimese kohal ja Nendest enamik olid loomulikult mehed, kolm naist ainult ja üks laps. Aga selles loenduses ei olnud tegelikult selle asunduse juhtide andmeid, sest nemad olid siin perekondadega ja nendel olid nagu majad, viisakamad, elamistingimused natuke paremad ja nendel oli ka naine ja, ja lapsed siin. Ja siis sellel ajal sattus siis ajalukku ka see, et esimene Antarktika, kas sündinud laps sündis krütwickeanis, lõunatsiood seal 1913. aastal ja tema nimeks pandi Solveic. Nonii, beer küntia, no meie jaoks kindlasti see midagi romantilist. Ja tegelikult noh, elu käis täie hooga. Ja nüüd on see siis kummituste küla. Huvitav, et see niimoodi jäetigi roostetama ja lagunema, et ei olegi ainult Vene sõjavägi, kes. Seal olid omad põhjused, üldiselt tegelikult hakkas niimoodi juhtuma, et aastakümnete kaupa koguaegse vaalatööstus käis allamäge, siin oli palju põhjuseid, üks peamine põhjus oli see, et tohutu püüdmise hooga püüti neid vaalu lihtsalt nii kohutavalt palju, et nad said lihtsalt otsa. Ei olnud enam püüda kedagi ja teine põhjus oli küll ka see, et vahepeal ütleme, see vaalatoodete hinnad langesid. Ja lõppude lõpuks kuskil ju 1950.-te lõpus-ist juba rahvusvaheline kokkulepe, et vaalapüük keelustada. Ja, ja siis noh, selle tõttu tegelikult see see rauges seal ja lõplikult. Ta pandi Grethe ikka, nii et igasugune vaalatega tegelemine lõpetati siiski suhteliselt hiljuti kuskil 1964, siis kui viimased need jäänused lõpetasid ja kõik jäi siis nii-öelda nelja tuule peale. Võib-olla see ongi praegu niimoodi säilitatud kui ajalooline mälestusmärk, las ta siis olla jube ja kole ja laguneda, aga teisipidi seda võetakse kui huvitavat paika, mida turistidele näidata või. No umbes nii on sellepärast et neid neid vaalapüügi niisugusi niisugusi pesasid, oli Antarktika ümbruses ikka hirmus palju nendest me räägime veel järgmistes saadetes ja mis seal kõike tehti, aga jämedas joones nad kõik jäid lihtsalt sinnapaika. Ja üks põhjus, miks neid muidugi noh, kohe nii-öelda ära ei korjata, on see, et inimesi käib vähe, nende koristamine on hullult kallis ja nii edasi ja siis tekkis veel üks põhjus, miks praegusel ajal neid niisugusi neid vanu vaalapüügikeskusi ka mujal Antarktikas eriti ei puututa. On see, et kuskil 1900.-te keskel tuli ju üks imeline ehitus, materjal, mida kasutati nii seal kui ka Soomes, kui ka Eestis oli asbest väga hea soojustusmaterjal kõik kiitsid, kõik panid seda nii palju kui jaksasid ja siis paarkümmend aastat hiljem selgus, et see on inimese tervisele ohtlik ja lausa eluohtlik. Ja praegu keegi ei kasuta asbesti mitte kunagi. Ja nüüd need majad, kui nad seal seisid, sest nad hakkasid natuke lagunema, asbesti hakkas sealt nagu välja tulema ja lausa oli aeg, kui oli keelatud nendele läheneda 200 meetrist lähemal. Ja vot sel ajal tõesti nüüd kuulus saar juba kindlasti Suurbritanniale ja Suurbritannia siis leidis etud. Tal on niisugune kultuurilooline ajalooline väärtus küttlicenil ja seal tehti hirmus palju tööd ja nähti tohutult vaeva ja koristati asbest täielikult ära, ülendati alles asbesti seal ei ole ja sellepärast saime meie ta juba ka sinna sadamasse ronida, maha, kõndida seal hoonete vahel ringi. Ja omamoodi ju oli see minu jaoks väga armas, et see koht, mis oli noh, mingis mõttes ju noh, võiks öelda loomade tapamaja seal vahel kõnnivad praegu rõõmsasti ringi kõrvuk, hülged ja pingviinid ja nad ei karda inimest. Sest et nendele praegusel ajal seal ohtu ei ole. Nad on nii-öelda oma maad tagasi saanud. Ja inimene vaatab tõesti seda nagu mingisugust ajaloolist mälestusmärki. Noh, seal on ka näiteks koduloomuuseum tegelikult, mis on noh, niisugune ilus, ilus majakene seal selle kummitusküla sees, ilus, hele ja puhas ja valge ja väga õpetlik. Ja siis on seal kui kaks kilomeetrit välja minna, sealt siis seal asub ka üks väga ilus pisikene, armas inimasustuskeskus ja selle nimi on king Edwards point ja vot see on nüüd see nüüdse lõunatsiootsia administratiivne keskus ja seal on ikka pisike püsielanik. On olemas, seal on niimoodi, et suvel elab seal pidevalt 20 inimest ja talvel elab seal pidevalt kaks inimest. Midagi ikka on, kedagi, esindus on olemas ja seal on muidugi meteoroloogiajaam ja need inimesed, kes seal on, nende põhiline töö on, on seesama asi, et kui algab see kalapüügihooaeg siis nad kirjutavad välja kalapüügilitsentse Nendele laevadele mis tahes maadelt tulnud kalalaevadele ja saavad selle eest raha. Piltlikult öeldes majakavahid, majakavahid või, või siis ütleme, niisugused kalapüügivalvajad võiks ka öelda, sest see kalapüügi ühtpidi see tõmbab nagu magnetina kõiki maailma kalalaevu, et see on nagu öeldud, Atlandi ookeani lõunaosast kolm neljandikku kalasaagist saadakse siitsamast saarte ümber, pole kaugele vaja minna. Ja teistpidi, et kui nüüd kõik seal täiesti piiramatult püüavad, siis kindlasti see kala hulk ei püsi samasugusena ja, ja selle tõttu Nemad nüüd jälgivadki seda, et ühtegi kalaliik ja ei püütaks liiga palju. Sa see on päris huvitav ja range kontroll on koguni niimoodi, et, et need kalalaevad, kui nad lähevad siia saare ümber kalu püüdma, siis sealt pannakse muide kaasa alati üks inspektor, kes jälgib kogu aeg, et kuidas kala püüaks, siis on olemas niisugused patrull-laevad, kes kogu aeg mere peal patrullivad, et kas on mõni öelda illegaal kalapüüdja seal ja nii edasi. Aga, aga teistpidi toob see jällegi Suurbritanniale väga-väga suurt tulu, kose, litsentside väljakirjutamine ja sellest rahakorjamine. Ja muidugi on ka ikkagi lõuna George ja nüüd kui inimene üldse maailmas laiemalt ja vabamalt ringi liigub igal pool niisugune turistide üks lemmikpaiku ja, ja sinna, no ütleme, tüüpiline turist, kes sinna tuleb, mina seda ei teinud, aga aga mitmed mu reisikaaslased küll kohe väga kiiresti läksid sinna kingi Edwards pointi ja ostsid sealt postkaardi, seal on siis postkontor. Ja seal on siis sellised postkaardid, mida ei saa mujalt kui ainult siit lõunatsiootsialt ja postmargid. Ja nendel postmarkidel mõned on siis inglisekeelsed kirjad, aga mõnedel on norrakeelsed kirjad. Ja siis sa paned selle posti margi sinna postkaardi peale kirjutada oma lähedastele mingi kirja ja paned sealsamas postkasti ja siis mingi aja pärast sa jõuadki nagu välja ja see on nagu suveniir paljudele inimestele hirmus tähtis, sest seda ei saa mitte kusagilt mujalt maailma nurgast kui ainult siit lõunasaarelt. Ja muide, kui sa tahad siin saarel üldse jala maha tõsta, siis sellest sa pead ka maksma, et sa üldse saad astuda sinna pinnale. Nii et, et see on juba niukene, keegi seisab suure kassagaja, Nad tulevad enne laeva peale ja tulevad ära ja siis alles võid hakata minema, mida käib. Et see on seegi, pole seni keeldunud, ei kurda, juba on tulnud need tuhanded kilomeetrid mööda ookeani. Et see on niivõrd meretagune, uskumatult kauge avaookeanis olev üksik saar, et mitte keegi ei taha sellest loobuda. Ja, ja muidugi on selle peale nad seal kohapeal välja mängivadki, sellega nad arvestavad ja arvestavad õigesti, et noh, teistpidi muidugi lõunat söövad, seal on palju loodusuurijaid, seal on neid looduseuurijate uurimisjaamu päris palju Antarktika elustiku loomastiku kohta meelgi käisid ühed hülgeuurijad seal laevas, rääkisid hästi põnevaid lugusid sellest, kuidas tänapäeval hülgeid kasutatakse nii-öelda liik kõvate meteoroloogiajaama täna. Et neile kinnitatakse mingid andurid, mis satelliidi kaudu saadavad andmeid neile kogu aeg ja nii et, et on ka teaduse seisukohalt tähtis paik. Aga minu jaoks oli ka veel tähelepanu väärne see, et et selle krüptwickeni, noh, niisuguse pooltööstusliku ajaloolise mälestusmärgi serval oli künka peal üks imeilus kirik, seal niukene hele üleni heledat värvi. Ja selle olid ka loomulikult ehitanud norralased kohe, kui nad siia olid elama asunud. Ja siis, kui siin nende asundus elas ja õitses, siis peeti siin jumalateenistusi ja praegusel ajal ta on väga korda tehtud, ta näeb väga viimase peal ilus välja ja mõnikord korraldatakse siin ka siis mingeid erilisi tseremooniaid. Näiteks internetist lugesin, et, et näiteks mingi Norra abielupaar otsustas, et nemad laulatavad, tulevad Norrast lõunatsiood sellel Alatoniast selles kirikus ase jääme elu lõpuni meelde. Ja samas kui nüüd mõelda selle norra rahvamuusika peale ja selle Hansprimi peale, kes meil seal saate alguses mängis oma viiulipala siis tegelikult see viiulipala on sisse mängitud samuti kirikus. Ja see lugu ise, selle nimi on helesinine vaikus. See minu meelest on ka täiuslik lugu, mis võiks kõlada just siin, lõunatsiootsia ainsas kirikus. Ja selles helesinises vaikuses me nüüd siis täna oma saate lõpetamegi. Jutt oli niisiis lõuna George'i müstilisest saarekesest millest tuleb juttu järgmises saates. Rändame nüüd päris Antarktise mandri juurde. Stuudio sõid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.
