Vana noored. Ja teie eesti lugu diregi. Kingiaeg on paljude jaoks ilmselt üks lemmikumaid aegu Eesti ajaloos seostub romantiliste kujutlustega põnevatest, seiklustest, vapratest, sõdalastest, Läänemere isandatest. Missugune oli viikingiaeg? Missugune oli viikingiaeg Eestis? Uudiseid liikingi aja kohta on viimase 10 15 aasta jooksul palju ja põhjapanevaid neist räägib Tallinna Ülikooli arheoloog Mauri Kiudsoo. Saatejuht on Piret Kriivan. Millal algas ja kui kaua kestis viikingiaeg, kust algas ja kustkaudu jõudsid viikingid islamimaailma? Missugused olid olulisemad keskused eesti aladel? Viikingite ajal? Kas viikingiaeg langeb tänapäeval samasse aega, kui ta oli veel 10 15 aastat tagasi, kui Eesti loo sarjas esimest korda oli viikingiajast? Viking aja piirid, need on olnud traditsiooniliselt ajavahemikus 800 kuni 1050 rahvusvahelises plaanis, siis peetakse viiking aja alguseks tavaliselt 790 kolmandat aastat, kui põhjalased rüüstasid lindis Varni kloostrit. Aga viimasel ajal on hakanud nagu üha rohkem domineerima seisukohad, et tegelikult ei olnud see mitte esimene põhjalaste rüüsteretk Inglismaa rannikule, vaid vaid sinna mindi juba kümneid ja võib-olla isegi rohkem aastaid varem. Noh, tegelikult Eesti leiumaterjalis nagu ka naabermaade omas on üleminek eel Vikingast viikingiaega väga raskesti hoomatav. Et tegelikult mingit piiri nagu ei ole. Et see kõik on nagu väga kokkuleppeline. Küll aga võib nagu viiking ülemise piiri osas nüüd küll midagi uut lisada. Tavaliselt siis on Põhjamaades ja ka Eestis siis Rootsi ja Norra eeskujul peetodikinga lõpuks aastat 1000 või siis 1050. Viimasel ajal on aga hakanud ka Skandinaavias endas üha rohkem domineerima seisukoht, et tegelikult tuleks viiking aja ülemist piiri nihutada. Ja nüüd nii-öelda pikkade vaidluste tulemusel on siis jõutud jutumärkides konsensuslikule seisukohale, et viikingiaja lõpp võiks olla umbes täpselt aastal 1100. Miks see siis niimoodi on, et taolise seisukoha aluseks on võetud siis Põhjala vanimate kivi kirikute puitkonstruktsioonide dendro kronoloogiliselt määrangud ja no tegelikult noh, nii või teisiti ollakse jätkuvalt seisukohal, et viikingiaega algas ja lõppes erinevatel maadel eri ajal. Aga Eesti seisukohalt on lisada võib-olla nii palju, et noh, meie aarete uurijad on ka viimasel ajal hakanud üha rohkem tegelikult seda aastaid 1100 nagu aktsepteerima, kui siis Vikinga lõppu hakkame vaatama oma lähimaid, naabreid, gotlandi arheolooge siis Gotlandil on mindud veelgi kaugemale, ehk siis seal peetakse Viking aga lõpuks alles 12. juuli keskpaika. Ühest küljest siis tuginedes teatud ehtetüüpide kadumisele, kuid peaasjalikult ikkagi aarete materjalile. Et kõige hilisem Gotlandil tavastatuda viikingiaegse kaugkaubanduse tulem ehk siis aardeleid, mis on maapõue maetud on dateeritud kusagile 1140.-tesse aastatesse. Ja kui meie vaatame nüüd tolleaegseid tihedaid sidemeid gotlandi saarega ja lähtuksime siis nagu kaubanduslikust vaatevinklist, siis ma arvan, et ka Eestis võiks nagu tulevikus seda Viking aga bikinga lõpu piiri veelgi nihutada, ehk siis umbes aastasse 1150. Millal siis tegelikult toimuvad olulised muutused kogu Läänemerekaubanduses. Et natukene peale 12 sajandi keskpaika jõuavad siis Gotlandile saksa kaupmehed. Ja seda sündmust võiks siis lugeda Läänemere idakalda ehk meie euroopastumise ja Kristjani seerumise alguseks. Te nimetasite põhjalasi, et põhjalased röövisid Inglismaa rannikut. Kes need põhjalased siis olid? Põhjalased on võib-olla viikingite variaagide paralleelnimetus, et, et siin on, siin on taolist taolist terminit on kasutatud, et kui siin lindis voore kloostrit või siis ka neid Inglismaa rannikut rüüstati, siis paluti paluti jumala käest, et issand, tule päästa meid põhjalaste raevu eest, nii et nii et see on, see on puhtalt selline võib-olla tänapäeval ilukirjanduslik termin. Aga viikingite kohta võib jah, kasutada ju erinevaid nimetusi variaagid ja russid ja, ja mis iganes. Eestlased ühesõnaga põhjalaste alla ei käi või käisid? Noh, see on ju kõik nii ja naa, et kui me nüüd võtame lahti meie austatud kirjamehe, hilisema presidendi Lennart Meri hõbevalge siis võime sealt Ta lugeda, et viikingid ei olnud nagu rahvuslik, vaid sotsiaalne mõiste, mille alla siis mahtusid kõik Läänemere ümbruse rahvad. Peaasi, et nende laevaehitus, oskused ja navigeerimisoskused olid teatud tasemeni jõudnud. Aga kui jah nüüd küsida, kas eestlased olid viikingid, siis ma pigem olen seda meelt, et eestlaste tähendab siis läänemeresoomlaste ja viikingite vahele võrdusmärki tõmmata ei oleks vast paslik ja miks me peaksime, me olime siin Läänemere idakaldal ju täiesti omanäoline rahvakild. Meie relvastus oli sama mis teispool Läänemerd. Ja me kuulusime seega tegelikult ühtsesse viikingite maailma. Aga meie materiaalne kultuur oli siiski ikkagi oluliselt teine kui tol ajal nagu Norras, Taanis või Rootsis või ka Edela-Soomes. Et noh, see ei vähenda kindlasti meie tähtsust dollaleta. Kui nüüd vaadata dollasta veeteedevõrgustiku noh, ütleme, et, et tegelikult viikingiajal domineerisid pea sajaprotsendiliselt veeteed. Et maismaatransport kui selline oli täiesti sekundaarne ja Läänemere idakaldal said siis alguse kõik tähtsamad viikingiaegsed kaubandusteed, mis suundusid Loode-Venemaale ja sealt edasi Bütsantsi ja islamimaade suunas. Ja kõik need teed, nende teede algus oli seotud meiega meie esivanematega, ehk siis kui siinkohal tsiteerida kunagist arheoloogia professorid teevalt Tõnissoni, siis siis ükski variaak ega viiking ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa sügavustesse ilma meiega kontakteeruma. Vaata. Ja sellest tulenevalt olid ka viikingiaegsete idateedega väga tihedalt seotud meie esivanemad. Kohe jõuame ida, teine kui ma enne tahan küsida, et kust see välja tuleb, et meie materiaalne kultuur oli teine. Näidata. Tal on see tuleb välja näiteks meie kalmistute materjalist, et viimase 10 aasta jooksul on tegelikult pilt siiski natukene muutunud, eriti mis puudutab Soome lahe vesikonda ehk siis põhjarannikut. Aga kuni päris viimase ajani näiteks. Meil sisuliselt ei olnud teada viikingiaegseid Rootsis või Edela-Soomes valmistatud ehteid. Ei naiste ega meeste ehteid olid üksikud eksemplarid. Aga noh, nüüd on jällegi piltsin oluliselt muutunud tänu sellele, et on riiklikesse kollektsioonides on jõudnud väga palju materjali nendest segamini pööratud kalmistutel, mis on siis Soome lahe vesikonna avastatud ja kui seda materjali sulanud fragmentaalsed materjali nagu üle vaadata siis selgub, et meie ehtematerjalis ehetes on siiski esindatud ka väga palju Soome ja Rootsi päritolu ehteid. Et me olime nagu relvastuse poole pealt. Need relvatüübid olid ju samad mõlemal pool Läänemere kaldaid kui ta just nagu ehete ja võib-olla ka asustuspildi osas on siin ikkagi väga palju erinevat, näiteks meil ei ole Eestis leitud ühtegi viikingiaegset pikmajale noh, meie asula kohta seda on üldse nagu vähe uuritud, et noh, teadupärast on on meie arheoloogia häda siis siis jutumärkides või mitte selles, et meil on traditsiooniliselt tegeletud peaasjalikult kalmete ja linnamägede uurimisega. Et ühtegi viikingiaegset asulakohta ei ole veel täies mahus läbi kaevatud ja me ei oska öelda nende suuruse ega ka iseloomu kohta veel midagi väga põhjapanevat. Küll, aga viimaste aastate viimase 10 aasta maastiku inspektsioonide käigus oleme siiski lokaliseerinud selle, et viikingiajal eksisteeris meil siin Eestis hajaasustus. Et need sump, külad, küla tuumikud, mida me tänapäeval teame ja mis on ka kultuurimälestiste arheoloogia petab kultuurimälestiste registris sees, need on pigem moodustunud alles seal varauusajal ehk siis peale suuri sõdasid, näljahädasid katke väikseid jääaegu. Et ikkagi kui ajas natuke tagasi minna, siis nagu meie esivanemad asustuspilti iseloomustab, siis pigem aja asustus. Ja noh, kui mingi näide tuua, siis näiteks võtame kõue kõue muinasasula, mis jääb sinna Lõuna-Harjumaale, et et Taani hindamisraamatus, mis siis koostati Taani kuningaarvepidamise seisukohalt, siis kuskil 13 sajandi esimese veerandi lõpul ja redigeerida natuke hiljem, vot seal on mainitud, et kõue muinasasula suuruseks on 19 adramaad. Ja noh, me ei tea, mida sa adramaa täpselt tähendas, siin on erinevaid seisukohti, aga oluline on nüüd see, et tänu väga põhjalikule maastikuinspektsioonile sealkandis oleme määra lokaliseerinud umbes 12 kuni 15 hilisviikingiaegse talu asukohad. Ja see kõue muinasasula on nii-öelda venitatud viie kuni kuue kilomeetri pikkuseks. Et siis selliseid tihedalt kompaktseid asulaid meil vähemasti praeguse uurimisseisu juures julgen küll kinnitada ei eksisteerinud. Kas need viikingiaegsed asulad, kus need paiknesid Eesti alal, kas need olid siis rannikualal ja Peipsi järve ääres, nii nagu see idatee läks, me jõuame nüüd ida teene. Eriti oluline on just täpselt, et noh, neid on igal pool, eks meil oli siin ajaasulaid ja kindlustamata asulaid ja linnus asulaid. Et kõige tähtsamad olid tollal ikkagi linnusasulad, mis paiknesid tõepoolest tähtsamate veeteede ääres ja mitte otse rannikul, vaid siis mõned kilomeetrid sisemaale jõe suudmes, siis eemal, et see oli tõenäoliselt seotud turvakaalutlustel ka, et kui kui keegi mitte eriti sõbralik viiking sealt nagu mööda purjetab, et ta ei saaks kohe nagu nii-öelda treppi sõita, vaid enne peab ikkagi nagu randuma ja siis alles alles linnuse juurde nagu oma sõjasalga viima. Et tegelikult kogu viikingiaega siin iseloomustabki tähendab sellistes piirkondades, kus olid eriti tähtsad linnuse asulad, asustuse koondumine, linnus-asula tähendab tegelikult sihukest suuremat asulat, kus linnus moodustab ainult ühe osa sellest ja ümberkaudsed piirkonnad jäid nagu sellel ajal nagu tühjaks, et siis on märgata, kui on väga tähtis koht siis nagu asustus tõmbub selle linnus-asula juurde. Ja linnusasulad ei ole tegelikult mitte ainult Vikingaiaga seotud tud asustuskohad, vaid need tekkisid tegelikult eelviikingiajal või isegi pisut varem. Aga viikingiajal saavutavad nad oma täie hiilguse ja võimsuse. Ja need, kui enne siin oli põgusalt juttu idadest vähemasti sellist terminit mainisite siis needsamad linnusasulad, mida on teada Eestis Soome lahe vesikonnast ja Peipsi-Pihkva järve valgalast, need tegelikult markeerivadki seda idade tähtsana marsruudi kulgu, neid linnus, asulaid ole siiani avastatud ei Lääne-Eestist ega Saaremaalt. Küll on aga neid teada Peipsi järve idakaldalt. Seal on kolm tähtsat Ta linnus asulat ja kui vaadata sealset piirkonda laiemalt, siis noh, seal ei ole tegemist mitte agraarasustusega, vaid need linnusasulad, mis seal vahetult Peipsi järve ranna lähedal nagu eksisteerisid, need olid seotud puhtakujuliselt veetranspordi teenindamisega. Nii et jah, nagu needsamad meie võib-olla viiking, kõige monumentaalsemad mälestusmärgid, mida tavaimine võib-olla nagu rohkem on näinud ja tähele pannud Iru ja Purtse ja nii edasi need tegelikult nende asend markeeribki, seda idade siis tähtsaima aru kulgu viikingiajal, mis siis nagu Eestit läbis või siis eesti piire nagu puudutas siis kummal pool Peipsi kaldalt siinpool Peipsi kaldalt. Teispool kui me nüüd räägime sellest idades, siis Soome lahata tuldi Narva jõele. Alustame sealt, kus nad ridade alguses Idavi algas. Pirkast jaa, Pirkast läks üle Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate Rävala rannikule, ehk siis tänapäeva Naissaare kohal see siiapoole Soome lahte jõudis ja siit oli võimalik seilata Ta juba edasi mööda Eesti põhjarannikut Loode-Venemaa suunas. Ja Loode-Venemaalt siis viisid jõed kaupmehed edasi siis kas siis islamimaailma mööda Volgat või ka Bütsantsi. Ehk siis kasutades need drivereid, Need, Privee teed pidi, sai omakorda edasi islamimaailma. Ja siin Eestis on seda Peipsi-Pihkva järve valgala seotust ida tee ka varasematel aastakümnetel kolleegid võrdlemisi vähe puudutanud. Vene arheoloogid on sellest juba aastakümneid kirjutanud ja, ja selle olemasolus nagu päris kindlad olnud. Et traditsiooniliselt siis seostatakse Eestis siiani seda nii-öelda variaagides kreeklasteni kulgenud idade haru, mis siis ühendas põhjalata musta merega ikkagi üle Novgorodi läinud trossiga, ehk siis mindi Neevalt Laadogale sealt Polhovi ja lobati kaudu neprile. Aga sama aktiivselt kasutati ära ka Peipsi-Pihkva järve. Ja osadel perioodidel on see isegi olnud tähtsaim marsruut, kui see nii-öelda idade peamine haru. Miks see niimoodi oli, miks üldse alguses tekkis nagu selline situatsioon Põhjala kaupmehed suundasid pigem Laadoga peale ja sealt Novgorodi ja nii edasi. Põhjus on selles, et Novgorodi kaudu minnes saab võrdselt edasi seilata nii Volgale soome-ugri keeles, siis valgejõele kui ka neprile. Aga kusagil 10. sajandi alguses võtsid siis Volga keskjooksul elavad pulgarid vastu islami türgikeelset burgerit. Ja nad olid ta tõenäoliselt ka nii kavalad ärimehed edaspidi võib-olla isegi varem, nad ei lasknud enam nagu Rootsist ja kaitsesid võib-olla läänemeresoomealadelt tulnud kaupmehi islamimaailma sõita, vaid kauplemine toimus seal nende endi keskustes. Ja nad hakkasid tegelikult Ta päris palju sealt vahelt võtma liigkasu. Ja sestap pääses, ütleme eriti 10. sajandil üha rohkem domineerima neprivede tähtsus, mis siis suundus üle kiievi mustale merele, sealt Bütsantsi või siis islamimaailma. Ja selle reede tähtsaim aru, vähemasti mina olen sellel seisukohal ja ka osa minu kolleegidest kulges mööda Narva jõge. Ja Narva jõe äärest on, ütleme, 1100 kahekümnendatel aastatel leitud tegelikult päris huvitavaid matuseid, maa-aluseid põletusmatuseid. Noh, kuna see Narva-Jõeäär ei ole samuti põllumajanduseks sobiv, siis seostatakse sealset asustust samuti veetranspordi teenindamisega ja Narva jõest edasi siis kulgeski tegelikult see trass mööda Peipsi järve idakallast ja Pihkva järve läänekallast ja vahepeal seilatiga mööda Emajõge et üles osta kaupu sisemalt. See, et see Narva veetee, mis siis peale Pihkvat suunda sedasi Veliikaja peale Seppes järvede kaudu sinna kaugemale üldse eksisteeris, seda tegelikult illustreerib kõige paremini viikingiaegsete aardeleidude levikukaart. Et kui me vaatame nüüd Läänemere ümbrus aardeid, noh, eriti siis idakalda omi, siis reeglina pärinevad need nii-öelda traditsioonilise viikingiaja aarded, ehk siis üheksanda 10. sajandi omad rannikulähedastest piirkondadest. Ainus erand on ema ja joon nii-öelda. Et Emajõe joonel Peipsi järvest alates on siis neid aateid väga tihedalt kuni Kesk-Eestini välja ehk siis Põltsamaani välja. Ja Tartu Tartu ümbruses on nendelt kõige tihedam kontsentratsiooni ala. Et tegelikult Tartus oli üks väga oluline sadamakoht dollar, noh, kui niimoodi ilma sissejuhatuseta ütelda kellelegi tänaval või siis loengused Tartus asus viikingiaja üks väga oluline sadam siis selle peale tõenäoliselt ei osataks väga midagi, kosta, arvatakse, jõuan midagi sassi läinud. Aga jah, tark too Tartu esiletõus ise on nagu seotud otseselt Pihkva õitsenguga. Väga levinud legend on nende nii-öelda Pariaagide kutsumisest siia 862. aastal, Loode-Venemaal toimusid mingid tülid, sõditi omavahel nagu ikka ja siis otsustati, et kutsutakse kedagi ennast valitsema. Ja tulidki kolm venda. See toimus siis Letapisside järgi 862. aastal peale Kristust ja üks neist tuli siis juurik, kes kõige tähtsam oli, kuna kaks venda surid ruttu ära, tema tuli siis Novgorodi, Syneost tuli Pelooservasse ja Trevor Irboskas. Ja tegelikult Irboskas on ju väga palju kaevatud ja noh, loomulikult on sealt leitud päris huvitavat materjali sellest perioodist, aga ta ei ole midagi erilist, on täiesti võrreldav teiste, näiteks kõrval naabruses paiknevate Kagu-Eesti linnamägedega kivivare Rõuge, Tartust rääkimata. Ja siis noh, ütleme mingi paarkümmend aastat tagasi. Vene kolleeg peletski Sis püstitas sellise hüpoteesi, et, et tegelikult on siin ajaloo allikaid valesti tõlgendatud, et mitte ei tuntud Irboskas, mis asub siis tänapäeva Setomaal Vaida Pihkvasse. Sest sajati linn nimega isu, Borg. See tuleneb osaliselt läänemeresoome keelest. Iso. Siin ei ole mõeldud mitte isat, vaid iso suur ja isu, Borg on siis linn suurel jõel, aga mis on suur jõgi tänapäeva Venemaal, nüüd on ta muidugi nime vahetanud, on Beliikaja. Et siis peletski asus siis aktiivselt toetama seda seisukohta, et Irboska all peame siiski mõistma pigem pihkot. Ja nüüd viimase paarikümne aasta jooksul on Pihkvas hästi aktiivselt kaevatud ja saan leitud viikingid uhkeid matuseid, sealne leiumaterjal on kordades, kui mitte kümnetes kordades võimsam, kui on tegelikult Irboska oma. Nii et noh, arvatavasti siis see üks nendest vendadest Pariaagides sussides siis tuli sinna Pihkvasse ja Pihkva oli tegelikult selle veede Lucia Pihkva järvelt edasi veel ikka peale minna, sa pidid ikkagi Pihkva nagu läbima, ehk siis see oli väga oluline keskus sellel veeteel ja Tartu sünd Tartu esiletõus, sest noh, Tartu on kogu aeg olemas olnud ongi otseselt seotud selle Pihkva õitsenguga. Et see on siis ütleme sellised uued tuuled, mis on hakanud ka vene arheoloogias viimasel ajal üha jõulisemalt nagu puhuma. Noh, kui rääkida veel sellest, et miks selline veetee siis üldse kasutusele võetud, et meil on ju Narva joaoru kosk. Aga see on ka ainus takistus, sest sellised kosed on tegelikult Loode-Venemaal täiesti tavaliselt sinna tekkisidki tugipunktid, meil tekkis ka sinna Narva joaoru juurde tõenäoliselt mingi viikingiaegne linnus-asula millest küll väga palju säilinud ei ole. Et sellistel kohadel said sa siis kaubelda, maksustada sealt Ta veeti laevu paate kaldale ja toimus lihtsalt niisugune kaupade ümberlaadimine. Et kui nüüd sellest Narva joru kosest edasi minna ja jõuda sinna Peipsi järvele, siis, siis on ju ees lai ja avar veteväljad sõua nii kuis jõuad, et nagu mööda basseini, eks. Ja kui me neid veel ikka mööda Siis sedasi järvede piirkonda jõudes oli tollal vaja ainult võib-olla pool kilomeetrit paate, laevu nagu mööda maismaad vedada. Et kui vaadata, mis samal ajal toimus Tõi Volhovi veeteel, kus kärestik kärestiku otsa ja nii et nii et ühesõnaga see Peipsi-Pihkva järve veetee, mis jõudis lõpuks neprile, oli nii-öelda kõige märjem marsruut, mida mööda sai laevadega üldse nagu Bütsantsi sõita ja otse loomulikult kasutati seda ära ja vägagi aktiivselt. Kas siis on täiesti võimalik, et Pirkast, mis oli Rootsi rannikule, et Pirkast spetsantsini? Jõutigi veesõidukite abil jah, jah, näiteks maismaad üldse ette ei tulnud, hägel maismaateel on ka tegelikult selline võib-olla natukene ohtlikum liikuda ja, ja kui on tegemist ikkagi kaupade veoga, siis paatide laevadega saab neid nagu nagu palju paremini transportida. Et, et siin on selline seisukoht. Viikingid olevat siis Loode-Venemaa jõgedel kasutanud kerge konstruktsiooniga laevu, nad olid nii või teisiti madala süvisega või siis suur jõepaate millised tollased laevad välja nägid, et noh, kui nüüd natuke ajas tagasi minna, siis kolmandal-neljandal sajandil sai alguse laevaehitustehnikas niinimetatud klinkerplangutus. Et siis laevad ehitati niimoodi, et et nende kere plangud, mis osaliselt 11 katsid, ühendati raudneetidega ja keskelt, siis toestati kaartega. Ja sellised laevad ilmuvad teaduse vaatevälja siin kuuendal sajandil. Et miks nad just siis ilmuvad, see on tõenäoliselt seotud matmiskombestikku ka põletusmatused laevade paatide põletamine tuleriidal. Et praeguse uurimisseisu juures võime öelda, et Eesti põhjarannikule jõuavad taolised paadis matused seitsmendal sajandil. Et noh, kõik on kuulnud kindlasti uhketest solme laevadest mis on tõepoolest äärmiselt oluline leida kogu Läänemere kontekstis, kuid need ei ole mitte ainsad põletatud laev, paat, matused, mis on Eestist leitud, vaid meil on neid teada kogunisti kümmekond. Miks siis nagu nendest teistest eriti palju räägitud ei ole ja miks kogu aeg Salmet rõhutatakse? Noh, asi on väga lihtne, salme, lahing, matused olid jäänud põletamata, ehk neid uurides on õnnestunud saada täiesti unikaalset infot purjekasutamise kohta paatide välisilme sõjameeste relvastuse, ehete kohta ja kuna luustikud on säilinud, siis sealt on võimalik teha ka DNA analüüse. Aga need teised paadis matused, mis praeguse uurimisseisu juures on tulnud välja peaasjalikult Eesti põhjarannikut. Neist kolm, nimetame aserita Lehmja lood lagedit. Need pärinevad isegi varasemast ajast mõnevõrra kui Salme lahing, matused. Aga nende uurimine on tänapäeval võrdlemisi keeruline, et osa neist on siis põletatud, tähendab, surnud on põletatud koos paadilaevaga varasemate monumentaalseid kivikirst või tarandkalmete peale ära. Ja siis sealt on siis kogutud mingi osa nendest laevaneetidest relvadest, ehetest kokku ja puistatud ses laiali viikingiaegsele kivivare kalmele. Ja osa sellest materjalist on jäänud maha tulerid asukoht. Nii et lihtsalt need sajad mõnes kohas isegi paar 1000 neeti, mis on meil nagu fikseeritud Need tegelikult osutavad laeva paadipõletusele küll, aga me ei suuda enam enam arheoloogiliste meetoditega sealt midagi nagu väga põhjapanevat välja lugeda, kui, siis ehk ainult pluateering osas ja selle osas, millised neete meie esivanemad siis paatide laevade ehitusel kasutasid, nii et nii et jah, paraku see põletusmatuse totaalne domineerimine Eestis, kui me eriti vaatame nagu traditsioonilist viikingiaega, üheksas 10. sajand. See on tegelikult tänapäeva ja ka varasemalt tegutsenud arheoloogidele päris kõva pähkel olnud. Sest enne me rääkisime nendest linnuse asulatest, mis on siin, eks et tegemist on samasuguste keskustega, nagu me teame Skandinaavias loode ja Kesk-Venemaal. Aga miks on siis nende meie, nende suurte linnus, asulate kaubanduslik kommunikatiivne nagu tähtsus varasemal ajal vähest rõhutamist leidnud? Noh näiteks kui me vaatame Iru linnuse ennast, siis sealt linnused saadud materjal ja see kogu see kihistus, see on täiesti võrreldav teiste keskustega, aga põhjus seisneb selles, et meil ei ole teada linnus asulate juures mitte ühtegi samaaegset matmispaika. Aga nüüd on üks tulnud välja, seda nime ma siin otse-eetris või raadioeetris välja ütelda ei tohi. Aga nüüd on esimest korda võimalus tegelikult uurida ühte kalmistut, mis on seotud omaaegse kuulsa viikingiaegse keskusega. Et kui me vaatame nüüd Loode-Venemaa neid viikingiaegseid keskusi ja isegi Rootsi omi, siis sealne uhke leiumaterjal on tulnud ju päevavalgele nende lähedal olevatelt kalmistute näiteks Kenyostava väga kuulus koht, mis asus siis seal, kus see meie Soome lahelt tuleb, veetee läks üle Dnepri vee, teeks et seal on rikkalik materjal tulnud päevavalgele, aga see pärineb sealsetest kääbastest, laibahaudadest otsekontaktid distantsiga. Aga no meil on niimoodi, et meil ei ole isegi veel põletusmatustega kolmet leitud, mis seostaks nagu omaaegse linnus-asula, aga ma ise usun, et need tulevad lähiajal päevavalgele. Sest lisaks nii-öelda kivigalmetele, mis olid viikingiajal kasutusele ehk siis surnu säilmed, mis tuleriidad kokku korjati, puistati siis maapinnale maha, kaeti kividega või siis ka maeti natuke sügavamale, siis lisaks neile on meil siit Eesti põhjarannikut läänerannikult leitud mõningaid maa haudadega põletusmatuseid, mis on tähistamata. Näiteks Narva jõe ääres tuli välja sealtsamast, kus sa tähtis reede möödus üks uhke haud 1900 kahekümnendatel aastatel umbes 110 sentimeetri sügavuselt. Ja taolised põletusmatustega hauad, mis arvatavasti meie linnus asulate ümbruses eksisteerivad siiani, kui need ei ole kogemata ehitustegevuse või millegi muu käigus ära lõhutud. Neid varasema aja arheoloogid lihtsalt ei osanud otsida. Ja nad olid kaitstud ka noh, on kaitstud võib-olla siiani ka nende nii-öelda pahatahtlike inimeste eest, kes metallidetektor käes, siis käivad mööda meie maastikku ja proovivad siis leida midagi väärtuslikku, mida saaks nagu kusagil kaubaks teha, maha müüa. Et see, jah, see meie häda on selles, et lisaks, et meil ei ole nagu linnus asulate juures teada tollaseid matmispaiku oli meil Eestis traditsioonilisel viikingiajal, nimetagem siis üheksandast kümnendat sajandit jätkuvalt traditsiooniliseks viikingiajaks. Tollal domineeris täielikult põletusmatus. Meil on, ütleme päris viiking, aja algusest on saadud üks laibahaud saue lähedalt Kanama teeristiehituse käigus. Leiti luustik, mille kõrval oli siis nuga ja kaheksanda üheksanda sajandivahetuse mõõk. Kuid järgmised üksikud laiba hauad tulevad meil teadlase vaatevälja alles kusagil aasta 1000 paiku ja esimesed laiba kalmistud ilmuvad Peipsi läänerannikule alles 11. sajandi teisel veerandil. Nii et tänu sellele põletus matusele ei ole meil võimalik uurida ka tollaseid luustike DNAd pole võimalik võtta, samuti on need hauapanused seal eriti pronks, tehtud on tuleriidal nii ära põlenud, et ütleme, 80 protsendi leidude puhul ei ole parimegi tahtmise juures võimalik nagu midagi sealt enam välja lugeda. Ja kõigele lisaks pandi oli niisugune komme, et tuleriidale pandi kaasa ainult mingi osa mingist esemest. Näiteks noh, meil on tegelikult ju, kui näiteks surnu maeti, siis ega reeglina keegi tervelt mõõka ei pannud, vaid pandi mõõga tuppe, mis oli tühi ja siis pandi mõõga käepideme osa. Ja sellepärast oligi meil siin varasematel aastakümnetel noh, kas nüüd domineeris, aga vähemasti naab permaade arheoloogid osutasid pidevalt selle üle, et teil Eestis on neid mõõkasid viikingimõõkasid nagu vähem kui meile. Et no loomulikult on terveid mõõkasid vähem, aga kui neid lugeda kokku neid üksikuid käepideme osi, mis on nüüd noh, kasvõi viimasel 10-l aastal siin põhjaeesti põletusmatustega kalmetest leitud, et noh, neid on ikka tegelikult vähemalt sama palju, kui kui naabermaades neid terveid mõõkasid. Nii et et jah, meie see arheoloogia häda siis jutumärkides on selles, et sellel ühel väga olulisel perioodil meie ajaloos domineeris täielikult põletusmatus, kusjuures tegemist univer, kollektiiv matusega selles suhtes, et üksikud üksikud põletusmatused on üksteisest täiesti eristamatut. Neid lihtsalt puistati siis ütleme niimoodi maapinnale täiesti juhuslikult, kohati khatikividega, nii et nende uurimine, nagu on, on tegelikult meie arheoloogide jaoks raske. Siinkohal jääb jutt pooleli. Arheoloog Mauri Kiudsoo jätkab nädala pärast ikka ida tee teemal. Miks viikingid põhjalased selle teekonna ette võtsid. Kas selle teekonna võtsid ette ka eestlased? Esimese viikingiaja saate lõpetuseks saab aga varamust sõna arheoloog Evald Tõnisson. Nimelt on raadiovaramus Eevalt Tõnissoni intervjuu Päevakaja toimetajale Feliks Unduski-le 1978. aastal. Pärast seda, kui Olustvere vana mõisapargi taha rajatud ehitusplatsilt oli leitud mitu aaret No praegu on jutt Olustverest. Nimelt toimub seal sovhoostehnikumile uue õppekorpuse ehitamine nüüd juba mõni nädal tagasi ehitusplatsil selle tasandamisel tuli buldooseriga lükates nähtavale huvitav mündileid, niipalju kui seal nii esialgselt võib ütelda, oli seal münte 400, lisaks mõned hõbeehted. Nendest huvitavam on kahtlemata üks selline plaadikenemis, paistab, et on võinud olla koguni raamatu küljes, seal on sellised needi jupid nagu küljes plaadike ise nõbedestan kullatud ja sellise ilusa ornamendiga. Asi läks aga nüüd möödunud nädalal veel põnevamaks selles suhtes, et leiti koguni samalt ehitusplatsilt veel kaks mündi leidu. Ja õieti meie teaduse ajaloos selline ainulaadne juhtum, et ühest kohast niivõrd lähedalt tervelt kolm mündi aaret. Pealegi, need kaks, mis nüüd möödunud nädalal päevavalgele tulid, on küllaltki suured müntide arvu poolest. Üks nendest on savinõusse, savinõu on kõik hästi säilinud, kuigi natuke lagunenud. Viljandi muuseumi direktor seltsimees Joost kaevas selle, sain oma käega välja, sattus just sellel momendil sinna, kui need päevavalgele tulid. Ja nii esialgse arvestuse järgi võiks olla neis kahes möödunud nädala leiust mitu 1000. Mündid ise on nüüd mõnevõrra hilisemad kui 11. paistavad, et hilisemad mündid pärinevad 14.-st sajandist, aga see on meil ka teised pidi väga huvitav selles mõttes, et just selline sajand, kus meil tõesti mündi leidu siiamaale väga vähe oli kust need mendid pärit on segada? Need paistavad olema oyama praktiaadid, siis paistab ka Tallinna münti olevat hulgas, tähendab kohaliku päritoluga, tähendab jutt nendest hilisematest leidudest, mis esimene mündileid, mis paar nädalat tagasi tuli, see on selline klassikalisem selles mõttes, et seal on anglosaksi ja, ja saksa ja Bütsantsi ja vist isegi araabia münte. Aga kõik see leid viitab siis sellele, et selles asukohas on olnud kunagi muistne asula. Ja võikski niimoodi ütelda, et kõige huvitavam selle asja juures on see, et lõpeks mündi leidev Meil ennemgi leitud aga nii et saaks öelda, et see on leitud otse muistsest asulast otse elamukohast. Seda ei, ei ole õnnestunud õieti nii täpselt kindlaks teha, nagu see nüüd paistab, seal olevat nimelt tegemist on ulatusliku muinasasulaga. Seal on praegugi, vaatamata sellele on suur osa kihti pealt ära lükatud, on mingil määral arvatavaid, elamu, põhje või ahju varedest midagi säilinud, otse näha, et neid ei ole kusagil eraldi neid mündiaardeid peidetud, vaid need on ilmselt olnud oma kodudes. Majades jään jäänud Mulla põue sattunud sel teel, et majad on hävinud ja nende omanikud hukkunud. Tegemist on selles mõttes ka veel huvitava leiuga, et läheduses on lõha vere linnamägi. Põhja-Sakala tähtsamaid keskusi tseerib ainult kolm-neli kilomeetrit säält. Olustvere ise aga paistab nüüd kindlasti olevat selline väga tähtis ja keskne asulakoht, kus on tulnud Viljandist tee põhja poole tavaliselt ülekäigukohale. Ja võib ju muidugi arvata, et Lembitu, kellele kuulus lävele Linnamägi temaga, kas ta ise elas Olustvere pool või naha verepool, seda ei oskagi ütelda, aga, aga igatahes omaaegne Sakala üks ülika suguvõsadest on kindlasti Olustveres elanud. Lõha vere lähiümbruskonnast on leitud nüüdseks juba viis sarnased ateeringuga, hilisviikingiaegsete aaret aga Mauri kiudsoo sõnul on Olustvere peitwara neist konkurentsitult suurim ja kõige muljetavaldavam. Seda, et hilisema Lembitu kantsi kohal oli juba tollal linnamägi. Sellisele järeldusele jõudis esimesena just arheoloog Evald Tõnisson. Lõha vere ümbruse aarete dateeringute põhjal otsustades on piirkonda millalgi 11. sajandi lõpul tabanud mingi häving. Olustvereleid kuulub meie muinasaja kõige aarete rikkamasse ajajärku. Erinevalt teistest põhjamaadest teatakse Eestist 11. sajandi teisel poolel ja 12. sajandi alguses ridamisi kogukaid mündiaardeid. Mauri Kiudsoo nimetab seda aega oma raamatus viikingiaja aarded Eestist Hõbeda sajuks. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.
